Читать книгу Kohtuniku naine - Ann O'Loughlin - Страница 8

Ta kuulis telefonihelinat veel enne, kui päriselt ärkas. Emma ei saanud kohe aru, kus ta on, ja teda haaras hirm, mis lahtus vaid osaliselt, kui ta kohtuniku kabineti ära tundis. Ta oli pärast linases seelikus ringi tuhisemist lillal kanapeel magama jäänud. Telefon hüples laual, selle tirin kaikus riiulite vahel, põrkas tagasi raamatutelt ja sundis teda – veidralt kasvavat ärevust tekitades – kiirustama kõnet vastu võtma.

Tõstnud toru kõrva äärde, kuulis ta Sami häält, enesekindlat ja rahulikku, ning teda valdas ääretu üksildustunne.

„Kust sa selle numbri said?”

„Sinu laualt leidsin.”

„Mis sa tahad, Sam?”

„Em, tunnen sulle kaasa. Su isa ...”

„Pole vaja.”

„Ma sain korterile pakkumise, aga see katab ainult pangalaenu. Me ei teeni sellest midagi.”

„Pärast viit aastat abielu mitte kui midagi.”

„Kahjuks küll. Kas võtan pakkumise vastu?”

„Mul ükskõik.”

„Hea küll, aga mis ma su asjadega teen?”

„Viska ära. Nende hulgas pole midagi, mida ma endale tahan.”

„Kuidas sul läheb, Emma?”

„Viisakal tühijutul pole enam mõtet, Sam, kas sa ei leia?”

Sam ohkas ja see ajas Emma kohutavalt tigedaks. Ta viskas toru hargile, hing valust haige.

Ta nägi vaimusilmas, kuidas kohtunik, käed rinnal vaheliti, vastu tooli seljatuge nõjatus ja teda vaikselt vaatas. Õigusalased raamatud kõrgusid ta kohal nagu auvalvet pidades – riiulite kaupa raamatuid, mida keegi enam ei loe. Emma tajus kohtuniku kohalolu, too oli endiselt siin, mugavasti nende raamatuid täis kiilutud riiulite vahel. See raamatukogu oli tema eravaldus, koht, kuhu Emma oli sisenenud ainult siis, kui tal oli olnud midagi olulist öelda. Kord lapsena oli ta pärast välistrepil põlve marraskile kukkumist siia sisse jooksnud. Ta oli nuuksunud ja lootnud, et saab isa sülle pugeda ja lohutavaid sõnu kuulda, ent kohtunik oli tõstnud edasiliikumist keelava käe, justkui ristmikule liiga kiiresti lähenevat autot peatav liikluspolitseinik.

„Tasa, Emma, tasa.”

Pisarad voolasid ojadena mööda põski alla, aga ta ei suutnud oma valu sõnadesse panna. Kui kohtunik laua tagant tõusis ja tema juurde tuli, tundis ta kergendust. Mees kummardus. Tänulikult nihutas Emma end talle lähemale, kuid kohtunik pani talle käed õlgadele ja pööras ta näoga ukse poole.

„Ei tohi mind segada, kui ma teen tööd. Mida varem sa selle selgeks saad, noor daam, seda parem.”

Liiga noor, et märgata mehe karmi hääletooni, oli ta vastu puigelnud, mispeale oli kohtunik kutsunud tädi Violeti, kes oli tüdruku ära viinud ja talle vihaselt kõrva sosistanud: „Ära sega kohtunikku. Võta end kokku!”

Nüüd kõndis Emma sirgete riiuliridade vahel, torkis küüneotstega raamatuid ja näpistas nende pärasid, kuni esimene raske, tumesinises köites kuldtähtedega raamat alla andis ja maha kukkus. Maigu suhu saanud, tõukas ta veel ja veel ja raamatud kukkusid tümpsti maha, nagu doominoklotsid, paisates õhku tolmupilvi.

Ta kahmas ülemiselt riiulilt sülle hunniku raamatuid ja läks välisukse juurde. Kolm maja kaugemal seisis ühe remonditava maja ees juba enamjaolt täis prügikonteiner. Emma läks kiirel sammul selle juurde ja pani viis seaduseraamatut vana köögikapi peale.

Ta läks tagasi teise sületäie järele, kui kõlas viisakas koputus uksele.

„Preili, ma nägin, mis te tegite. Teate, me maksime selle konteineri eest hea hulga raha. Ma loodan, et te sinna rohkem midagi panna ei kavatse.”

Vanemapoolsel mehel oli näol vaevatud ilme. Ta naine seisis nende maja uksel, kõrvad kikkis, et sellest sõnavahetusest midagi kaduma ei läheks.

„Andke andeks, ma ei mõelnud, mis ma teen. Ma tahan neist raamatutest lahti saada.”

„Palju neid on? Kui on ainult mõned, siis pole hullu, aga ...” Mees piilus hallist raamatukogu poole. „Issand, te ei mõtle ometi neid kõiki meie konteinerisse panna?”

„Ära pabista, Tom Harty. Emmal on mõned probleemid lahendada. Tal on praegu raske aeg.”

Mees pöördus, tema selja taga seisis Angie Hannon. „See võib nii olla, aga palun mitte meie konteinerisse. Keegi oleks kindlasti nõus kohtuniku raamatute eest korralikult maksma, te peaksite need müüki panema,” soovitas ta Emmale.

Emma astus välja trepile. „Andke andeks, ma läksin liiga hoogu.”

Tom Harty sirutas talle käe. „Unustame ära?”

Emma noogutas Tomile ja mees läks tagasi koju. Angie Hannon plaksutas käsi.

„Kas sa ei tahaks kohtuniku raamatukogu alles hoida? See oli kogu ta elu,” ütles Angie.

„Võib-olla just sellepärast ma neist lahti saada tahangi.”

„Ma olen kindel, et leiaksime raamatukogu, kes need siit ära viib. Ma teen homme paar telefonikõnet.”

Emma pöördus tagasi halli poole, kuid Angie hõikas talle vaikselt: „Praegu kuluks vist üks naps ära.”

Ta läks Emmast mööda ja koputas talle õlale, et Emma talle raamatukokku järgneks.

„Ma pean avaldama sulle ühe kohtuniku kõige paremini hoitud saladuse.”

Ta läks ees, astudes ettevaatlikult üle kohtulahendite köidete ja raskete konstitutsiooniõiguse raamatute. Ta küünitas üles kolmanda riiuli poole ja sõrmitses raamatuselgasid, kuni jõudis Salmondi lepinguvälist kahju käsitleva raamatuni. Ta lükkas selle eest, sirutas käe raamatute taha pimedusse ning tõmbas sealt välja hõbedase kandiku. Konjakipudel oli pooltäis, selle kõrval seisid rasked kristallklaasid.

„Tere tulemast kohtuniku erabaari.”

„Mu isa ei joonud.”

„On palju asju, mida sa kohtunikust ei tea, kulla tüdruk. Üks neist on hilisöine napsitamine.”

„Mis mõttes?”

„Trimpas vaat et hommikuni. Ühes käes sigar, teises brändi.”

„Ma ei näinud teda iial isegi mitte õhtusöögi kõrvale veini joomas.”

Angie lagistas klaasidesse brändit valades valjult naerda. „Kohtunik Moran oskas suurepäraselt jätta endast just sellise mulje, nagu soovis.”

„Kuidas mina sellest midagi ei teadnud?”

„Ta pidas elu väikestest mõnudest väga lugu,” tähendas Angie, tõstis klaasi ning lasi valgusel läbi kristalli kilgendada. „Kohtuniku terviseks!” Ta sirutas klaasi ette ja lõi valju kõlksuga Emmaga kokku. „Head võid sa talle ju ikka soovida.”

„Võib-olla,” pomises Emma kanapeele istudes. „Ma ei öelnud matusel midagi.”

„Ma märkasin seda.”

Emma võttis pudeli ja valas endale törtsu juurde. „Öeldakse, et kui sul pole midagi head öelda, siis ole parem vait.”

„Emma, kohtunikul oli palju muresid, sa peaksid teda ehk paremini tundma õppima.”

„Ma elasin koos temaga üheksateist aastat ja sellest mulle piisas. Pealegi on praegu juba liiga hilja.”

„Kunagi pole liiga hilja, Emma.”

„Mis sa sellega öelda tahad?”

„Inimesel võib olla palju erinevaid tahke.”

„Ära pane pahaks, aga pole vaja hakata mulle loengut pidama.”

Angie tõusis. „Pole mõtteski. Selleks peaksime enne teineteist paremini tundma õppima.”

„Ma ei mäleta sind sellest ajast, kui ma siin elasin.”

„Ma olen siin elanud ainult kümme aastat. Sina oled kaksteist aastat ära olnud.”

„Sa arvad, et ma ei peaks ta raamatuid ära viskama.”

„Pole minu asi seda öelda. Need võivad päris väärtuslikud olla. Kas sind ei huvitaks lasta need ära hinnata?”

„Ma tahan neist lihtsalt lahti saada.”

„Tule täna ööseks minu juurde? See oleks ehk parem, kui ihuüksi siin suures vanas majas olla.”

Emma raputas pead. „Ma ei lase sel kohal endast võitu saada. Mitte nüüd, kui teda enam pole.”

Angie pani klaasi lauale. „Sa tead, kus ma olen, kui peaksid mind vajama.” Ta kummardus, et „Iirimaa kohtulahendite” köide maast üles tõsta.

„Las ta olla seal.”

„Ma lihtsalt mõtlesin ...”

„Palun, sa ei tea midagi, Angie. Ta armastas õigusteadust, millelegi muule tema hinges ruumi ei jätkunud.”

„Ma ei tahtnud sind pahandada.”

„Pagan võtaks, ma ei olegi pahane, olen lihtsalt tüdinud kuulmast, milline kena mees minu isa – kohtunik – oli.”

„Sul on praegu raske, aga ajapikku läheb kergemaks.”

„Ta oleks kahtlemata mu pärandusest üldse ilma jätnud ja kõik St Stephen’s Greeni härrasmeesteklubile pärandanud.”

„Ma ei usu, et su isa nii oleks teinud. See on su kodu.” Angie patsutas Emma pead. „Ma saan ise välja.”

Emma ei vastanud, kuid kummutas pudeli klaasi sisse tühjaks ja istus kirjutuslaua taha.

Ta kössitas pruuni kohvri kõrvale ja hakkas sealt asju ükshaaval välja võtma, veeretades iga eset käte vahel, enne kui selle ettevaatlikult kirjutuslauale asetas. Ta raputas lahti veel ühe kurrutatud linase seeliku ja imetles selle peeni tihedaid volte, mis horisontaalis üle kanga jooksid. Ta tõstis seeliku värvlikoha talje juurde ja avastas, et see oli peaaegu täpselt tema mõõtu. Voodririie oli sulgpehme. Vöökoha siseküljel selja taga oli moekunstniku nimi: Sybil Connolly, Dublin. Pitsiribadega kaunistatud valgel pluusil seisis sama silt, nagu ka lühikesel mustal jakil. Emma võttis kärmelt riided seljast. Seelikut selga tõmmates oleks ta äärepealt ühe voldi oma kihlasõrmusega katki rebinud. Ta ajas sõrmed harali ja jäi kätt silmitsema: suure sinise kiviga sõrmus, mille nad olid ostnud ühel Sydneys veedetud nädalalõpul, ja väike kuldsõrmus, mille Sam oli talle esimest korda sõrme torganud, kui nad olid Kolme Õe kalju vaadet nautinud. Emma võttis need kullast sõrmused nüüd endal sõrmest, teadmata õieti, mida nendega teha, olles kindel ainult selles, et ta ei suuda enam nende raskust kanda. Ta avas kohtuniku kirjutuslaua ülemise sahtli ja poetas sõrmused rohelisest marmorist tuhatoosi.

Pluusi riidega kaetud nööbid nõudsid natuke pusimist, jakk oli pehmest villasest riidest. Need rõivad nõudsid ehteid, eriti kvaliteetseid ehteid. Isegi ta sõrmused poleks sobinud. Ta võttis kätte väikese, toasusside vahele kiilutud parfüümipudeli ja luges sildilt: „Evening in Paris”.

Kui ta korgi pealt keeras, kerkis pudelist kerge aprikoosivarjundiga magus lillelõhn, nagu oleks ta ema vaim tuppa astunud. See oli kõik, mis tema emast alles oli. Kas sellest pidigi mälestuseks piisama – paarist rõivatükist, parfüümist, teise inimese elatud elu meenutusest? Emma vajus isa nahktugitoolis kössi, ta õlad langesid longu ja silmist purskusid pisarad. Ta oleks pidanud minema hotelli, mõtles ta, selle asemel aga läks ta trepist üles oma vanasse magamistuppa, kus seisis katmata, kleepuvniiske madratsiga voodi ja kus õhk oli kopitushaisust paks. Ta tõmbas end vana koolimantli alla kerra ning oli liiga kurnatud, et tunda muret selle pärast, et on selles suures vanas majas ihuüksi.