Читать книгу Ballisaali kohvik - Ann O'Loughlin - Страница 4

„Teil on aega veel neli nädalat, proua O’Callaghan. Olukord on muutunud; minu ülemused Dublinis tahavad näha, et te laenu maksmiseks pisut pingutate. Vastasel juhul peame raha tagasisaamiseks kasutusele võtma muud meetmed.”

Pangahaldur Peter O’Doherty nõjatus oma pöördtooli seljatoele. Tõstnud pead piisavalt, et talle otse silma vaadata, hakkas Ella O’Callaghan aeglaselt ja kindla häälega rääkima.

„Mida ma teie arvates tegema peaksin, härra O’Doherty, prostituudina töötama?”

„Proua O’Callaghan, pole mingit vajadust asjasse niimoodi suhtuda.”

„Pole mingit vajadust ähvardada mind mu enda kodust välja visata. Ma ei luba teil seda teha. Roscarbury mõis on mu elu. Ma ei luba teil seda ära võtta.”

„Võib-olla leiate midagi, mida maha müüa, et raha saada?”

„Näiteks mu rikkalik juveelikogu?”

Peter O’Doherty hüppas püsti ja näperdas kannatamatult võtmekimpu.

„Minge koju ja mõelge järele. Nädala pärast tulge mingi makseplaaniga tagasi.”

Ta sirutas käe, kuid Ella ei teinud sellest välja.

„Ma tunnen esimest korda oma jumalakartlikult elatud elu jooksul, nagu oleksin risti löödud. Pigem suren, aga Roscarbury mõisast ma välja ei koli.”

Kui O’Doherty ka tahtnuks sellele vastata, ei saanud ta võimalust, sest Ella tormas tema kabinetist ust paugutades välja. Mis luges mehele Roscarbury, see, kuidas vana maja neid halbadel aegadel enda rüpes hoidis, kuidas Ella oli ainult seal end turvaliselt tundnud? Talvel võis toas hingeõhku näha, seal oli nii külm, pööningule viiva trepi nagin kõlas nagu marduse laul ja jahe tuul lõgistas akende riive, mis kõmisesid pidevast kopsimisest. Muruplats oli lohku vajunud ning kasvas üle järveks, mistõttu oli talunik Sheehyl võimatu sealt kombainiga korralikult mööda pääseda; ojad mudastusid igal aastal ja püsisid sellisena veel siis, kui kirsipuu õied olid tumepruuniks muutunud ja läbi vettinud ning tammede ja vanade hobukastanite lehed langenud.

Roscarbury vajas sumedaid suvepäikselisi päevi, mil majas heljus soe õhk ning kanu tuli lahtise tagaukse juurest suisa minema peletada. Siis äratasid Ellat igal hommikul kogunevad kuldnokad, kes esimese korstna külge kinnitatud teleriantenni otsas vidistasid. Okaspuude vahel lendasid varesed ja tuvid, kelle süül pidi Ella iga kuu küürima purskkaevu ümbritsevaid kiviplaate. Rohtu kasvanud viljaaiast sai piisavalt puuvilju, et kõigil suvekuudel kooke küpsetada, ning mahlaseid pirne siis, kui oli kuumalaine. Ella ei oleks iial saanud Roscarburyst lahkuda: teda rahustasid need minevikuvarjud, mis vana maja looritasid.

Peter O’Doherty ei oleks hoolinud, kui ta ka oleks seda teadnud. Tema tegusas päevas oli Ella O’Callaghan oma laguneva majaga vaid väike rumal mure.

Roberta O’Callaghan rüüpas kristallklaasist kuiva šerrit, kui ta nägi oma õde ümber maja käimas. Miski häiris Ellat; ta mõistis seda õe trampimisest. Tema kõnnak oli tavalisest veidi venivam ning samm raskem ja sihikindlam. Samuti ei vaevunud Ella purskkaevu juures viivitama, nagu tal tavaliselt kombeks oli, kui ta meenutas seal paremaid aegu, mil vesi oli pahisedes ja pursates mööda aias asuvaid ojakesi voolanud.

Ella kõrgenenud ängile viitasid ka tagaukse jõuline paugutamine, tassi terav kõlksatus taldrikul ning kraanivee vali pahin, kui ta teekannu täitis. Roberta pistis oma plasku sügavale tumepruunist nahast käekotti ja sulges pandla. Sügava ohkega tõusis ta sametkattega tugitoolist, et peita klaas mahagonist raamatukapi kolmandale riiulile vana atlase taha. Ella tormas köögis ringi, paugutas kappide uksi ja virutas liigse jõuga kastruleid pliidirauale. Ta peitis end alati kööki, kui miski teda vaevas, küpsetas seal mured olematuks ja võttis sageli koogid ahjust välja ainult selleks, et need otse prügikasti visata.

Esimest korda oli ta köögist lohutust otsinud sel õhtul, kui nende ema ja isa surid. John O’Callaghan ei olnud teel koorikontserdilt koju jõudnud isegi reageerida Sean McCarthyle, kes oma ilma ühegi tuleta traktoriga sõitis lähedalasuvast kõrtsist kodu poole. Kõik kolm said surma sündmuses, mida hakati Rathsorneys hiljem nimetama traagiliseks õnnetuseks. Ellat ja Robertat ümbritses mitu päeva suur hulk inimesi, kuid kolme nädala pärast olid tüdrukud suures tühjas majas omapead. Koos isaga oli kadunud ka tema juristipalk. John O’Callaghan ei olnud leidnud aega tütreid majanduslikult kindlustada, ta oli sedavõrd hõivatud Roscarbury mõisa ülalpidamisega ja laupäeva pärastlõunatel hobustele panustamisega. Ella ei raisanud aega isa vastutustundetu suhtumise põlgamisele, vaid võttis nende uue, väheste rahaliste vahenditega olukorra enda kätesse. Ta seadis eesmärgiks koguda võimalikult palju raha, et Roscarbury mõisat püsti hoida. Ta küpsetas Rathsorney poodidesse kooke ja tegi arvete maksmiseks lisatööd triikijana. Nii hästi, kui ta tol hetkel suutis, jätkas Roberta aiatööde tegemist. Iga päev täitsid nad koduseid kohustusi ning toimetasid poodidesse kahe suure kotiga leiba ja kooke, pidades samal ajal silmas, et esmavajalikud ostud saaksid tehtud. Nad ei käinud Rathsorneyst kaugel, kuid vahel kutsuti neid Arklow’ kaubamajja pühadeaegses heategevuses kaasa lööma ning töörohketel nädalavahetustel käisid nad abiks ka kohalikus ehituspoes.

Kui purskkaevu pump rikki läks, ei jätkunud neil selle parandamiseks raha. Aia hooldamise ja taimestiku piiramise võtsid nad ette alles viimases hädas. Kui vihm katusekivide liikumisest tekkinud aukude tõttu pööningule sadas, kutsusid nad appi kohaliku taluniku Hegarty, kes pikendatava redeliga ettevaatlikult katusele ronis ja kivid uuesti paika sättis. Kui töö hakkas remondimehel üle jõu käima, oli Ellal õnnestunud kaastundliku pangahalduri käest laenu saada.

Väsinud köögist kostvast mürast, hakkas Roberta liikuma magamistoa poole, peatudes esikus, et lugeda kirja, mille Ella oli sinna jätnud.

Gerry võtab meid homme kümnese missa jaoks pisut varem peale. Ole õigel ajal valmis, et me sinu pärast hiljaks ei jääks. E.

Ella ootas, kuni Roberta kepi kolksumine hakkas kostma ülemiselt trepimademelt, ning helistas siis oma sugulasele Irisele.

„Mul on su abi vaja. Ma arvan, et mul on hea plaan; asi on Roscarbury hoidmises ja lisaraha teenimises. Ma arvan, et sa kiidad selle heaks.”

„Jumala pärast, tüdruk, räägi välja.”

„Ei, praegu ei ole mul aega. Kohtume kella kümnesel hommikumissal.”

Ta katkestas kõne enne, kui Iris jõudis vastu vaielda.

*

Ella valis missa jaoks sinise poolpika mantli, mis sobis hästi tema lemmikehte, Weissi prossiga, mis kujutas üheksast Montana sinisest kristallist lihtsat ringjoont. Seda prossi oli tähtsate sündmuste puhul kandnud tema ema. Ema oli tütrele öelnud, et see on ainulaadne, ning Ella oli teda uskunud. Ta kinnitas prossi hoolikalt vasakule poole krae külge ja vaatas end peeglist, sikutades mantlit kergelt, et seda sirgemaks saada. Olgugi, et neil päevil ei pööranud keegi talle erilist tähelepanu.

Gerry O’Hare Mercedes veeres mööda alleed maja poole. Ella jälgis, kuidas mees oma tohutu kogu juhiistmelt püsti ajas, suits suunurgas tolknemas. Ta nõjatus õdesid O’Callaghane oodates purskkaevule ja pahvis vaikselt suitsu.

Roberta oli juba maja tagumises esikus, seljas must mantel, mille kraed ja varrukaid ääristas karusnahk. Tema suur hall käekott ja kindad sobisid vanade kingadega. Õed tunnistasid teineteise valmisolekut sõnagi lausumata.

„Tere hommikust, neiud. Kuidas meil täna hommikul läheb?”

Gerry O’Hare võttis igal pühapäeval õed auto peale, et sõidutada nad missale ja tagasi koju. Ta tegi seda vastuteenet ootamata, kuigi jõulude ajal sai ta O’Callaghanidelt alati äärmiselt helde kingituse. Nad talusid tema tobedaid maneere ning vahel koguni igatsesid tema võltsi, flirtivat kõneviisi.

Kirikus pressis Iris end nende kõrvale istuma.

„Ma tulin sinu pärast missale, Ella. Millest sa rääkida tahtsid?”

Ella pilk oli jätkuvalt ette suunatud.

„Tule koos meiega koju ja siis arutame seda.”

„Kas praegu ei saaks rääkida?”

Ella kangestus oma toolil.

„Kõigepealt missa, hiljem räägime.”

Iris oigas, ta keeldus tõusmast, kui preester altari ette astus, ning niheles teenistuse ajal nii palju, et Ella müksas teda küünarnukiga ribidesse.

„Tuled koos meiega takso peale?”

„Ma ei tõsta oma jalga mitte kuhugi, mille omanikuks on Gerry O’Hare. Ta ei ole mingi sõber; nõustab mu abikaasat õlle kõrval oma tarkuseteradega. Kas see polnudki siis Gerry O’Hare, kes soovitas mu imelisel abikaasal võidelda viimse veretilgani, et kõik mult kätte saada? Ta pole mitte taksojuht, vaid isehakanud lahutusekspert.”

„Siis pead kõndima.”

„Sellest pole midagi. Ma jään sellest venivillemist O’Harest niimoodi ainult natuke maha. Kas ta sõidab traktoriga?”

Kui takso oli Roscarbury mõisa tagaukseni jõudnud, marssis Roberta otsejoones esikulaua juurde ja virutas sellele sedeli.

Ma tean, et sa sepitsed midagi. Ma ei luba sul ühtegi lolli plaani täide viia. R.

Iris, kes oli kiire kõndija, jõudis kohale ainult kümme minutit hiljem. Kergelt hingeldades lükkas ta tagaukse lahti.

„Tule siia minu juurde,” hüüdis Ella talle.

Ta oli kingad botaste vastu vahetanud ja pannud pähe vana kübara, et üle aiamaa tara juurde minna. Velvetist kübara alt paistvad lahtised lokid andsid Ellale noorusliku välimuse. Mõnes kohas olid peenrad veel selgelt nähtavad, kuid seal, kus varem olid olnud porgandite ja sibulate vaod, kasvas nüüd segu erinevatest umbrohtudest, kibuvitsast ja nõgesest, mis kõik ahnitsesid endale parimaid mineraale mullast, milles kunagi kasvasid auhinnatud köögiviljad.

„Ma kavatsen asutada kohviku. Siin on hea koht, sest siia paistab terve päeva päike, aga kas sa aitaksid mul natuke koristada, et saaks siia mõne laua ka panna?”

Iris raputas pead.

„Liiga palju tegemist. Pigem paranda purskkaev ära ja paiguta lauad eesaeda. Seal tuleks ainult muru niita ja hekke piirata. Peagi hakkavad õitsema rododendronid ja asalead. See paneb vana maja kenasti särama.”

Nad kõndisid teineteise kõrval mööda lagunevatest hoonetest ning kõledast, külmast ja tühjast küünist. Kui nad kööki astusid, noogutas Roberta Irisele, ning soovist nende juttu pealt kuulata viivitas ta veidi tee keetmisega. Läbi esiku kõndides viskas ta lauale veel ühe sedeli.

Mitte et ma arvaks, et sa oma nõmedate plaanidega kuhugi jõuad, aga päris kindlasti ei luba ma sul tuua Roscarbury mõisa inimesi, kes kõik maatasa trambivad. Iris veedab siin liiga palju aega. R.

*

„Ehk alustad tagasihoidlikult? Paar lauda. Kataloogides on sellised kokkupandavad müügil. Kui need uhke laudlinaga katta, ei saa keegi aru,” ütles Iris, käed rinnal risti, ja nõjatus vastu kraanikaussi.

„Aga kuhu ma need paigutaks? Maja eesotsas on hommikuti pisut jahe.”

Iris tormas läbi köögi esikusse. Ella järgnes talle, võttis esikulauast möödudes sellel ootava sedeli ja luges seda käigu pealt. Iris pööras külalistetoa ukse linki ning astus sisse.

„Kas see pole alustuseks lausa ideaalne? Paar lauda toa keskele.”

„Mida me siis külalistetoana kasutame?”

„Ella O’Callaghan, sul on üks nädal aega; paremaid ideid meil pole. Ja sa isegi ei kasuta seda tuba. Me peame ainult mööbli ümber paigutama. Seda tasub proovida.”

„Aga kes siia üldse tuleks? See oli rumal mõte.”

Ella kägardas sedeli tihedaks nutsakuks ja surus selle taskusügavusse.

Iris võttis sugulasel tugevasti õlgade ümbert kinni.

„Sa usu mind, kõik hommikumissalt tulevad memmekesed koperdavad kas või iseenda jalgade otsa, et su parimaid serviise näha.”

Ella liikus akna juurde.

„Ma vist ei saa seda teha, Iris. Roberta saaks kreepsu.”

„Mis see Roberta asi on? Sina oled ju see, kes peab iga kahe nädala tagant selle laenuhalduriga kohtuma.”

Ella ei vastanud. Kibuvitsadel oli tugev härmatis; üks punarind lendas oma poegi otsides madalal maa kohal; tänaval teispool põldu hüüdis üks laps oma sõbrale, et too kiirustaks. Purskkaevust putkas mööda rott. Välja minematagi teadis Ella, et hilishommikune päike valgustas ülemise korruse aknaid ja andis neile kuldse helgi.

„Mitte keegi ei tuleks siia,” ütles ta, silmitsedes ametlikuna mõjuvat lämbet tuba, kus olid kõrge seljatoega toolid ja suur lühter, mis tundus väikeses ruumis kohatu. Kirjutuslaud akna all oli asju täis ja tolmune. Keegi oli jätnud paki kirju aknalauale, kus need olid ajaga kolletanud ja kõvaks muutunud. „See maja paistab väljast vaadates jube ja ega seestki parem pole.”

„Paneme siis vastava nime – Vana kohvik.”

Ella lagistas naerda.

„Sa mõtled, et Vana ja tolmune kohvik?”

„See juba läheb,” ütles Iris ning lükkas suure rohelise sametkattega tooli kaminale lähemale.

„Siin on väga palju ämblikuvõrke ja lühtrit peab põhjalikult puhastama. Kuidas me esiuksest sissepääsu korraldatud saame?”

Iris pani käed puusa.

„Sa otsid vabandusi, Ella; me kasutame sissepääsuna Prantsuse uksi maja küljel.”

„Ma ei kannataks välja, kui minust saaks jälle naerualune; minevikus on seda liiga tihti juhtunud.”

Ella põsele veeres üksik pisar.

„Ella, teile on küll kaasa tuntud, aga O’Callaghanid pole kunagi olnud naerualused.”

„Mulle lihtsalt ei meeldi, et keegi oma nina minu asjadesse topib.”

„Siis pead leidma midagi, mida maha müüa, Ella.”

Ella vajus diivanile, nii et selle nahk kriiksus.

„See on lihtsalt üks kodu, Iris; mitte kellelegi ei lähe see korda. See on kahe vana kaagutaja kodu ja siin majas, kus on minevikus vahest liigagi palju juhtunud, ei ole neil teineteisele isegi enam midagi öelda. Mul on kõrini peaga vastu seina jooksmisest. Roberta joob järjest rohkem; igale poole on peidetud pudelid. Kui ta panustaks majasse kas või selle raha, mis tal šerri peale kulub, saaksime ehk oma mure lahendatud.”

Iris istus tema kõrvale.

„Millal on Roberta mõelnud kellelegi peale iseenda? Meie kahekesi saame sellega hakkama.”

Ella võttis tal käest kinni ja pigistas seda tugevalt.

„Loodetavasti on sul õigus, Iris, sest antiikesemetele ei ole tänapäeval turgu ning ainus, mida me müüa saaksime, olekski maja.”

„Ära sellele isegi mõtle. Täna teeme nii palju, kui jõuame. Ma palun Murielil kohviku kohta sõna levitada, suurejooneline avamine kolmapäeval kell 9.15. Kuigi kui Muriel juba asjaga seotud on, läheb vaja rohkem kui nelja lauda.”

„Neljast lauast esialgu piisab,” ütles Ella ning liikus puhvetkapi juurde, kus ta hoidis oma serviise.