Читать книгу Ballisaali kohvik - Ann O'Loughlin - Страница 7

Kui Rob Kading hoovi sisse keeras, nägi ta verandaust avanemas. Astunud autost välja, kummardus ta, et tõmmata püsti vaarikavarsi toestav pulk, ning lehvitas teispoole tänavat vanake Haussmanile. Ta pani kohvri selle tavalisele kohale ukse juurde, hüüdis hellalt Agnest ning läks kööki. Üllatunud sellest, et laud polnud veel õhtusöögiks kaetud, hüüdis ta söögituppa minnes naist uuesti.

Ta lasi oma nahast kellarihma lõdvemaks ja kontrollis, kas käekell näitab söögitoa kellaga sama aega, ning asetas seejärel ajanäitaja ettevaatlikult kaminasimsile. Kuulnud verandalt kergeid samme, hüüdis ta täiesti veendunult: „Aggie.”

„Härra Kading, siin on Moira Rochdale. Nii rumal minust, aga ma tahtsin teada, kas Agnesega on kõik korras. Ta ei tulnud täna lilleseade kursust õpetama.”

„Moira, ta on vist välja läinud. Ma alles jõudsin töölt koju. Võib-olla kutsuti teda kuhugi?”

Moira Rochdale nihkus lähemale.

„Daamid olid väga pettunud. Agnes ei käitu tavaliselt niimoodi. Ta on väga usaldusväärne. Tavaliselt,” lisas ta vaikselt.

Rob Kading ei kuulanud. Ta märkas, et naise vihmamantel ja käekott olid riidenagist kadunud.

„Härra Kading, kas kõik on korras?”

„Mu naisel on ilmselt mingi tähtis kokkusaamine. Ma ütlen edasi, et sa muretsesid ta pärast,” ütles ta ning juhatas Moira Rochdale’i täidlase kogu uuesti verandale. Rob Kading ei teadnud, miks, kuid tal oli väga veider tunne. Teda läbistas murelikkusest tekkinud iiveldus ning see ei läinud üle. „Saan ma su koju viia, Moira?”

Moira Rochdale edvistas nagu plika, keda esimest korda kohtama kutsutakse.

„Pole sugugi vaja, jalutuskäik teeb mulle head; sul on kindlasti palju tegemist.”

Ta hakkas mööda tänavat minema ning Rob hüppas autosse ja veeres vabakäigul mööda kallakut Nancy maja juurde.

Nancy Slowcum jõi teed ja luges parajasti Ladies’ Home Journal’i teist lehekülge, kui Rob sisse tormas.

„Kas ta on siin?”

„Kes?”

„Agnes – tema kott ja mantel on kadunud, kas sa tead, kus ta on?”

„Võib-olla sõitis bussiga kuhugi; ega sellepärast pole vaja paanitseda.”

Rob vajus köögilaua kõrvale toolile.

„Ta on viimasel ajal väga imelikult käitunud. Nancy, mis temaga lahti on?”

„Ta on väsinud, Rob, kas sa selle peale pole tulnud?”

„Ta on õnnetu, elab ennast kogu aeg Debbie peal välja.”

„See läheb mööda.”

„Ta ei öelnud, et kavatseb täna kuhugi minna.”

„Anna talle natuke aega. Kas naine ei või oma igapäevarutiini natuke muuta, ilma et kohe politsei kutsutakse?”

Rob hüppas püsti. „Kus Debbie on? Kas ta ei olnud täna koos sinuga?”

„Ei, teisipäeviti ei ole ta kunagi minuga. Võib-olla otsustasid nad hetke ajel koos Agnesega midagi ette võtta?”

Rob naeris valjusti. „Sa tead, Nance, et Agnes ei ole võimeline mitte midagi hetke ajel ette võtma. Kõigepealt pean ma leidma Debbie.” Ta läks vastust ootamata ukse poole.

„Tõenäoliselt ta mängib oma toas; Debbie on seda viimasel ajal tihti teinud.”

„Kas sa tuled minuga kaasa, Nance?”

Naine sirutas end ja puudutas Robi käsivart. „Kõik saab korda, Rob, võib-olla tahab ta ainult natuke hingamisruumi.”

„Ta on sinuga rääkinud. On ju?”

Nancy sahmerdas natuke ja sulges nende järel köögiukse. Ta ei vastanud Robile ja kui ta autosse juhi kõrvalistmele istus, tõstis ta käe, andmaks märku, et Rob rohkem ei küsiks. „Otsime Debsi üles,” ütles ta.

Debbie kiikus väraval ja ootas, et ema või isa tagasi tuleks. Kui ta nägi, et isa töölt koju jõudis, eeldas ta, et ema on juba tagasi. Nähes aga Robi sama kiiresti minema ruttamas, hakkas ta muretsema ja jäi ootama.

„Emmet pole siin.” Rob võttis tütre nii kõvasti kaissu, et ta tundis isa kaelusel tubakahaisu. „Kallis, ärme muretseme selle pärast. Ma olen kindel, et emme jõuab varsti koju.”

„Lähme koristame köögi ära ja teeme emme kojujõudmiseks söögi valmis,” ütles Nancy, hääl murelikkusest kõrge.

Märganud isa näos tülpimust, liikus Debbie tädi kõrvale. Rob tõmbas Nancy eemale. „Ma sõidan veidi ringi ja helistan mõnele ta sõbrannale. Tunni pärast peaksin tagasi jõudma. Umbes sel ajal jõuab Clevelandi buss linna; kui teda sellega ei tule, lähen politseisse.”

„Oota, kuni kell kümme saab; siis jõuavad igalt poolt viimased bussid.”

„Kas emme toob mulle kingituse ka, kui ta bussi pealt maha tuleb?”

Nancy vaigistas hellalt oma õetütart. „Kui ta toob, siis teeme sel puhul maja hästi korda.”

Ta saatis Debbie kööki.

Pühade õdede ordu, Rathnew, Wicklow maakond, märts 2008

„Tol ajal pöördus meie poole palju jõukaid ameeriklasi, kes tahtsid aidata. Selles kirjas pole tõesti mitte midagi ebatavalist. Ma kardan, et ei saa teid aidata.”

Ema Assumpta ulatas kirja üle laua. Tema suu tõmbus muigele, nagu oleks ta lapse joonistust uurinud. Ta keskendus enda ees oleva pliiatsitopsi otseks sättimisele. Saatnud kiire pilgu seinakellale, tõmbas ta kalendermärkmiku lähemale. Ta võpatas justkui külmast ja temas kasvas viha: mitte selle naise vastu, vaid seetõttu, et ta pidi järjekordselt tolleaegseid tegusid kinni mätsima. Mitu korda oli ta selliseid kirju näinud? Ilmselt kahekohalise arvu jagu, ja see kõik toimus enne tema aega.

Ta oli alati imetlenud Consuelo loomulikku tarmukust, omadust, mis tal ilmselgelt puudus noores eas, kui ta pidi paberitööd tegema. Assumpta ägestus seesmiselt selles kirjas väljendatud suurejoonelise tänutunde pärast.