Читать книгу Ballisaali kohvik - Ann O'Loughlin - Страница 6

Ella O’Callaghan jälgis, kuidas väike koer aias ringi jooksis, nuuskis ja pissis, nagu oleks ta avalikus pargis. Naine seisis kardina taga, lükkas suure nahktugitooli eest ning kummardus vasakule, et paremat vaadet saada. Oli külm, käre hommik. Pimedas helkis härmatis, mis oli rododendronile tugevad teravikud moodustanud. Linavästrik, kes toiduraasukesi otsis, lendas majale lähemale, et maapinnalt midagi nokkida. Naine, kes oli koera järel kõrge müüri tagant raudväravatest sisse tulnud, seisis kruusasel alleel ja suitsetas. „Räpane harjumus,” turtsus Ella omaette, jälgides võõrast, kes toetus katkise purskkaevu najale ja puhus maja suunas suitsurõngaid.

Roscarbury mõis oli omaette vaatamisväärsus: kolmekorruseline mahajäetud vare. See oli seisnud ammust ajast hooletusse jäetuna ja paistis olevat tühi. Kasimata akendel oli paks räpakiht. Ronitaimed kasvasid kontrollimatult, pahklikud varred puitunud ja lehtedeta. Tuhmi vasest koputiga esiust kattis aastakümnete jooksul sellele tuulega kandunud tolm, mis segunes kihiti kuivanud, kooruva värviga. Ukseläve nurkadesse olid kogunenud lehed, mis kleepusid seal ämblikuvõrkudesse. Sellel polnud tähtsust; Roscarbury esiust ei avatud kunagi.

Kui Roberta tuppa tuli ja radiaatori soojemaks keeras, tõmbus Ella aknast eemale. Radikas sahises vaikselt ning selle kuiv soojus pitsitas teda kõrist. Nördimusest ägestudes, sest kütmisest hakkas tuba kergelt haisema, ohkas ta valjusti. Ta ei saanud tagatuppa minna, sest seal oli nii külm, et õuepoolset seina kattis õhuke jääkiht.

Ta märkas seda naist üle muru järve poole rühkimas, juuksed silme ees rippumas ja samm kohmakas. Ella liikus aknast kaugemale, lülitades käigu pealt radiaatori täiesti välja. Esikus ta peatus, et lugeda punast sedelit.

Telli lihunikult veiseliha. Meil on õunakoogi jaoks sibulaid ja koort vaja. Ütle Irisele, et ta lõpetaks oma räpase suitsuga maja saastamise. R.

Ella teevesi kees juba, kui Roberta külalistetoast välja koperdas, peatudes korraks oma kepi najal, et veenduda, kas tema jäetud sedel on ära võetud, ning kägardada kokku Ella kiri, et see esiku prügikasti visata.

Võtnud kapist oma roosimustrilise teekannu koos samasuguse tassi ja alustassiga, sättis Ella need kandikule. Segades keevat vett nii ägedalt, et kann lausa kõrvetas, küünitas ta ühe käega karbi järele, millel oli silt „Ella tee”.

Roberta seisis tema kõrval ja asetas oma teekannu aeglaselt gaasipliidile. Ta patsutas pingul krunni kuklas ning ümises omaette viisikest.

Sättinud portselanist teekannu kandikule koos väikese piimakannu ja teelusikaga, millel oli kolm suhkrukuubikut, kõndis Ella õest mööda ja köögist välja.

Nad ei rääkinud sõnagi, kuid see polnud haruldane: kaks õde ei olnud omavahel juba aastakümneid ühtegi sõna vahetanud. Need, kes õdesid tundsid, olid väga teadlikud tihkest ja sügavast, vankumatust külmusest, mis neid lahutas. Kunagi oli see andnud põhjust tohututele arutlustele, kuid aastate möödudes inimeste huvi õdede O’Callaghanide intriigide vastu taandus.

Teel esikust läbi lajatas Ella lauale vastuse.

Sina loobu alkoholist ja ma ütlen Irisele, et ta suitsetamise maha jätaks. Sead võivad ka lendama hakata. E.

Ta sättis end külalistetoas mugavalt istuma ja rüüpas teed. Joogi kuumus soojendas teda ning ta keeras elektrisoojuse täielikult nulli. Ta kuulis, kuidas Roberta köögis enda järelt koristades toimetas: iga kruus ja taldrik käis oma kohale ning tema toiduained sildiga „R” olid eraldi kappi korralikult ära pandud. Ella veetis aega külalistetoas, sest tol hommikul oli see terve maja kõige soojem tuba. Kastanipuust laual seisid õdede raamitud fotod, võidunud tolmust määrdunud. Need olid õnnelikud ajad, kui nad maja ees murul tennist mängisid ning mere ääres päevapikkuseid piknikke pidasid. Ainult kahte pildiraami puhastati regulaarselt: seda, kus oli ülesvõte nende ema ja isa laulatusest, ning fotot Ella O’Callaghani ja Michael Hannigani pulmapäevast.

Ella puudutas pildi klaasi, meenutades seda sooja suvepäeva, kui nad olid vande andnud. Koguduse poole pöördunud, helkiv valgus tema virmalistevärvides Weissi prossi kividel, ennustasid esireas istujad neile õnnelikku ja kestvat kooselu. Väike, aga väga peen, kujutas tema pross endast suurte briljantsete valgetest vääriskividest kroonlehtedega lillekobarat. Lillede vahelt paistsid väiksemad, õrnalt värvilised ja sädelevad virmalistena küütlevad kivid. Ta oli valinud selle prossi, sest see oli esimene, mille tema isa oli emale kinkinud.

„Noor ja loll,” pomises Ella, pühkis kannatamatult seelikusabaga klaasi ning asetas siis raske hõbedast raami ettevaatlikult oma kohale. Ta märkas võõrast, kes passis eesukse juures. Kannatamatult ohates pistis ta pea külalistetoa Prantsuse uste vahelt välja.

„Kas te olete siin töö asjus?”

„Mis töö?”

„Tulge sisse; majas tekib tõmbetuul, kui ust lahti hoida. Ma otsin kohvikusse abilist. Jumal näeb, et üks töökas kätepaar kuluks mulle väga ära. Kas te olete huvitatud?”

Ella O’Callaghan astus tagasi, et ta saaks külalise täies pikkuses üle vaadata. Naine nägi kena välja. Tema tormakamad aastad olid kahtlemata juba seljataga ning paistis, et tal on arukas pea õlgadel. Tema teksad olid liigsest pesemisest kulunud ning juuksed temaealise naisterahva kohta liiga pikad; need tuleb patsi siduda.

„Proua, ma ei otsi tööd. Ma olen puhkusel. Kas kohvik on avatud? Postkontoris ütles üks naine, et siin on väga hubane.”

„Suurt reklaami polegi vaja, kui mul on Muriel Hearty. Te tulite liiga vara. Ma sain alles koogid ja kuklid ahjust välja ning lauad pole veel kaetud. Üks tüdruk linnast lubas sellel nädalal abiks käia, kuid ta on plehku pannud: N11 maantee lähedal asuva uhke hotelli koristamise eest saab rohkem raha.”

„Ma võin aidata.”

Debbie hääl kõlas liiga kõrgelt, kui ta närviline oli.

Ella näppis põllepaelu, tema põsed muutusid piinlikkusest punaseks.

„Seda pole vaja. Ma saan ilusti hakkama, ainult paar lauda. Andke mulle tunnike aega, ehk vähemgi.”

„Kui te nii ütlete. Ma olin suvevaheaegadel kohalikus söögikohas ettekandja. Muidugi on sellest nüüd üsna palju aega mööda läinud, aga sellega on nagu jalgrattasõiduga, eks ju?”

Ella tõmbas näo krimpsu, nagu oleks tal kõrvetised.

„Te olete väga lahke, et seda pakute. Aga ainult täna hommikul, eks. Minu nimi on Ella. Ella O’Callaghan.”

Ta sirutas käe ja surus teisel naisel tugevalt kätt.

„Ameerikast?”

„Jah, Deborah Kading; kutsu mind Debbieks.”

„Roscarbury kohvik on avatud olnud ainult paar nädalat. Ainult paar külalistetuppa paigutatud lauda, aga meil läheb päris kenasti. Kui ma ainult tubli abilise leiaksin, siis võiks lausa imet teha.”

Ta kõndis üle toa ja lükkas seal lahti rohmaka kreemja ukse. Seinad olid tuhmunud kuldsed ning lühter rippus madalal, nelja väikese pitslinikuga kaetud laua kohal. Ajaga sooneliseks muutunud nahkdiivan oli lükatud eendakna vastu; mühklikud tugitoolid tõkestasid kaminaesist.

„Siin näeb lihtne välja, aga toit on hea ja teise tassi kohvi saab maja kulul; daamidele, kes missalt tulevad, sobib see hästi.”

Deborah kõndis raskete kuldsete brokaatkardinatega külgakna juurde, kust paistsid rododendronid.

„See on väga armas koht.”

„Tänan sind,” ütles Ella vaikselt ning liikus kiiresti puhvetkapi juurde. „Kõik vajaliku leiad sa siit. Teed ja kohvi serveerime me ainult parimatest portselannõudest. Need kuulusid mu emale. Ma pole kindel, kas talle meeldiks, et Rathsorney naised neid iga päev kasutavad, aga eesmärk pühitseb abinõu. Igale lauale läheb kolm komplekti. Ma olen köögis. Kui sul on abi vaja, siis hõika,” ütles Ella ja kõndis põllepaelu pinguldades graatsiliselt toast välja.

Puhvetkapi uks oli nii jäigalt kinni, et Deborah pidi seda sikutama; avanedes pahvatas tema ümber magusa mahagoni järele lõhnav tolmupilv. Portselantasside ja -alustasside kuhjad olid kenasti kompaktselt paigutatud, nende kõrval asusid taldrikud. Igaühte kaunistasid lillad või sinised jämedate vartega takjad, mis vastandusid taldrikute õrnadele ringjatele mustritele. Ta kõndis laudade vahel, paigutas kõik komplektid hoolikalt laudadele ja kattis käega iga tassi, kui selle kõlksudes oma kohale asetas. Ta tõmbas just söögiriistu otsides ühe sahtli lahti, kui Ella kahe hõbedase kandikuga tagasi tuli, ühel korralikult rivisse sätitud muredad ja soojad koogid, teisel eraldi paigutatud, sulavõiga üle võõbatud muffinid. Puhvetkapile kandikute kõrvale asetas ta kaks suurt termost kohvi ja teega.

„Külastajad hakkavad tulema kümne minuti jooksul. Vana preester jutlustab lühidalt, sest ta kiirustab tagasi voodisse. Meil on aega, et juua ise üks tassike, enne kui nad sisse vajuvad.”

Ella võttis vastust ootamata kaks portselantassi ja valas nendesse kanget kohvi, mille aroom levis nende ümber, segunedes toa liisunud lõhnaga.

„Kas seda saabki nii kergesti teha: lihtsalt kohvik avada?”

„Ma ei tea, mina nii tegin; kui me lisaraha ei teeni, võetakse meilt maja käest ära.”

„On väga vapper niimoodi inimesi oma koju lubada.”

Ella turtsatas valjusti. „Pigem rumal, aga mul ei olnud palju valida.”

„Mina ei oleks julgenud. Ma olen terve elu õpetajana töötanud ja klassitäie teismeliste ees seista ei ole mingi vaev, aga sellega ma hakkama ei saaks.”

„Kui häda käes, kerkivad igasugused varjatud anded esile.”

Kuulnud, kuidas kruus raskete, vilgaste sammude all krõbises, hüppas Ella püsti; majale lähenesid need kaksteist daami, kes võtsid vaevaks igal hommikul üles tõusta, et kuulata, kuidas isa Furley oma sõnadest liigse hooga üle vuristab, silmad veel unest rasked ja juuksed pealael sassis.

„Istu sellele kohale akna kõrval; seal on kõige parem,” ütles Ella Debbiele, tõugates teda õrnalt edasi, kui naiste jutukõmin valjemaks muutus.

Ella tõmbas külgmised Prantsuse uksed lahti ja tervitas iga naist nimepidi. Jahe hommikune õhk värskendas tuba, jäädes pidama akende ees olevatel plisseekardinatel.

Iga külaline võttis tassi ja alustassi ning asus puhvetkapi juurde järjekorda, et ise endale kooki tõsta; nad noogutasid möödudes viisakalt Debbiele; iga laua taha pressis end tavalisest rohkem inimesi – et ei peaks võõraga samasse lauda istuma. Debbie mõistis, et oli seal sissetungija, ning kui jutusumin toas jõudis ühtlase tasemeni, lipsas ta Prantsuse ustest välja. Ta jalutas mööda külgteed ja peatus purskkaevu juures, et sigaret süüdata.

Talle meeldis, et seda kohta kattis omamoodi hajuv vaikus. See meenutas kodu Bowling Greenis, maja, mida möödujad ei märganud, kuid mis oli tulvil mälestusi. Milline petis ta oli. Rob Kading ei oleks iial lubanud tal sööklas töötada. Ettekandjate seelikud olid liiga lühikesed ja vahetused kestsid liiga hiliste tundideni. Härra Peabody, kes elas linnast väljas, näpistas ettekandjaid tagumikust.

Rathsorney daamid moodustasid päris lärmaka kamba; ta kuulis neid sinnamaani, vestluse kõla muutumas vastavalt sellele, kui suurt tähtsust ühele või teisele jututeemale omistati. Muriel Hearty kõrge hääl kostis kõigist teistest üle.

„Seal sa oledki. Ma arvasin, et sa läksid ära.” Ella paistis hingeldavat.

„Ma unistasin natuke.”

Debbie kustutas kiiresti sigareti oma sõrmede vahel ja vehkis õhus kätega, et tossu hajutada.

„Kas tahaksid majja tagasi tulla? Tüdrukud sätivad lahkuma ja me saaksime rahus teed ja kooki võtta.”

„See on väga lahke, aga ma peaksin minema hakkama.”

„Ehk siis mõnel teisel hommikul? Ma loodan, et sa astud veel kohvikust läbi, kuigi praegu oleme me ainult üheteistkümneni avatud – seni, kuni mul õnnestub abiline leida.”

„Ma loodan, et sa varsti kellegi leiad.”

„Jah. Naudi oma puhkust.”

Ella jälgis teda mõne hetke mööda teed eemale jalutamas ja pööras siis maja poole tagasi. Kui ta saaks sellise meeldiva naise endale appi, õnnestuks tal ehk panka eemal hoida. Märganud Robertat magamistoa aknal luuramas, kiirustas Ella tagumise trepi poole, et ta ei peaks kuulma, kuidas õde järjekordse sedeli lauale viskab. Ta oli jõudnud sel hommikul juba esikulaua kõikuma panna, kui virutas üksteise järel lauale kaks sedelit.

Kas nüüd võtame iga hulguse enda juurde? Emal ja isal oleks sinu pärast häbi. R.

Muriel Hearty ütleb, et sa oled siit kuni Goreyni kõigi naerualune nende omakasupüüdlike kohvikuplaanidega. R.

Süda õe vaikse märatsemise pärast pekslemas, kiirustas Ella oma tuppa tualettlaua juurde. Kõrgetel puudel kraaksusid varesed. Ta sulges silmad ja kujutles, täpselt nii, nagu oli seda mitu korda varemgi teinud, iga pisiasi täpselt paigas: vestluse sumin, portselannõude kõlksumine, kruusa krõbin, kui inimesed tema kohvikusse tulid ja siit lahkusid, vana maja selles olevast elust helisemas.

Sirutanud käe hõbedase ehtekarbi järele, võttis ta sellest rohelise prossi. See oli võõrasemaõie moodi, kuid tintjat mustjas-rohelist värvi; tema ema oli valjult porisenud, et see oleks pidanud olema lilla, kollane või isegi must. Bernie O’Callaghan oli kandnud prossi ühe korra oma tumeda mantliga, kuid rohkem ei olnud see kasutamist leidnud.

„Mulle meeldib, kui lill näeb välja nagu lill,” ütles ta ärritusest hambaid krigistades, sest tema abikaasa oli julgenud raisata raha asjale, mis talle ei meeldinud.

Ellale meeldis Weissi võõrasema, selle rohelised kivid helkimas ja tumedamad kristallid läikimas, moodustades kaarjatest kroonlehtedest ideaalsed piirjooned. Keskkoht oli must, välja arvatud üks pisarakujuline roheline kristall.

John O’Callaghan, kes New Yorgi linna juveliiride Weissidega kirjavahetusse astus, leidis samuti, et võõrasema kujutamine erinevates rohelistes toonides oli niihästi kaunis kui ka omapärane. Härra O’Callaghan tellis New Yorgist Weisside käest aastas kaks prossi. Perekonnaäri pidavad juveliirid saatsid hea meelega Rathsorney postkontorisse väikese pakikese, ja Bernie O’Callaghan ei mõistnud tegelikult kunagi, kui kaugele on tema abikaasa valmis minema, et kinnitada naisele oma armastust.

Ella oli kõigi nende aastate jooksul seda prossi ainult ühe korra kandnud. Tal oli kindel kavatsus hoida seda mingiks eriliseks puhuks, kuid siis oli see hetk juba möödunud. Jõudis kätte aeg, kui ainus märkimisväärne sündmus, mis oli tema ellu veel jäänud, oli abikaasa matus. Täpselt enne, kui kirst majast välja kanti, kinnitas ta prossi oma musta poolmantli avara krae külge. Need, kes Ellat tol päeval nägid, ütlesid, et ta ei olnud kunagi paistnud nii kahvatu, stiilne, murtud südamega ja niivõrd üksi.

Isegi pärast vanemate surma saadeti New Yorgist pakke, nagu oleks John O’Callaghani armastus oma naise vastu olnud surematu. Ella hoidis siiani neid prosse selles väikeses pappkastis, millega need olid saabunud.

Muriel Hearty oli mööda puiesteed jooksnud, laup kortsus. Ta kokutas. „See jõudis eile postkontorisse ja ma nägin härra O’Callaghani tänaval kõndimas. Siis tõmbas miski mu tähelepanu kõrvale; ma oleksin pidanud talle järele hüüdma. Ma ei andesta seda endale iialgi.”

Ella lõikas pruuni pakkepaberi katki ja avas kaane mõlemad pooled, nii et nähtavale tuli kaks hoolikalt valgesse siidpaberisse pakitud ehet, ning võttis välja topaasist ja oranžist ersatsteemandist prossi. See oleks ideaalselt sobinud tema ema uue tuhmoranži mantliga, mille ta oli ostnud Gorey kaubamajast ning hoidnud oma sünnipäeva jaoks. Prossil olid ringjalt paigutatud suitsune topaas ja tuhmkollased kivid, mida rõhutasid sügavoranžid ersatsteemandid, kumades keskel asuva topaasi taustal nagu päikesekiired. Oranžid kivid helkisid valguse käes.

Teine pross oli aga see, mida Ella jumaldas: läbipaistvatest kividest moodustatud lihtne ruut, mis valgust püüdes sädeles vikerkaarevärvides. See oleks imehästi sobinud lendleva kleidiga, mille tema ema oli kavandanud selleks õhtuks, kui nad koorikontserdile läksid.

Ta tundis endas kasvamas viha selle üle, et Muriel Hearty ei saanud oma põrgulikku kuulujuttude rääkimist lõpetada ja tema isale järele joosta.

Ella oli nende tellimused lõpetanud ning kirjutanud härra Weissile traagilisest õnnetusest, mille tõttu O’Callaghanid Roscarbury mõisast rohkem prosse ei telli.

Kuu hiljem oli Muriel Hearty mööda sissesõiduteed Roscarbury poole kiirustanud, taas kord pööraselt erutunud. „Siin on veel üks karp!” oli ta karjunud.

Isegi Muriel Hearty vaikis, kui Ella pakikese lahti rebis ja leidis seest mitte ühe, vaid kaks lummavat musta prossi. Karbi külge oli kinnitatud elegantne ja väärikas kaastundeavaldus. Ella võttis ka teise pruuni karbi välja ning vaatas mõlemat prossi. Tookord oli Roberta keeldunud enda ehet vastu võtmast. Kuigi Ella noil päevil enam oma prossi ei kandnud, leidis ta pärast oma vanemate surma veel terve aasta selles lihtsas mustas lillekujulises ehtes lohutust.

Lükanud karbi sahtli põhja, tõmbas ta selga raske mantli. Peatunud esikus, et võtta käekotist väike peegel, pingutas ta sellesse vaadates silmi. Ta puuderdas hoolikalt nägu, surus puudripadja kortsudele oma silmade all ja kaotas need ebatasasused hetkeks, nii et ta nägi välja samasugune nagu nooruspäevil oma suurte, mõne sõnul kurbade silmadega.

Ta sulges enda järel pauguga tagaukse, lehvitas Irisele ja kõndis käiku aeglustamata kiiresti tagaaia kaudu sissetallatud rajale, mis viis üle kahe põllu ja läbi metsa surnuaiale.

Ta kõndis kiiresti paremat kätt jäävate väikeste platside poole. Raputades pead, nii et pisarad ei saanud võimalust voolama hakata ja tema nägu üles paistetada, pöördus ta üksiku küpressipuu all oleva väikese hauakünka juurde. Kunagi oli Carrie haud asunud eraldatuna surnuaia kaugemas otsas, kuid nüüd viisid sissetallatud rajad peaaegu tervel aakril laiuvale kalmistule sängitatud lahkunute puhkepaikade juurde.

ARMASTATUD TÜTAR

Carrie Hannigan, suri traagiliselt 23. juunil 1959.

Südamest jäävad igatsema ema Ella ja isa Michael.

Kadunud, kuid mitte iial unustatud.

Taevas sai ühe ingli juurde.

Nagu alati, voolas temast üle kärsituselaine. Ta kõndis kiiresti minema, voltides poekotti lahti. Ta aeglustas sammu alles siis, kui oli jõudnud surnuaia müüri äärde rohtukasvanud rajale. Nad olid abielus olnud kaks aastat. Ta kõndis aeglaselt mööda rada ning jäi mehe haua ääres seisma, kummardudes, et lihtsa puust mälestustahvli pealt tolm ära pühkida.

Reamees Michael Hannigan.

Iiri armee sõdur.

Surnud 4. septembril 1959.

Igatsema jääb armastav abikaasa Ella.

Ajanud end sirgu, märkas Ella koera, kes tõstis jalga vastu poodnik McDonaldi haual olevaid kunstlilli. Iris laskis sellel koeral kogu aeg ringi hulkuda; ta peab Irisele ütlema, et edaspidi tuleb koera hoida ketis.