Читать книгу Tütar kadunud - Anna Jansson - Страница 4

OLI SUUR REEDE. Kevad oli sel aastal hiline. Jää polnud veel sulanud, tumedas vees ujusid lahtised pangad. Politsei vaneminspektor Kristoffer Bark oli oma Camry Hampetorpi kämpingu juurde parkinud ja kõndis looduskaitseala suunas. Eespool lähenes sadamale Vinö praam. Ta tõstis käe päikesevarjuks ja tundis, kuidas pisarad silma tulevad.

Viis aastat oli ta piki Hjälmareni kallast kõndinud. Kilomeeter kilomeetri haaval otsinud midagi, mis aitaks mõista tema tütrega juhtunut. Politsei oli uurimise peatanud, ehkki Kristoffer oli teinud selle jätkamiseks kõik mis tema võimuses. Ta ise oli senikaua ukselt uksele käinud, kuni oli rääkinud iga kinnistuomanikuga piirkonnas, kus keegi võinuks tema tütart näha, kontrollinud iga jälge, iga tähelepanekut. Oli püüdnud üles otsida paadiomanikke, kes võisid viis aastat tagasi ööl vastu suurt reedet järvel olla. Rääkinud kõigiga, kes olid piirkonnas viibinud.

Politsei oli tuule suuna välja arvestanud ja traginud, laibakoerad paatides. Tulemusteta. Järv oli sogase veega, kuid madal. Tragiti isegi Hjälmareni keskel. Vabatahtlikud olid abiks olnud. Kodukaitse oli kõigest väest pingutanud. Kui nemad otsingud lõpetasid, oli Kristoffer palunud abi ühingult Missing People.

Nüüd olid kõik loobunud, kõik peale tema enda ja Börje Hanssoni. Pensionil olev kolleeg, kes oli Vera kadumise uurimist juhtinud, elas ise Hampetorpis, kalurikülas, mis asus Örebro linnast pisut rohkem kui kolmekümne kilomeetri kaugusel. Börje oli Kristofferile tolle rännakutel mööda järvekallast aeg-ajalt seltsiks. Aga mitte täna, Vera kadumise viiendal aastapäeval. Mitte suurel reedel.

Uurimine peatati kaks aastat tagasi seoses sellega, et Börje läks pensionile. Enamik arvas vist, et Vera uppus nagu ka samas paadis olnud Matilda. Kristoffer ei suutnud ilma asitõenditeta selle mõttega leppida. Kui oled terve oma täiskasvanuelu tegelenud raskete kuritegudega, tulevad pähe muud mõtted. Kristoffer tahtis kõik võimalused lahti hoida – kõik peale ühe. Uurimise ajal oli Börje küsinud, kas Kristoffer ei arva, et see võis olla enesetapp. Tema oli kõhklematult eitava vastuse andnud. Veral oli kõik, mille nimel elada, võib-olla ootas ta isegi armastusest sündivat last. Tõigaga, et Vera on surnud, kavatses Kristoffer leppida alles siis, kui on tema elutut keha oma silmaga näinud. Mitte senikaua, kui on olemas kas või imetilluke võimalus, et Vera on elus. Tema tütar jääb ka kõige raskemates olukordades ellu. Ta sündis kaks kuud enne õiget aega, elas üle tüsistustega kopsupõletiku ja lõhkenud pimesoole. Vera armastas elu. Miski ei viidanud, et ta oleks otsustanud sellest vabatahtlikult lahkuda. Mitte suurel neljapäeval oma tüdrukuteõhtul, kui vaiksel laupäeval ootas ees uhke pulmapidu. Paljugi rääkis uppumise kasuks. Aga kus siis laip on?

Loomulikult olid tema mõtted ka teisi radu käinud. Vera võis olla ise otsustanud oma pulmast jalga lasta, kui nad Rasmusega tülli läksid. Ent Rasmus oli seda eitanud. Vera võis ära viia ka mõni oma või võõras inimene või kamp. Aga ükski röövija polnud endast elumärki andnud ja lunaraha polnud nõutud. Kristoffer oli rääkinud kõigi Vera tuttavatega, võttes aluseks tütre mobiilis ja arvutis olnud kontaktid ning kirjutuslaua kõige alumises sahtlis olnud aadressiraamatu. Oli rääkinud Vera klassikaaslaste, õpetajate ja tüdrukutega, kellega Vera jalgpalli mängis. Kuid kõik jäljed lõppesid seal ja siis, viis aastat tagasi ööl vastu suurt reedet.

Ajapikku oli Kristoffer kõikunud kahe mõtte vahel: et Vera uppus või et keegi päästis ta ja viis minema. Kui Kristoffer nüüd viiendat aastat järjest piirkonnas ringi käis ja järve ümbruses elavaid inimesi tülitas, nägi ta, kuidas see nende tuju ära rikkus. Ent ta pidi teada saama, kas kellelegi on midagi uut pähe tulnud. Nemad muidugi mõtlesid, et ta on peast segi läinud. Ta oli kuulnud, et teda kutsutakse hulluks politseinikuks, ja võib-olla ta seda oligi – murest segi läinud. Mööda järvekallast kõndides oli ta ohjad lõdvaks lasknud ega valitsenud ennast. Nad olid kuulnud teda raevus kisendamas ning näinud teda tundmatut vaenlast jalgadega tagumas, kuni ta maapinnale kokku vajus ja nutma puhkes. See oli ventiil, mida ta vajas, et mitte ise põhja minna.

Järvelt puhuvad jääkülmad tuuleiilid hammustasid põski ja näpistasid kõrvu. Kristoffer tundis, kuidas külm poeb mantli alla, tungib läbi riiete palja ihuni. Ta lisas sammu ja hakkas sörkima, et sooja saada. Tema pea kohal kiljus mingi merelind ja tegi pilliroopuhmaste kohal kaari, enne kui järve kohale lendas. Tuul tugevnes.

Kui ta silmad kinni pani, nägi ta ikka veel Vera nägu. Tema tumedate ripsmete ja kulmudega elavaid hallikassiniseid silmi. Suurt rõõmsat suud. Oma õlgadeni ulatuvaid heledaid juukseid kandis Vera tihti sõlmes või hobusesabas. Kogu lapsepõlve oli ta jalgpalli mänginud ning Kristoffer oli tihti tüdrukuid võistlustele sõidutanud, jälginud väljakul siia-sinna õõtsuvat juuksetutti. Ta oli kuulnud neid tagaistmel saladusi sosistamas ja itsitamas, rõõmust juubeldamas ja mõne konflikti pärast tusatsemas.

Vera oli olnud kahekümneaastane, kui ta kadus. Tegelikult liiga noor, et abielluda. See oli olnud ka nende viimase tüli põhjus. On täielik lollus valida elukaaslast vanuses, kus inimene on möllavate hormoonide meelevallas, kogemusteta ja igatseb kodunt minema kolida. Kristoffer oli noominud nii Verat kui ka Rasmust, kes oli seitse aastat vanem. Öelnud, et nad peavad mõistuse pähe võtma ja asja üle järele mõtlema. Rasmus oli tagasihoitud vihast näost tulipunane olnud, ent lasknud Veral nende mõlema eest rääkida.

Aga kuule, isa. Sina abiellusid ju ka noorelt ja olid kahekümne viiene, kui mina sündisin.

Ning tema oli tütrele vastanud: Ja vaata, mis sellest välja tuli! Ma olin liiga noor, et olla isa. Sa ei oota ju ometi last?

Inimene ei pea sellepärast abielluma, et last ootab, oli Vera kergelt muiates vastanud ja otsesest küsimusest kõrvale põigelnud. Ilmselt ei saa Kristoffer iialgi vastust teada. Ka Rasmus ei teadnud. Vera polnud talle öelnud, et last ootab. Polnud ka naistenõuandlasse aega kinni pannud. Umbes aasta pärast Vera kadumist oli Rasmus uue tüdrukuga kohtunud. Ta oli saanud tööd Londonis ühes firmas, mis tegeles müüjate värbamisega, ja talle paistis seal meeldivat.

Kristoffer seisatas ja soojendas nägu pihkude vahel. Pisarad kipitasid laugude taga. Raske oli öelda, kas kõhuvalu põhjuseks olid jooksmisest tingitud pisted või tuttav pakitsus rinna all, mida ta tavaliselt Verale mõeldes tundis. Kristoffer oli rohkem kui tuhat korda mõelnud sellele, mis viis aastat tagasi suurel neljapäeval juhtus.

Saatuslik tüdrukuteõhtu oli alanud suure neljapäeva õhtul ja lõppenud suurel reedel katastroofiga. Vera südamesõbranna Matilda oli asja korraldanud nii, et nad said olla tema vanavanemate majas Hampetorpis. Sven ja Rita olid selleks ööks ühte teise majja läinud. Kristoffer tundis neid palju aastaid, ta oli Verat Matilda juurde viinud, kui too koolivaheaegadel vanavanemate juures oli. Vera tüdrukuteõhtu oli alanud linnas, seal olid ainult tüdrukud. Siis sõideti Hampetorpi ning hiljem liitusid seltskonnaga Rasmus ja tema semud. Peolised olid terve õhtu ja öö majas olnud. Sõprade sõnutsi oli meeleolu olnud rõõmus ja ülemeelik.

Vera ja Rasmus olid tantsinud, kui Vera äkitselt millegipärast õue tormas, paadisadamasse jooksis ja päramootoriga plastpaadi võttis. Matilda oli püüdnud teda takistada, ja kui ta ei suutnud Verat peatada, oli ta temaga koos paati läinud. Rasmus ja paar kutti olid neid näinud ja natuke maad taga ajanud, kuid olnud liiga purjus, et neid kätte saada. Reede hommikul oli Sven juhtunust midagi teadmata paadiga järvele läinud. Tema ja Börje olid kahekesi võrgud sisse lasknud. Kuid Börje polnud jaksanud temaga koos neid nõudma minna. Sven leidiski veest kummuliläinud paadi ja oma lapselapse Matilda elutu keha. Too oli veepinnale kerkinud nagu hõljuvate roostepunaste juustega magav ingel.

Kristoffer oli algul arvanud, et Matilda on verine, ent tolle keha oli pealtnäha vigastamata. Kohtuarsti aruande kohaselt oli tüdrukul 2,1-promilline joove ja surma põhjuseks uppumine. Vee temperatuur oli olnud pluss viis kraadi. Sõprade jutu järgi olnud Vera sama purjus kui sõbranna. Need, keda põrgusegu maha ei niitnud, tunnistasid, et jõid Hallands fläderit^[1.], odavat viina, Jägermeistrit ja seda, mis tolmuse pirnilikööripudeli põhjas alles oli. Mingeid muid uimastavaid aineid ei tuvastatud.

Kristoffer tõmbas hinge, enne kui rühkis edasi mööda rada, mis viis maja juurde, kus tüdrukuteõhtu viis aastat tagasi toimus. Pärast seda tüdrukuteõhtut oli ta kaks korda Sveni ja Rita juures käinud. Esimest korda suure reede hommikul, kui teada sai, et Vera ja Matilda on kadunud, ja teist korda koos Börjega, kui nad paar aastat hiljem kohvi jooma kutsuti.

Maja, kus Sven ja Rita elasid, oli punane ja valge verandaga, hästi hoolitsetud aias olid ilupõõsad ja sillutatud teerajad ning väike tiik. Väravakaare sügisestest kaunitest punastest roniroosidest olid alles vaid okkalised raagus oksad. Kristoffer aimas õhukeste kardinate taga liikumist. Ilmselt on nad kodus. Nendel kordadel, kui Rita oli aias, oli ta teinud näo, nagu ei näeks Kristofferit, et mitte tollega rääkida. Aja jooksul oli Kristoffer teda ümbritsevatele inimestele niisugust mõju avaldanud. Inimesed vältisid teda ja tema leina, otsekui oleks see mingi ohtlik nakkus. Sven ja Rita ise leinasid oma lapselast Matildat. Küllap nad arvasid – täpselt nagu Matilda vanemadki –, et tema surm on Vera süü. Ent nad käitusid siiski korrektselt ja teretasid, kui Kristoffer juttu alustas.

Kristoffer läks mööda kruusateed edasi. Sveni ja Rita kõrvalmajas oli kuni paari aasta taguse ajani elanud pensionärist õpetajanna Hedda. Ilus valge veranda ja avara järvevaatega majake. Kui Vera kadus, oli Hedda just pärast reieluukaela murdu haiglast koju saanud. Tema pojatütar Denise oli seal olnud ja teda igapäevastes toimingutes aidanud ning saanud maja pärandiks, kui Hedda siitilmast lahkus.

Kristoffer seisatas ja süvenes vaatepilti. Sissesõiduteele oli pargitud beež vanema mudeli Golf. Trepp vajas parandamist ja maja järvepoolne külg värvimist. Majaseina ääres oli kollane süst. Trepil oli kaelarihm ja kõige alumisel astmel söögikauss. Ilmselt on Denise´il koer või siis on see odav investeering murdvaraste eest kaitsvasse rekvisiiti. Patrullteenistuse kolleegide sõnutsi on murdvargaid, kellel on nimekiri majadest, kus on koerad, sest noid kardetakse rohkem kui alarmi.

Kristoffer läks edasi praamisadamasse. Vinö praam oli just sildunud ja sealt sõitis maha kümmekond autot. Ta läks üle asfalteeritud platsi, möödus avalikest tualettidest ja keeras suletud jäätisekioski taga ranna äärde ning läks natuke maad edasi looduskaitseala poole. Maapind oli pärast tema viimast siinkäiku pehmemaks muutunud. See oli märg, ning tundes, et madalates kingades saavad sokid märjaks, soovis ta, et oleks hoopis kummikud jalga pannud. See pilliroopuhmastest ümbritsetud väike erarand asus mõnesaja meetri kaugusel sillast, kust Vera oli plastpaadi võtnud. Kristofferi selja taga oli lagunenud maja ja mõni veel hullemas seisukorras kõrvalhoone. Ta läks veel natuke maad edasi ja peatus. Liiva sees, pooleldi valge linnusule varjus oli midagi. See püüdis päikesekiire kinni ja läikis tuhmilt. Kristoffer kükitas ja puudutas eset. Käed värisesid külmast ja innust. Ta nägi hõbedakarva metallist kooruva värviga juukseklambrit, millel oli tuhmidest plastpärlitest linnu kujutis. Käed värisesid, kui ta selle üles võttis, taskusse pistis ja pilgu üle ümbruse libistas. Veral oli olnud niisugune juukseklamber. Kristoffer kaevas paljakäsi jääkülmas liivas, et veel midagi leida. Kas Vera oli oma kadumise ööl seda klambrit kandnud? Kristoffer polnud kindel. Nad olid ta talle ainult öösärgi selga andnud ja loori pähe pannud. Millega loor kinnitatakse? Juukseklambriga.

Kristoffer oli Vera sõpradele Facebooki grupi loonud, nendele, kes jaksasid veel tema küsimustele vastata. Ta peab teada saama, kas Veral oli kadumise ajal see klamber juustes. Samal ajal adus ta, et tema tegevus on hullumeelsus. Kui ta oma leiust räägiks, ei võtaks ükski kolleeg seda tõsiselt. Oma käikude ajal oli ta kogunud suure hulga asju. Sääraseid, mis tema arust võisid olla otsustava tähendusega või siis sulaselge rämps, nagu kaotatud king, huulepulk, peegel, katkine rinnahoidja ja bikiinide alumine osa, mille sünteetiline kangas oli ilma ja tuule käes lagunenud, ning katkine plastpudel, milles oli olnud Verale meeldinud apelsinimahl.

Kristoffer kaevas edasi, kuni käed külmast kangeks ja tuimaks muutusid. Tuul oli tugevamaks läinud. Tõusnud kiiresti, nagu Hjälmarenil ikka, ja lained rullusid üha kaugemale kaldale, kus ta kükitas. Pilliroopuhmad painutasid kaeblikult päid, sahisesid ja sosistasid. Teadmatus sellest, mis Veraga juhtus, muutis ta jõuetuks, ähvardas teda lämmatada. Ta tõusis püsti ning karjus tormile ja lainetele vastu.

„Vera, ma leian su üles!”

1 Piiritusejook, millele on lisatud leedripuu koort, köömneid ja kaneeli. – Siin ja edaspidi tõlkija märkused. [ ↵ ]