Читать книгу Tütar kadunud - Anna Jansson - Страница 6

TYBBLE KESKUS polnud suurel reedel sündmuste keskpunkt. Kristoffer Bark parkis auto suletud ICA poe telliskivifassaadi ette, poel oli olnud ilmselge ökoloogiline kallak. Tema oli olnud truu klient kuni viimase päevani, kui omanik oli sunnitud alla andma võitluses piirkonnas avatud ICA Maxiga.

Ent Örebro linnasüdamest paar kilomeetrit eemal võitles Tybble keskus edasi. Kolmekorruseliste majade ridade vahel olid mänguväljakud, taaskasutatavate jäätmete kogumispunktid ja liiga vähe parkimiskohti. Igal õhtul käis otsekui tühja tooli mäng, kus kõik kohtade pärast võitlesid ja keegi alati ilma jäi. Seal oli kaks juuksuritöökoda, hea restoran ning armas kondiitri- ja pagariäri, mida pidas noor naine. Tema tordid ja küpsetised olid kunstiteosed ning saiad kindlasti ühed paremad nendest, mida Kristoffer kunagi söönud oli.

Oli hakanud uduvihma sadama. Kristoffer pani autouksed lukku ja hakkas oma Drakenbergsgatanil asuva korteri poole astuma. Luitunud kolmetoaline kolmandal korrusel, lifti ei olnud. Ta oli ikka veel tänu võlgu kolleegidele, kes olid aidanud tal mööblit üles tassida, kui tema ja Ella lahku läksid ning tema koos tollal kaheteistkümneaastase Veraga sinna kolis. Ta oli arvanud, et see korter on ajutine lahendus, kuid kolmteist aastat hiljem elas ta endiselt seal. Inimene teeb plaane, aga asjad ei lähe kunagi nii, nagu kavatsetud. Sa järgid väikseima vastupanu seadust, kuna ei jaksa võtta uut suunda, kui politseitöö nõuab kogu jõu.

Ta tõstis pilgu ülespoole ja laskis imepeenel uduvihmal nägu jahutada. Vaatas ringi. Üle Rudebecksgatani viiv tarbetu sild ei lakanud teda imestama panemast. See seisis otsekui monument sellele, mida ta oli just nentinud – et asjad ei lähe nii, nagu plaanitud. Selles piirkonnas elatud aastate jooksul ei olnud ta näinud ainsatki inimest, kes oleks üle tänava minekuks mööda 72 trepiastet üles-alla käinud, kui sai hoopis otse üle tee minna. Ta ei taibanud, mismoodi olnuks mõeldav, et lapsevankri, jalgratta või käimisraamiga inimesed üle silla pääsevad. Vahest saaks rajatist kasutada välivõimlana neile, kellele meeldivad step-up-harjutused.

Trepikojas oli kohvi ja sigaretisuitsu lõhn. Keegi oli pannud üles teate vägivallavastase naabrivalve kohta. Julge hoolida, julge küsida. Kui Kristoffer kuidagi kahest teed tõkestavast lapsevankrist mööda sai, läks ta kiiresti trepist üles ja keeras oma ukse lukust lahti.

Talle lõi vastu süüdistav vaikus. Sa oled üksi, sest keegi ei jaksa sind enam välja kannatada. Märgi kingi jalast võtmata läks ta elutuppa, haaras puldi ja pani teleri mängima. Taustal Friends Arenat silmates taipas ta, et saade räägib ühest Solna hooldekodust. Reporter kommenteeris videolõiku.

Tundmatul mehel, kellel õnnestus tungida kinnisesse psühhiaatriaosakonda, oli valge kittel ja uksekaart. Koristaja tabas ta arhiivist, kus hoitakse paberkandjal haiguslugusid. Üks haiguslugu varastati. Mehel läks korda enne politsei tulekut hoonest välja pääseda.

Sellele järgnes seosetu stuudiovestlus, kus kõik ägedalt üksteisele vahele rääkisid ja keegi ei saanud oma mõtet lõpetada. Suure reede ülejäänud saatevalik oleks võinud ka kõige elurõõmsama inimese enesetappu kaaluma panna. Filosoofiline saade surmast, Kristuse kannatuste tee Kolgatale ja „Kohtutäitur heidab pilgu peale”. Täiesti arusaamatu, et tehakse saateid varade arestimisest, kus inimeste kannatusi ja häbi kasutatakse ära teistele meelelahutuse pakkumiseks. Kristoffer lülitas teleri välja ja pani arvuti tööle, et muusikat kuulata. Need olid Vera lemmiklood, playlist, mille tütar oli aasta enne kadumist talle jõulukingiks kokku pannud. „Blurred Lines”, „When I Was Your Man”, „Wake Me Up”.

Kristoffer läks Vera tuppa, kus polnud muutunud midagi sellest ajast saadik, kui tütar oli hakanud asju pakkima, et Rasmusega kokku kolida. Mõni täistuubitud kast oli endiselt pööningul. Kõik oli seal ja siis seisma jäänud.

Lai, valge päevateki ning igat värvi ja kuju patjade kuhjaga voodi oli alles. Kirjutuslaud akna all oli sellest saadik puutumata, kui Vera viimati arvutiklahve klõbistas, ja kitarr seisis nurgas seina najal. Üks Hampetorpist pärit trubaduur, Rasmuse sõber, oli Vera akorde mängima õpetanud. Ta oli andnud Verale Örebro Brunnsparkenis toimunud kontserdi plakati. Tema nimi oli Sonny ja pildi peal teda polnud. Tema nimi oli kõige all nende soojendusbändide seas, kes pidid mängima enne tõelise tõmbenumbri Kenti esinemist. Plakat oli ikka veel riidekapi ukse siseküljel. Vera oli unistanud laulukirjutajaks saamisest. Lapsepõlves oli ta laulutunde võtnud ning üheksanda klassi lõpuaktusel soolot laulnud. Siis oli isegi Ella pisarateni liigutatud olnud.

Kristoffer lahkus Vera toast. Ta süütas köögilaual messingist küünlajalas küünla, nagu tal igal õhtul tavaks oli, et mõtteid koguda ja tütre mälestust austada. Tollest saatuslikust ööst, kui Vera kadus, oli möödas viis põrgulikku aastat ning tema igatses tütre järele igal ärkvel oldud minutil.

Vihma sadas. Ent ta paotas siiski akent, vajus laua äärde kössi ja vahtis küünlaleeki. Maagilisel kombel oli ta tihti anunud, et tütar annaks talle kuidagi märku, olgu ta siis elus või teispoolsuses. Ja mõnikord oligi Vera seda teinud. Esikusse jäetud portfell võis mingil seletamatul moel köögilaual olla. Kord oli üks Kristofferi king olnud vannitoa prügikastis ning ükskord oli Vera rumalat nalja teinud ja elutoa pika tumehalli kardina sõlme sidunud. Kristoffer polnud sellest loomulikult kellelegi rääkinud. Inimesed arvaksid, et ta on hulluks läinud.

Puhu küünal ära, siis ma tean, et sa oled elus, ütles ta mõttes Verale. Ent midagi ei juhtunud ning Kristoffer tõusis, võttis märjad üleriided seljast ja laskis vanni vett täis. Kui ta uuesti kööki küünalt ära puhuma läks, oli see kustunud. Aknast sisse hoovav jäine tuuleiil võis sellele kaasa aidata, aga ta ei olnud kindel. Tal oli nii imelik tunne, nagu paneks keegi ettevaatlikult sooja käe tema pea peale ja silitaks lohutavalt ta juukseid. Sel hetkel oli ta veendunud, et Vera on seal.

Ta otsis mälust tütre minevikust kostvat häält. Ta võis ikka veel kuulda Vera naeru, tema erutatud kaitsekõnet, kui ta väitis, et tal on õigus oma otsuseid vastu võtta, ja sosistavat hirmunud häält, kui ta palus luba nende juures suures voodis magada, kuna tema riidekapis olevat ahvikoll. Kui vana ta võis siis olla? Võib-olla neli. Muidu oli ta olnud julge ja rääkinud kõigiga ning läinud ükskord ilma luba küsimata ühe teise tüdrukuga kaasa. Kristoffer oli alati pabistanud, et Veraga võib midagi juhtuda, see tunne oli juba siis tugev olnud. Sinu lapsega ei tohi midagi juhtuda. Kui nad suurtel rahvakogunemistel käisid, kirjutas ta oma mobiilinumbri pastakaga Vera käsivarrele ja manitses. Kui sa ära eksid, siis lähed mõne lapsevankriga ema juurde ja palud abi. Sa ei tohi ükspuha kellega rääkida, anna ausõna.

Kristoffer tõusis köögilaua tagant ja läks elutoa pikiseinal oleva suure Hjälmareni ümbruse kaardi juurde. Ühtegi muud pilti või nipsasja polnud ta muretsenud. Tema ja Vera pidid siin elama ju ainult ajutiselt ja siis ostma endale oma korteri. Ent hinnad olid kerkinud, kuni asi muutus võimatuks.

Kristoffer liigutas nööpnõela, et tänane teekond ära märkida, ning pani tähelepanekud märkmikku kirja. Ta pildistas Hampetorpist leitud juukseklambrit ja pani selle siis jopetaskusse tagasi. Ta kavatses küsida nii Facebooki grupi kui ka Vera ema käest, kas ta mäletab, et Veral oli tüdrukuteõhtul niisugune klamber juustes. Seejärel läks ta mõte perekonnaalbumile ning ta otsis välja kõige viimase, kus olid pildid aastast 2013. Pärast Vera surma oli ta pildistamise lõpetanud. Ja siis, peaaegu otsekohe, ta leidiski. Vera päikesest pleekinud juuksed olid külje pealt lahku kammitud ja tukka hoidis täpselt samasugune klamber. Sellel fotol kandis Vera ka sama kaelaehet, mida kadumise ajal – tilgakujulist kuldraamistuses mäekristalli. Pilt oli tehtud kolmapäeval enne tema kadumist. Klamber oli esimene jälg, mille Kristoffer oli järve äärest leidnud. Niipea kui homme valgeks läheb, võtab ta labida ja kaevab edasi. Ta pani pildi Facebooki gruppi üles, et välja uurida, kas keegi mäletab, et Veral see viimasel õhtul peas oli. Siis helistas ta Börjele.

„Sihukesi klambreid on kindlasti palju,” ütles alati ettevaatlik vana komissar.

„Või siis on see läbimurre.”

„Sellest ei piisa, et uurimist uuesti avada, ja sa tead seda, Kristoffer,” sõnas Börje nukralt.

Kristoffer kõhkles. „Kuidas su naisega on?” Leiust rääkimise asemel oleks ta pidanud muidugi esimese asjana seda küsima. Börje abikaasal oli napilt viis aastat tagasi diagnoositud Alzheimeri tõbi. See oli olnud kõige masendavam asi, enne kui ta hooldekodusse koha sai. Börje polnud ööde viisi magada saanud, kui naine ringi kondas, mööblit nihutas, omapäi jalutama läks ega osanud enam koju tulla. Kristoffer oli Vera kadumise juhtumi mitteametlikult üle võtnud, ehkki oli sugulane ja see polnud tema ametikohustus. Mismoodi nendevaheline tööjaotus välja oli näinud, sellest polnud nad tagantjärele kunagi teineteisega rääkinud.

„Mitte kuigi hästi. Alice’i on üha raskem toita. Ta pressib suu kokku ja paneb silmad kinni. Kavatsesin ta homme korraks koju tuua. Albert tuleb koos oma uue tüdruku Denise’iga siia. Tead küll, see, kes Hedda maja päris. Aga täna õhtul istun ma vist üksi.”

Kristoffer noogutas endamisi. Ta oli Denise’iga täna hommikul kokku juhtunud. Tore, et Albert on uue armastuse leidnud. Tema naine oli kolm aastat tagasi insuldi tõttu traagiliselt siitilmast lahkunud, liiga noorelt. „Oled sa kindel, et tahad üksinda istuda? Muidu võiksime ju välja minna ja ühe õlle võtta.”

„Ei, suurel reedel mitte. Nii ei kõlba.”

Kristoffer kavatses küsida, miks mitte, aga jättis asja sinnapaika. Nad lõpetasid kõne, Kristoffer võttis riidest lahti ja pidi just vanni minema, kui mobiil helises. Ta oli selle magamistuppa püksitaskusse jätnud.

„Bark.” Ta kuulis ise, kui vihaselt ta hääl kõlab.

„Tere, Kristoffer, Ingrid siin.”

Kristoffer oigas tasakesi. „Rõõmsaid lihavõttepühi. Või mida öeldakse?” Ingrid oli temast natuke vanem, viiekümne viie ringis, kui ta õigesti mäletas, ja tsiviiltöötaja. Leidus kolleege, kes tsiviiltöötajate peale porisesid. Nood polnud õiged politseinikud, vaid teistsuguse taustaga, nagu käitumisteadlased, majandusinimesed või IT-tehnikud nagu Ingrid. Kuid Kristoffer arvas, et Ingrid teeb suurepärast tööd, kuigi on mõnikord üleliia agar ja põikpäine ning on politsei juhtkonnale nii mõnegi ebameeldiva tõe välja öelnud. Tema hoolitsus ei tundnud ilmselt isegi vabal ajal mingeid piire. Kristoffer kartis kõige hullemat, et Ingrid kavatseb toidupotiga tema juurde tulla, et teda tema üksinduses lohutada. Kui Ingrid viimati siin käis, oli ta elamisele tiiru peale teinud ning koostanud nimekirja tegemist vajavatest töödest, öelnud, et Kristoffer peab aknad ära pesema ja tegema puhtaks köögi õhupuhasti filtri. Kristofferil polnud pähegi tulnud, et õhupuhastil filter on, enne kui see rasvast tilkuma hakkas, ja isegi siis polnud ta seda oluliseks pidanud.

„Kas tahad homme meile lihavõttepühade õhtusöögile tulla? Meile tulevad Ölandilt mõned külalised ja minu meelest passiks see küll.”

„Aitäh, aga mul on tegemist.” Hädavale.

„Ah nii, mis sa siis täna õhtul teed?”

„See on salastatud teave.” Kristoffer muigas endamisi kibedalt.

„Kristoffer, ära istu kodus. See ei tee sulle head.”

Nüüd pidi tänitamisest aitama. „Võib-olla pole sinu asi seda otsustada,” ütles Kristoffer järsult. Too naine käis oma pealetükkivusega praegu niimoodi närvidele, et Kristoffer tahtis tema peale karjuda. See oli hell punkt.

„Ma tulen täna õhtul ja toon sulle natuke lõhet. Lähen Sköllerstasse õe juurde ja tee viib nagunii sinu juurest mööda.”

„Tänan lahkuse eest, aga mind ei ole kodus, ja homme, niipea kui valgeks läheb, lähen Hjälmareni äärde.” Kristoffer oli vannituppa tagasi läinud ja vannimantli õlgadele võtnud, et ennast kõne ajal mitte alasti tunda.

„Oled kindel, et ei taha natukest Janssoni kiusatust^[1.]?”

„Surmkindel.”

Ingridi kaastundest pääsemiseks oli Kristoffer kohe pärast vanniskäiku kodunt jalga lasknud ja bussiga linna sõitnud, et Frimurarlogenis – mida rahvasuu Frimiseks kutsus – natuke süüa. Hoone kuulus 19. sajandi lõpust saadik vabamüürlaste ordule ning asus Örebro keskuses Blekholmenil keset Svartå jõge. Lisaks vabamüürlaste koosolekuruumidele oli seal tantsurestoran, peokorrus ja suviti välikohvik.

Bussisõiduks kulus kaksteist minutit. Vihm oli lakanud ja linnale laskus leebe valgus. Kristoffer tuli lossi juures bussist maha ning jäi seisma, tahtmata ennast liigutada. Üle Svartå viival sillal seisis kulunud ülikonnas mees ja mängis nii ilusasti kornetit, et Kristoffer oli täiesti lummatud. Kindlasti on mees oma kodumaal hinnatud muusik, maailmaklassi professionaal, kuid ei suuda sellega ennast ja oma peret üleval pidada. Kaunid tundelised helid muutsid Kristofferi rõõmsaks ja tõid samal ajal pisara silma ning just sel hetkel suutis ta näha end ümbritsevat toredust. Roosakalt, lillakalt ja kuldselt hõõguv õhtupäike peegeldus Svartål, mis mõlemal pool rustikaalset lossi läbi linnasüdame lookles.

Lossist tagapool paistis Strömparterreni^[2.] kollane hoone ja peagi avatakse varjulises aias suvekohvik. Tema ees oli Vana teater, mis meenutas mitmekihilist sidrunitorti, ning eemal tornide, tornikeste ja kaarjate akendega Borgen. Hoone oli rohkem muinasjutulossi moodi kui loss ise. Kunagi oli seal olnud pank, siis ajalehe peatoimetus ja praegu hotell. Örebro on tema linn ja, tont võtaks, nii ilus!Kristoffer seisis hingetuna paigal ja kuulas, kuni muusika vaibus. Seejärel läks ta mehe juurde, pistis talle viiesajakroonise pihku ja tänas imelise muusikaelamuse eest. Mõistlik piletihind suurepärase esinemise eest. Muusika suudab sõnade tagant otse hinge jõuda ning Kristofferi süda oli üle tüki aja kergem. Võibolla sellepärast see käsitamatu hiljem juhtuski. Kristoffer polnud üldsegi ette valmistatud kohtumiseks, mis teda samal õhtul pisut hiljem ees ootas.

Tänavalaternad peegeldusid tumedas vees, kui ta üle kõikuva puitsilla Frimurarlogeni poole läks. Kristoffer jättis üleriided garderoobi ning ta juhatati aknaalusesse lauda. Laval mängis ansambel vaikselt vana traditsioonilist džässiklassikat. Kristoffer libistas pilgu üle saali nii, nagu teevad politseinikud, et märgata võimalikke tülitekitajaid. Kutsehaigus, mis oli muutunud sissejuurdunud harjumuseks. See on ellujäämise küsimus, kui märkad võimalikku löömavenda enne, kui pauk käib. Ent enamik restoranikülastajaid tundusid olevat korralikud inimesed. Polnud ühtegi vana tuttavat nägu, kellel silma peal hoida.

Saal oli peaaegu täis, ehkki oli suur reede ja kell polnud veel seitsegi. Kas telekava peletas inimesed kodunt välja? Kristoffer laskis silmadel üle menüü käia, tal oli raske otsustada, viimaks valis ta klassikalise böfi ja Easy Rideri, alkoholivaba õlle, millest oli saanud tema lemmik.

Ta märkas naist alles magustoidu ajal ega suutnud siis temalt pilku pöörata. Kaheses lauas istus kena tumedapäine naine. Kas ta ootab kedagi? Ei, laud oli kaetud vaid ühele. Tegelikult ei olnud see naine rabavalt kaunis, temas oli mingi ilu, mida peab märkama. Juuksed olid lühikesed, tumepruunid ja lokkis. Silmad suured, pruunid ja poolkuukujulised ning suu soojalt ja peibutavalt punast värvi. Kui ta peale huulepulga muud jumestust ka kasutas, siis oli see väga tagasihoidlik. Naisel oli seljas must kleit. Mustad kõrge kontsaga kingad, millega naine oskas nii sundimatult kõndida. Kristoffer pani seda tähele, kui naine tualettruumis käis. Tagasiteel heitis naine talle huvitatud pilgu ning tema naeratas naisele. Naine naeratas põgusalt vastu ja pööras silmad ära. Tema naeratus oli imeline. See võis johtuda muusikast, mis Kristofferi südame soojaks oli teinud, aga mitte ainuüksi sellest. Palju, väga palju aega oli möödas sellest, kui ta mõnda naist ahvatlevaks pidas. Küllap oli siin tegemist Maslow´ ja tema kuulsa vajaduste püramiidiga. Sellel, kes põrgudeemonitega maadleb, pole kellegi ahvatlevaks pidamine just esmatähtsate asjade seas.

Nüüd vaatas naine teda jälle otsekui kogemata oma sõbralike pruunide silmadega ja Kristoffer läks üle kere kuumaks. Kas ta julgeks naise oma lauda kutsuda, et koos tass kohvi juua? Ka naine oli magustoiduni jõudnud. Kristofferil hakkas peaaegu pea ringi käima, tundes, kui väga ta seda tahaks. Kui ta küsiks, mis oleks siis kõige hullem, mis juhtuda võib? Et naine keeldub. Et ta peab teda pealetükkivaks. Ta ei pruugi ju teada, missugused on naise kogemused meestega, kes tahavad midagi pakkuda.

Kristoffer oli parasjagu julguse kokku võtnud ja valmistus püsti tõusma, kui mobiil helises. Number oli võõras, ent ta võttis vastu ja kuulis kähedat purjus naisehäält, mis kuulus Ella sõbranna Peggyle.

„Ära nüüd kurjaks saa, Bark. Jutt on sinu naisest, sinu eksist, noh. Ta ei vasta, kui temaga rääkida. Ta on otsad ära andnud.”

Kristoffer tõmbus üleni külmaks. „Kas ta hingab? Kas pulss on?”

„Ma ei tea. Ta paistab surnud olevat.”

Kristoffer astus oma ametiülesannetesse, rääkis rahulikult ja selgelt. „Kas sa kiirabisse helistasid?”

„Kurat, see ei tulnud mulle pähegi.”

Hirm hakkas vihaks muutuma, ent Kristoffer valitses ennast. „Hästi, ma helistan. Kus Ella on? Oskad sa kunstlikku hingamist teha? Südamemassaaži. Sa pead katsuma teda elus hoida. On keegi veel seal? Kutsu abi.”

„Tema kutt Bengan on siin, aga ta on liiga täis, et midagi ära jagada. Ella on Stadsparkenis põõsas. Suure lava juures.”

1 Rootsi rahvusroog, kartulivorm vürtsikilu- või anšoovisefileega. [ ↵ ]

2 Restoran Örebros. [ ↵ ]