Читать книгу Tütar kadunud - Anna Jansson - Страница 7

ÕNNEKS OLI TAL sularaha. Kristoffer pani viiesajalise lauale ja lahkus restoranist mantlit võtmata. Ta oli kaotanud järje, kui palju kordi oli ta viimastel aastatel niisuguseid väljakutseid saanud. Ta tormas Frimurarlogenist välja, jooksis üle puitsilla õõtsuvate plankude ning edasi lossist mööda piki Svartå kallast, üle tänava, Harryse restoranist mööda Stadsparkeni poole ja oli enne kiirabi kohal.

Kolm segaduses inimest olid Ella kohal kummargil. Kristoffer lükkas nad kõrvale. Nad haisesid pohmeluse ja kolkunud sigaretisuitsu järele. Kaugemal asuva laterna ähmases valguses nägi Kristoffer, et Ella silmad on kinni ja huuled kahvatud. Ta kontrollis pulssi ja hingamist. Ent ei suutnud tuvastada ainsatki elumärki. Ta pistis nimetissõrme Ellale suhu ja koukis oksejäägid välja. Kristoffer tegi südame kõvaks ja puhus naisele õhku kopsudesse, kuni tolle rinnakorv kerkis. Üks kord, kaks korda, siis kolmkümmend vajutust südamemassaaži.

Järgmise puhumise ajal hakkas Ella köhima ja öökima. Oksendas Kristofferi valge särgi täis. Too ei teinud väljagi. Keeras naise küljeli. Eemalt kostis kiirabi sireen. Hääl tuli üha lähemale. Valgus pimestas Kristofferi silmi, ta tõstis käe üles, näitamaks, et nad on õigesse kohta jõudnud, ning käskis kogunenud inimestel ruumi teha, et kiirabipersonal ligi pääseks.

Kristoffer silitas Ella sassis juukseid. Ella, ära tee niimoodi, ära tee seda iseendale!

Oli suur kergendus, kui asi üle võeti. Kristoffer seletas, et on naise endine mees ja lähim sugulane, ning jättis oma kontaktandmed, nagu iga kord siis, kui Ella oli ennast maani täis kaaninud ja teadvuse kaotanud. Ent ta ei läinud kiirabiga haiglasse kaasa. Ella on nüüd heades kätes ning tema peab Frimisest oma mantli ära tooma. Mida muud ta teha saab? Ella on ju Vera ema.

Tagasi minnes andis viha sammudele hoogu. Ent ta polnud tige mitte Ella, vaid tolle šarlatanist arsti peale, kes andis naisele rahusteid ja morfiinipõhiseid valuvaigisteid, küsimata, missuguse vedelikuga naine seda sodi neelata kavatseb. Sellest ajast saadik, kui Ella tolle arstiga ühendust sai, polnud asi enam ainult purjutamises. Ella keeldus tolle mehe nime ütlemast, ent Kristoffer oli kindlalt otsustanud selle välja uurida. Sellel, kes kirjutab välja narkootilisi ravimeid, peab olema plaan, kuidas nende kasutamine lõpetada. Ängistuse asendamine eluohtliku sõltuvusega pole kellegi hea ravi, eriti siis, kui selle eest mustalt tasu võetakse ja raha oma taskusse pistetakse, nagu see arst kuulujuttude kohaselt teeb.

Alles siis, kui Frimise uksehoidja ta kinni pidas, adus Kristoffer, missugune ta välja näeb. Särk oksega koos, heledate pükste põlved rohuplekke täis. Ja nagu sellest veel küllalt poleks, ilmus Kristofferi alanduse hetkel välja tema, too kaunis naine, keda Kristoffer oli õhtu jooksul enne tähele pannud. Naine tuli fuajeesse, et leti äärest oma mantel võtta, ning vahtis kohkunult Kristofferi. „Tere, kuidas on?” küsis naine ettevaatlikult.

Kristoffer noogutas napilt. Restoranist kostis lainetena hääli ja naeru, Kristofferi silmade ees hõljus must udu, see tuli ja kadus mõne sekundi jooksul. Teda täitis jube tunne, et ta pole oma kehas.

Naine seisis nagu naelutatult paigal ja lihtsalt seedis toimuvat, suu pooleldi lahti, justkui kavatseks midagi öelda, ent ei leia oma jahmatuse väljendamiseks piisavalt sõnu.

Kristoffer pöördus uksehoidja poole. „Ma pole öelnud, et tahan sisse saada. Tahan ainult oma mantlit,” pomises ta vaikselt ja vehkis numbrilapakaga.

Uksehoidja paistis kõhklevat. „Ma olen sind enne näinud. Sa oled politseinik, eks?”

Kristoffer tundis, kuidas selleks ajaks juba ohjeldamatu raev punase jutina läbi teadvuse sööstab ning pühib teelt igasuguse enesevalitsuse. Ta tõstis uksehoidja vastu seina oma näo kõrgusele ja hingas talle näkku. „Ma olen kaine.” Laskis siis mehe lahti ja läks oma mantlit võtma.

„Mis juhtus?” küsis tumedapäine naine, kui Kristoffer lahkudes temast möödus.

Kristoffer ei vastanud. Ei saanud sõnagi suust. Põsed hõõgusid häbist. Ent ta ei jaksanud kellegi kaastunnet taluda. Ta tahtis minema minna ja lahkus ringi keeramata. Mõte halvatud ja kere kange. Kuna ta haises, ei tahtnud ta bussiga koju sõita, vaid otsustas jala Tybblesse minna. Paarikilomeetrine jalutuskäik, kui Trädgårdsgatani kaudu Rudbecksgatani poole minna. Väljas oli jahe ning tal oli külm, kuid ta tassis mantlit ikkagi kaenla all, et seda mitte ära määrida. Kui kiiresti kõndida, küll siis sooja saab. Ta oli ikka veel vihane. Nii maruvihane, et lootis mitte kedagi oma teel kohata. Kui ta ainult koju jõuaks, siis raev lahtuks ning teeks ruumi suurele halvavale väsimusele. Seesugune muster oli talle tuttav.

Kui ta Strömparterreni juurde jõudis, oli selle ees pikk saba. Ilmselt oli restoran hooajaks juba avatud.

„See mees trügib vahele,” karjus üks roosade ja lillade juuksesalkudega naine. Naisel oli rõngas ninas ning õhuke lilleline kleit seljas, ta osutas noorele ronkmustade juuste ja pika mantliga mehele. „See seal!”

Kristoffer tundis kutsikas ära kadeti, kes oli hiljuti nende juures raskete kuritegude osakonnas praktikandina tööd alustanud. Gunvaldi^[1.]-wannabe, kellel tuleb veel üht-teist õppida, enne kui teda võib ilma kaelarihmata välja lasta. Kristoffer oli soovitanud panna ta seniks politseimaja keldrisse jalgrattahoidlasse, kui ta maha rahunema õpib, kuid tema ettepanek ei leidnud toetust.

„Ma olen politseinik. Ma pean sisse saama!” ütles Alex upsakalt.

„Kas sul töötõend on?” küsis uksehoidja.

„Paluks korrakaitsesse lugupidavalt suhtuda!” Alex Molin tuhnis pintsakutaskus, võttis rahakoti ja vehkis kaardiga. „Ma pean ühte kahtlusalust küsitlema ja asjaga on kuradi kiire!”

Kristoffer tundis, et tema kannatusekarikas on täis. Must udu tuli tagasi. Adrenaliin torkis sõrmeotstes. Teda valdas vastik tunne, et tal ei ole oma mõtete ja tegude üle täit kontrolli.

„Sa ei ole tööülesannete täitmisel!” urises Bark ja astus ette. Krabas noorel nolgil kraest kinni, tõmbas ta järjekorrast välja ning sõimas läbi, pannes mängu kogu tänase õhtu jamadest põhjustatud viha. „Pealegi pole sa politseinik, vaid kadett, ja on küsitav, kas sa kunagi kõrgemat auastet näed.”

„On su särk oksega koos?” kokutas Axel, kui enesevalitsuse tagasi sai.

„Jah, see on sedasorti medal, mida korrakaitsetöös vapruse eest antakse. Sihukesi saad sinagi, kui sul õnnestub päriselt politseinikuks saada. Inimesed oksendavad su peale, määrivad su verega kokku, sülitavad su peale. Suudad sa sellega leppida? Muidu oled vale tee valinud.”

„Kas sa kavatsed sellest teatada?” küsis ikka veel jahmunud Axel.

„Oleneb asjaoludest. Oleks vastutustundetu lasta läbi kutsikas, kes ei oska isegi tavalise inimese kombel sabas seista, kõige lihtsamat reeglit järgida ja oma järjekorda oodata.” Kristoffer laskis noormehe lahti ja nookas peaga rahvahulga poole. „Nüüd lähed ja palud nendelt vabandust.”

Alex jõllitas talle otsa, nagu oleks vanakurja ennast näinud. „Kurat, sa oled peast soe! Mitte iialgi!”

Siis Kristofferi kannatus katkes. Ta võttis tattninal natist kinni ja vedas ta uksehoidja juurde, kes oli talle varasemast tuttav. „Ma tahan, et sa selle noormehe meelde jätad. Teda ei lasta siia sisse ja ta tahab oma halva käitumise pärast vabandust paluda, eks ole?”

„Ai, jah, kurat küll.”

Kristoffer laskis Alexi lahti nii järsku, et too kaotas tasakaalu ja potsatas sabasseisjate üldiseks rõõmuks istuli. Kristoffer jätkas mööda Engelbreksgatanit oma jahedat koduteed. Saatjaks tunne, et ta pole oma kehas.

„Ma teen avalduse, et sa kasutasid vägivalda,” kõlasid kadeti sõnad talle järele.

Kristoffer Bark ei keeranud ringi. Tagantjärele polnud tal meeles, kuidas ta koju sai. Kõik oli lihtsalt must.

Kui Kristoffer oma halvatusest toibus, istus ta Tybbles elutoa diivanil. Ta läks duši alla, ehkki tundis, et on rampväsinud, tegi endale tassi kohvi ja helistas haiglasse. Ella seisund oli raske, kuid stabiilne. Ta leppis õega kokku, et kui midagi muud haiglaravi vajavat ette ei tule, läheb ta homme pärast lõunat Ellale järele. Ta lootis kogu hingest, et Ella jääb turvalisse keskkonda, nii et ta ise saab kogu lihavõttepühade aja Vera otsimisele pühendada.

Kristoffer seadis ennast magamaminekuks valmis. Pani mobiili kella kolmveerand kuueks äratama, et päikesetõusu ajal Hjälmareni ääres olla. Oli nädalavahetus. Ta peab rannas sealt edasi otsima, kust ta juukseklambri leidis. Enne voodisse pugemist luges ta teksti-TV-st viimaseid uudiseid. Lamas tükk aega avasilmi ja vahtis lakke samasuguse ebareaalsuse tundega nagu ennegi. Ta oli omadega täiesti läbi ja ometi oli võimatu end lõdvaks lasta. Klaas veini oleks närve rahustanud, aga ta tahtis kaine olla, kui äkki haiglast helistatakse, et Ellal on halvemaks läinud.

Ella liigne napsitamine oli Kristofferist peaaegu täiskarsklase teinud. Muidugi, nad pole enam abielus. Tema pole kohustatud Ella eest hoolt kandma. Aga kes teine seda siis teeks? Ühiskonna turvavõrgustik on suurema silmaga, kui arvatakse, ja paljud kukuvad sellest läbi ning lähevad põhja. Niimoodi sõnastas ta selle iseendale. Teadmatus sellest, mis nende tütrega juhtus, sundis Ellat tegelikkuse eest pagema. Ta ei tulnud kahetsuse ja luupainajatega toime. Kui Kristoffer ainult suudaks kadumise ära lahendada, suudaks Ella ehk paraneda ning jaksaks elus olla. Ühine õnnetus sidus neid kokku sama kindlalt, nagu oleksid nad ikka veel abielus, ning Kristoffer ei saa enne vabaks, kui Ella on võimeline ise endaga hakkama saama.

Kristoffer tõusis üles, laskis klaasi vett täis, jõi selle köögiakna all ära ja vahtis öhe, majaridu ja tühja mänguväljakut. Frimises nähtud kaunis naine, kõditav mõte sellest, mis oleks võinud juhtuda, kui ta oleks küsinud, kas naine soovib tema lauda tulla, oleks olnud meeldiv mälestus, mille saatel magama jääda. Ent nüüd oli kõik lõppenud piinlikult ning ta peletas eemale iga mõtte naisest, tema imelisest figuurist ja peibutavast naeratusest.

Kristofferil oli vaevu meeles, millal ta viimati kellegagi seksis. Välja arvatud too katastroofiline eksitus Gaby Widega napilt kuu aega tagasi. Ta oli prokuröri sängi maandunud sulaselgest kurnatusest pärast Vera otsimist. Gaby motiiviks oli olnud kättemaks oma truudusetule mehele. Kristofferi motiiv oli olnud ähmane. Kui suguakt läbi sai, oli ta nutnud ja Gaby oli teda lohutanud. Kohmaka katse seksida oleks Kristoffer kõige parema meelega igaveseks unustanud. Ja aastad enne seda, lahutuse ja Vera kadumise öö vahepeal, olid kahvatuvad fantaasiad. Ta polnud kohanud kedagi, kellega püsivat suhet luua, ja see oli tema enda süü. Ta töötas liiga palju ning muretses liiga palju nii Vera kui ka Ella pärast.

Veraga polnud kunagi kerge olnud, seda pidi Kristoffer endamisi tunnistama. Kui Vera oli söömast keeldunud, olid asjasse sekkunud koolipsühholoog ja lastepsühhiaater. See juhtus just enne lahutust ning täiskasvanutel soovitati püüda söögiajal mitte tülitseda. Vera oli siis kaheteistkümneseks saanud ja otsustanud Kristofferi juures elada, ehkki muretses ennast Ella käekäigu pärast haigeks. Kristofferi puhul ei olnud Vera mitte millegi ees risti ette löönud ja oli julgenud provotseerida. Terve oma teismeea oli ta piire kombanud. Kui Kristoffer ütles, et kell kaks öösel üksinda linna pealt koju tulla on ohtlik, tegi Vera seda nimme, et Kristoffer muretsema hakkaks ja talle järele tuleks. Ent kogu selle trotsi taga olevat tegelikku küsimust adus Kristoffer liiga hilja: Isa, kas sa armastad mind? On sul minu jaoks aega või on töö sulle tähtsam kui mina?

Kristoffer läks magamistuppa tagasi ja puges uuesti voodisse. Silmad harjusid hämarusega. Toas ei läinud kunagi täiesti pimedaks, kui tänavalaternate valgus ribakardinate lamellide vahelt ja väikestest aukudest sisse pressis. Magamisasendit oli võimatu leida. Linad läksid käkru. Viha enam ei olnud, kuid silme ees rändasid ikka veel tumedad varjud, ning tunne, et ta pole oma kehas, tuli tagasi. Talle tundus, nagu hõljuks ta väljaspool oma keha, selle kohal lae all. Säärases seisundis oli ta halvatud, ei suutnud sõrmeotsagi liigutada või silma pilgutada. Olukorras, mis ajas hirmu nahka. Ta polnud nendest seikadest iialgi kellelegi rääkinud. Ainus, mis ta teadis, oli see, et sellele eelnes alati kontrollimatu viha, mis läks üle metsikuks raevuks. Mõte sellest, et ta hakkab vaimuhaigeks jääma, hirmutas teda rohkem kui miski muu. Kuid siiski õnnestus tal millalgi pärast südaööd magama jääda.

Kui ta vaikse laupäeva hommikul kella peale ärkas, valdas teda pigem ähmane kahjutunne. Unes oli ta olnud kusagil mujal kui oma tolmuses kolmetoalises – lebanud aasal teki peal, pea tolle kauni naise süles, ning naine oli tema juukseid silitanud ja lubanud, et kõik läheb hästi. Naine oli tal käest kinni võtnud ja juhatanud teed läbi mererohust metsa, mis nende sammude ees paindus, kui nad põhja mööda kõndisid. Ta oli vett sisse hinganud ning tundnud, et see on jahe ja mõnus. Kaldale jõudes teadis ta, kus nad on. Nad seisid pilliroopuhmaste vahel tollel rannaribal, kust ta juukseklambri oli leidnud. Liiva sees olid jalajäljed, ning tema teadis ilma lähemalt uurimatagi, et need on Vera omad. Unenäos oli ta olnud väljaspool oma keha ning saanud vaadata ennast otsekui läbi õhukese filtri. Näinud, kuidas huuled liiguvad ja suu hääletult pärani läheb, kui ta tormile vastu karjus nagu eile. Ta oli näinud omaenese moondunud nägu ja silmanud pisut eemal Denise’i koos koeraga. Sel hetkel oli too olnud nii Vera moodi, et kohtudes kaotas ta täielikult kõnevõime. Heledad juuksed, sirge rüht ja silmad, näokuju ja veel midagi, millele ta ei osanud nime anda. Ta oli Vera kadumise ajal Denise’iga rääkinud ja siis oli teda samamoodi hämmastanud see, kui sarnased nad on, kuid see tunne ei olnud sama tugev kui tänahommikusel kohtumisel.

Frimises olnud tumedapäine naine, kes unenäos endiselt tema käest kinni hoidis, ei olnud lahti lasknud. Isegi mitte siis, kui nägi, kuidas ta muutus möirgavaks koletiseks, kes tormile vastu röökis. Naine oli käskinud tal järele mõelda. Kas sa jälgi näed, saad sa mustrist aru?

Ent tema ei näinud, ei saanud, kuidas naine ka ei püüdnud.

Kristoffer raputas ennast unenäost üles. See ajas segadusse, kuid unenäod on juba kord säherdused.

1 Gunvald Larsson on Sjöwall/Wahlöö Martin Becki lugude üks peategelasi. [ ↵ ]