Читать книгу Ulm sinu eksitas ära - Anna Jansson - Страница 4

Reedel, kuuendal juunil oli tavatult soe ilm. Visby kitsastel kujadel püsis soojus hiliste õhtutundideni. Säbrutava mere kohale laotus kahvatu hämarus ning valgustas ühest teisest ja vägevamast ajast pärit linnamüüri torne ja kloostrivaremeid. Punakas õhtuvalguses joonistusid välja astmikviiludega majade – mida hansaajal ladudena kasutati – tontlikud siluetid. Kaugemal mängis keegi puuflööti. Mingit keskaegset ja kurba viisi.

Kui Maria Wern õhtul kella üheksa paiku Hamnplan 5-st koju läks, needis ta oma kingavalikut. Imeilusad kingad, peenikese kontsa, terava nina ja pahkluurihmaga, kuid nendega oli täiesti võimatu kõndida. Õhk oli ikka veel mahe ja õhtu laias laastus mõnus. Välja arvatud viimane tund aega, kui Erika huvitava kuti leidis, nagu ta oligi plaaninud. Sellest hetkest peale oli ta kõige muu suhtes kurt ja pime. Maria tundis ennast üsna pea ülearusena. Umbes samal ajal maandus tema ette lauale kõrre ja päevavarjuga klaas mahlakokteili.

„Daamile ukse juures istuvalt härralt.” Ettekandja muiges oli midagi õrritavat.

Keegi oli olukorra ära tabanud. Nägi, et ta on üksi jäetud ja kasutas juhust, et külge lüüa. Maria piilus ukse poole. Mees tegi talle silma ja lehvitas kergelt käega nagu Ameerika komöödiates. Hey, it’s me. Ei, nii meeleheitel ta ka ei ole.

„Ma arvan, et tänaseks aitab. Ütle talle suur tänu.” Maria tõusis ja püüdis Erika pilku tabada, kuid too oli täielikult pühendunud vestlusele oma äsjase saagiga. Tolle nimi oli Anders ja ta töötas linnas jaoskonnaarstina. Tundus tavatult sümpaatne. Abielus või sotsiopaat või sõltlane või vastikult perversne? Hea väljanägemisega meestel, kes tundusid ikka veel vabad olevat, oli harilikult midagi viga. Maria oli tahtmatult pisut mures, kui Erika küsis, kas mees ei tahaks teda koju saata. Politseinikuna oleks ta pidanud teadma, et kõrtsides käib igasuguseid hulle.

„Ole ettevaatlik!” Sõnum ei jõudnud pärale. Teisest küljest vaadatuna oli ehk mees see, keda tulnuks hoiatada. Erikal oli kombeks ise enda eest hoolt kanda. „Erika, kas su mobiil on ikka sisse lülitatud?” sosistas Maria tõustes.

„Kanaema! Saad aru küll, et täna öösel ei ole mul aega sulle helistada!” Erika naeris soojalt ja pigistas Maria käsivart. „Ole rahulik.”

„Just,” segas Anders vahele. „Ole täitsa rahulik. Mul on kodus tütar ja lapsehoidjaks vana ema. Tema ootab, et ta viisakal ajal koju viiakse. Üks musi välisukse ees ja siis lähen ma üksinda mööda Visby ohtlikke tänavaid koju.”

Igaüks maksis enda eest ja nad astusid välja mahedasse õhtusse. Tuul puhus kagust ja ajas nad kai pealt minema. Tänavalaternad peegeldusid mustavas vees. Jahisadamas seisvatest paatidest kostis muusikat ja suminat. Strandgatan oli peaaegu inimtühi. Donners platsi juures läksid nad lahku ja Maria kodutee viis mööda Hästgatanit Klintenile. Jalad tegid põrguvalu. Ta võttis kingad näppu ja kõndis paljajalu. Siin-seal särasid klaasikillud ja teravad pudelikorgid. Ta püüdis ettevaatlikult astuda. Üks takso peatus ja võttis peale pidulikult riietatud paari. Maria jaoks ei olnud takso mingi lahendus. Tarbetu kulutus, kui rahakott kõhnuke. Pealegi ei olnud koduni kuigi palju maad. Ta läks edasi Wallersplatsini ja keeras siis Södra Kyrkogatanile toomkiriku poole, mille tume torn üle katuste paistis. Ta vältis Stora Torgetit ja keeras Ryska grändile. Ta kavatses mööda kõrget ja järsku treppi Klintenile ronida. Natuke tervisesporti karistuseks selle eest, et ta pole terve nädala trenni teha suutnud.

Maria kuuleb eemalt Ryska grändilt appihüüdu. Murduvat noorukihäält. Pilt tundub algul ebatõeline. Kolm suusamaskis meest peksavad jalgadega ühte maaslamajat. Kitsas tänav on pime, kuid ta näeb, et jalahoobid tabavad lamaja pead. Maas lamav poiss võib olla kolmeteist-neljateistaastane. Maria enda pojast mõni aasta vanem. Ta kisendab valjusti. Iga jalahoop paneb tema kõhetu keha võpatama.

„Jätke järele! Jätke järele! Politsei!” Maria võtab oma ametitõendi ja püüab rääkida nii kindla ja võimuka häälega, kui suudab, kuigi väriseb sisimas. Kolm meest tõstavad korraks pead. Vaagivad ja mõõdavad teda pilguga. Kui ta ainult rahulikuks jääb, nendesse aukartust sisendab, saab ehk olukorra ilma vägivallata lahendada. Ta astub otsustaval sammul nende poole. Üksinda kolme vastu. Valib mobiiltelefonil 112. Parimal juhul sunnib see neid sündmuskohalt põgenema ja tema saab poisi päästa. Vastake ometi! Ta pannakse ootele. Ooteaeg ei tohi ületada kolme minutit. Kolm põrgulikku minutit. Kõige suurem peksja irvitab talle otse näkku ja virutab uuesti poisile jalaga. Löök tabab kõhtu. Poiss on nüüd täiesti vaikne. Arvatavasti on ta teadvuse kaotanud. Teine annab Mariale tugeva võmmu, nii et tollel mobiil käest maha kukub. Tüüp litsub selle oma rautatud saapa all puruks. Maria kummardub ja püüab vaadata, kuidas poisiga lood on. Poisi nägu on katki ja verine. Tema keha on lõtv. Ta ei varja ennast enam käsivartega.

„Jätke järele! Te tapate ta ära!” Alles nüüd on Marial päriselt hirm.

Kitsale tänavale ilmub umbes seitsmekümneaastane pikk, sonimütsi ja heleda suvemantliga mees. Maria hüüab appi, kuid mees tõttab lihtsalt mööda. Nagu ei näeks ta midagi. Ei kuuleks midagi. Pikk mantel laperdab jalgade ümber. Ta ei keera isegi ringi. Hallid kuklajuuksed turritavad krae peal.

„Helista politseisse! Aita meid ometi! Helista politseisse!” Maria hääl on endiselt kindel ja võimukas.

Mees on kadunud. Mängust väljas. Kuramuse argpüks. Järgmine kord oled see sina, kes abi vajab! Selle teadmisega pead sa oma ülejäänud elu elama, tahaks Maria mehele järele karjuda. Ta peab aitama neil helistada. Kas ta siis aru ei saa? Maria tunneb pöörast viha. Järgnevad sekundid on otsustavad, kui nad tahavad sellest loost eluga pääseda.

„Kuradi võmmilita, ära topi oma nina!” Pikk sihib poisi pihta uue jalahoobi. Maria ei tea isegi, kust ta selle jõu võtab. Aga tal õnnestub ründaja eemale lükata, too kaotab tasakaalu ja kukub. Jalahoop tabab tühja õhku ohvri pea kohal. Teistest lühem ja ümaram tüüp tundub narkojoobes olevat. Tema liigutused on jõnklevad, pupillid nagu kärbsemust. „Raisk, peame vist järele jätma, Roy. Laseme jalga.” Teised ei kuule teda. Pikk ründab taas kaitsetut poissi. Maria kisendab, et abi kutsuda. Kisendab, rebib ja tirib neid, võitleb nagu metsloom. Kui tal neid takistada ei õnnestu, tapavad nad poisi ära. Too pole Emilist kuigi palju suurem. See oleks võinud olla Emil. Maria annab neile täiest jõust. Peksab, taob jalaga, kisendab abi järele. Ta virutab pikale jalaga kubemesse, nii et too taas kööku tõmbub. Samal ajal äigab teine Mariale põlvega ristluudesse ja paiskab ta maha. Peas kohiseb. Maria saab rusikahoobi näkku. Suus on veremaik. Valu võtab hinge kinni. Ta ajab ennast püsti. Jalahoop tabab selga ja ta lööb vankuma. Kukub. Roomab poisi juurde. Heidab talle peale, et ta pead kaitsta. Varjab teda oma kehaga. Saab tugeva jalahoobi vastu külge. Veel ühe. Miski tundub purunevat. Meeletu valu. Ta püüab keskenduda sellele, et enda ja poisi pead kaitsta.

„Sa kuradi võmmilita!” Pikk läheneb talle, süstal käes. Maria näeb teda silmanurgast. Süstlanõel läigib. Ta kisendab. Süstal on täis tumepunast verd.

„Palun, ma… Ära tee. Ära tee. Ai kurat!”

Pikk istub talle selga. Teised hoiavad kõvasti tema jalgu ja käsi. Hetkeks arvab Maria, et nad kavatsevad teda vägistada. Et nad ainult ähvardavad süstlaga nagu relvaga. Ent asi on hullem.

„Tere tulemast põrgusse.” Mõnitav hääletoon jõuab pärale. Nõel tungib sügavale läbi pükste ja naha ning riivab reieluud. Maria katsub ennast vabaks rabeleda. Nõel libiseb välja. Võib-olla murdub see tema ihus? Ta ei tea. Pikk torgib edasi. Ta peab katsuma pika ära märgistada. Tolle maskeeritud nägu hammustada, kriipida, küünistada. Pikk sülitab ta peale. Otse näkku. Tema pilk on täis vihkamist. Ta tõuseb püsti ja sihib veel ühe jalahoobi.

Keegi avab akna ja naisehääl hüüab.

„Ma kutsun politsei, kui see lärm kestab.”

„Kutsu! Helista politseisse!” Maria hääl ei jõua naiseni. Uus jalahoop lööb tal hinge kinni. Selg raksatab. Valu on talumatu.

Veel üks aken tehakse lahti.

„Mis seal toimub?”

„Appi!” Maria hääl on õõnes kraaksatus.

Vihiseb veel üks jalahoop. Ta püüab käsivartega pead varjata. Veel üks hoop. Raksatus. Valu võtab silme eest mustaks. „Kutsu kiirabi! Palun kutsu!” Tema hääl on üksnes sosin, võib-olla üksnes mõte. Saabub vaikus. Jalahoobid lakkavad. Nende ümber liiguvad tumedad vormitud kujud nagu nõiatantsus. Rautatud saapad. Akendest kostvad hääled muutuvad kajaks. Viimane jalahoop lõikab läbi kogu keha.

Kui Maria ärkas, nägi ta algul vaid jõllitavaid silmi. Tumedaid, silmade ja pikkade jalgadega inimkehi. Kuulda oli erutatud ja kaastundlike häälte vaikset pominat. Kaja, poolikud sõnad, mille külge meeletu valu käes klammerduda. Ta katsus sõnu tabada. Need jäid arusaamatuks. Saabuva kiirabi sireen kõlas aina valjemini. Keegi puudutas teda, püüdis teda liigutada. Valu oli kirjeldamatu. Uus nägu tuli hästi lähedale. Äreva pilguga mehe sõnad olid rahulikud. Selged. Tema sõbralik hääl ajas Mariale nutu peale.

„Kuidas on? Kus sul valutab?” Kiirabiarst rääkis Mariaga.

„Kas poiss on elus?” Mees ei kuulnud teda. Valus oli hingata.

„Kus sul valutab?”

Maria ei suutnud selgelt vastata. Tema huuled olid paistes. Häält ei tulnud enam. Sõnad nagu „sisemised verejooksud”, „kaelalüli murd”, „isik” hõljusid pidepunkti leidmata siia-sinna. Mehehääl võttis juhtimise üle. Maria laskis ennast tahtetult kaasa viia. Poiss ja Maria tõsteti teine teise kanderaamiga ootavatesse kiirabiautodesse. Maria nägi vilksamisi poisi lõtva keha. Poiss peab vastu pidama, kõigist vastu pead saadud hoopidest hoolimata ellu jääma. Kus tema vanemad on? Varsti peaksid nad teada saama. Maria tundis, kuidas nutt tema keha värisema paneb, pisarateta krambiks muutub. Iga põrutus tegi talumatut valu. Murelike silmade ja rahuliku häälega kiirabiarst oli tema juures. Ta oli Maria juures terve rappuva teekonna kuni haiglani. Ta ütles, et tema nimi on Tobias. Maria hoidis tema nime meeles nagu mingit mantrat.

Valge palati päevavalguslampide ere valgus lõikas silmi. Valges riides inimesed hõljusid mööda nagu heledad liblikad. Läbi valu tajus ta uduselt kellegi käsi ja hääli. Arst esitles ennast, kuid Maria ei suutnud tema nime meelde jätta. Mehel oli ümmargune nägu. Ta higistas, prillid libisesid mööda nina natuke allapoole, tema alalõug liikus rääkides. Ta oli habet ajades sisse lõiganud. Lõual oli väike veritsev haav. Üks sõna kõlas nagu „röntgen”. Arst küsis midagi. Ootas vastust. Kuid valu neelas Maria oma pimedusse. Hääled tulid ja läksid, hõljusid teadvuses siia-sinna.

„Poiss, kuidas poisil läheb?” Maria haaras ühest valgest kitlist kinni. Ta peab teada saama.

„Kas see on sinu poeg?”

Maria raputas pead.

„Ta on intensiivraviosakonnas. Politsei tahab pärastpoole sinuga rääkida.” Naisehääl on rahulik ja leebe. Kas meditsiinitöötajad peavad enne töölevõtmist hääleproovi läbi tegema? Mida vaiksem ja rahulikum hääl, seda tõsisem asi on, eks ju? Seda on nende silmadest näha. Ainult sealt lekib tõde. Kui nad päris vaiksed on, on lõpp ligidal. Siis käib võitlus elu ja surma peale.

Maria aidati raamilt voodisse. „Nad torkasid mind.”

„Kohe lähed röntgenisse.” Kaks häält ajasid juttu. Keegi ei kuulnud teda. Voodi hakkas liikuma.

„Mind võidi vere kaudu nakatada.” Hirm tormles kehas. „Ma võin nakatunud olla.” Nad ei kuulnud teda ikka veel. Voodi liikus kiiremini. Laelampide pimestav valgus tuhises silme eest mööda. Valged kitlid kõndisid mööda. Vaiksed nagu varjud unenäos. Kuulda oli ainult ventilaatorite surinat ja voodirataste sahinat betoonpõrandal. „Mind torgati verise süstlaga!” Maria püüdis tabada oma sõidutaja pilku, kes samal ajal ühte kolleegi teretas. „Ma võisin aidsi saada!”