Читать книгу Ulm sinu eksitas ära - Anna Jansson - Страница 5

Kui Maria järgmine kord ärkas, istus tema voodi ääres Tomas Hartman. Mees nägi väsinud välja. Tema särk oli kortsus ja hallid lokkis juuksed turris. Marial kulus hetk aega, et aduda, kus ta on. Ta hingas lühikeste tõmmetega.

„Kui kaua sa siin istunud oled?” Maria vaatas kella. See näitas veerand kaheksa hommikul. Valged kitlid vahetusid. Vanad näod kadusid ja uued tulid. Keskealine kena Lotta läks koju just siis, kui Maria oli tema rinnal olevalt sildilt nime teada saanud, ja saabus rastapatsidega Daniel.

„Mõne tunni. Mulle helistati öösel.”

„Poiss? Kuidas poisil läheb?” Maria pigistas kõvasti madratsiserva ja pani vastuse ootuses vaimu valmis. „Ma pean teada saama.”

„Ta on intensiivraviosakonnas.” Hartman pidas pausi, et näha, kuidas Maria reageerib.

„Ma tahan teada.”

Hartman võttis Maria käe, sulges mõtteid kogudes silmad ja vaatas siis Mariale otsa. „Tal on mitu ribi katki. Kopsuverejooks. Ta on teadvuseta. Jalahoobid vastu pead… Sisemised verejooksud pole välistatud. Ta viidi operatsioonile.”

Siis tuli nutt. Hartman silitas oma suure kohmaka kämblaga Maria pead, rahustas ja lohutas teda täpselt samamoodi, nagu ta oli lohutanud oma lapsi, kui nood väikesed olid. Sõnadeta. Kaastundlikult. Osavõtlikult ja turvatunnet sisendavalt.

„Aga ta jääb ellu?” küsis Maria anuvalt. „Ta peab ellu jääma.”

Hartman vangutas aeglaselt pead.

„Arstid kuigi palju lootust ei anna. Ta on väga raskesti vigastatud. Kas sa jaksad rääkida, mis juhtus?”

Maria ajas ennast suure vaevaga voodis istukile. Hakkas siis rääkima. Sedamööda, kuidas kogu koledus meenus, võitles ta hirmu ja nutuga. Ikka ja jälle palus Hartman tal üle korrata ja selgitada.

„Miks nad teda peksid?” Maria vaatas vastust ootamata ülemusele otsa. „Miks? Vanasti oli olemas mingisugune kauboiau. Väiksemaid ei löödud ja kakeldi mees mehe vastu. Mis juhtus? Kas sa tead, mis enne minu tulekut juhtus, miks nad talle kallale läksid?”

„Ei. Ma rääkisin tema vanematega. Eile õhtul kella üheksa paiku jättis ta oma sõbra Oliveriga hüvasti ja pidi ainult mõnesaja meetri kaugusele minema. Tema ema elab järgmises kvartalis. Kaks minutit veel ja ta oleks olnud kindlas kohas.”

„Nii ligidal ja nad ei teadnud midagi,” ütles Maria ja mõtles omaenda poja peale. Lastele tuleb vabadust anda, et nad täiskasvanuks saaksid, ja samal ajal tuleb loobuda püüdest neid kõikvõimalike ohtude eest kaitsta.

„Mida sa veel mäletad? Kuidas nad välja nägid?”

„Neil olid mustad suusamaskid peas. Üks oli teistest pikem. Paistis, et tema oli ninamees. Enamasti tema peksiski minu nähes poissi jalaga. Gotlandi murrakut nad ei rääkinud. Pikk rääkis mingit murrete segu.” Maria vakatas, tema silmad läksid suureks ja tumedaks. „Nad torkasid mind verise süstlaga. Ta ütles: „Tere tulemast põrgusse.” Mõelda vaid, kui ma olen nakatatud.”

„Mida arstid selle kohta ülevad?”

„Nad ei tea. Nad näevad ainult mu haavu ja keegi ei kuula. Ma ei jaksa neid kuulama panna. Kõigil on nii kiire.”

„Siis räägin mina nendega. Puhka nüüd. Ma võtan selle asja enda hooleks.”

Ukseavasse ilmus uus nägu. „Ma kuulsin politsei käest, et sind torgati määrdunud süstlaga. Nakkusarst tuleb kohe sinuga rääkima.” Seejärel kadus õde protseduurikäruga järgmisesse palatisse. Maria istus voodiservale. Kõht, selg ja pea valutasid. Rinnus lõikas nagu noaga. Kõik kohad peale parema käsivarre olid valusad. Ta ajas ennast püsti. Pea käis ringi. Ta astus paar sammu ja haaras uksepiidast kinni. Tal oli tunne, et minestus kipub peale. Ta heitis uuesti voodisse. Ta nägi eemal koridoris kedagi tulemas. See oli nakkusarst Jonatan Eriksson, kes oli nii hästi Emili eest hoolitsenud, kui too haige oli. Imetore oli teda näha. Pisarad tulid taas silmi. Võõras haiglamaailmas leidus üks tuttav nägu. Keegi, keda usaldada.

„Maria! Kuidas on?” Jonatan Eriksson istus toolile, kust Hartman oli äsja tõusnud, ja võttis Maria parema käe. Patsutas teise käega kergelt tema käsivart. Mehe nägu tuli hästi lähedale. Maria naeratas talle vastu. Tema paistetanud huuled tõmbusid pingule.

„Mu väljanägemine on jube, eks ole? On parem olnud. Jonatan, me ei peaks enam niimoodi kohtuma.”

Mees sai naljast aru. Tema näole valgus lai naeratus. „Kas sa tahad öelda, et me ei peaks enam haiglates kohtuma? Ma tulin siia, niipea kui kuulsin, mis juhtus. Kas sa tead, kes see kutt oli, kes sind torkas?”

„Ei. Ta oli pikk. Maskiga. Hallide või roheliste silmadega. Üks tema semu tundus narkojoobes olevat. Tema pupillid olid imepisikesed, otsekui oleks ta morfiini mõju all. Liigutused jõnklevad. Nii palju kui mina aru sain, ei olnud see, kes torkas, joobes. Ta torkas mind mitu korda mingisuguse raevuga. Süstlas oli veri. Ta tegi seda meelega. Neid oli kolm. Ma ei saanud nendest jagu.” Iga kord, kui Maria sellest kohutavast juhtumist rääkis, läbistas teda uus hirmuvoog. Mälus vilksatasid pildikatked läbi naha tungivast nõelast. „Kas ma suren nüüd ära?”

Jonatan raputas pead. „Aidsi saamise oht on minimaalne. B- ja C-hepatiidi risk on palju suurem. Sel juhul saab su maks vatti. Esimese asjana võtame nüüd proovid ja vaatame, ega su veres pole antikehasid ja sa pole mõnda nendest haigustest varem nakatunud. Siis teeme sulle B-hepatiidi vastase kiirvaktsineerimise ja anname immuunglobuliini. Siis võid ennast üpris kindlana tunda.”

„Aga kui ma aidsi saan?”

„Me teeme praegu ühe aidsianalüüsi, et vaadata, ega sa pole varem nakkust saanud, teise kolme kuu pärast ja kolmanda kuue kuu pärast. Samamoodi võtame B-hepatiidi analüüse. Viimase üheksa kuu pärast.”

„Püha taevas, ma pean üheksa kuud ootama, et teada saada, kas ma olen nakatunud? Kas mingit kiiremat moodust ei ole?”

„Ma saan aru, et see teeb muret. Aga kui aidsianalüüs kolme kuu pärast negatiivne on, siis on äärmiselt vähe tõenäoline, et sa nakatunud oled. Kuue kuu pärast kontrollitakse rohkem kindluse mõttes.”

„Kolm kuud… Aga on ju ennetavad ravimid, eks ole? Aidsihaiged saavad profülaktilist ravi ja elavad kauem.” Jonatan oli varem erandi teinud, kui Emil haige oli ja teda ei tohtinud vaatamas käia. Ta võiks Mariat ka seekord aidata, kuigi see käib reeglitele vastu.

„Ohutuid ravimeid pole olemas, midagi ei tohi ilma vajaduseta võtta. Kui me teaksime, et tüüp, kes sind torkas, oli tõepoolest aidsihaige või kui su analüüsi vastus on positiivne, anname sulle ennetavat ravimit, enne seda mitte.”

„Aga me ju ei tea, kes ta on. Mis siis, kui me teda kätte ei saagi? Peab ju vahe vahel olema, kas sind ainult torgatakse verise nõelaga või süstitakse sulle verd.”

„Selge see, et vere kogus on oluline. Aga ma tahan oodata. Sinu enda pärast, Maria. Kui sa oleksid minu naine, teeksin samamoodi.” Ta vaatas Mariale silma. Vaatas sooja ning tõsise pilguga, kuni Maria riskis teda usaldada.

„Ok. Kuidas su naisel läheb?” Maria oli vahel nende peale mõelnud ja eriti selle peale, mida Jonatan oli talle usaldanud – et naisel oli tõsiseid probleeme alkoholiga.

„Me ei ela enam koos. Ta kolis ühe teise mehe juurde, kellel on sama viga küljes. Ma ei saa sinna mitte kui midagi parata. Kui ta niimoodi jätkab, siis ta enam kuigi kaua ei ela… Ei, mulle pole kaastunnet vaja. Ma tahtsin ainult öelda, kuidas lood on. Minust ei olnud asja, ma ei suutnud teda aidata… Kui sa ühel päeval tunned, et tahaksid tassi kohvi juua ja natuke juttu ajada, siis tead, kust mind leida.”

„Hea meelega.” Maria mõtles seda tõsiselt.

„Ja kuidas sul endal läheb?” küsis Jonatan ja tema näoilme ütles, et ta ei oota niisama tühja loba, vaid usaldust.

„On üks mees, keda ma armastan…” Maria vakatas. Suhet Per Arvidssoniga ei olnud lihtne seletada.

„Aga… Ma kuulen, et ridade vahel on mingi „aga”…”

„Aga… see pole niisama lihtne. Tema nimi on Per Arvidsson ja ta on politseinik. Tead küll, see, kes teenistusülesannete täitmisel haavata sai. Füüsiliselt on ta paranenud. Aga ta on ajuti masenduses. Töötab poole koormusega. Läks just oma naisest lahku. Lapsed on igal teisel nädalavahetusel tema juures. Aeg-ajalt me kohtume, aga tal ei ole suhteks jaksu. Ta ei jaksa minu lapsi taluda. Nende soovid ja tahtmised on liiga tülikad. Nii et kohtume lastest vabadel nädalavahetustel ja püüame midagi ühist leida. Ta isegi ei tea kindlalt, kas ta mind armastab… Ta ütleb, et tal on lihtsalt tühi tunne.”

„Kas sinule sellest piisab?” Jonatan vaatas talle hästi tõsiselt otsa. „Mõnikord ma arvan, et inimesed lepivad elu raasukestega sellepärast, et enda arvates nad rohkemat ei väärigi… nii oli minuga. Ma tahtsin midagi, mis oleks kogu südamest, mitte seda, et minu vastu oldi mõnikord armuline, kui tal tröösti vaja oli. Nüüd, kui ta on ära kolinud, panen ma imeks, kuidas niimoodi sai minna.”

„Sellest, mida Per annab, on küllalt… kui ta parasjagu rohkem anda ei saa. Ta paraneb tasapisi, aga kindlalt. Ma loodan, et kõik saab korda, kui talle lihtsalt aega anda.”

„Hoia ennast, Maria ja anna endast elumärki.” Jonatan vaatas talle pikalt otsa ja Maria tundis kehas igatsust. Nende vahel oli mingisugune pinge. Oli olnud esimesest hetkest peale, kui ta Jonataniga telefoni teel kogemata riidles. Näis, et sellest on terve igavik möödas. Oma pahameeleks tundis Maria, et punastab.

Ka Jonatan pani seda tähele ja laskis ta käe lahti. „Ma hindan sinu sõprust,” sõnas ta, otsekui loeks ta Maria mõtteid ega tahaks talle rohkem piinlikkust valmistada. Ta oli ju äsja kuulutanud, et on vaba, ja seda võidi valesti mõista, võtta kui liiga häbitut pakkumist.

Üks meditsiiniõde pistis pea kahte voodit eraldava eesriide vahelt sisse. „Jonatan. Osakonnast otsitakse sind. Kas sa lülitasid piipari välja?”

Jonatan Eriksson katsus rinnataskut. „Unustasin vist valvetuppa. Me kohtume veel, Maria. Luba mulle. Helista, millal tahad.”

„Kui kauaks ma pean siia jääma?” hüüdis Maria talle järele.

„Minu pärast võid koju minna, kui kõik analüüsid tehtud on. Sul on paar ribi katki. Ilmselt tahab kirurg sind natuke aega siin hoida ja vaadata, et ei tekiks verejooksu või auku kopsu.” Ta kadus nurga taha ja Maria nägi tema valge kitli viimast vilksatust.

*

Niipea kui Maria üksi jäi, hakkasid mõtted keerlema. Ikka ja jälle käis ta koletu juhtumi läbi, püüdis rohkem üksikasju meelde tuletada. Pikal tüübil olid rautatud saapad, Doc Martins. Kilroy sildiga teksased. Tal on kas palju raha või jõukad ja heldekäelised vanemad? Tema vanust oli raske öelda. Teised kaks rääkisid nii, nagu oleksid nad pärit Västeråsi kandist. Madal l-häälik. Raisk, peame vist järele jätma, Roy. Laseme jalga. Pika nimi oli Roy. Hartman vaatab parajasti läbi kõiki piirkonna tuntud kurjategijaid ja kampasid. Ta otsib ka raadio ja kohalike teleuudiste kaudu võimalikke tunnistajaid. Siin lesida ja oodata on ajaraiskamine. Maria tahtis aidata, ent adus, et tal ei ole võimalik uurimises osaleda. Mitte siis, kui ta ise on asjasse segatud.

„Poisi vanemad tahavad sinuga rääkida. Nad on intensiivraviosakonnas, kui sa tunned, et jaksad.” See oli taas protseduurikäruga õde. „Ma võtan ainult viimased analüüsid ja siis võid üles tõusta.” Ta asetas Maria parema õlavarre ümber sinise žguti ja otsis sobivat veresoont, kuhu nõel torgata. Nahk hakkas punetama ja küünarlohu veresoon paisus. Maria pööras pea ära ja püüdis sügavalt hingata. Ta ei olnud kunagi varem süstlaid kartnud. Nüüd pani nõela nägemine ta üleni värisema ja ta puhkes nutma. Kirus oma vesistamist ja vihastas õe peale, kes katsus teda lohutada.

Intensiivraviosakond suples pimestavas valguses. Mariale tuli vastu trobikond rohelisse rõivastatud inimesi, kes kõndisid, kaustad käes, nagu kilpidega varustatud roomlaste sõjasalk. Koridori kaugemas otsas seisis umbes neljakümneaastane musklis mees. Tolle pilk oli meeletu. Silmalaud paistes ja õhukesed juuksed higist märjad. Ta tuli Mariale vastu.

„Linuse isa.” Ta ulatas terekäe ja võitles pisaratega. „Ma tapaksin need raisad maha, kes minu pojaga niimoodi tegid. Saad aru? Ma lööksin nad maha. Ükski karistus pole piisav. Igavesed kuradi segased!”

„Ma saan aru, et sa niimoodi tunned.” Maria taganes tema kohutava raevu ees. Kui ta nad praegu kätte saaks, oleks ta kahtlemata võimeline neid maha lööma.

„Ma kavatsen välja uurida, kes nad on ja tapan nad ära!”

„Ulf, rahune maha ja mõtle, mida sa räägid.” Heledas kleidis täidlane punapäine naine püüdis mehel ümbert kinni võtta. „Sinu kättemaks Linust tagasi ei too. Ma ei tahaks, et sa vangi lähed. Sa pead maha rahunema. Uffe, sa ajad mulle hirmu peale.”

Naine puhkes nutma. Mehe sõnad lajatasid nagu piitsahoop.

„Kurat võtaks, see on sinu süü. Kui ta oleks minu juures elanud, oleksid kehtinud teised reeglid. Sa arvad, et oled hea, kui lubad tal nii kaua väljas olla, kui ta tahab. Aga see on sulaselge kuradi logedus. Kui ta oleks saanud minu juures elada, nagu ta tahtis, poleks seda eluilmaski juhtunud.”

„Ulf.” Naise hääl oli anuv. „Palun, jäta järele.”

Mees astus sammukese tagasi, tema väljasirutatud käsi tõrjus naise katse teda emmata.

„Katarina, see on sinu kuradi süü.”

Maria astus vahele. Nende tüli oli talumatu kuulda.

„Kuidas Linus ennast tunneb?”

„Aga kas sa siis aru ei saa?” Ulf vahtis teda pöörase pilguga. „Ta on surnud! Surnud! Ja ma saan need raisad kätte, kes seda tegid, olgu see või minu viimane tegu. Sitta sellest, kui ma vangi lähen. Ma kutsusin su siia, et teada saada, mis täpselt juhtus. Kas sa tead, kes need olid?”

„Ei. Ma ei teadnud… et ta on surnud.” Teade oli šokk, kuigi ta oleks pidanud selleks valmis olema. „Mul on nii kahju. Viimane asi, mida ma enne siiatulekut kuulsin, oli see, et ta viidi operatsioonile. Ehk istume kusagile ja räägime rahulikult.” Maria tundis, et jalad vaevu kannavad. Rinnus oli peaaegu talumatu valu. Ta ei tohi minestada. Mitte praegu. Ei tohi tüli teha.

„Ta suri peaaegu kolm tundi tagasi. Nad ei jõudnud teda isegi operatsiooniks ette valmistada. Üks ribi oli südamepauna tunginud.” Uus nutuhoog murdis naise hääle. „Ja kui nad oleksid ta elu ka päästnud, oleks ta jäänud hingamisaparaadi alla. Arst ütles, et ta poleks enam kunagi teadvusele tulnud. Löögid pähe… algas sisemine verejooks. Ta poleks saanud enam kunagi rääkida, ise süüa, ennast liigutada…”

„Jäta järele, kurat võtaks, jäta järele, Katarina! Ma ei suuda enam kuulata.” Ulf keeras ringi ja hakkas pikkade sammudega nende ees astuma. Otsekui suudaks ta sõnade eest pageda.

Nad istusid omaste tuppa laua äärde. Ulf tõusis kohe püsti ja hakkas nende ees edasi-tagasi käima.

„Raisad!” Ta virutas rusikaga vastu uksepiita. „Raisad!”

„Mul on teist nii kahju. See on kohutav. Ma ei tea, mida öelda.” Maria võttis Linuse emal ümbert kinni ja sai vastuseks lõpmata tänuliku pilgu. „Kas on mingi võimalus, et Linus tundis neid mehi? Kas ta võis nendega kunagi enne millegagi seoses kohtuda?”

„Eluilmaski mitte.” Ulf hakkas taas ringi tammuma. „Linusel ei olnud ülepea kuigi palju sõpru. Ta istus enamasti kodus.”

Katarina piidles silmanurgast Ulfi, et näha, kas ta julgeb mehe juttu täiendada. „Tal oli raskekujuline astma ja ta ei saanud koos klassikaaslastega näiteks jalgpalli mängida. Pingutamine tegi asja hullemaks. Mul oli nii hea meel, et tal oli Oliver, kellega arvutimänge mängida. Et ta üksi ei oleks. Ma püüdsin leida midagi, mida saaksime koos teha, aga see pole see. Niisuguses vanuses poiss peab olema koos sõpradega, mitte emaga. Ma tegin kõik, et ärgitada teda omaealistega kohtuma.” Naine heitis oma endisele mehele pika pilgu, mis ütles: „Aitäh, et ma sain oma jutu lõpuni rääkida.”

„Koolis teda küll otseselt ei kiusatud, aga ei võetud siiski päriselt omaks,” möönis Ulf. Tundus, et ta jookseb tasapisi õhust tühjaks, kui ei leia enam põhjust Katarina peale karjuda. Ta vajus ukse kõrvale tugitooli. Kõige hullem raev näis olevat lahtunud. „Räägi meile, mis juhtus.”

Maria kirjeldas peksmist nii leebes sõnastuses, kui oskas, kurjategijaid puudutavatesse üksikasjadesse laskumata. Süüdlaste kinnivõtmine on politsei asi.

„Me võtame kasutusele kõik oma ressursid, et neid kätte saada. Mina ei saa otseselt uurimises osaleda, aga ma olen tunnistaja. Ulf, ma tunnen sedasama, mida sinagi – et tahaksin nad maha lüüa – ja siis head politseitööd ei tee. Minu ülemus Tomas Hartman on väga hea politseinik. Ta teeb kõik, mis suudab.” Maria sai aru, et tema sõnad ei veena. Ulfi hääles oli varjamatu otsustavus. Ta tõesti lootis, et Ulf võtab asja rahulikult ja laseb politseil oma tööd teha.

„Aitäh, et sa julgesid… et sa püüdsid Linust päästa.” Katarina embas Mariat südamlikult ja vaatas Ulfi poole. Kuid too ei suutnud tänulikkust ilmutada, sest viha pimestas teda.

„Sa ütlesid, et on tunnistaja, mees, kes mööda läks ja teid ei aidanud. Ehk kirjeldad teda lähemalt?”