Читать книгу Ulm sinu eksitas ära - Anna Jansson - Страница 7

Linn lisas sammu. Kogu keha valutas väsimusest. Ta ei olnud ka viimastel päevadel kuigi palju maganud. Claes oli merel ja tema pidi enne mehe kojutulekut ära otsustama, kas jätab tolle maha või jääb. Mees oli peaaegu kuu aega ära olnud ja jääb terveks kuuks koju. Igal vabal hetkel on mees kodus ja tema hakkab tööle igatsema, et pääseda mehe kätest oma kehal ja igatsusest selle järele, mida tema mehele anda ei taha. Kõige parem oleks asjad kokku pakkida ja ära kolida, enne kui Claes koju jõuab. Ainult kõige olulisemad asjad. Enamik jääb mehele. Tegelikult on inimesel üsna vähe vaja: riided, mõni mälestusese, raamatud. Mõte mehe silma all pakkimisest – samal ajal kui too püüab teda jääma veenda – pani sees keerama. Claes ei vihasta ega muutu vägivaldseks. Ta lihtsalt vaatab kurva pilguga, jälgib tema tegemisi vaikides ja sügavalt haavununa. Niisugune süüdistus on hullem kui karmid sõnad. Küllap tuletab mees talle meelde kõike ilusat, mida nad koos läbi on elanud, sõpru, maja vanalinnas, mille pidamiseks kummalgi neist raha ei ole. Maja, kuhu nad on matnud kogu oma raha ja loomingulisuse. Enamasti oli see mehe raha ja Linni aeg ning loomingulisus. Meditsiiniõena teenis ta mehest poole vähem. Ta adus, et lahutusega kaasneks hoopis teistsugune majanduslik olukord.

Mida sõbrad ütlevad? Töökaaslased? Claesi vanemad? Kolmeteistkümne abieluaasta jooksul oli ta mehe perekonnaga väga lähedaseks saanud. Ta armastas oma ämma, kes oli talle ema eest olnud. Ja mehe õdesid-vendi, kellega nad alati suurte pühade ajal läbi käisid. Jõulude, uusaasta, lihavõttepühade ja jaanipäeva ajal olid neil toredad peod ja igal sügisel käis ta koos Claesi õe Lottaga puhkamas. Sel aastal olid nad rääkinud reisist Tenerifele. Kõik see oli ühel kaalukausil, teisel oli Sara. Kui nad koos olid, ei olnud Linnil kahtluse varjugi, kuid üksinda olles ei tundunud valik nii lihtne.

Ja kui ta Claesi maha jätab? Siis peab ta Sara juurde kolima. Sara ei jätaks eluilmaski oma toredat Lummelunda roosiaeda. Mis tunne on kellegi teise juurde kolida ja olla ilma oma koduta? Olla külaline Sara kodus. Maksta pool kuludest ja mitte midagi omada. Mis siis saab, kui Sara uuesti haigeks jääb? Jääb tõsiselt haigeks ja sureb just siis, kui Linn on oma turvatundest loobunud ja üle kuristiku hüpanud? Siis pole enam mingit võimalust oma pettust heastada ja tagasi minna. Kui Sarat ega Claesi enam ei ole, oleks üksindus talumatu. Praegu on tal nad mõlemad olemas. Ei, nii arvestavalt ei tohi mõelda. Linn katsus väiklasi mõtteid eemale peletada. Mida Sara perekond ütleb? Nad ei tea midagi. Nad arvavad, et Sara ei kohtu meestega sellepärast, et on haige ega taha kedagi siduda. Või ehk sellepärast, et haigus võtab aja ära ja ta ei jõua kellegagi kohtuda. Nad ei küsi enam ammu.

Claesi kojutulekuni oli jäänud üksainus nädal. Kui ta otsustab lahkuda, peab ta jõudma saabuval nädalavahetusel oma asjad ära pakkida. Järgmise nädala esmaspäeval munsterdab Claes ennast maha. Linnil oli veel võimalus paigalejäämise ja igava turvalisuse kasuks otsustada. Teha nägu, et kõik on nii nagu tavaliselt. Et midagi ei ole juhtunud. Kuid niimoodi petaks ta Sarat ja omaenda sisetunnet. Muidugi valdas teda ka süütunne, aga see, et kõik nii läks, nagu läks, ei olnud ainult tema süü. Ta vajas midagi muud, midagi, mida Cleas talle anda ei saanud. Võib-olla oli aeg kogu vastutuse enda peale võtmise asemel see ümber jagada. Läheduse tundmise võimest oli midagi kaotsi läinud. Asja võis kokku võtta nii: mees vajas seksi, et julgeda lähedust tunda, Linn vajas lähedust, et tahta seksida. Ja siis muutus see väljakannatamatult tüütuks…

Linn vaatas kella. Ta oleks pidanud Sarale helistama ja head ööd soovima, aga miski hoidis teda tagasi. Nad olid koos ühist elu kavandama hakanud. Kuid Linn ei tunnistanud päris ausalt, mis teisel kaalukausil on. Ta ei tahtnud Sarat kurvastada, ebakindlaks muuta. Piisas sellest, et ta ise seda endale korrutas. „Sina otsustad. See on sinu elu ja sinu valik,” oli Sara öelnud. Nii see oli. Linnil ei olnud pääsu.

Linn läks Kruttorneti juures üle parkimisplatsi, et tuua autost kott riietega. Ta oli oma uue elu jaoks uusi rõivaid ostnud. Ta ei näinud kedagi, ometi oli tal tunne, et teda jälgitakse. Võib-olla pani must südametunnistus ta asju ette kujutama. Ta muutus valvsamaks. Ei läinud pargitud autodele liiga lähedale. Uks võidi ootamatult lahti lüüa, keegi võis temast kinni haarata ja autosse tirida. Ta heitis mõlemale poole ärevaid pilke ja tõttas edasi. Müüris olevast väravast sisse ja üles Fiskarplanile. Peaaegu kodus. Specksgrändil oli pime. Mis tänavalaternatega lahti on? Kas kõik on nässus? Üle tänava veeres õllepurk. See tuli ootamatult. Vaikuses oli kolin kõrvulukustav. Ta katsus piiluda trepikotta, kust purk välja veeres, kuid ei näinud kedagi. Põlved tundusid nagu kummist olevat. Ta tõstis ühe jala teise ette. Ta pidi sealt minema saama. Ei julgenud ringi vaadata. Kuid otse tema selja taga oli keegi. Kostsid kiired sammud. Järgmise välisukse juurest eraldus üks vari. Pikk suusamaskis kuju, kett randme ümber. Sammud tema selja taga kostsid nüüd selgemalt. Võtsid kiiruse maha. Ta heitis pilgu üle õla ja nägi hiilgavaid silmi. Põiktänavast ilmus kolmas mees. Linn tahtis karjuda, kuid hääl ei kuulanud sõna.

„Kas sul suitsu on?” Pikk seisis tema ees vähem kui meeter maad eemal. Tema hingeõhk haises alkoholi järele. Silmad olid punased ja pilk metsik.

„Vabandust. Ma ei suitseta,” sai Linn üle huulte.

„Ma ei kuulnud, mis sa ütlesid?” Mehe nägu tuli hästi ligidale ja Linn taganes automaatselt.

„Raisk, sa ju nügid?” Hääl kuulus Linni selja taga seisvale tüübile. Too oli lühemat kasvu ja väljaulatuvate esihammastega. Tema kapuutsiga dressipluusi üleskääritud käiste all mänglesid lihased.

„Kas sul põlegi suitsu?” Pikk kõlistas ketti.

Linn raputas pead. Ta ei saanud oma häält enam usaldada.

Ta nägi, kuidas tüübi rohekashallid silmad siia-sinna vilasid. Linn sisendas endale, et kui tüüp teda ei puutu, kui ta piirdub ainult sõnadega, pole midagi karta. Tuleb vaid sama joont hoida. Seni, kuni ta on piisavalt viisakas ja piisavalt järeleandlik, lasevad nad tal minna.

„Siis pead midagi muud pakkuma.” Ta haaras oma suure kämblaga Linni jalge vahelt kinni ja pigistas. Linn püüdis kätt ära lükata, kuid tüüp oli palju tugevam. Valus oli. Algul tekitas see rohkem hirmu kui jälestust. Jälestus tuli hiljem… tuli, et jääda. Tüüp irvitas talle näkku. Ta tundis kellegi kätt oma õlal. Kolmas tüüp oli sealsamas ligidal. Silmile tõmmatud nokats varjas tema näo ülemist poolt. Ta oli teistest kõhnem. Üksnes hall vari. Kolmekesi ühe vastu. Kitsas tänav oli tühi.

„Jätke mind rahule! Palun, laske mul minna.”

„Oleneb sellest, kas sa oled hea tüdruk ja teed nii, nagu me ütleme…” Ta vallandas oma alandava haarde ja hakkas püksilukku lahti tõmbama.

Teised naersid. Linn sai müksu vastu selga. Tal haarati käsivarrest kinni ja keegi surus ta pead allapoole.

„Ma ei taha. Laske mind lahti.”

„Kui sa kisa teed, lõikame sul kõri läbi, saad aru?” Haare tugevnes. „Saad aru?” Tüüp tõmbas aluspüksid maha. Sakris karvastiku all helendas sinakaslilla nahk.

„Jah.” Ta suruti põlvili maha. Ta tundis mehe riista haisu ja iiveldus tuli peale. Ta kõõksus ja nuttis. Tüüp virutas talle vastu kõrvu ja vandus. Samal hetkel avanes teisel pool tänavat aiavärav ja naaber tuli koos oma koertega välja. Kamp vajus laiali. Haihtus ja kadus sama kiiresti, kui oli ilmunud.

„Kas ma saan sind kuidagi aidata? On sul paha olla?” Lahke naabrimees Harry seisis Linni kõrval ja oli valmis teda püsti aitama. Linni põlved värisesid. Tal oli raske tasakaalu hoida. „Lõbusas seltskonnas juhtub kergesti, et võtad rohkem, kui pea kannab. Kas saad ise tuppa mindud?” Harry kõkutas naerda ja vaatas Linni lahke pilguga.

„Jaa, jaa, saan küll.” Linn vaarus edasi nagu vanur. „Asi pole nii, nagu sa arvad,” püüdis ta öelda. Kuid Haryy pilgutas talle silma. Oli selge, et ta ei kavatsegi mingeid selgitusi kuulata.

„Jah, eks me kõik ole samas olukorras olnud. Kuigi mina olin sinust natuke noorem, kui oma piire katsetasin. Mihukesed peod!” Ta sikutas rihma. „Mirabell ja Gordon! Nii, jah, ma tean, et teil on kiire. Lähme siis pealegi edasi. Nad on kärsitud.”

Linn oli tahtnud Harryle rääkida. Seletada, mis tegelikult juhtus. Kuid Harry lustakus oli vankumatu ning Linnil ei olnud jaksu sellest läbi murda.

Linn tuikus välisuksest sisse. Ta keeras ukse värisevate kätega lukku, sättis käepideme alla tooli ja otsis välja kõige suurema kööginoa, mida leida suutis. Süda tagus, pulss oli kiire. Ta ei julgenud ennast lõdvaks lasta. Tulesid põlema panemata ja üleni pingul istus ta ning puuris pilguga pimedust. Kas nad nägid, kus ta elab? Ukse poole vaarudes ei olnud see talle pähegi tulnud. Siis tahtis ta ainult pääseda, ennast luku taha panna. Nüüd needis ta oma rumalust. Ta oleks pidanud Harryle kõik ära rääkima. Oleks võinud paluda, et Harry ta enda juurde varjule võtaks. Kuid miski oli takistanud. Osalt see, kuidas Harry olukorda tõlgendas, osalt häbi. Häbi, mis ei olnud tema oma. Ent mis siiski olemas oli ja külge kleepus. Headele tüdrukutele niisugused asjad osaks ei lange. Tuleb iseennast süüdistada. Kes teda usuks, kui isegi lahke Harry seda teha ei taha? Miks peaks politsei olukorda teistmoodi tõlgendama? Ta oleks sunnitud kogu selle jäleduse üksikasju uuesti üle kordama ja võib-olla ei jääda teda pärast ikkagi uskuma. Pealegi ei olnud midagi juhtunud. Või juhtus? Vägistamine see ei olnud. Missuguse karistuse toob kaasa seksuaalne ahistamine? Ei, ta ei taha sellega riskida. Ta ei tahaks seda jälkust korrata ülekuulamisel võõraste inimeste ees, kes võibolla arvavad, et ta oli ikkagi osaline. Miks sa vastu ei hakanud? Jah, miks? Sellepärast, et ma püüdsin olukorrast ilma vägivallata välja tulla, sest nad olid tugevamad ja neid oli rohkem. Aga oli ka midagi muud. Ta keha ei kuulanud sõna, oli nagu kummist ja seda ei saanud usaldada. Ta ei olnud suuteline jooksma, ainult pooleldi halvatuna edasi vaaruma. Ta oli nii ebakindel ja kõikuv, et Harryle näis, nagu oleks ta purjus.

Linn heitis voodile. Ta kavatses magada riidest lahti võtmata ja tossud jalas. Nuga oli öökapi peal ja pesapallikurikas ning mobiiltelefon voodis tema kõrval. Kell näitas üle kesköö. Mõni napp tund und, enne kui ta peab jälle tööle minema ning suutma patsiente lahkesti kohelda ja mitte eksida. Enne uinumist peab ta Sarale helistama, muidu paneb too imeks. Kui Sara muretsema hakkab, võtab ta auto ja sõidab kohale. Takistada teda ei saaks. Kitsal tänaval on tuhat silma, kui vaja. Keegi näeks, kuidas Sara keset ööd Linni juurde tuleb, ja räägiks Claesile ära. Seda ei tohi juhtuda, praegu mitte. Mitte enne, kui ta on asjad lõpuni mõelnud ja otsusele jõudnud, mida teha. Linn tundis, kuidas väsimus ta pea nagu raudvõrusse surub. Terve keha kiheles. Ta ei saa magada. Ta peab Sarale helistama.

Kaks hinge ja üks mõte. Kui mobiiltelefon helises, ajas Linn ennast voodis tikksirgelt istukile.

„Ma tahtsin kuulda, kas sa oled ikka elus. Oled mind vist ära unustanud. Minu nimi on Sara ja ma olen su kallim.”

„Tööl oli igavene jama. Jõudsin just koju.”

„Ma igatsen sind. Siin on üksildane.”

„Mina igatsen sind ka, rohkem, kui sa arvad.”