Читать книгу Ma armastasin terroristi - Anna Sundberg - Страница 7

Stockholm, november 2014

Ma nägin seda unes.

Selgus saabub mõne sekundi pärast. Said ei ole Rootsis, ta pole ju helistanud.

Unenäos küsib ta oma veendunud, mahedal ja ühtlasi autoritaarsel moel:

„Kus sa oled, kas sa kodus ei olegi?”

Mind valdab süütunne, miks ma kodus ei ole ja mind üllatab kummaline seik, et ta räägib avalikult telefonis. Kuidas ta nii ettevaatamatu võib olla?

„Ma olen siinsamas lähedal,” ütleb mees.

„Oled siin Rootsis, Stockholmis?” küsin mina.

„Kus ma täpselt olen, pole sinu asi,” vastab tema.

Tema hääl äratab minus ühtaegu õrnust ja viha. Ma pean temast lugu, aga ma lähen ikkagi tema juurest ära, lähen oma teed. Temal tuleb jätkata üksinda, ilma lasteta. Meie ei ole ju üldse tema juures ega temaga.

Ma ärkan tänutundega selle üle, et ta on elus, aga ka ärevusega, et ta uuesti minu ellu sekkub. Ja samas tekib mul küsimus: kas ta ikka on elus?

Pankisi org, suvi 2001

Said hüüab teiselt poolt müüri: „Tee vabaks, tee vabaks!”

See tähendab, et ta pole üksi, vaid tuleb koos vendadega. Araabia vendadega.

Ma kaon majja nii kiiresti kui saan.

Väljas on ere päikesevalgus, majas aga pime ja jahe. Silmadel läheb harjumiseks paar minutit aega.

Nende jälgimine on keelatud, aga ma teen seda siiski. Vaatan ettevaatlikult läbi kulunud valge pitskardina pilu.

Meie hoovil seisab kuus meest. Vaid harva olen näinud nii paljusid ühekorraga. Kõigil on oma Kalašnikov. Ühel mehel on relv kanderihmaga üle õla heidetud. Teine mees kiikab maja poole. Hetkeks vaatab ta otse selle akna suunas, kus mina seisan, aga mind nähes ei näita ta seda välja.

Jalas on neil sõjaväelase vormipüksid ja rohmakad lühikese säärega saapad. Kõigil on tihedad ilusad habemed ja pikad juuksed. Tumedad lokid läigivad. Nad on kenad ja mulle tuleb mõte, et küllap on enamus neist vallalised, mõned isegi väga noored.

Päike taevas on kõige kõrgemas punktis, meeste habemed on lühikesed ja sinakasmustad. Õhk väreleb palavusest, see on kuiv, torkiv sisemaapalavus. Kardina varjust näen mehi ritta võtmas. Jalg jala kõrval, õlg õla vastas, näoga Meka poole. Relvad asetatakse hoolikalt enda ette maha.

Palvust juhib minu mees. Ta hääl on hele, kuid ühtaegu jõuline.

„Allahu akbar, sami Allahu liman hamidah ...”

Mõtlen endamisi, et need inimesed on kõige õigemad inimesed üldse. Puhas südametunnistus puhastes kehades. Need inimesed on valmis ohverdama kõik selle eest, mis on suurem kui nad ise. Tunnen lugupidamist ja uhkust.

Pärast palvust puhkavad mehed veidi aega varjus, nad ei jää kauaks. Peagi hakkavad nad astuma, üles mägedesse.

Mujahedin. Pühasõdalased. Minu mees on üks neist. Ja ma loodan, et ühel päeval saavad nendeks ka minu lapsed. Anas on viiene ja Adam alles kolmene, nemad elavad praeguses hetkes ning mõtlevad ainult mängimise ja toidu peale. Ka mina tahan süüa. Väike elu, kes minu sees kasvab, vajab toitu. Olen pidevalt näljane.

Me elame lihtsalt, tsementmajas, kus pole elektrit ega veevärki. Õue peal on pump ja see on kõik. Maja asub Duisis, suuremat sorti külas, kus on kaks mošeed ja üks sild. Kaukaasia mägedest tulev Alazani jõgi voolab läbi küla ja läheb edasi lopsakalt rohetavasse orgu, mille nimi on Pankisi. See kuulub formaalselt Gruusiale, aga tegelikult on seadusteta ja ilus eikellegimaa. Eemal kerkivad metsaga kaetud künkad ja veelgi kaugemal rusuvalt tumeroheline mäemassiiv. Mägedes on treeninglaagrid ja nende taga Tšetšeenia. Sinna lähevadki mujahedin’id, et võidelda venelaste vastu.

Minu mees kutsub mind habiba’ks – kallim, või Um Anas’iks, Anasi ema, kui jutt on millestki tõsisest. Ta on hell, alati korrektne ja lugupidav. Ta kuulab tähelepanelikult, kui mina räägin, nii nagu minagi, kui tema räägib. Enne, kui ta kodust lahkub, saan ma suudluse.

Oma heleda naha ja pruunide, helehallitriibuliste juustega on ta mulle alati tundunud pigem bosnialase kui araablasena. Esimesed hallid juuksesalgud tulid tal juba kahekümne-aastaselt, nagu ta ise räägib. Ta on pikakasvuline ja saledate jäsemetega, tal on tumepruunid silmad ja ta ei pööra kunagi pilku kõrvale. Rasked laud katavad pooliti iiriseid, see muudab ta ilme tõsiseks ja vankumatuks.

Temas on siiski ka oma mänguline külg ja sageli naljatleb ta poistega. Vinnab nad oma seljale ja hüüab: „Kes soovib seda poissi ära osta?” Selle peale naerame me kõik. Kuid kõige rohkem meeldib mulle just tema tõsidus. Minu usaldus tema vastu on täielik. Ma armastan teda.

Suvi on läinud üle varasügiseks, varjud muutuvad üha pikemaks ja ööd järjest külmemaks. Siis jõuab minuni uudis. Mu mees räägib, et Ameerikas juhtus midagi ennekuulmatut. World Trade Centre tehti maatasa, Pentagonis on tulekahju.

„Siis nüüd lõpuks tegid nad selle ära,” ütleb ta. Ta on nii õnnelik ja uhke, ometi kord rõõmus ja elevil. Mind ennast valdab aga hirmuga segatud vaimustus: kangelased on võitnud, Taavet seljatas Koljati! See tundub uskumatu ja vägev. Aga sisimas tunnen ka kurbust. Nii palju hukkunuid. Tuhandeid. On see ikka õiglane? Ja mul hakkab kõhe, olen hirmust kange, kui mõtlen Ameerika kättemaksu peale. See võib olla kohutav. Millised tagajärjed kaasnevad sellega minule ja mu lastele?

See rünnak Ameerikale on seotud meestega minu ümber, ma tean seda. Nad sõdivad küll teisel rindel, kuid kuuluvad samasse liikumisse, võitlevad samas üleilmses sõjas. Olen sageli kuulnud oma abikaasat imetlevalt kõnelemas mehest, keda ta kohtas Afganistanis. Saudist, kes elab vaatamata oma tohutule rikkusele lihtsat elu. Ta on mujahedin’i jõuline liider ja samas omal moel hell inimene – Sheik Usama bin Laden, minu mehe õpetaja.

Ühel õhtul, kui mu mees ja lapsed on magama jäänud, leban mina ärkvel ja mõtlen Rootsi peale. Soojale dušile, cornflakes’idele ja pastöriseeritud piimale tetrapakendis. Mõtlen ema Brittale ja isa Stigile, kes kindlasti muretsevad, kuidas mul siin läheb.

Üks talvepäev peaaegu viis aastat hiljem

Anna, kes peaaegu viis aastat tagasi ühel talvepäeval minu korteri ukse taga seisis – seljas elegantne mantel ja jalas kõrge säärega saapad, oli oma riietumisstiili muutnud – see oli mulle kohe selge. Kogu tema olemuses oli midagi dramaatilist ning samas valvsat.

Paljude aastate jooksul olid vaid vähesed näinud tema nägu, tema uudishimulikku silmavaadet ja elavat näoilmet.

Anna tuli meie segamini korterisse külla, sest vajas nõu. Meie naisega keetsime kohvi ja otsisime välja paar veel söögikõlbulikku küpsist. Alguses rääkisime tavalist juttu elust, lastest ja tööst, kuid Anna võttis varsti üles teema, mille pärast ta oli tulnud.

Ta tahtis kirjutada raamatut oma elust. Ta püüdis mõista, kuidas tema, kes kasvas üles turvalises ja heal järjel olevas keskklassi perekonnas Lõuna­Rootsis, oli lasknud end lummata väikesest, agressiivselt fundamentalistlikust islamiharust, salafismist.

Usku vahetades oli ta kahekümne kolme aastane, ja järgnevatel aastatel sai ta rahvusvahelise jihadismiliikumisega üha seotumaks.

Meie kohtumisel oli ta teist korda abielus ja nelja lapse ema. Minu köögis rääkis ta sellest, kuidas ta oli kolinud oma perega Berliini salastatud aadressilt Gruusia Pankisi orgu ja sealt Damaskuse korteritesse. Siis vangistas diktaator Bashar al­Assad’i salapolitsei tema mehe. Ka Anna koos lastega võeti kinni.

Pärast Rootsi Välisministeeriumi sekkumist tuli Anna tagasi Rootsi. Ta sai õpetaja kutse ning tegi tasapisi fundamentalismiga lõpu.

Mina muudkui kuulasin. Natukese aja pärast püüdsin ettevaatlikult uurida, kuidas saaksin teda aidata. Oli ilmne, et Anna ise oli ikka veel mõjutatud keskkonnast, kust ta hiljuti oli välja rabelnud – ajast, mil oli saabunud lõplik murdepunkt oli möödas vaid paar aastat, ja ka tema ise ei osanud täpselt määratleda, millega ta oli kaasa läinud.

Ta oleks nagu äsja unest ärganud ja jutustaks mulle oma unenägu, ise selle uskumatu ja ebareaalse loo peale aegajalt pead raputades. Ometi oli märgata, et tema elust oli kulunud kuusteist aastat ning teda kurvastas mõte sellest, mida kõike selle aja jooksul oleks võinud olla – inimsuhteid ja vestlusi.

Pealegi oli Anna kaotus topeltkaotus. Liikumisest eraldudes jäi ta ilma ka kõigist muudest sidemetest: sõpradest, oma usust, tulevikuunistustest. Samas ehitas ta imetlusväärse sihiteadlikkusega üles uut elu, otsis üles sõbrad, kellega polnud üheksakümnendate aastate algusest kohtunud, asus tööle õpetajana, kasvatas oma lapsi, aitas üle saada kõhklustest, mis neid aegajalt tabasid. Ma nägin, et Anna on tugev.

Sel veebruariõhtul jõudsime veidi ebamäärasele kokkuleppele, et kuuleme varsti jälle ja võibolla saame teda raamatu kirjastamisel kuidagi abistada. Mind haaras Anna jutustus väga, tema peaaegu hulljulge vaprus. Kirjutada raamatut ülemaailmsest jihad’ist, ei ole just ohutu.

Varsti sai selgeks, et me kirjutame selle raamatu kahasse. Tema kirjutab sellest, mida tema on läbi elanud ja mina abistan teda jutustuse vormistamisega, esitades talle lünklike kohtade osas küsimusi, et saaks terviklikuma pildi: millist rolli mängis tema fundamentalistide ringkond rahvusvahelises islamivõrgustikus ning kuidas julgeolekuteenistused Euroopas teda ja tema meest jälitasid.

Annaga oli kerge rääkida, sõbralik ja hea kuulaja nagu ta on. Ta mõistis hästi nii mõnegi läbielatud olukorra absurdsust ja naeris sageli. Tema isiksuses on midagi entusiastlikku, innukat ja närvilist, nagu otsiks palavikuliselt vestluse tuuma.

Kohati oli kirjutamisprotsess raske. Mõni asi tuli temalt kergesti, mõnest asjast oli raske kirjutada ja ka rääkida. Mõnikord tahtis ta kõike halastamatult ja tagajärgedele mõtlemata paljastada, aga vahel, kui temast on jälle saanud tavaline inimene, soovis ta kindlasti parema meelega unustada. Me õppisime teineteist tundma ja meil oli sageli lõbus, aga ma ei või öelda, et oleksin teda lõpuni mõistnud. Minu jaoks on ta jätkuvalt mõistatuslik, võibolla on ta seda ka iseenda jaoks.

Sel ajal, kui me raamatut kirjutasime, olukord maailmas muutus. Süürias ja Iraagis kuulutati välja Islamiriik. Kobane võeti maskeeritud, mustade lippudega meeste poolt piiramisrõngasse. Pariisis ründas hambuni relvastatud terroristide jõuk kaitsetuid koomiksiautoreid. Sadakond Rootsi jihadisti sõitis Süüriasse sõdima. Olime veendunud, et meie projekt muutub üha päevakajalisemaks ja ohtlikumaks.

Anna kadunud mees ilmus äkki välja kui Nusra­rinde – Süüria ühe vägivaldsema mässuliste grupi – juhtfiguur. Ühel 2015. aasta novembrikuu reedel, kui meie raamat oli peaaegu valmis, ründas jihadistide allüksus Pariisi ööelu. Üle saja inimese kaotas elu. Aga meie töötasime edasi. Tulemuseks on käesolev jutustus, mis algab Halmstadis 1970­ndate aastate keskel, ammu enne seda, kui puhkesid rahutused kogu maailmas.