Читать книгу Ma armastasin terroristi - Anna Sundberg - Страница 8

Golfiväljakul kaiguvad pallilöögid. Mängitakse pingsalt. Mõnel mängijal on punase või valge tutiga müts peas. On neil tõesti on külm?

Isa veab golfikäru. Tõtakalt. Ma pean kõvasti kinni hoidma, kohe päris kõvasti, mitu korda olen peaaegu välja kukkumas. Aga isa seda ei märka.

Tema käed on pikad ja peenikesed ning ta lõhnab kölnivee järele.

Ma kardan nii väga, et võin kogemata naerma hakata ja isa häirida, kui ta parajasti oma lööke sooritab. Selle peale ta vihastab.

Vahel maandub pall hõredate puude ja põõsaste vahele, siis toon mina selle joostes ära.

Muruväljakul on suured liivased lohud. Tahaksin hüpata rehitsetud liivale ja teha sinna jalajälgi, aga ei tohi. Jooksen siis hoopis muru peal.

Nüüd kissitab isa päikese poole silmi ja valmistub löögiks. Mina hoian hinge kinni. Pall lendab kõrgele sinitaevasse.

See on üks mu esimesi mälestusi: klammerdun golfikoti külge, mida isa mööda väljakut tassib. Olen vist neljavõi viieaastane. Emale ja isale golf meeldis ja nad mängisid nii tihti kui võimalik.

Halmstadi golfiklubi asub Tylösandis, linna kõige peenemas piirkonnas. Klubiliikme staatuse saamiseks peab olema mitu aastat järjekorras. Lipud lehvivad siin tuule käes. Kõik on puhas ja kena ning siin peab olema vastavalt riides. Teksad, shortsid ja tossud on keelatud.

Golfimängijate brändid on harmoneeruvates värvides Lacoste’i ja Lyle & Scott’i viimased mudelid. Peas nokats, ühes käes golfikinnas ja jalas korralikud nahast naelkingad. Isal oli nõrkus Lacoste’i vastu. Ma ei teagi, mitu selle lilla krokodilliga särki tal oli.

Mina ja mu vanem vend olime sageli sunnitud golfiklubisse kaasa sõitma. See oli tapvalt igav. Üks raund kestab kaks kuni neli tundi – olenevalt sellest, kas mängitakse üheksat või kaheksatteist auku. Kõva häälega ei tohtinud rääkida, see võis segada neid, kes väljakul harjutasid või mängisid. Kõik nägid välja tõsised ja kõrgid nagu tegeleksid mingi tohutult tähtsa asjaga.

*

Ma kasvasin üles Söndrumis, see on eramurajoon Halmstadi keskuse ja Tylösandi vahel. Minust kaks aastat vanem vend Per oli rahuliku iseloomuga, mina pigem metsikuvõitu.

Isa nimi oli Stig ja ta oli päris kõrge ülemus Halmstadi rauavabrikus. Ema Britta töötas poole kohaga kommertspangas.

Me elasime luksusliku aiaga majas. Aias kasvasid ploomipuud ja sõstrapõõsad. Keldrikorrusel oli meil piljardilaud ja saun. Mereni oli sada meetrit. Seal uhtusid Kattegati lahe lained pikka heledat liivaranda.

Ma armastasin oma ema, minu arvates oli ta väga hea, aga vahel pani mind imestama, et ta ei olnud jäägitult minu poolel, kui olin oma venna või mõne sõbraga kakelnud. Ema küsis alati:

„Ja mida sina siis tegid?”

Võibolla sellepärast ma polegi ära hellitatud. Aga siis, kui ta mind süles hoidis ja kiigutas, et mind lohutada, oli kõik väga hästi.

Isa töötas palju ja tal olid maohaavad. Koju tuli ta hilja ja pidi siis diivanile puhkama heitma. Kuid meiega mängis ta sageli. Viskas meid õhku või siis tohtisime ta seljas istudes hobust mängida. Tahtsin teda naerma ajada, siis tundsin, et ta armastab mind.

Isa ägestus kergesti. Siis muutus tema pilk karmiks. Kui ta oli rõõmus, muutus kogu tema nägu avalaks ja siis tundus, et kohe hakkab ta naerma. Vahel hakkaski, valjult ja häälekalt.

Meie perekond millegi erilisega silma ei paistnud.

Södrumi kivipurustusvabriku eramukvartalis elati peredena. Tavaliselt seisis maja ees kaks autot ja puhkusereisidel käidi välismaal. Mehed töötasid palju ja teenisid hästi, nende hulgas oli ettevõtjaid, arste ja müügimehi. Naised töötasid poole kohaga või olid koduperenaised.

Poliitikast ei rääkinud keegi kunagi, aga oli selge, et hääletati kodanlike parteide poolt. Keskpartei või Rahvapartei poolt.

Teisel pool Tylösandi maanteed, merest kaugemal, asus Bäckgård. Seal oli ka üürikortereid ja ridaelamuid. Väikesena arvasin, et seal elavad inimesed on teistsugused. Vanemad olid vahel lahutatud, perel oli ainult üks auto või siis mitte ühtegi ja nende kodud olid kitsad. Nendel on vist peas midagi korrast ära, mõtlesin ma.

Kui ma koolis hakkasin käima, puutusin esimest korda kokku Bäckgårdi lastega.

Ent hoopis imelikke inimesi nägime mõnikord ujulas, mis asus poolel teel linna. Vahel kuulsin inimesi kurtmas, et basseinis on nii palju rahvast nimelt Andersbergist. Nad olid tumedanahalised, rääkisid mingis võõras keeles ja meil polnud nendega vähimatki pistmist. Ainult ujulas, seal mängisime ja ujusime üksteise kõrval.

Ühel päeval kolis meie kvartalisse, minu sõbrale naabriks, Jugoslaavia perekond. Neil oli pitsakiosk ja tänu sellele said nad ehitada kena maja ning sõita Mercedesega. Aga me ei saanud sugugi aru, miks nad just siin peavad elama. See pidi olema eksitus, nad ju ei sobinud siia üldse.

*

Ema süütas Prince’i. Tema ümber levis vastik suitsu- ja lõhnaõlihais. Õhtul ootas ees pidu. Täiskasvanute maskeraad.

Ema tupeeris juuksed ja lakkis küüned. Mina seisin vannitoa ja ema toa vahelisel uksel ning vaatasin, kuidas ta meikis silmi ja värvis huuli.

Ema vannitoakapp oli aaretekamber. Seal oli lausa imelisi asju. Huulepulgad. Lõhnaõlipudelid. Seebid ja kreemid. Toosikesed pintslitega ja eri toonis puudritega.

Tema ehted sädelesid. Tema kaelakee oli ehtsatest pärlitest. Käevõrud olid hõbedast. Helkivaid klõpsuga kõrvarõngaid võisin minagi proovida.

„Kui näed hea välja, siis on elus kergem,” ütles ema, poolenisti mulle, poolenisti endale.

Ema oli ilus. Tal olid pikad punased küüned ja sügav dekoltee. Isale meeldis, kui ta ennast üles lõi. On tähtis, et su naine on veetlev.

Oli aasta 1980. Mina olin üheksa aastane ning ema oli minu suur eeskuju.

Ema ja isa sõbrad Söndrumist ja Tylösandist korraldasid kordamööda suurejoonelisi olenguid ja stiilipidusid. Lapsi peole ei lubatud, nii pidimegi vennaga ööbima vanaema Vega pool.

Järgmisel päeval ema vahel kurtis, et sai liiga palju joodud.

Enne stiilipidusid stressas ta kõvasti. Peo teemad olid erinevad ja iga kord pidi olema uus kostüüm. Kostüümide õmblemiseks endale ja isale läks emal rohkem kui kuu aega. Parim kostüüm sai auhinna.

Kõige halvem oli, kui pidu oli meie pool. Ootused olid kõrged. Kõik pidi olema perfektne – söök, joogid, puhtus ja kord – et oleks ikka parem kui eelmisel peol. Peoperenaisena oli ema kohustuseks hoolitseda, et kõigil oleks lõbus.

See oli väga tähtis, et oleks lõbus, seda mõistsin ma varakult. Kui võõraste inimeste juuresolekul räägiti millestki tõsisest või tüütust, siis naeris isa selle teema välja. Või vihastas. Talle ei meeldinud rusutud meeleolu. Ent pereringis ta raskeid arutlusi ega väljakutseid ei kartnud.

Ema oli lausa õppinud tore ja vastutulelik olema. Isa võis temaga inetult käituda, aga ta neelas kõik alla ja vaikis.Mõnikord pani mind imestama, kui kaugele isa võis minna. Siis tuli ette sedagi, et astusin ema kaitseks välja. See ajas isa vihale.

Aga enamasti valitses nende vahel soojus, neile meeldis teineteist puudutada. Nad rääkisid avalikult, et neile meeldib seks.

Isa öökapist leidsin pornoajakirju. Need ajasid kiima ja pilte oli lausa häbi vaadata. Siin peitub saladus, mida ma kunagi uurima hakkan, mõtlesin mina.

*

„Anna, sa ei lähe mopeediga sõitma, kuuled?” käratas ema diivanil istudes esiku suunas, kus ma oma sõpradega seisin. Tobbe oli tulnud oma uue sinise Yamaha’ga, mis seisis meie maja ees.

„Ei lähe!”

Oli aasta 1985 ja ma käisin kaheksandas klassis, meikisin ennast juba ja kandsin kõrgeid kingi. Meie klassi poisid on lootusetult lühikesed ja ebaküpsed, leidsime oma parima sõbrantsi Kajsaga, aga Tobbe ja tema poistekamp olid meist aasta vanemad. Me hängisime nendega pärast tunde päris tihti. Nad õpetasid meid suitsetama ja mokatubakat kasutama.

Tobbe oli madala hääle ja jämedate randmetega. Ta oli kena ning ma tahtsin talle meeldida.

Seisime ümber Yamaha, Tobbe pani kiivri pähe.

„Kas ma tohin proovida?” küsisin mina.

Tobbe kõhkles, aga siis noogutas.

„Oskad või?”

„Muidugi,” vastasin mina.

Masin oli raske ja kohmakas, hüppasin sadulasse. Tobbe jättis kiivri endale pähe ja istus tagaistmele. Tundsin tema käsi ümber oma talje.

Jalgadega lükates veeretasime ratta sissesõiduteelt välja, lülitasin mootori sisse ja andsin gaasi. Pöörasime mäest alla, panin sisse kolmanda käigu, sõit oli kiire ja ma kiljusin võlutult.

„Pidurda!” hüüdis Tobbe.

Kurv vasakule oli üheksakümmend kraadi ja me lähenesime villa piirdeaiale. Minuni vist ei jõudnudki, et enne kui ma üritasin ära keerata, oli Tobbe maha hüpanud. Lenkstang rammis tara ja mina lendasin üle ratta. Kõhtu lõi jube valu. Järgmisel hetkel olin käpuli mustal asfaldil ja ahmisin õhku. Lenks oli sattunud otse plexus solarisesse, mu käel oli sügav veritsev haav.

Tobbe jooksis oma mopeedi juurde ja karjus:

„Raisk, sa sõitsid selle sodiks. Kuradi jama!”

Põhikooli lõpus oli mul palju sõbrannasid ja mitu poissi imetles mind. Üks kutt surus oma keele mulle suhu. Küll oli vastik. Aga ma avastasin, et oli päris mõnus, kui ta mu rindu katsus.

Teine, blond ja lihaseline, tahtis minuga magada.

Et rasestumisvastaseid tablette küsida, palusin ühel tüdrukul minuga ämmaemanda juurde kaasa tulla.

„Kas arvad, et nüüd on õige aeg?” küsis ämmaemand minu palve peale.

„Jah,” vastasin, kuigi ma päriselt nii ei arvanud, pigem tundsin, et valetan.

Läks mitu nädalat enne, kui tabletid mõjusid. Musklis poiss ei jõudnud ära oodata ja hakkas ühe teise tüdrukuga käima, mulle ei läinud see korda.

Üheksandas klassis lasin teha püsilokid ja hakkasin kandma pikka valget mantlit. Nägin välja nagu noor daam. Õpetaja vaatas mind hindava pilguga.

„Oo, kui kena!” ütles ta mu uue stiili kohta.

Valgetel suveõhtutel jalutasime Kajsaga raekoja ja restoran Carlos’e vahet edasi-tagasi. Olime selleks liiga noored, et meid kusagile sisse oleks lastud.

Minu esimene päris oma poiss Patrik oli isa tuttava poeg. Hakkasime käima põhikooli viimastes klassides ja käisime edasi ka Kattegati gümnaasiumis, peaaegu lõpueksamiteni välja. Patrik oli kena ja sõbralik ning ütles, et armastab mind. Mina tema vastu küll eriti sõbralik polnud.

Gümnaasiumi rebastepeol flirtisin oma mentoriga, kes oli minust kolm aastat vanem ja õppis reaalaineid. Ta oli pikk ja hea kehaga, afropatside ja helepruuni nahaga. Tal oli oma korter, kuhu ma nädala jooksul sisse kolisin. Ma viisin ta ka enda poole ning näitasin teda kui trofeed emale ja isale.

Varsti sai mul temast isu täis ja läksin Patriku juurde tagasi. Ja nii see jätkus. Mina muudkui magasin teistega ja Patrik andis alati andeks. Ta ei saanud kunagi vihaseks, oli lihtsalt kurb ja löödud.

„Ega ometi jälle?” ütles ta.

Aegajalt oli mul südametunnistus must, kuigi enamasti olin täielikult oma tundetormide võimuses, millest ma ise ka aru ei saanud.

Vahel keerasin oma toa ukse lukku ja nutsin. Puha fassaadid ja tuimad kestad, mitte keegi ei hooli kellestki. Ma igatsesin kohata kedagi, kes tahaks just mind tundma õppida. Sügavuti.

Gümnaasiumi viimases klassis tundus Halmstad väljakannatamatult nüri ja igav. 1990. aastal kooli lõpetades oli mu otsus juba küps. Ma pean siit ära minema, ära siit – poiste ja Patriku ja liivaranna ja villade ja ema ja isa juurest – välja laia maailma, kus on piiramatud võimalused.

Sõitsin klassiõe Marlenaga Šveitsi, kus saime tööd au pair’ina.

*

Tee kulges paralleelselt merega. Helkiva vee taga kerkisid lumised mäed. Maastik oli kaunis, aga mul oli hirm. Me sõitsime vales suunas.

„Kuhu me sõidame?” küsisin mina.

„Võtame tassi kohvi,” vastas mees.

„Sellest me pole rääkinud,” protesteerisin mina.

Mees vaikis ja sõitis edasi, Genfist välja maale.

Mitte keegi ei teadnud, kus ma olen. Mitte keegi ei näinud, et ma autosse istusin. Auto sõitis selleks liiga kiiresti, et oleksin saanud ukse avada ja välja hüpata.

Mees oli pakkunud küüti Genfi keskusesse, kus minu noormees Stefan mind kohvikus ootas.

Ma poleks tohtinud seda pakkumist vastu võtta.

Mees vaatas midagi otsides ringi, leidis siis mahasõidu ja keeras tihedasse metsa. Lõpuks peatas ta auto. Siin polnud inimesi ega maju, ainult mets.

„Kobi tagaistmele,” käsutas mees.

Minu keeldumise peale võttis ta välja noa, püüdsin seda tema käest ära võtta, rüseluses lõikas ta mulle kätte. Tema oli tugevam. Alistusin ja tegin nagu ta tahtis, võtsin end paljaks.

Pärast oli ta rahul, nagu oleks iseenesele midagi tõestanud.

„Naised on koerad,” ütles ta ja irvitas.

Ta ronis autost välja ja vahtis ringi. Tagasiteel pistis ta käe oma jope hõlma alla. Arvasin, et ta otsib jälle nuga ja kangestusin. Aga ta võttis ainult päikeseprillid.

Metsast suurele teele välja jõudnud, jättis ta auto seisma. Siis sobras minu rahakotis. Võttis ära minu kuti foto. Ja kogu raha.

„Kui lähed politseisse, läheb teil mõlemal halvasti,” ähvardas ta.

Ta sõitis tagasi Genfi, pani mu sinna maha ja sõitis minema. Ma jätsin autonumbri meelde. Loomulikult lähen ma politseisse.

Tormasin Stefani kontorisse, seal varisesin kokku ja röökisin. Stefani töökaaslased vahtisid mind hämmeldunult läbi klaasuste.

Politseinikud olid lahked. Marlena ja Stefan olid mulle toeks, kuid sellele järgnenud aeg oli kohutav. Kirjutasin oma päevikusse:

„Ma ei saa magada. Niipea, kui silmad kinni panen, näen selle mehe nägu. Mul on surmahirm, et ta tuleb ja tapab meid ära.”

Vägistaja võeti paari nädala pärast kinni ja kui olin kohtus tunnistuse andnud, mõisteti talle pikk vanglakaristus. Päevaraamatust:

„Ma hoolitsen selle eest, et see RAISK ei saaks enam PALJUDE aastate jooksul sedasama teiste tüdrukutega teha.”

Ma ei tahtnud, et juhtunu mind või minu elu muudaks, nii jäin Šveitsi kuni 1991. aasta suveni, nagu olin planeerinud. Jõulude ajal lahkusin sellest au pair perekonnast ja läksin koos oma poisiga tööle hotelli.

Ent ma ei suutnud vägistamist unustada. Kirjutasin päevikusse:

„Kas see oli saatuse poolt ette määratud? Olen elanud patust elu ja see oli karistus. Kui vaid saaksin sellest maailmast põgeneda. Sõita siit kaugele, kusagile, kus mitte keegi mind ei tunne.”

Jäin Stefaniga kokku, aga vahetevahel petsin teda ikka edasi. Ta teadis seda, kuid ei öelnud midagi. Kui Rootsi tagasi sõitsin, polnud mul raske meie suhet lõpetada.

*

„Oled sa rikas?”

See oli Martini esimene küsimus mulle.

Me kohtusime Stockholmi ööklubis 1991. aasta detsembris. Martinil olid sassis tumedad juuksed ja suured rohelised silmad. Ta mängis kitarri, kirjutas muusikat ja tegi juhuotsi.

Martin seadis kõike kahtluse alla, talle meeldis muljet avaldada, aga samal ajal taotles midagi sügavamat. Ta mõtiskles palju elu mõtte üle. Mis on tõde? Mis on tähtis? Me vestlesime palju ja vihastasime teineteise peale, kui mina teatud kindlat vastust ootasin või avaldasin arvamust, et mõni asi ongi iseenesestmõistetav. Vahel olin hämmelduses, aga samas ka imetlesin teda.

Martinil oli korter sõbraga kahe peale ja mina kolisin samuti sinna. Elamine oli ühetoaline, nii et meie Martiniga läksime igal õhtul esikusse diivanipatjade peale magama. Kuulasime Enigma’t ja The Doors’i, tõmbasime hašši ja rääkisime ööde kaupa. Päeviti magasime.

„Armastuse järsakul on kivid, peatusin neist ühe juures. Ma tean, et sulle pole vale võõras,” kirjutas ta mulle ühes oma luuletuses.

Ta imestas, miks ma mõnikord teesklen ja miks ma stressi lähen, kui teine vihastab või erutub. Martin sundis mind vastama küsimustele nagu „Miks sa nii arvad?” või „Miks sa pead nii tegema?”, temaga polnud kunagi igav. Kõike võis ette tulla. Ma kuuletusin talle ja võtsin kinni kõikidest tema mõttesähvatustest ja ideedest. Me kihlusime. Aga mind väsitas üha rohkem ja rohkem, et olin iluasja ja lõbustaja rollis.

1992. aasta sügisel hakkasin Lundis usuõpetust õppima. Religiooni ajalugu. Meil oli osakursus islamoloogiaprofessor Jan Hjärpe juures. Ta rääkis, kuidas islam ühendab kogu inimese elu – poliitika, argipäeva ja vaimsuse. Ta oli tark, tema pühendumus nakatas.

„On ju kihvt mõelda, et üks raamat sisaldab nii täpselt Jumala sõnu,” sosistasin ühele kursusekaaslasele kõrva.

Siis polnud mul veel aimugi, kui oluliseks see raamat minu jaoks kujuneb.

Ma olin kahekümne ühe aastane ja üürisin tudengituba Lundi kesklinnas Ulrikedalis. Martin oli Stockholmis. Jonas, kes oli samuti Halmstadist, elas ühikas ja meist said lähedased sõbrad. Ta oli nagu noore mehe kehaga onuke. Suurte teoreetiliste teadmistega kommunist ja vegetaarlane.

Jonase tuba lõhnas India viiruki ja sigari järele. Stereos mängis Arvo Pärdi muusika. Jõime Jonasega portveini ja pidasime pikki arutelusid. Ta mõjus mulle inspireerivalt. Ma ei söönud enam liha ja hakkasin huvi tundma kommunismi vastu. Aga kõige rohkem hakkasin huvi tundma iseenese vastu. Mis on minu elu mõte?

Mõne aja pärast tuli Martin Lundi ja kolis minu tudengituppa. Meil oli uus algus, olin endiselt temasse armunud. Teadmata täpselt, millega peaks tegelema, elas Martin jõude. Kuulas The Doors’i ja mängis surmamõtetega. Kartsin, et ta tapab ennast ära. Mu tuju kõikus üles-alla. Vahetevahel olin eufoorias, siis segaduses või ängistuses. Ja ma ei suutnud Martinile truu olla. Me tegime lõpu, aga siis hakkasime jälle kokku elama.

Mina, Martin ja Jonas käisime Smålandi üliõpilaskorporatsioonis ja lävisime vasakpoolsete kultuuriinimestega. Meil oli veel üks sõber, Judith, kes õppis heebrea keelt ja kellele meeldis tantsida. Tutvusin kirjandusteadlase Nina Björk’i ja tema poiss-sõbraga. Nina oli stiilne, külma peaga intellektuaal. Me õhtustasime neljakesi, käisime pidudel ja tantsisime koos džässirütmis. Mina imetlesin Ninat, kuid tema hoidis distantsi. Päris sõpradeks me ei saanudki.

Õpingute kõrvalt tegelesin teatri ja näitlemisega Akadeemilises Seltsis. Tegin ka ühe lavastuse. Selle teemaks oli kirjanik Stig Dagerman. Tegemist oli õhtut täitva tükiga, kus oli muusikat, lühinäidend ja luulet – kaks luuletust esitasin mina. Saal oli rahvast täis ja aplaus vägev. Leidsin, et kõik on suurepärane. Minu elu oli otsekui unistus.

Malmös nägin üht Staffan Valdemar Holmi lavastust. Istusin esimeses reas ja lõpustseen, kus mõlemad näitlejad kõndisid laval oma lapsevankriga edasi-tagasi, lausa vapustas mind. Ma plaksutasin nagu hull. Äkki nägin, kuidas üks näitlejatest vaatas mind ja sosistas midagi ülbe žesti saatel teisele. Mõistsin, et minu kaasaelamine oli ülepakutud.

Mind kutsuti näidendi „Häving” castingule. Mul läks väga hästi ja mulle anti roll. Aga kui proovis osaraamatutest oma teksti lugesime, elasin oma rolli liiga sügavalt sisse. Liigagi sügavalt. Lavastaja katkestas mind. Trupp saadeti pausi pidama.

Olin ühe sõbra proovi kaasa võtnud, ta tundis huvi, kas minuga on ikka kõik korras: „Anna, on sul hašipsühhoos või?”

1994. aasta suveks olin jõudnud 0-punkti. Kaks aastat õppimist ei olnud viinud kusagile ja Martin jättis mind lõplikult maha.

Siis see juhtuski. Minu elu võttis täiesti uue ja ootamatu suuna.