Читать книгу Ma armastasin terroristi - Anna Sundberg - Страница 9

Armumine

Lund 1994

Päev, tolle suve viimaseid, oli imeilus. Istusin linnapargis Linnutiigi ääres, tundsin paljaste säärte all muru ja kuklas päikesesoojust. Nädala pärast algab sügissemester, aga praegu ma lihtsalt naudin. Olin seal koos Sebastianiga, kes õppis heebrea keelt ja oli muidu ka väga armas – pestud, kammitud ja poisikeselik.

Veidi eemal istus pingil teksasärgis mees ja suitsetas. Võis arvata, et ta ootab kedagi, samas polnud tal kusagile kiiret. Mees vaatas mind ja naeratas. Läksin tema juurde ja palusin tuld. Tema pilk oli sügav, keha sitke ja lihaseline. Lõuga ehtis väike habemetutt. Ta oli vähemalt kümme aastat minust vanem – täiskasvanud mees.

„Tule meie seltsi,” ütlesin mina.

Alguses ta kõhkles, aga ma käisin peale. Hakkasime rääkima ja varsti jäi Sebastian vestlusest kõrvale, ma isegi ei märganud, millal ta tõusis ja ära läks. Mees ütles, et ta on Alžeeriast ja tema nimi on Walid. Me rääkisime elu müsteeriumidest. Minu jaoks oli armastus ime, tema jaoks – hingelisus. Ta ütles, et sündmused on ette määratud. Küsimustele on olemas vastused ja kõigel on oma mõte.

Vestlesime kaua. Kummaline, kuid ta ei maininud kordagi islamit ja mina ei küsinud, see tuli juurde mõelda. Ma ei mäleta, mida ta täpselt ütles, aga seda tunnet ei unusta ma iialgi. Äkki tuli minusse selgus, sisemine valgus. Ma kiirgasin.

„Niisugust tunnet ei ole mul kunagi olnud ... Mis see on?” küsisin mina.

„See on Jumal,” vastas Walid.

Sel hetkel taevas justkui avanes ja ma tundsin Jumala pilku. Jumal vaatas mulle otsa ning mul jäi hing kinni. Olin nii rõõmus, et viskasin murul kukerpalle. Kõik näis ülimalt kaunis. Jumal oli alati kohal olnud, mina lihtsalt ei teadnud seda. Nüüd nägin Teda. Milline soosing. Nüüd sa siis tead, Anna, mõtlesin ma.

„Nüüd lähed koju ja võtad dušši, eks ole?” küsis Walid, pidades silmas dušši, mida inimene võtab usku vahetades.

Me jätsime hüvasti ja ma läksin kergel sammul koju. Vaatasin inimesi tänaval hoopis uue pilguga, nägin neist kiirguvat kurbust ja õnnetust. Nemad ei tunne Tõde. Nad ei naerata. Aga mina, mina aina naeratasin ja naeratasin. Kõik äsja nii olulisena tundunu muutus täiesti tähtsusetuks. Martin, kes mu maha jättis, õpingud, mis kusagile ei viinud.

Ühikatoas langesin põlvili ja palvetasin, ehkki ma ei teadnud, kuidas see käib. Lootsin, et Jumal kuuleb mind.

*

Kakskümmend aastat hiljem, on mul taas asja Lundi. Mul on natuke aega, pargin auto ja teen väikese käigu linnaparki. Päike paistab, täpselt nagu tookord. Istun pingile, sulen silmad ja mõtlen tollele oma noorepõlve saatuslikule pärastlõunale. Ma olin naiivne, kergeusklik ja kõigele avatud. Walid kasutas selle ära.

Tagantjärele olen mõelnud oma tookordsele jumalatunnetusele. Oli see psühhoos, narkootikumijoove – minu mitmeaastase hašisuitsetamise tagajärg või oli see religioosne kogemus? Ma ei tea seda siiani.

*

Algusaeg oli murranguline. Mulle tundus, et olen astunud hoopis teise maailma: unelmalisse ja säravasse.