Читать книгу Raudne eesriie - Anne Applebaum - Страница 3

Paljude muude sündmuste hulgas tähistab 1945. aasta üht Euroopa ajaloo kõige erakordsemat rahvasterännet. Kõikjal üle kogu maailmajao pöördusid sajad tuhanded inimesed tagasi pagulusest Nõukogude Liidus, sunnitöölaagritest Saksamaal, koonduslaagritest ja sõjavangide laagritest, kõikvõimalikest peidu- ja varjupaikadest. Maanteed, jalgrajad ja rongid olid pungil täis räbaldunud, näljaseid ja räpaseid inimesi.

Raudteejaamades võis näha iseäranis õõvastavaid stseene. Nälgivad emad, haiged lapsed, mõnikord terved perekonnad olid räpasel tsementpõrandal päevade kaupa laagris, oodates järgmist rongi. Epideemiad ja nälg ähvardasid nad lõplikult maha murda. Kesk-Poolas Łódźis aga võttis rühm naisi nõuks traagiline lõpplahendus ära hoida. 1913. aastal asutatud heategevusliku ja patriootilise organisatsiooni Liga Kobiet ehk Poola naiste ühenduse endiste liikmete eestvedamisel asusid naised tööle. Łódźi raudteejaama loodi naiste ja laste varjupaik, jagati neile sooja toitu, ravimeid ja tekke, aga pakuti ka vabatahtlike ja põetajate abi.

1945. aasta kevadel lähtusid need naised samadest tegevusmotiividest nagu ka 1925. või 1935. aastal. Nad olid tunnistajaks ühiskonna raskele olukorrale. Ja nad koondasid oma jõud, et aidata. Keegi ei palunud seda teha, ei käskinud ega maksnud selle eest. Janina Suska-Janakowska, kes oli minuga kohtudes peaaegu üheksakümneaastane, rääkis mulle, et nende toonased jõupingutused Łódźis olid tema mäletamist mööda täiesti apoliitilised: „Keegi ei saanud heategevuse eest raha … kõik, kellel oli mõni vaba hetk, tulid appi.”1 Peale soovi aidata meeleheitlikus olukorras inimesi ei olnud Łódźi naisteühendusel selle esialgsel kujul mingeid poliitilisi eesmärke.

Möödus viis aastat. 1950. aastaks oli Poola naiste ühendus juba hoopis midagi muud. Selle peakorter tegutses Varssavis. Tegu oli tsentraliseeritud üleriigilise organisatsiooniga, millel oli õigus saata laiali kohalikke haruorganisatsioone, mis ei kuuletu korraldustele. Ühenduse eesotsas oli peasekretär Izolda Kowalska-Kiryluk, kes ei kasutanud oma organisatsiooni peamisi ülesandeid iseloomustades heategevusele ja patriotismile viitavaid sõnu, vaid poliitilise ja ideoloogilise sisuga termineid: „Peame tugevdama organisatsioonilist tööd ja mobiliseerima suure hulga aktiivseid naisi ning kasvatama ja kujundama nad ühiskonnateadlikeks aktivistideks. Peame päevast päeva tõstma naiste ühiskondlikku teadlikkust ja andma oma tõhusa panuse rahva-Poola ümberehitamisse sotsialistlikuks Poolaks.”

Naiste ühendus korraldas ka üleriigilisi kongresse, nagu 1951. aastal, kus organisatsiooni tookordne aseesimees Zofia Wasilkowska sõnastas avalikult poliitilised eesmärgid: „Ühenduse peamine, seadusega määratud tegevusvorm on haridusalane valgustustöö, et … tõsta naiste teadlikkus võrreldamatult kõrgemale tasemele ja mobiliseerida naised kuue aasta plaani eesmärkide veelgi paremale täitmisele.”2

1950. aastaks oli Poola naiste ühendusest saanud sisuliselt Poola kommunistliku partei naistesektsioon. Selles rollis julgustas ühendus naisi järgima partei suunda poliitika ja rahvusvaheliste suhete valdkonnas. Naisi kutsuti osalema 1. mai rongkäikudes ja andma allkirju lääne imperialismi hukka mõistvatele avaldustele. Ühendusel olid oma agitaatorid, kes käisid kursustel ja õppisid, kuidas levitada partei sõnumit üha laiemalt. Igaüks, kes millestki eelöeldust keeldus – kes keeldus näiteks osalemast 1. mai rongkäigus või Stalini sünnipäeva tähistamisel –, võidi naiste ühendusest välja heita ja mõned heidetigi välja. Ülejäänud astusid ise välja. Need, kes jäid, polnud enam vabatahtlikud, vaid ametnikud, kes töötasid riigi ja kommunistliku partei teenistuses.

Oli möödunud viis aastat. Selle viie aasta jooksul olid Poola naiste ühendus ja loendamatud teised samasugused organisatsioonid läbi elanud totaalse muutuse. Mis siis juhtus? Kes põhjustas neid muutusi? Mis põhjusel keegi nendega kaasa läks? Vastused niisugustele küsimustele ongi käesoleva raamatu teema.

Ehkki seda on kõige sagedamini kasutatud natsliku Saksamaa ja stalinliku Nõukogude Liidu iseloomustamisel, kasutati sõna totalitaarne – totalitarismo – esimest korda Itaalia fašismist rääkides. Selle termini leiutas üks fašismi kriitikuid, aga Benito Mussolini võttis selle innukalt ise kasutusele ning andis ühes oma kõnes sellele praeguseni parima definitsiooni: „Kõik riigis, mitte midagi väljaspool riiki, mitte midagi riigi vastu.”3 Rangemalt määratledes on totalitaarne režiim niisugune, mis keelab kõik institutsioonid peale nende, mis on saanud ametliku heakskiidu. Totalitaarse võimu korral on riigis üks partei, üks haridussüsteem, ühtsed kunstilised tõekspidamised, üks keskusest planeeritav majandus, üks ühendatud ajakirjandus ja üks moraalikoodeks. Totalitaarses riigis ei ole sõltumatuid koole, eraettevõtteid, rohujuuretasandi organisatsioone ega kriitilisi mõtteid. Mussolini ja tema lemmikfilosoof Giovanni Gentile kirjutasid omal ajal nn riigi kontseptsiooni käsitledes, et see „on kõikehõlmav, väljaspool seda ei saa mingeid inimlikke või vaimseid väärtusi olla ja veel vähem saab neil olla väärtust”.4

Itaalia keelest levis sõna totalitarism kõikidesse Euroopa ja maailma keeltesse. Pärast Mussolini surma ei leidnud selle kontseptsioon aga kuigi palju avalikke eestkõnelejaid ja sai lõpuks uue määratluse kriitikutelt, kellest paljusid peetakse kahekümnenda sajandi suurimateks mõtlejateks.5 Friedrich Hayeki teos „Teekond pärisorjusesse” (Der Weg zur Knechtschaft) on filosoofiline reaktsioon totalitarismile, nagu on seda ka Karl Popperi „Avatud ühiskond ja selle vaenlased” (The Open Society and its Enemies). George Orwelli „1984” on düstoopiline nägemus maailmast, kus annavad täielikult tooni totalitaarsed režiimid.

Arvatavasti suurim totalitaarse poliitika uurija oli Hannah Arendt, kes defineerib oma 1949. aastal ilmunud raamatus „Totalitarismi allikad” (The Origins of Totalitarianism) totalitarismi kui „uudset riigivõimu vormi”, mis on saanud võimalikuks moodsa aja pealetungi tõttu. Traditsioonilise ühiskonna ja eluviisi häving lõi tema väitel tingimused „totalitaarse isiksuse” ehk riigist täielikult sõltuvate meeste ja naiste arenguks. Kuulsaks sai Arendti väide, et natslik Saksamaa ja Nõukogude Liit olid mõlemad totalitaarsed režiimid ja niisugustena pigem sarnased kui erinevad.6 Carl J. Friedrich ja Zbigniew Brzezinski arendasid seda väidet edasi raamatus „Totalitaarne diktatuur ja autokraatia” (Totalitarian Dictatorship and Autocracy), mis ilmus 1956. aastal ja kus nad püüdsid leida ka veelgi kasutuskõlblikuma definitsiooni. Kõikidel totalitaarsetel režiimidel on nende kinnitust mööda vähemalt viis ühist tunnusjoont: dominantne ideoloogia, üksainus valitsev partei, terrorit rakendama valmis salapolitsei, informatsiooni monopol ja plaanimajandus. Nende kriteeriumide põhjal polnud nõukogulaste ja natside režiimid ainsad totalitarismi kantsid. Selle mõiste alla mahtus teisigi, näiteks Mao Zedongi Hiina.7

1940. aastate lõpul ja 1950. aastate alguses oli aga totalitarism juba rohkem kui teoreetiline kontseptsioon. Külma sõja algusaastatel omandas see termin ka konkreetse poliitilise sisuga tähenduse. Oma 1947. aastal peetud pöördelise tähtsusega kõnes kuulutas president Harry Truman, et Ameerika peab olema „valmis aitama vabadel rahvastel kaitsta oma vabu institutsioone ja rahvuslikku terviklikkust nende agressiivsete liikumiste eest, mis otsivad võimalusi suruda neile peale totalitaarset võimu”.8 See mõte sai tuntuks kui Trumani doktriin. President Dwight Eisenhower kasutas sama terminit oma 1952. aasta presidendivalimiste kampaanias, kui ta teatas oma kavatsusest minna Koreasse ja teha lõpp sealsele sõjale: „Ma tean sellest totalitaarsest mõtteviisist mõndagi. Teise maailmasõja aastail pidin kandma rasket otsustamiskohustuse koormat vaba maailma ristisõjas toona meid kõiki ohustanud türannia vastu.”9

Kuna külma sõja eestvõitlejad Ameerikas asetasid end avalikult totalitarismi vastaste leeri, seadsid külma sõja kriitikud loomulikult totalitarismi termini kahtluse alla ja küsisid, mida see ikkagi tähendab. Kas totalitarism oli tõeline oht või kõigest liialdus, tont, mille mõtles välja senaator Joseph McCarthy? Nii 1970. kui ka 1980. aastate revisjonistidest Nõukogude ajaloolased väitsid, et koguni Stalini Nõukogude Liit polnud kunagi totalitaarne riik. Nende kinnitust mööda ei langetatud Nõukogude Liidus kaugeltki kõiki otsuseid Moskvas, et kohalik politsei soovis samavõrra terrorit kui võimuhierarhia kõrgeima tipu tegelased, et keskuse planeerijate katsed majandust kontrollida ei kandnud kaugeltki alati vilja, et massiterror oli andnud „võimalusi” paljudele ühiskonna liikmetele.10 Mõnegi ajaloolase meelest oli termin totalitaarne veel toores, ebatäpne ja varjamatult ideoloogiline.

Tegelikult oli palju nn ortodoksseid totalitarismi teoreetikuid teinud palju samasisulisi märkusi. Üksnes vähesed olid väitnud, et totalitarism toimib. Vastupidi, „kuna totalitaarne võim taotleb võimatut ja tahab juhtida nii inimese isiksust kui ka saatust, on võimalik seda realiseerida üksnes osaliselt,” kirjutab Friedrich. „See ongi täpne põhjus, mispärast totalitarismi võimutaotluste tagajärjed on eriti ohtlikud ja masendavad, sest need on äärmiselt ähmased, määratlematud ja neid on väga raske paljastada … Niisugused moonutused tulenevad täitumatust võimuihast: see iseloomustab elu niisuguse režiimi all ja seetõttu on kõikidel äärmiselt raske tabada selle olemust.”11

Hilisemate aastate poliitikateoreetikud on seda kriitilist arutlust edasi arendanud. Mõnigi väidab, et termin totalitaarne on tegelikult kasutatav ainult teoorias negatiivse mallina, millele vastandudes saavad liberaalidest demokraadid iseennast määratleda.12 Teiste meelest on see sõna üleüldse mõttetu ja nende seletuse kohaselt on sellest saanud termin, mis ei tähenda mitte midagi enamat kui „lääne ühiskonna teoreetilist vastandit” või siis lihtsalt „tegelasi, kes meile ei meeldi”. Kurjakuulutavam tõlgendus ütleb, et sõna totalitaarsus kasutatakse iseenda huvides: selle abil püütakse tõsta lääne demokraatia legitiimsust.13

Tavalises kõnepruugis ei kasutata sõna totalitaarne mitte küll iseenda huvides, vaid pigem lihtsalt liiga palju. Demokraatlikult valitud poliitikuid nimetatakse totalitaristideks (näiteks „Rick Santorumi totalitaarsed instinktid”), samuti valitsusi ja koguni kompaniisid (saab ju lugeda, et „Ühendriigid astuvad välja totalitarismi vastu”, või kuulda, et Apple „käsitleb oma rakenduste kauplust totalitaarses võtmes”).14 Kodanikuvabaduse propageerijad Ayn Randist alates on kasutanud seda sõna, et iseloomustada progressiivseid liberaale. Progressiivsed liberaalid (ja muidugi konservatiivid) on kasutanud aga sama sõna, et iseloomustada Ayn Randi.15 Seda sõna kasutatakse tänapäeval nii paljude inimeste ja institutsioonide kohta, et nii mõnigi kord võib see tunduda mõttetuna.

Siiski, ehkki kogu totaalse kontrolli idee võib tänapäeval tunduda kentsakas, naeruväärne, liialdatud või rumal, ja ehkki sõna ise võib olla kaotanud võime šokeerida, on tähtis meeles pidada, et totalitarism on siiski midagi enamat kui ebamäärane solvang. Ajaloos on olnud riike, mis on püüelnud totaalse kontrolli poole. Kui tahame neid mõista – ja tahame mõista kahekümnenda sajandi ajalugu –, peame aru saama, kuidas totalitarism toimib, seda nii teoorias kui ka praktikas. Samuti pole püüdlused saavutada totaalset kontrolli täielikult moest läinud. Stalini eeskujul kehtestatud režiim Põhja-Koreas on seitsmekümne aasta jooksul väga vähe muutunud. Ehkki uute tehnoloogiate kasutuselevõtu tõttu näib nüüd olevat palju raskem totaalse kontrolli poole pürgida, rääkimata selle saavutamisest, ei saa me siiski olla kindlad, et mobiiltelefonidest, internetist ja satelliidilt tehtud fotodest ei saa lõpuks abivahendeid samuti „kõikehõlmavust” taotlevate režiimide käes.16 Sõna totalitarism jääb kasulikuks ja hädavajalikuks empiiriliseks kirjelduseks. Ammu on aeg see uuesti kasutusele võtta.

Üks režiim aga valdas totalitaarse kontrolli meetodeid ja tehnikat nii hästi, et asus neid ka eksportima: pärast Teise maailmasõja lõppu, kui Punaarmee oli marssinud Berliini välja, püüdis Nõukogude Liidu juhtkond suruda totalitaarset süsteemi peale paljudele Euroopa riikidele, mis nad olid okupeerinud, just nagu nad olid püüdnud suruda totalitarismi peale paljudele NSV Liidu enda piirkondadele. Sellekohaseid jõupingutusi tehti surmtõsiselt. Stalin, tema sõjavägi ja salapolitsei – mida aastail 1934–1946 nimetati siseasjade rahvakomissariaadiks (narodnõi komissariat vnutrennih del ehk NKVD) ja mis sai alles hiljem tuntuks kui KGB – ning tema kohalikud liitlased ei teinud Ida-Euroopas totalitaarseid režiime rajades Ayn Randist või progressiivsetest liberaalidest erilist probleemi. Kui Mussolini mõtet ümber sõnastada, tahtsid nad väga ehitada üles ühiskonda, kus kõik oleks riigi asi, midagi ei jääks riigist väljapoole ja midagi poleks riigi vastu – ja kõike seda taheti teha kiiresti.

Tõsi, need kaheksa Euroopa riiki, mis Punaarmee 1945. aastal täielikult või osaliselt okupeeris, olid kultuurilt, poliitilistelt traditsioonidelt ja majanduse struktuurilt väga erinevad. See ala hõlmas nii juba varem demokraatlikku Tšehhoslovakkiat ja varem fašistlikku Saksamaad kui ka monarhiaid, autokraatiaid ja poolfeodaalseid riike. Regiooni elanike hulgas leidus katoliiklasi, õigeusklikke, protestante, juute ja muslimeid. Nad rääkisid slaavi keeli, romaani keeli, soome-ugri keeli ja saksa keelt. Leidus russofiile ja russofoobe, olid tööstuslik Böömimaa ja agraarne Albaania, kosmopoliitiline Berliin ja väikesed puitmajadega külad Karpaatides. Oli endisi Austria-Ungari, Preisimaa ja Osmanite riigi, aga ka Vene keisririigi alamaid.

Siiski nägid toonased ameeriklased ja lääneeurooplased, kuidas Euroopa riikidest, kus tooniandvaks jõuks olid tõusnud kommunistid, mis aga ei kuulunud Nõukogude Liitu – Poola, Ungari, Tšehhoslovakkia, Ida-Saksamaa, Rumeenia, Bulgaaria, Albaania ja Jugoslaavia –, kujunes blokk ehk leer, millest edaspidi hakati rääkima kui Ida-Euroopast. Antud juhul on tegu poliitilise ja ajaloolise, mitte aga geograafilise terminiga. See ei hõlma niisugused idapoolseid riike nagu Kreeka, mis pole kunagi olnud kommunistlik riik. Samuti ei kuulu siia Balti riigid ja Moldova, mis ajalooliselt ja kultuuriliselt sarnanevad küll Ida-Euroopaga, aga olid kõnealusel ajajärgul inkorporeeritud Nõukogude Liitu. Balti riikide ja eriti Poola saatuses on palju sarnast, aga on ka olulisi erinevusi: sovetiseerimine tähendas Balti riikidele ka nominaalse suveräänsuse kaotamist.

Stalini surmale järgnenud aastatel – kuni 1989. aastani välja – arenesid need kaheksa Ida-Euroopa riiki vägagi erinevaid radu mööda ja juba leitakse rutiinselt, et tegelikult ja eeskätt pole neil kuigi palju ühist. See on täiesti tõsi: enne 1945. aastat ei olnud neil midagi ühist ja nüüdki on neil hämmastavalt vähe ühist, kui jätta kõrvale ühised mälestused kommunistlikust korrast. Tookord aga, aastail 1945–1989, oli neil kaheksal Ida-Euroopa riigil vägagi palju ühist. Lihtsuse, suupärasuse ja ajaloolise täpsuse nimel kasutan seepärast käesolevas raamatus nendest riikidest rääkides terminit Ida-Euroopa.17

Väga lühikest aega – 1945. aastast 1953. aastani – tundus, et NSV Liidul läheb korda kujundada väga erinevatest Ida-Euroopa riikidest ideoloogiliselt ja poliitiliselt homogeenne regioon. Hitleri vastastest ja Hitleri liitlastest suutsid nad selleks ajaks moodustada näiliselt ühesuguse riigikorraga riikide kogumi.18 1950. aastate alguseks olid kõikide selle piirkonna „iidsete riikide” – kui kasutada Churchilli sõnu – sõjas räsitud ja hallides pealinnades liikvel ühesugused surmtõsised politseinikud, neid ehitasid üles samasugused sotsrealistidest arhitektid ja neid kaunistasid ühesugused propagandaplakatid. Stalini – kelle nime kummardati NSV Liidus kui „kommunismi peatselt saabuva võidu sümbolit” – isikukultus levis kogu kõnealuses piirkonnas ja koos sellega levis ka kohalike parteijuhtide kultus.19 Miljonid inimesed osalesid riigi korraldatud rongkäikudes ja meeleavaldustel kommunistliku võimu toetuseks. Toona tähendas väljend raudne eesriie palju rohkem kui lihtsalt metafoori: Ida-Euroopat lahutasid läänest sõna otseses mõttes müürid, plangud ja okastraat. 1961. aastal, kui rajati Berliini müür, näis juba, et need barjäärid võivad püsida igavesti.

Kiiruses, millega need muutused toime pandi, pole tagantjärele vaadates midagi imestamapanevat. Nõukogude Liidus endas oli areng totalitaarse riigini võtnud aega kakskümmend aastat, kusjuures see toimus hooti. Bolševikud ei alustanud kindla plaani kohaselt. Pärast Vene revolutsiooni arenesid sündmused siksak-kursil, kord karmimas vormis, mõnikord ka liberaalsemalt, kui üks või teine poliitika ei andnud lubatud majanduslikke tulemusi. Venemaa kodusõja aegsetele sõjakommunismi ja punase terrori poliitikale järgnes Lenini algatatud liberaalsem uus majanduspoliitika, mis võimaldas mingil määral eraettevõtlust ja – kaubandust. Uuest majanduspoliitikast loobuti omakorda 1928. aastal, kui tulid viie aasta plaan ja täiesti uus poliitika, mis lõpuks sai tuntuks stalinismina: põhirõhk seati kiirele industrialiseerimisele, sunniviisilisele põllumajanduse kollektiviseerimisele, tsentraalsele planeerimisele, väga karmilt piirati sõna-, kirja-, ajakirjanduse ja kunsti vabadust, laiendati massilise sunnitöölaagrite võrku Gulag. Termineid stalinism ja totalitarism kasutatakse tihtipeale vaheldumisi ja seda õigustatult.

1930. aastate lõpuks oli aga ka stalinism jõudnud kriisini. Elatustase ei paranenud nii kiiresti kui partei oli lubanud. Halvasti kavandatud investeeringutele järgnesid tagasilöögid. Massiline näljahäda Ukrainas ja Lõuna-Venemaal 1930. aastate alguses, mis tõi küll valitsevale režiimile mõningat poliitilist kasu, põhjustas siiski rohkem hirmu kui midagi muud. 1937. aastal algatas Nõukogude salapolitsei arreteerimiste ja hukkamiste laine, mis esialgu oli suunatud saboteerijate, salakuulajate ja nn kahjurite vastu, kes väidetavalt takistasid ühiskonna progressi. Lõpuks ulatus see laine aga kommunistliku partei kõige kõrgemate tegelasteni. Nn suur terror ei kujutanud enesest ei esimest ega suurimat arreteerimiste lainet Nõukogude Liidus, sest varasemad terrorilained olid suunatud peamiselt talurahva ja rahvusvähemuste vastu, iseäranis veel nende vastu, kes elasid Nõukogude riigi piirialadel. Küll oli see esimene partei kõrgema juhtkonna vastu suunatud aktsioon ja sünnitas suurt muret nii kodumaal kui ka välismaa kommunistide hulgas. Jätkudes oleks suur terror võinud tuua kaasa täieliku illusioonide purunemise. Juhtumisi päästis stalinismi – ja Stalini – puhkenud Teine maailmasõda. Hoolimata kaosest ja tehtud vigadest, hoolimata tohutust surmasaanute hulgast ja määratust hävitustööst kindlustas võit süsteemi ja selle juhi legitiimsust, „tõestades” nende väärtust. Võidu järelkajana saavutas Stalini isikukultus peaaegu religioonina uue taseme. Propaganda hakkas suurt juhti ülistama „kui rahva kangelaslikkuse, patriotismi ja ustavuse kehastust”.20

Samas andis sõda Stalinile enneolematu võimaluse suruda oma nägemus kommunistlikust ühiskonnast peale naaberriikidele. Esimene võimalus tuli juba 1939. aastal, kui Nõukogude Liit ja natslik Saksamaa sõlmisid Molotovi-Ribbentropi pakti, millega jagasid Poola, Rumeenia, Soome ja Balti riigid Nõukogude ja Saksamaa mõjupiirkonnaks. 1. septembril tungis Hitler läänest Poolale kallale. 17. septembril alustas Stalin invasiooni idast. Paari kuu jooksul okupeerisid Nõukogude väed Balti riigid, osa Rumeeniast ja ka Soome idaosa. Kuigi natside okupatsiooni all olnud Euroopa viimaks küll vabastati, ei tagastanud Stalin kunagi sõja alguses okupeeritud alasid. Poola idaosa, Soome idaosa, Balti riigid, Bukoviina ja Bessaraabia, mida nüüd nimetati Moldaaviaks, arvati Nõukogude Liidu koosseisu. Poola idapoolsed alad on tänapäevani osa Ukrainast ja Valgevenest.

Oma okupatsioonitsoonis asusid Punaarmee ohvitserid ja NKVD otsekohe neile omast süsteemi peale suruma. Alates 1939. aastast kasutati kohalikke kollaboratsioniste, rahvusvahelise kommunistliku liikumise tegelasi, massilist vägivalda ja massilist küüditamist Gulagi, et kohalikke elanikke sovetiseerida. Stalin sai sellest väärtuslikke kogemusi ja väärtuslikke liitlasi: Nõukogude sissetung Ida-Poolasse ja Balti riikidesse 1939. aastal andis hulga uut NKVD kaadrit, kes oli valmis juba toimepandut kordama. Otsekohe, veel enne kui natsid 1941. aastal NSV Liitu ründasid, asusid Nõukogude võimumehed valmistama ette pinnast samasugusteks muutusteks Ida-Euroopas.

Viimane asjaolu on vaieldav, sest tavaliselt jagatakse kõnealuse piirkonna sõjajärgne ajalugu kaheks etapiks.21 Kõigepealt kehtis seal aastail 1944–1945 tõeline demokraatia, seejärel võltsdemokraatia, nagu kirjutab Hugh Seton-Watson, aga misjärel aastail 1947–1948 leidis aset järsk muutus poliitikas ja haarati täielikult kogu võim: algas poliitiline terror, ajakirjandus suukorvistati, valimistulemustega manipuleeriti. Igasugune näilinegi riiklik autonoomia heideti üle parda.

Mõned ajaloolased ja poliitikateadlased on niisuguste muutuste põhjustajana näinud külma sõja algusega seotud poliitilise õhkkonna muutumist, millega kõik eelkirjeldatu kokku langes. Mõnikord on selles stalinismi pealetungis Ida-Euroopale koguni süüdistatud lääne külma sõja apologeete, kelle agressiivne retoorika olevat väidetavalt „sundinud” Nõukogude Liidu juhti tugevdama selle piirkonna üle saavutatud haaret. 1959. aastal andis sellele revisionistlikule väitele klassikalise vormi William Appleman Williams, kelle kinnitust mööda ei olnud külma sõja põhjus mitte kommunismi ekspansioon, vaid ameeriklaste püüd avada rahvusvahelised turud. Veelgi hiljem väitis tuntud saksa teadlane, et Saksamaa lõhenemist ei põhjustanud mitte nõukogulaste totalitaarne poliitika Ida-Saksamaal pärast 1945. aastat, vaid see, et lääneriigid ei osanud Stalini rahualgatusi ära kasutada.22

Vähegi põhjalikum uurimine, et selgitada, mis juhtus aastail 1944– 1947 kõnealuses piirkonnas, paljastab eeltoodud väidete paikapidamatuse – ja kuna nii Nõukogude kui ka Ida-Euroopa arhiivide sisu on kättesaadav, sai põhjalik uurimine nüüd võimalikuks.23 Uued allikad on aidanud ajaloolastel mõista, et nimetatud varane „liberaalne” ajajärk polnud tegelikult hoopiski nii liberaalne, nagu mõnikord tagasi vaadates tundub. Tõesti, kaugeltki mitte kõiki Nõukogude poliitilise süsteemi elemente ei toodud siia kohe pärast seda, kui Punaarmee oli tulnud üle piiri, nagu pole ka tõendeid selle kohta, justkui oleks Stalin lootnud luua kommunistlikku leeri väga kiiresti. 1944. aastal pani tema välisminister Ivan Maiski paberile ennustuse, mille kohaselt oodati kõikide Euroopa riikide astumist kommunistlike riikide hulka, aga alles kolmekümne või neljakümne aasta pärast. (Maiski ennustas samuti, et tulevikus on Euroopas ainult üks suur maariik, NSV Liit, ja üks mereriik, Suurbritannia.) Vahepeal, arvas Maiski, peaks Nõukogude Liit püüdma mitte õhutada „proletaarseid revolutsioone” Ida-Euroopas ja säilitama head suhted lääne demokraatlike riikidega.24

Niisugune pikemaks ajaks mõeldud seisukoht oli kahtlemata kooskõlas marksistlik-leninliku ideoloogiaga, nagu seda mõistis Stalin. Tema arvamust mööda ei suutvat kapitalistid omavahel igavesti koostööd teha. Varem või hiljem toob nende imperialistlik ahnus kaasa konfliktid, mis tulevad kasuks Nõukogude Liidule. „Inglismaa ja Ameerika vastuolud on praegugi tuntavad,” ütles ta kaaslastele paar kuud pärast sõja lõppu. „Ameerika sotsiaalsed konfliktid annavad end üha rohkem tunda. Inglismaal on tööerakondlased andnud töölistele nii palju sotsialismi puudutavaid lubadusi, et nendest oleks väga raske taganeda. Peagi on nad konfliktis nii oma kodanlastega kui ka Ameerika imperialistidega.”25

Kui NSV Liidul polnud kiiret, siis polnud seda ka Ida-Euroopa kommunistide liidritel, kellest vähesed lootsid kohe võimule pääseda. 1930. aastatel oli palju nendest osalenud koos tsentristlike ja sotsialistlike parteidega nn rahvusrinde koalitsioonides või näinud rahvusrinde koalitsioonide edu mitmes riigis, eeskätt Hispaanias ja Prantsusmaal. Ajaloolane Tony Judt on koguni nimetanud Hispaaniat „kuivtestiks, kuidas haarata pärast 1945. aastat Ida-Euroopas võim”.26 Kõnealused rahvusrinde koalitsioonid loodi algselt selleks, et osutada vastuseisu Hitlerile. Pärast sõda olid paljud valmis neid uuesti ellu äratama eesmärgiga seista vastu lääne kapitalismile. Stalin jäi pikemaajalist perspektiivi silmas pidavale seisukohale: proletaarne revolutsioon toimub omal ajal, aga enne kui see juhtub, peab kõigepealt leidma aset kodanlik revolutsioon. Nõukogulaste skemaatilise ajalookäsitluse kohaselt polnud vajalik kodanlik revolutsioon veel toimunud.

Siiski, nagu näidatakse käesoleva raamatu esimeses osas, hakkas Nõukogude Liit kohe algusest peale importima kõikidesse Punaarmeest okupeeritud riikidesse Nõukogude süsteemile omaseid võtmetähtsusega elemente. Esimese ja kõige tähtsama ülesandena asus Nõukogude NKVD koostöös kohalike kommunistlike parteidega rajama otsekohe salapolitseid omaenese näo järgi, kasutades selleks sageli inimesi, kes olid juba Moskvas välja koolitatud. Igal pool, kuhu Punaarmee jõudis – isegi Tšehhoslovakkias, kust Nõukogude väed lõpuks välja viidi –, hakkasid need uued salapolitseinikud rakendama valikulist vägivalda, valides juba varem koostatud nimekirjade ja põhimõtete alusel välja oma poliitilised vastased. Mõningatel juhtudel võeti käsile ka rahvusrühmad. Samuti haarati kontroll siseministeeriumi, mõnikord ka kaitseministeeriumi üle ning osaleti maaomandi konfiskeerimisel ja ümberjagamisel.

Teiseks seadsid Nõukogude võimuesindajad kõikides okupeeritud riikides usaldusväärse kohaliku kommunisti toonase aja kõige mõjusama massiteabevahendi – raadio – etteotsa. Ehkki enamikus Ida-Euroopa riikides oli esimestel sõjajärgsetel kuudel võimalik anda välja mittekommunistlikke ajalehti või ajakirju, ja ehkki mittekommunistidel lubati juhtida teisi riiklikke monopole, võeti riiklikud raadiojaamad, mille hääl ulatus kõigini kirjaoskamatutest talupoegadest kuni kõrgelt haritud intellektuaalideni, kommunistliku partei kindla kontrolli alla. Pikemas perspektiivis lootsid võimumehed, et raadio koos muude propagandavahendite ja ümberkorraldustega haridussüsteemis aitab tuua inimesi massiliselt kommunistide leeri.

Kolmandaks, igal pool, kuhu Punaarmee jõudis, asusid Nõukogude ja kohalikud kommunistid kimbutama, taga kiusama ja lõpuks ka keelama arvukaid sõltumatuid organisatsioone, mida kokku nimetame tänapäeval kodanikuühiskonnaks: Poola naiste liit, Saksamaa antifašistlikud rühmitised, kirikuga seotud ühendused ja koolid. Eriti teravalt peeti okupatsiooni esimestest päevadest alates silmas noorsoo-organisatsioone: noorte sotsiaaldemokraatide, katoliiklaste või protestantide ühendusi, skautide malevaid. Enne veel kui keelati täiskasvanute poliitilised parteid või kuulutati lindpriiks kirikuga seotud organisatsioonid ja sõltumatud ametiühingud, võeti noorteorganisatsioonid rangeimalt luubi alla ja seati neile karmid piirangud.

Viimaks, kus vähegi võimalik, hakkas Nõukogude võim jällegi koos kohalike kommunistlike parteidega korraldama massilist etnilist puhastust, sundides miljoneid sakslasi, poolakaid, ukrainlasi, ungarlasi ja teisi lahkuma linnadest ja küladest, kus nad olid elanud sajandeid. Veoautode ja rongidega toimetati inimesed koos nende kasina varaga põgenikelaagritesse ja uutesse kodudesse, mis olid sadade kilomeetrite kaugusel nende sünnipaigast. Ümber asustatud segaduses põgenikega oli kergem manipuleerida ja neid kontrollile allutada, kui olnuks muidu võimalik. Mingil määral olid selle poliitika kaassüüdlased ka Ameerika Ühendriigid ja Suurbritannia – sakslasi puudutav etniline puhastus oli sisse kirjutatud Potsdami leppesse –, aga ainult väga vähesed läänes mõistsid tookord, kui ulatuslikuks ja vägivaldseks võib etniline puhastus nõukogulaste käes kujuneda.

Muud kapitalismi ja koguni liberalismi elemendid jäid esialgu püsima. Eraomandis talud, eraettevõtted ja erakauplused jäid püsima nii 1945. kui ka 1946. aastal ja vahel kauemgi. Ilmusid edasi mõned sõltumatud ajalehed ja ajakirjad, jäid avatuks mõned kirikud. Siin-seal lubati tegutseda ka mittekommunistlikel parteidel ja vähestel välja valitud mittekommunistidest poliitikutel. Seda ei tehtud siiski seepärast, nagu olnuks nõukogulastest kommunistid ja nende Ida-Euroopa liitlased liberaalse meelelaadiga demokraadid. Põhjus on hoopis selles, et nende meelest olid niisugused asjad lühemas perspektiivis vähem tähtsad kui salapolitsei, raadio, etniline puhastus ja kontroll noorteühenduste ja muude kodanikuorganisatsioonide üle. Polnud sugugi juhus, et edasipüüdlikud noored kommunistid läksid tööle tingimata just mõnele nimetatud alale. Kui ta oli 1945. aastal astunud parteisse, pakuti kirjanik Wiktor Woroszylskile kolme võimalust: kommunistlik noorsooliikumine, salapolitsei või propagandaosakond, mis juhtis ajakirjandust.27

Mõnes riigis 1945. ja 1946. aastal korraldatud vabad valimised ei olnud samuti märk kommunistide sallivusest. Nõukogulased ja Ida-Euroopa kommunistid lubasid niisuguseid valimisi seetõttu, et nende uskumist mööda oli salapolitseid ja raadiot kontrollides ning noori tugevasti mõjutades võimalik valimised võita. Kommunistid uskusid kõikjal oma propaganda jõudu ja esimestel aastatel pärast sõja lõppu oli neil isegi põhjust seda uskuda. Inimesed astusid pärast sõda parteisse – olgu põhjuseks meeleheide, hingeline segadus, pragmaatilised kaalutlused, künism või ideoloogia – nii Ida-Euroopas kui ka Prantsusmaal, Itaalias ja Suurbritannias. Jugoslaavias oli Tito kommunistlik partei tänu oma osale vastupanuliikumises tõeliselt populaarne. Tšehhoslovakkias – mille Hitler tänu lääneriikide mahitusele okupeeris 1938. aastal – loodeti esialgu just Nõukogude Liidule, mis näis Tšehhoslovakkia rahvastele kõige rohkem kaasa tundvat. Koguni Poolas ja Saksamaal, kus nõukogulaste tegevusmotiivides kõige rohkem kaheldi, mõjutasid sõjast põhjustatud psühholoogilised tegurid paljude vaateid. Kapitalism ja liberaalne demokraatia olid 1930. aastatel katastroofiliselt läbi kukkunud. Paljud uskusid, et nüüd on aeg proovida midagi täiesti teistsugust.

Ehkki meil on seda raske mõista, uskusid tõsimeelsed kommunistid oma doktriini. Kuigi kommunistlik ideoloogia tundub nüüd tagantjärele täiesti ebaloogiline, ei tähenda see veel, et see ei leidnud toona tuliseid pooldajaid. Enamik Ida-Euroopa kommunistide juhte – ja palju nende järgijaid – arvasid tõepoolest, et varem või hiljem omandab töölisklassi enamus klassiteadvuse, mõistab oma ajalooliselt ettemääratud saatust ja hääletab kommunistliku režiimi poolt.

Nad eksisid. Hoolimata hirmutamisest, hoolimata propagandast ja isegi hoolimata tõelisest usust kommunismi, mida tundis mõnigi sõjast muserdatud inimene, said kommunistlikud parteid esimestel valimistel Saksamaal, Austrias ja Ungaris lüüa. Poolas sondeerisid kommunistid pinda referendumiga ja kui see läks halvasti, heitsid sealsed juhid mõtte vabadest valimistest täielikult kõrvale. Tšehhoslovakkias läks kommunistlikul parteil esimestel valimistel 1946. aastal hästi, nad said kolmandiku antud häältest. Aga kui sai selgeks, et järgmistel valimistel 1948. aastal võib minna palju halvemini, korraldasid partei juhid riigipöörde. Karmim poliitika, mida hakati 1947. ja 1948. aastal idablokile peale suruma, polnud üksnes ja ainult reaktsioon külmale sõjale. Tegu oli ka reaktsiooniga läbikukkumistele. Nõukogude Liidul ja selle ustavatel liitlastel ei õnnestunud tõusta võimule rahumeelselt. Neil ei läinud korda saavutada absoluutset ega isegi küllaldast kontrolli. Hoolimata kontrollist raadio ja salapolitsei üle ei olnud kommunistid populaarsed ega üleüldiselt imetletud. Nende poolehoidjate arv hakkas kiiresti vähenema isegi niisugustes riikides nagu Tšehhoslovakkia ja Bulgaaria, kus nad olid esialgu nautinud mingisugustki toetust.28

Selle tagajärjel tegidki kohalikud kommunistid nõukogulastest liitlaste soovitusel panuse karmimale taktikale, mida oli varem – ja tulemusrikkalt – rakendatud NSV Liidus. Käesoleva raamatu teine osa kirjeldabki neid võtteid: uus arreteerimiste laine, töölaagrite laiendamine, senisest tugevam kontroll meedia, haritlaskonna ja kunsti üle. Teatud kindlaid mustreid võis täheldada peaaegu igal pool: kõigepealt elimineeriti parempoolsed ehk antikommunistlikud parteid, siis purustati mittekommunistidest vasakpoolsed ja lõpuks kõrvaldati opositsioon kommunistlikus parteis endas. Mõnel pool korraldasid kommunistlikud võimud koguni nõukogulaste malli eeskujul näidisprotsesse. Lõppude lõpuks püüdsid regiooni kommunistlikud parteid kõrvaldada kõik veel järele jäänud sõltumatud organisatsioonid, värvata inimesed nende asemel riiklikesse massiorganisatsioonidesse, kehtestada karmima kontrolli hariduse üle, õõnestada nii katoliku kui protestantliku kiriku tegevust. Leiutati uusi, kõikehõlmavaid hariduspropaganda vorme, soositi avalike rongkäikude ja loengute korraldamist, riputati kõikjale loosungeid ja plakateid, organiseeriti allkirjade kogumist petsitsioonidele ja spordivõistlusi.

Aga jällegi tabas neid ebaõnn. Pärast Stalini surma 1953. aastal puhkes üle Ida-Euroopa mitu suuremat ja väiksemat ülestõusu. 1953. aastal korraldasid idaberliinlased protestimeeleavalduse, millele tehti lõpp Nõukogude tankidega. Järgnes kaks suuremat ülestõusu 1956. aastal, Poolas ja Ungaris. Nende ülestõusude kiiluvees tuli Ida-Euroopa kommunistidel jällegi oma taktikat leevendada. Ebaõnnestumised aga jätkusid – ja jätkuvalt muudeti edaspidigi taktikat –, kuni nad viimaks 1989. aastal lõplikult võimu kaotasid.

Ajavahemikus 1945–1953 kujundas Nõukogude Liit radikaalselt ümber tohutu maa-ala, mis ulatus Läänemerest Aadria mereni, Euroopa mandri südamest kuni selle lõuna- ja idapiirile. Käesolevas raamatus koondan tähelepanu aga Kesk-Euroopale. Kuigi juttu tuleb ka Tšehhoslovakkiast, Rumeeniast ja Bulgaariast ning ka Jugoslaaviast, keskendun eriti Ungarile, Poolale ja Ida-Saksamaale. Valisin need kolm riiki mitte sellepärast, et nad on sarnased, vaid just seetõttu, et nad on väga erinevad.

Eelkõige olid neil erinevad sõjakogemused. Saksamaa oli muidugi olnud peamine agressor ja edaspidi suurim kaotaja. Poola oli võidelnud vihaselt Saksa okupatsiooni vastu ja kuulus liitlasriikide hulka, aga temaga ei jagatud võidu vilju. Ungari oli etendanud vahepealset rolli, proovis õnne autoritaarse võimuga, tegi koostööd Saksamaaga, püüdis siis pooli vahetada, aga avastas, et on juba liiga hilja. Kõigil kolmel olid väga erinevad kogemused ka ajaloost. Saksamaa oli olnud kümneid aastaid majanduslikult ja poliitiliselt tooniandev jõud Kesk-Euroopas. Poola oli seitsmeteistkümnendal sajandil küll üleeuroopalise tähtsusega suurriik, aga kaheksateistkümnendal sajandil tükeldasid selle kolm teist impeeriumi ja riik kaotas 1795. aastal suveräänsuse ning sai selle tagasi alles 1918. aastal. Ungari jõud ja mõju saavutasid haripunkti kahekümnenda sajandi alguses. Pärast Esimest maailmasõda kaotas Ungari aga kaks kolmandikku oma territooriumist, mis oli nii ränk kogemus, et kajastub Ungari poliitikas veel tänapäevalgi.

Kui rangelt hinnata, ei olnud ükski kõnealusest kolmest vahetult enne sõda demokraatlik riik. Aga kõigil neil oli kogemusi liberaalsest poliitikast, põhiseaduslikust valitsusest ja valimistest. Kõikidel olid väärtpaberibörsid, välisinvesteeringud, aktsiaseltsid ja omandiõigust kaitsvad seadused. Kõikidel olid kodanikuühiskonnale omased institutsioonid – kirikud, noorteorganisatsioonid, kaubandusühendused –, ja seda juba aastasadu, samuti pikaajalised traditsioonid ajakirjanduse, trükitööstuse ja kirjastustegevuse valdkonnas. Poola esimene ajaleht hakkas ilmuma 1661. aastal. Sakslastel oli enne Hitleri tõusu võimule 1933. aastal tohutu hulk konkureerivaid meediaväljaandeid. Kõigil olid Lääne-Euroopaga komplitseeritud majanduslikud ja kultuurilised sidemed, mis 1930. aastatel olid võrreldamatult tugevamad kui sidemed Venemaaga. Miski nende ajaloos või kultuuris ei ennustanud nende automaatset pöördumist totalitaarse diktatuuri poole. Lääne-Saksamaa oli küll kultuurilt samasugune kui Ida-Saksamaa, aga seal kehtestati ikkagi liberaalne demokraatia, nagu Austriaski, mis oli olnud pikka aega koos Tšehhoslovakkia ja Ungariga osa Habsburgide keisririigist.

Tagantjärele tundub ajaloo käik mõnigi kord paratamatuna ja nii on ka kommunistliku korra pealesundimisele järgnenud kümnendite jooksul püütud leida Ida-Euroopa kommunistlikele režiimidele loogilist seletust. Euroopa mandri idapoolne osa olevat olnud vaesem kui lääneosa (mida Saksamaa muidugi polnud), siinsed riigid olevat olnud vähem arenenud (ehkki võrreldes Kreeka, Hispaania ja Portugaliga polnud Ungari ja Poola seda sugugi) ja vähem industrialiseeritud (ehkki Tšehhi alad kuulusid Euroopa kõige rohkem industrialiseeritud piirkondade hulka). 1945. aasta perspektiivist vaadates aga ei osanud keegi ette näha, et Ungari oma tihedate sidemetega läänepoolsete saksakeelsete aladega, Poola oma raevukalt kommunismivastaste traditsioonidega või Ida-Saksamaa oma natsliku minevikuga võiks jääda nõukogulaste poliitilise kontrolli alla peaaegu pooleks sajandiks.

Kui need riigid aga langesid nõukogulaste poliitilise kontrolli alla, said üksnes vähesed kõrvalseisjad aru, mis juhtus ja mispärast. Isegi praegu näevad paljud Ida-Euroopat ikka veel üksnes läbi külma sõja prisma. Mõningate eranditega pöörab enamik läänes avaldatud raamatuid sõjajärgsest Ida-Euroopast kõige rohkem tähelepanu ida-lääne konfliktile, Saksamaa lõhestatusele (nn Saksamaa küsimus) ja NATO ning Varssavi pakti sünnile.29 Hannah Arendt ise heitis kõnealuse piirkonna sõjajärgse ajaloo kõrvale kui ebahuvitava: „Kõik toimus, nagu oleks venelastest valitsejad korranud suure kiiruga kõiki Oktoobrirevolutsiooni etappe kuni totalitaarse diktatuuri tekkimiseni, mistõttu kogu see lugu on küll kirjeldamatult kohutav, aga ei paku iseenesest kuigi palju huvi ja varieerub riigiti väga vähe.”30

Arendt siiski eksis: „venelastest valitsejad” ei korranud Ida-Euroopas Oktoobrirevolutsiooni keerukat käiku. Nad rakendasid ainult niisuguseid võtteid, millel nende teadmist mööda oli väljavaateid eduks, ja asusid õõnestama üksnes neid institutsioone, mis nende arvates oli täiesti möödapääsmatult vaja hävitada. Siin peitubki põhjus, mispärast kõnealune lugu on nii huvitav: see räägib meile totalitaarsest mõtteviisist, nõukogulaste prioriteetidest ja mõtetest rohkem kui mistahes uurimus Nõukogude Liidu enda ajaloost.

Hilisematel aastatel on seda hakanud tunnistama juba laiem ring teadlasi. Kommunistliku korra kokkuvarisemisele ja Kesk-Euroopa, Saksamaa ning Venemaa arhiivide avanemisele järgnenud kahekümne aasta jooksul on kõnealuse piirkonna kohta kirjutatud tohutu hulk akadeemilisi uurimusi. Inglise keelt kõnelevas maailmas on eriti palju käsitlemist leidnud Teise maailmasõja füüsilised ja inimestega seotud tagajärjed – eriti märkimisväärselt Jan Grossi, Timothy Snyderi ja Bradley Abramsi teostes –, aga ka etnilise puhastuse ajalugu.31 Piirkonna rahvusvahelist poliitikat mõistetakse juba palju paremini. Terved instituudid uurivad nüüd külma sõja ja USA – Nõukogude Liidu konflikti tekkimist.32 Nendel teemadel arutledes toetun enamasti sekundaarsete allikatele.

Sama kehtib ka Ida-Euroopa poliitilise ajaloo kohta, on ju seda väga hästi käsitletud, kasutades kohalike arhiivide allikaid. Ma ei püüdnudki dubleerida niisuguste tuntud ajaloolaste tööd, nagu on Andrzej Paczkowski ja Krystyna Kersten, kelle teosed Poola kommunistide juhtidest ja salapolitseist on jäänud ületamatuks; sama tuleb öelda Norman Naimarki kohta, on ju tema raamat Nõukogude okupatsioonist Ida-Saksamaal põhjapanevamaid inglise keeles. Peter Kenez ja László Borhi aga on kirjutanud suurepäraseid ülevaateid poliitilistest mahhinatsioonidest Ungaris; sama ajajärku Tšehhoslovakkias kirjeldavad Bradley Abrams, Mary Heimann ja Karel Kaplan.33 Needsamad teemad on valgustamist leidnud veel paljudes heades artiklites ja raamatutes. Parimate hulgas, jällegi inglise keeles, nimetaksin John Connelly käsitlust Ida-Euroopa ülikoolide staliniseerimisest, Catherine Epsteini ja Marci Shore’i kirjutisi kommunistidest ja vasakvaadetega intellektuaalidest, Mária Schmidti näidisprotsesse vaatlevaid töid, Martin Meviuse uurimust Ungari rahvuslikust sümboolikast ning Mark Krameri tööd destaliniseerimisest ja 1956. aasta sündmustest.34

Kogu regiooni üldist ajalugu käsitlevad uurimused on harvemad, seda juba kasvõi logistikaalaste raskuste tõttu. Pole sugugi kerge leida ajaloolast, kes on võimeline lugema kolme või nelja kohalikku keelt, üheksast või kümnest rääkimata. Tihti pakuvad väljapääsu antoloogiad ja siin on hiljutisest ajast vähemalt kaks väga head näidet: „Meenutades uuesti stalinismi: kommunistlike režiimide kehtestamine Ida- ja Kesk-Euroopas ning Nõukogude leeri areng” (Stalinism Revisited: The Establishment of Communist Regimes in East-Central Europe and the Dynamic of the Soviet Bloc), toimetaja Vladimir Tismaneau, ja „Kommunistlike režiimide kehtestamine Ida-Euroopas 1944–1949” (The Establishment of Communist Regimes in Eastern Europe, 1944–1949), toimetajad Norman Naimark ja Leonid Gibianskii. Ehkki mõlemas raamatus leidub väga häid artikleid, ei heida antoloogiad valgust üldistele mustritele ega tee võrdlusi. Kuna minu eesmärk oli teha just seda, kasutasin käesolevat raamatut kirjutades kahe suurepärase uurija ja tõlkija abi, kes pealegi on ka ise tunnustatud autorid. Need on Regine Wosnitza Berliinist ja Attila Mong Budapestist. Ise jäin lootma oma poola ja vene keele oskusele.

Ehkki jutuks olevast ajajärgust on palju kirjutatud, on ikka veel rääkimata palju, palju lugusid. Valmistudes praegust raamatut kirjutama, töötasin endiste salapolitseiorganite arhiivides – PN Varssavis, ÁBTL Ungaris, BStU (Stasi arhiiv) Berliinis –, aga ka ministeeriumide, Saksa kunstiakadeemia, Ungari filmiinstituudi, Ida-Saksamaa ja Poola raadio arhiivides, kui nimetada kõikidest ainult mõnda. Samuti kasutasin mitmeid uusi või suhteliselt uusi toonast aega puudutavaid Nõukogude dokumentide kogusid. Nende hulgas on kaheköiteline „Ida-Euroopa Venemaa arhiivide dokumentides, 1944–1953” (Vostotšnaja Jevropa v dokumentah rossiiskihh arhivov, 1944–1953), samuti kaheköiteline „Nõukogude tegur Ida-Euroopas, 1944–1953” (Sovetski faktor v vostotšnoi Jevrope 1944–1953) ja kolmest köitest koosnev sari Nõukogude okupatsioonipoliitikast Ida-Saksamaal, mille kõik on avaldanud Vene kirjastused Moskvas, aga ka sama teemat käsitlev seitsmeköiteline kogumik Venemaa riigiarhiivilt.35 Poola ja Ukraina ajaloolaste ühiskomisjon on nüüdseks koostanud muljetavaldava dokumendikogu nende ühisest ajaloost. Peale selle on Poola sõjaarhiivis Varssavis suur hulk Venemaa arhiividest 1990. aastate alguses kopeeritud dokumente. Kirjastus Central European University Press on samuti üllitanud kaks väga head dokumendikogu ülestõusudest Saksamaal 1953. ja Ungaris 1956. aastal. Lai valik dokumente on avaldatud ka poola, ungari ja saksa keeles.

Lisaks konsulteerimisele arhiividega tegin Poolas, Ungaris ja Saksamaal terve sarja intervjuusid, et kuulata ära inimesed, kes on ise kõnealusel ajal elanud, ning lasta neil oma sõnadega kirjeldada toonaseid sündmusi ja emotsioone. Annan endale väga hästi aru, et praegu võib selleks olla viimane hetk, ja nii juhtuski, et juba selle raamatu kirjutamise ajal lahkus mitu intervjueeritud inimest meie hulgast. Olen neile ja nende lähedastele äärmiselt tänulik, et nad olid nõus laskma end kõrges eas nii põhjalikult küsitleda.

Käesoleval uurimistööl on mitu eesmärki. Kõnealuse ajajärgu dokumentidest otsisin tõendeid kodanikuühiskonna ja väikeettevõtluse tahtliku hävitamise kohta. Uurisin sotsialistliku realismi ja kommunistliku hariduse fenomeni. Kogusin võimalikult palju materjali piirkonna salapolitsei ülesehitamise ja esialgse arengu kohta. Nii materjale lugedes kui ka jutuajamistes püüdsin mõista, kuidas tavainimesed õppisid uue režiimi oludes hakkama saama, kuidas nad – olgu vabatahtlikult või vastu tahtmist – tegid võimudega koostööd, kuidas ja mispärast nad astusid parteisse ja teistesse riiklikesse institutsioonidesse, kuidas avaldasid võimudele aktiivset või passiivset vastupanu, kuidas nad pidid tegema niisuguseid hirmsaid valikuid, millega enamik meist tänapäeval ei pea kunagi silmitsi seisma. Eelkõige tahtsin aga mõista tõelist totalitarismi – mitte totalitarismi teoorias, vaid totalitarismi praktikas – ja seda, kuidas see mõjutas kahekümnendal sajandil miljonite eurooplaste elu.