Читать книгу Raudne eesriie - Anne Applebaum - Страница 4

Plahvatused kõmisesid öö läbi ja suurtükimürinat võis kuulda kogu päeva. Üle kogu Ida-Euroopa kuulutasid langevad pommid, tärisevad kuulipildujad, kihutavad tankid, mürisevad mootorid ja põlevad hooned Punaarmee lähenemist. Rinde lähenedes hakkas maa vabisema, seinad värisema ja lapsed puhkesid nutma. Ja siis lõppes see kõik.

Sõja lõpp, ükskõik millal ja ükskõik kus see ka kätte jõudis, tõi kaasa äkilise ja võika vaikuse. „Öö oli liigagi vaikne,” kirjeldab üks anonüümne sõjakroonik sõja lõppu Berliinis.39 1945. aasta 27. aprilli hommikul astus see naine oma eesuksest välja ja ei näinud mitte kedagi: „Näha polnud ühtki eraisikut. Tänav oli täielikult venelaste päralt. Iga maja all keldris värisevad inimesed aga rääkisid üksnes sosinal. Kes oleks iial osanud kujutleda siia varjunud hirmul maailma otse suure linna südames?”

1945. aasta 12. veebruari hommikul, kui Budapesti piiramine lõppes, kuulis üks ungarlasest riigiametnik samasugust vaikust oma kodulinna tänavail. „Jõudsin Lossikvartalisse, kusagil mitte hingelistki. Läksin edasi mööda Werbőczy tänavat. Mitte midagi peale laipade ja varemete, kärude ja veovankrite … Jõudsin Szentháromsági väljakule ja võtsin nõuks heita pilk kirikukogu majja, et ehk leian sealt kellegi. Täiesti inimtühi. Kõik oli pahupidi pööratud, aga ei leidunud hingelistki …”40

Isegi Varssavi, juba enne sõja lõppu hävitatud linn – natsidest okupandid tegid selle maatasa sügisel pärast ülestõusu – jäi surmvaikseks, kui Saksa väed 16. jaanuaril 1945 siit viimaks lahkusid. Władysław Szpilman, üks nendest käputäiest inimestest, kes veel end linna varemeis varjasid, kuulis kohe toimunud muutust. „Sigines vaikus,” kirjutab ta oma mälestuste raamatus „Pianist”, „niisugune vaikus, mis isegi Varssavis, viimased kolm kuud surnud linnas, oli enneolematu. Väljas polnud kuulda isegi valvurite samme. See oli täiesti arusaamatu.” Järgmisel hommikul tegi vaikusele lõpu „valjusti kaikuv heli, viimane hääl, mida olin oodanud”: Punaarmee oli kohale jõudnud ja andis poola keeles teada uudise, et linn on vabastatud.41

Käes oli hetk, mida mõnikord on nimetatud nulltunniks, Stunde Null: sõda oli lõppenud, Saksamaa taandunud, Nõukogude Liit kohale jõudnud, võitlused olid võideldud ja elu algas uuesti. Enamik lugusid kommunistide võimuhaaramisest said alguse just täpselt sel hetkel, mis on ka täiesti loogiline.42 Need, kes selle võimumuutuse läbi elasid, tunnetasid nulltundi nagu pöördepunkti: midagi väga konkreetset oli lõpule jõudnud ja midagi väga uut alanud. Nüüdsest peale, ütles palju inimesi endale, on kõik teistmoodi. Ja nii oligi.

Ja ehkki on loogiline alustada igasugust ajaloolist kirjeldust kommunistide võimuletulekust Ida-Euroopas sõja lõpust, on see mõnes mõttes sügavalt eksitav. Piirkonna rahvad ei pidanud 1944. või 1945. aastal sugugi alustama tühjalt lehelt ja täiesti algusest. Samuti ei ilmunud nad välja ei tea kust ja ilma igasuguste kogemusteta, et ette võtta uus algus. Nad ronisid hoopis välja oma purustatud majade keldritest või tulid välja metsast, kus nad olid elanud partisanielu, või pääsesid tulema töölaagritest, kuhu küllalt terved olid viidud, ja asusid pikale ning raskele teekonnale kodumaale. Kaugeltki mitte kõik ei lõpetanud võitlust ka siis, kui sakslased alistusid.

Kui nad olid rusude alt välja roninud, ei näinud inimesed mitte puutumatut ümbrust, vaid hävingut. „Sõda lõppes nii, nagu lõpeb läbiminek tunnelist,” kirjutab tšehh Heda Kovály: „Juba kaugelt eemalt näed ees valgust, aina suurenevat helendust, ja selle sära tundub veelgi pimestavam sulle, kes sa kössitad pimeduses, ja mida kauem sul kulub aega sinna jõudmiseks. Aga kui rong viimaks jõuab välja oodatud päikesepaiste kätte, siis näed üksnes umbrohtu ja kive ning prahihunnikutega kaetud tühermaad.”43

Toonased fotod igalt poolt Ida-Euroopast annavad edasi apokalüptilisi stseene. Linnad olid maatasa tehtud, seal, kus tavaliselt olid olnud majad, leidus nüüd hektarite kaupa üksnes rusuvälju, põlenud külasid ja suitsevaid ning söestunud ahervaremeid. Sasipundarde kaupa okastraati, koonduslaagrite, töölaagrite ja sõjavangilaagrite varemed; tankijälgedest armistatud tühjad põllud, kus pole vähimatki märki majandustegevusest või mistahes elust. Hiljaaegu purustatud linnade õhk on tiine laipade lehast. „Kirjeldustes, mida olen lugenud, kasutatakse alati väljendit „maguslääge lõhn”, aga see on liiga ebamäärane ja täiesti ebaadekvaatne,” kirjutab üks sakslasest ellujäänu. „Õhku ei täida mitte lõhn, vaid midagi hoopis tugevamat, midagi tihedamat, niiske aur, mis koguneb sinu näo ja sõõrmete juurde, mis on liiga kopitanud ja paks, et seda hingata. See rabab sind otsekui rusikaga.”44

Improviseeritud matmispaiku leidus kõikjal ja inimesed liikusid tänavail liialdatud ettevaatusega, otsekui kalmistul.45 Edaspidi asuti sinna maetuid välja kaevama ja surnukehad viidi tagaõuedest ja linnaparkidest ühishaudadesse. Matuseid ja ümbermatmisi toimus igal sammul, Varssavis aga sai tuntuks juhtum, kus niisugune tseremoonia ebaharilikul viisil katkestati. 1945. aasta suvel liikus läbi Varssavi aeglaselt matuserongkäik, kui musta rõivastatud matuselised nägid äkki erakordset vaatepilti: „Elus, punane Varssavi tramm” sõitis pärast sõda esimest korda läbi linna. „Jalakäijad jäid kõnniteel seisma, mõned jooksid käsi plaksutades ja valjusti hõisates trammiga kaasa. Erakordsel kombel peatus ka matuserongkäik, üleüldisest meeleolust kaasa haaratud kadunukest saatvad leinajad pöördusid samuti trammi poole ja hakkasid käsi plaksutama.”46

Ka see oli tüüpiline. Aeg-ajalt näis ellujäänuid haaravat kummaline eufooria. Oli ju kergendus olla elus, kurbus segunes rõõmuga ning otsekohe algasid spontaanselt äritegevus, kaubavahetus ja taastamistööd. Varssavi oli 1945. aasta suvel otsekui aktiivselt askeldav mesitaru, nagu kirjutab Stefan Kisielewski: „Varemeis tänavail pulbitseb enneolematu sagin. Kaubeldakse hoogsalt. Töötatakse innuga. Kõikjal valitseb elevus. Elust pakatav rahvahulk voogab läbi tänavate, kellelegi ei tule mõttesse, et nad kõik on suure katastroofi ohvrid, inimesed, kes on vaevalt sellest toibunud, või et nad elavad äärmuslikes, ebainimlikes oludes …”47 Sándor Márai kirjeldab ühes oma romaanis sama ajajärgu Budapesti niiviisi:

Kõik see, mis oli linnast ja ühiskonnast järele jäänud, ärkas ellu niisuguse kire, ägeduse ja ülima tahtejõuga, niisuguse jõu ja visaduse ning nutikusega, et jäi mulje, nagu poleks midagi juhtunud … bulvaritel seisid väravaalustes ühtäkki müügiletid, kus pakuti kõikvõimalikku headparemat toidukraami ja luksusasju: riideid, jalatseid ja kõike muud, mida vaid inimene oskas kujutleda, rääkimata juba kullast napoleondooridest, morfiumist ja seapekist. Juudid ilmusid oma kollase tähega majadest välja ja juba nädal või kaks hiljem võis neid näha kauplemas, sealsamas ümber nii inimeste kui ka hobuste surnukehad … Inimesed vaidlesid varemete vahel soojade Inglise riiete, Prantsuse parfüümide, Hollandi brändi ja Rootsi käekellade hinna üle …48

Niisugune töö ja uuenemise entusiasm võis kesta palju aastaid. Briti sotsioloog Arthur Marwick on kunagi avaldanud arvamust, et riikliku läbikukkumise kogemus võis läänesakslasi innustada taastama oma rahvuslikku uhkust. Riikliku kokkuvarisemise ulatus, väitis Marwick, võis sõjajärgsele buumile tõhusalt kaasa aidata: elanud üle majandusliku ja isikliku katastroofi, pühendusid sakslased innukalt ülesehitustööle.49 Aga kumbki, ei Ida- ega ka Lääne-Saksamaa, polnud üksi oma püüdlustes taastuda ja saada jälle „normaalseks”. Ikka ja jälle räägivad poolakad ning ungarlased oma mälestustes ja vestlustes, kui meeleheitlikult otsiti võimalusi saada haridust või tavalist tööd, elada ilma pideva vägivalla ja segadusteta. Kommunistlikud parteid olid väga hästi valmis neid püüdlusi rahu järele ära kasutama.

Igal juhul oli varalist kahju kergem heastada kui Ida-Euroopat tabanud demograafilist kahju, sest seda põhjustanud vägivald oli palju suurem, kui sai osaks maailmajao mistahes lääneosale. Sõja ajal sai Ida-Euroopa tunda nii Stalini kui ka Hitleri ideoloogiliste meeletuste kõige hullemaid külgi. Aastaks 1945 olid alad, mis jäid Poznańi läänes ja Smolenski idas vahele, kogenud mitte üht, vaid kaht või isegi kolme okupatsiooni. Pärast Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimist 1939. aastal tungis Hitler sellele alale läänest, okupeerides Lääne-Poola. Stalin tuli idast, okupeeris Poola idaosa, Balti riigid ja Bessaraabia. 1941. aastal tungis Hitler nendelesamadele aladele läänest. 1943. aastal toimus jälle pööre ja idast tulnud Punaarmee marssis taas samale territooriumile.

Teiste sõnadega olid 1945. aastaks kõnealusest piirkonnast edasitagasi üle käinud mitte ühe, vaid kahe totalitaarse riigi surmatoovad armeed ja kuritegelikud salapolitseinikud, kusjuures alati kaasnesid sellega põhjalikud etnilised ja poliitilised muutused. Kui piirduda ühe näitega, siis Punaarmee okupeeris Lwówi linna kaks korda ja Wehrmacht korra. Pärast sõda sai selle nimeks Lviv, mitte enam Lwów, ning see ei asunud enam Ida-Poolas, vaid Nõukogude Ukraina lääneosas, selle poolakatest ja juutidest koosnenud ennesõjaaegne elanikkond oli tapetud või küüditatud ning asendatud lähikonna maapiirkondadest toodud ukrainlastega.

Ida-Euroopa koos Ukraina ja Balti riikidega oli ka see koht, kus pandi toime suurem osa Euroopas poliitilistel motiividel sooritatud tapmistest. „Hitler ja Stalin tulid võimule Berliinis ja Moskvas,” kirjutab Timothy Snyder raamatus „Veremaad” (Bloodlands), mis on selle ajaperioodi massimõrvade ajalugu, „aga nende nägemused muutustest puudutasid eelkõige nende vahele jäävaid alasid.”50 Stalinit ja Hitlerit iseloomustab ühesugune põlgus ükskõik missuguse Ida-Euroopa rahva püüdluse vastu saavutada riiklik suveräänsus ning mõlemad püüdsid hävitada nende eliiti. Sakslased pidasid slaavlasi teise sordi inimesteks, keda ei hinnatud kuigi palju kõrgemaks juutidest, Sachsenhauseni ja Babi Jari vahele jääval alal ei kõheldud hetkegi korraldamast karistuseks üheainsa tapetud natsi eest tapatalguid tänaval, massilisi avalikke hukkamisi või põletamast maha terveid külasid. Nõukogude Liit aga pidas oma läänepoolseid naabreid kapitalismi ja nõukogudevastasteks tugipunktideks, mille olemasolugi tähendas NSV Liidule ohtu. 1939. aastal ning uuesti 1944. ja 1945. aastal ei arreteerinud Punaarmee ja NKVD äsja okupeeritud aladel üksnes natse ja nendega koostööd teinud inimesi, vaid ka kõiki teisi, kes teoreetiliselt võisid olla vastu nõukogulaste võimule: sotsiaaldemokraate, antifašiste, ärimehi, pankureid ja kaupmehi – tihtipeale olid needsamad ka natside sihtmärgiks. Ehkki Lääne-Euroopa tsiviilelanike hulgas oli samuti ohvreid ning Briti ja Ameerika sõdurid panid toime vargusi ja ahistasid elanikke, püüdsid anglosaksi sõjaväelased ikkagi natse, mitte vabastatud riikide potentsiaalseid liidreid. Ja enamasti koheldi vastupanuliikumise juhte austusega, mitte kahtlustavalt.

Idaalad on ka koht, kus natsid korraldasid kõige agaramalt holokausti, kus oli enamik nende rajatud getosid, koondus- ja surmalaagreid ning massihaudu. Snyder märgib, et kui Hitler 1933. aastal võimule tuli, moodustasid juudid vähem kui ühe protsendi Saksamaa rahvaarvust ja paljudel nendest läks korda põgeneda. Hitleri nägemust juudivabast Euroopast oli võimalik teoks tegema asuda alles siis, kui Wehrmacht tungis Poolasse, Tšehhoslovakkiasse, Valgevenesse, Ukrainasse ja Balti riikidesse ning viimaks ka Ungarisse ja Balkanile, kus elas tegelikult enamik Euroopa juute. Holokausti käigus elu kaotanud 5,4 miljonist juudist oli suur enamik pärit Ida-Euroopast. Ülejäänud toodi siia selleks, et nad mõrvata. Natside põlglik suhtumine kõikidesse Ida-Euroopa rahvastesse oli tihedalt seotud nende kavaga toimetada juudid kogu Euroopast idapoolsetele aladele hävitamiseks. Seal, alama sordi inimeste maal oli võimalik toime panna ebainimlikke tegusid.51

Ennekõike oli aga Ida-Euroopa paik, kus natsism ja nõukogude kommunism põrkusid. Ehkki nad alustasid sõda liitlastena, oli Hitleri eesmärk alati hävitussõda NSV Liidu vastu, kusjuures pärast Hitleri kallaletungi lubas Stalin teha sedasama. Punaarmee ja Wehrmachti lahingud olid seetõttu vihasemad ja verisemad kui kaugemal läänes toimunud võitlused. Saksa sõdurid kartsid tõepoolest „bolševike horde”, kelle kohta nad olid kuulnud palju kohutavaid lugusid, ja võitlesid sõja lõpu poole nende vastu meeleheitliku ägedusega. Nende põlgus tsiviilelanike vastu oli eriti sügav, kohaliku kultuuri ja infrastruktuuri vastu ei ilmutatud mingit lugupidamist. Üks Saksa kindral eiras Hitleri käsku ja jättis Pariisi sentimentaalsest austusest selle linna vastu püsti, teised Saksa kindralid aga põletasid Varssavi maani maha ning hävitasid pikemalt mõtlemata suure osa Budapestist. Lääneriikide lennuvägi ei hoolinud kuigi palju kõnealuse piirkonna iidsest arhitektuurist: liitlaste pommitajad tõid sinna samuti surma ja hävingut, korraldades pommirünnakuid mitte üksnes Berliinile ja Dresdenile, vaid paljude teiste linnade hulgas ka Danzigile ja Königsbergile (praegu vastavalt Gdańsk ja Kaliningrad).

Kui idarinne jõudis Saksamaale, ägenesid lahingud veelgi. Punaarmee koondas edasitungile Berliinile üha rohkem tähelepanu. Juba üsna sõja alguses hakkasid Nõukogude sõdurid üksteisega hüvasti jätma sõnadega: „Kohtume Berliinis!” Stalin tahtis iga hinna eest jõuda sinna enne kui teised liitlased. Tema väejuhid said sellest väga hästi aru, nagu ka nende ameeriklastest ametivennad. Kindral Eisenhower teadis vägagi hästi, et sakslased võitlevad Berliinis viimseni, soovis säästa ameeriklaste elusid ja otsustas lasta Stalinil linna vallutada. Churchill vaidles niisugusele poliitikale vastu: „Kui nad [venelased] … hõivavad Berliini, kas ei kinnistu siis mulje, et nemad on põhilised panustajad meie ühisesse võitu, nende teadvusse liiga tugevasti, ja kas ei põhjusta see meeleolusid, mis võivad tekitada tõsiseid raskusi tulevikus?”52 Ameerika kindrali ettevaatlikkus jäi aga peale ning ameeriklased ja britid liikusid edasi itta pikkamööda – kindral George C. Marshall oli kunagi kuulutanud, et talle „ei meeldi seada ameeriklaste elu ohtu puhtalt poliitilistel eesmärkidel”, ja feldmarssal Sir Alan Brooke väitnud, et „edasitungi ulatus peaks tegelikult langema kokku sellega, kuhu tulevad meie piirid”.53 Samal ajal rühkis Punaarmee otsejoones Saksamaa pealinna suunas ja jättis endast maha üksnes hävingu.

Kui arvud kokku lüüa, on tulemus muljetavaldav. Suurbritannias nõudis sõda 360 000, Prantsusmaal 590 000 inimese elu. Need on kohutavad kaotused, aga moodustavad siiski vähem kui 1,5 protsenti kõnealuste riikide rahvaarvust. Seevastu Poola rahvusliku mälu instituudi hinnangul kaotas Poolas sõja ajal elu umbes 5,5 miljonit inimest, kellest 3 miljonit olid juudid. Kokku ei elanud sõda üle ligikaudu 20 protsenti Poola elanikest, seega iga viies inimene. Isegi riikides, kus sõda polnud nii verine, oli hukkunute suhtarv ikkagi suurem kui läänes. Jugoslaavia kaotas 1,5 miljonit inimest ehk 10 protsenti rahvastikust. Elu kaotas ka umbes 6,2 protsenti ungarlastest ja 3,7 protsenti sõjaeelse Tšehhoslovakkia asukatest.54 Saksamaal jäid inimkaotused 6 ja 9 miljoni vahele – sõltuvalt sellest, keda kõiki piiride muutusi silmas pidades lugeda sakslaseks –, mis teeb kuni 10 protsenti rahvaarvust.55 Ida-Euroopas oli 1945. aastal raske leida peret, keda polnud tabanud raske kaotus.

Kui tolm hajus, sai samuti selgeks, et isegi need, kes olid ellu jäänud, elavad tihtipeale kusagil mujal. 1945. aastal oli paljude kõnealuse piirkonna riikide demograafiline olukord, rahvastiku jaotus ja rahvuslik koosseis tegelikult hoopis teistsugune kui 1938. aastal. Läänes pole ikka veel täielikult mõistetud, kui ulatuslikke muutusi rahvastikus natside okupatsioon Ida-Euroopas küüditamiste ja ümberasustamiste tagajärjel põhjustas. Saksa „asunikud” toodi okupeeritud Poolasse ja Tšehhoslovakkiasse teadliku eesmärgiga muuta teatud piirkondade rahvuslikku koosseisu, kusjuures kohalikud elanikud kihutati minema või mõrvati. Nii poolakad kui ka juudid aeti oma kodudest Łódźi paremates kvartalites juba 1939. aasta detsembris välja, et teha ruumi sakslastest administraatoritele. Järgmistel aastatel saadeti umbes 200 000 linna poolakat sunnitööle Saksamaale, juudid aga koondati Łódźi getosse, kus suurem osa nendest suri.56 Saksa okupatsioonivõimud tõid nende asemele sakslasi, sealhulgas sakslasi Balti riikidest ja Rumeeniast, kellest nii mõnigi uskus, et nende käsutusse anti mahajäetud vara.57

Pärast sõda muudeti palju nendest muutustest uuesti tagasi või läks käiku kättemaks. Aastad 1945, 1946 ja 1947 olid sõjapõgenike aastad: sakslased liikusid läände, poolakad ja tšehhid pöördusid sunnitöö- ja koonduslaagritest Saksamaalt tagasi ida poole, küüditatud tulid tagasi Nõukogude Liidust, kõikvõimalikud sõdurid pöördusid koju sõjatandrilt, põgenikud tulid tagasi Suurbritanniast, Prantsusmaalt või Marokost. Nii mõnigi nendest põgenikest jõudis küll tagasi kodumaale, aga avastanud, et kodu pole enam niisugune nagu see oli varem, asuti teele uut elukohta otsima. Jan Gross kinnitab, et aastail 1939–1943 asustati ümber või küüditati umbes 30 miljonit eurooplast. Ajavahemikul 1943–1948 paigutati aga ümber veel 20 miljonit inimest.58 Krystyna Kersten märgib, et 1939. kuni 1950. aastani vahetas elukohta iga neljas poolakas.59

Rõhuv enamus nendest inimestest saabus koju paljakäsi. Nad olid kohe sunnitud otsima abi teistelt – kirikult, heategevusorganisatsioonidelt või riigilt –, ükskõik, missuguses vormis see abi ka polnud. Enne sõda täiesti iseseisvalt hakkama saanud perekonnad seisid nüüd riigiasutustes järjekorras, et saada maja või korterit. Inimesed, kellel oli kunagi oma töö ja palk, palusid nüüd endale toidukaarte ja lootsid saada tööd riigi bürokraatiaaparaadis. Väevõimuga kodunt välja kihutatud põgeniku mentaliteet on hoopis teistsugune kui õnne otsima suundunud väljarändajal: pealesunnitud sõltuvus ja abitusetunne olid talle varajasest ajast tõenäoliselt täiesti tundmatud.

Asja tegi veelgi hullemaks see, et Ida-Euroopale osaks saanud erakordselt ulatuslikule füüsilisele hävitustööle lisandus veel samavõrd erakordselt ulatuslik häving majanduses. Kaugeltki mitte kõik Ida-Euroopa riigid polnud enne sõda jõukad, aga siiski polnud ükski nendest 1939. aastal Euroopa lääneosast nii kaugele maha jäänud kui 1945. aastal. Ehkki mõned inimrühmad lõikasid sõja ajal suurest nõudlusest relvade ja tankide järele kasu – mõned majandusajaloolased on kommenteerinud tööstustööliste klassi kasvu noil aastail eriti Böömi- ja Määrimaal just nii –, siis sõja teine pool tähendas katastroofi peaaegu kõigile.60 1945. ja 1946. aastal oli Ungari rahvamajanduse kogutoodang kõigest pool sellest mis 1939. aastal. Ühe kalkulatsiooni kohaselt olid sõja viimased kuud hävitanud ligikaudu 40 protsenti riigi majanduse infrastruktuurist.61 Pealinnas Budapestis sai kannatada kolmveerand hoonetest, nendest 4 protsenti hävis täielikult ja 22 protsenti olid elamiskõlbmatud. Linna elanike arv oli vähenenud kolmandiku võrra.62 Ungarist lahkudes viisid sakslased kaasa suure osa raudtee veeremist, sõjahüvitiste sildi all võttis Nõukogude armee suurema osa ülejäänust.63

Üldistest kahjudest rääkides nimetatakse Poolas neljakümnele lähenevat protsendinumbrit, aga mitu valdkonda kannatasid veelgi põhjalikumalt. Riigi transpordisüsteem sai eriti ränga hoobi osaliseks: enam kui pool riigi sildadest oli kadunud, sama kehtib sadamate, laevade ja kahe viiendiku raudteest kohta. Suur osa Poola suurematest linnadest oli kandnud raskeid kaotusi, mis tähendab, et hävinud oli palju kortereid ja maju, iidseid arhitektuurimälestisi, kunstiteoseid, ülikoole ja koole. Varssavi kesklinnas oli ligemale 90 protsenti hoonetest osaliselt või täielikult hävinud, sest taganevad sakslased lasid selle süstemaatiliselt õhku.64

Saksamaa linnad olid samuti rängalt purustatud, seda nii liitlaste pommirünnakute tõttu, mille tagajärjel puhkesid hiiglaslikud tuletormid, kui ka Hitleri nõude tõttu, et tema sõdurid võidelgu lõpuni, tänavalt tänavale. Isegi Tšehhoslovakkias, Bulgaarias ja Rumeenias, kus häving polnud nii ulatuslik ja kus polnud pommirünnakuid, olid purustused ikkagi suured. Rumeenia kaotas näiteks oma naftaväljad, mis andsid enne 1938. aastat kolmandiku rahvatulust.65

Sõda muutis piirkonna majandust ka niisugusel moel, mida on raskem määratleda. Kahes õigustatult kõrgelt hinnatud kirjutises viitavad Jan Gross ja Bradley Abrams sellele, et suures osas jutuksolevast piirkonnast – igal juhul Ungaris, Tšehhoslovakkias, Poolas ja Rumeenias, aga ka Saksamaal endal – algas eraomandi eksproprieerimine suures ulatuses tegelikult sõja ajal, kui võimul olid natsid ja fašistid, mitte aga pärastpoole kommunistide võimu all. Okupatsiooni ajal alanud Kesk-Euroopa juutide varade ja ettevõtete massilisele konfiskeerimisele olgu siis riigi või Saksa okupantide poolt järgnes okupatsiooni järgmistel aastatel veelgi ulatuslikum germaniseerimine. Mõnigi kord tehti seda vargsi: Tšehhi aladel olid Tšehhi pangad Saksa pankade kontrolli all ja nii võisid viimased „tihtipeale määrata, kas Tšehhi pank või firma on maksejõuline või mitte, kusjuures maksejõuetuse korral asusid neid päästma Saksa pangad või firmad, misläbi viimased saavutasid nende üle kontrolli”.66 Mõnikord teostati kontrolli täiesti avalikult. Poolas juhtus sageli nii, et sakslastest juhatajad ja direktorid pandi niisuguste vabrikute ja ettevõtete juhtideks, mis tehniliselt kuulusid ikka veel poolakatele.

Okupatsioon kujundas ümber ka eri alade majanduse. Ajavahemikus 1939–1945 kahekordistus ja kolmekordistus eksport Saksamaale, nagu ka Saksa investeeringud kohalikku tööstusse. Kuni 1930. aastate alguseni olid Saksa majandustegelased rääkinud majanduslike kolooniate rajamisest Ida-Euroopas, okupatsiooni ajal asusid Saksa ettevõtted neid rajama, omastades tihti juutidele, või ka mittejuutidele kuulunud vabrikuid ja ettevõtteid.67 Kogu regioonist sai autonoomne suletud turg, mida see minevikus kunagi polnud.68 See tähendas, et kui Saksamaa varises kokku, juhtus sama ka piirkonna rahvusvaheliste kaubandussidemetega ja see oli asjaolu, mis lõpuks võimaldas Nõukogude Liidul kergemini asuda Saksamaa kohale.

Samasugustel põhjustel tekitas Saksamaa kokkuvarisemine ka omandikriisi. Sõja lõpus Saksamaa ettevõtjad, ettevõtete juhid ja investorid kas põgenesid või said surma. Palju vabrikuid jäeti lihtsalt maha ja jäid omanikuta. Mõnikord võtsid need üle töölisnõukogud. Mõnikord haaras kontrolli ettevõtete üle kohalik võim. Enamus niisugusest mahajäetud varast lõppude lõpuks natsionaliseeriti – kui need polnud juba demonteeritud ja kogu kupatus Nõukogude Liitu viidud, mida nimetati seaduslikuks sõjakahjude hüvitamiseks –, kusjuures vastupanu sellele oli üllatavalt väike.69 1945. aastal oli põhimõte, et võimud võivad eraomandi ilma igasugust hüvitist maksmata lihtsalt konfiskeerida, Ida-Euroopas täiesti levinud. Kui algas ulatuslik natsionaliseerimine, ei olnud see kellelegi eriline üllatus.

Kõikidest Teise maailmasõja tekitatud erinevatest kahjudest kõige raskem on hinnata psühholoogilist ja emotsionaalset kahju. Esimest maailmasõda iseloomustanud jõhkrus sünnitas fašismimeelsete liidrite, idealistidest intellektuaalide ja ekspressionistidest kunstnike põlvkonna, kes andis inimlikule olemusele ebainimliku vormi ja värvi, püüdes niiviisi edasi anda seda vallanud segadust. Kuna aga Teise maailmasõjaga kaasnesid okupatsioon, küüditamised ja tsiviilelanike massilised ümberasustamised, puudutas see igapäevaelu veelgi sügavamalt. Lakkamatu igapäevane vägivald kujundas inimpsüühikat äraarvamata paljudel viisidel, kusjuures kaugeltki kõiki neid pole sugugi lihtne sõnades väljendada.

Seegi erines läänes, iseäranis anglosaksi maades toimunust. Üritades selgitada sõjajärgse Euroopa ja sõjajärgse Ameerika vaimseid erinevusi, kirjeldab Poola luuletaja Czesław Miłosz, kuidas sõda rikub inimese arusaama asjade loomulikust käigust: „Kui ta omal ajal oleks tänaval sattunud laibale, oleks ta kutsunud politsei. Sinna oleks kogunenud suur rahvahulk, see oleks põhjustanud palju jutte ja kommentaare. Nüüd ta juba teab, et targem on vältida rentslis lebavat kogu ja hoiduda esitamast asjatuid küsimusi …”

Okupatsiooni ajal lakkasid korralikud kodanikud pidamast banditismi kuriteoks, kirjutab Miłosz, või vähemalt siis, kui see oli põrandaaluste teenistuses. Lugupeetud ja seadusekuulekast keskklassist pärit noortest poistest said paadunud kurjategijad: „Tappa inimest ei tähenda neile kuigi suurt moraalset probleemi.” Okupatsiooni ajal kujunes täiesti normaalseks vahetada nime ja elukutset, reisida võltsdokumentidega, õppida pähe väljamõeldud elulugu, samuti näha, kuidas kellegi raha kaotab üleöö oma väärtuse, või kuidas inimesed aetakse tänaval kuhugi nurka kokku nagu kariloomad.70

Omandi kohta kehtinud tabud kadusid ja vargusest sai rutiinne, isegi patriootlik tegevus. Üks varastas selleks, et oma partisanisalk ellu jääks või et toita vastupanuliikujaid või siis oma lapsi. Üks jälgis pahaselt, kuidas teised – natsid, kurjategijad, partisanid – varastavad. Sõja lõpu lähenedes varastamisepideemia aina süvenes. Sándor Márai romaanis „Abieluportreed” imestab üks tegelasi purukspommitatud majade varemeid läbi kammivate varaste ettevõtlikkust: „Nende meelest oli aega veel küll, kui teha kiiresti, siis jõuab päästa veel kõik, mida polnud juba ära varastanud natsid, meie kohalikud fašistid, venelased või välismaalt juba tagasi koju jõudnud kommunistid. Nad pidasid oma patriootiliseks kohuseks panna käsi külge kõigele, millele oli veel võimalik kätt külge panna, ja nii nad oma „päästetööd” alustasidki.”71

Poolas, nagu kirjutab Marcin Zaremba, iseloomustasid natsidest okupantide taganemise ja Punaarmee vahele jäävat aega rüüstamislained Lublinis, Radomis, Krakówis ja Rzeszówis, mille käigus poolakad murdsid sisse sakslaste tühjaks jäänud majadesse ja kauplustesse, ning nagu keegi selgitas, „siis isegi mitte selleks, et leida midagi või midagi kätte saada, vaid lihtsalt et röövida sakslasi endid, võtta ära nende vara pärast seda, kui nemad olid meilt kõik ära võtnud”.72

Sõja lõpule järgnenud kuude jooksul käis organiseeritud rüüstamislaine üle varem Saksamaa võimu all olnud alade Sileesias ja Ida-Preisimaal, mis nüüd läksid Poola koosseisu. Autode, veoautode ja muude sõidukitega rüüstajate jõugud traalisid pooltühje linnu, otsides mööblit, riideid, masinaid ja muud väärtuslikku. „Spetsialiseerunud” rüüstajad otsisid Varssavi restoranide ja kohvikute ülesandel Wrocławis ja Gdańskis espressomasinaid ja köögiseadmeid. „Esialgu ei taibanud röövijad otsida haruldasi raamatuid,” meenutab üks memuaaride autor, „aga peagi ilmusid välja ka selle ala asjatundjad.” Varem juutidele kuulunud varad üle kogu riigi langesid samuti röövijate saagiks, kusjuures see kehtis ka juutide kalmistute kohta, kust talumehed lootsid leida peidetud aardeid või kuldhambaid. Enamik rüüstajaid ei valinud aga sihtmärke üldse, otsides matti ühtviisi nii juutide kui ka mittejuutide varast. Pärast Varssavi ülestõusu läks purustatud Poola pealinnas lahti üleüldine rüüstamine, kui kõik – „naabrid, möödujad, sõdurid” – asusid pärast poolakate viimase vastupanu traagilist lõppu poolenisti hävitatud elamukvartaleid ja tühje kauplusi riisuma. Aareteotsijad kaevasid 1946. aastal üles kogu Treblinka ümbruse, sama aasta septembris aga ründasid pealtnägijad Łódźi lähedal rongiõnnetuses surmasaanuid mitte eesmärgiga neid aidata, vaid sooviga leida midagi väärtuslikku.73

Ehkki rüüstamispalavik Poolas ja mujalgi lõppude lõpuks vaibus, võis see aidata kujundada sallivat suhtumist korruptsiooni ja riigi vara vargustesse, mis kujunesid hiljem üleüldiseks. Vägivaldki kujunes tavaliseks ja jäi selleks paljudeks aastateks. Juhtumid, mis oleks kõigest mõni kuu varem kutsunud esile suure nördimuse, ei häirinud nüüd enam mitte kedagi. Rohkem kui seitsekümmend aastat hiljem rääkis üks ungarlane mulle talle meelde jäänud kohutava stseeni Budapesti tänavalt: nagu välk selgest taevast arreteeriti mees otse tema kahe väikese lapse kõrvalt. „Isa vedas väikese käruga lapsi mööda tänavat, aga Nõukogude sõdurid sellest ei hoolinud, võtsid isa kinni ja jätsid lapsed keset tänavat.” Keegi möödakäijaist ei näinud selles juhtumis midagi kummalist.74 Kui vaenutegevuse ametlikule lõpule järgnes uus vägivallalaine – sakslaste ja teiste jõhker väljakihutamine, kallaletungid koju tagasi pöörduvatele juutidele, Hitleri vastu võidelnud meeste ja naiste arreteerimine, jätkuv partisanisõda Poolas ja Balti riikides –, ei näinud keegi selles midagi imelikku.

Kaugeltki mitte kogu vägivald polnud etnilise või poliitilise taustaga. „Mitte ükski ettevõtmine külas ei lõpe ilma tülita,” meenutab üks poola kooliõpetaja.75 Relvad olid ikka veel kättesaadavad, tapmisi tuli ette palju. Mitmel pool Ida-Euroopas liikusid maal ringi relvastatud jõugud – kes mõnigi kord nimetasid end vastupanuvõitlejateks, ehkki neil polnud ühegi organiseeritud vastupanuliikumisega mingeid sidemeid –, elatadeski end varguste ja tapmistega. Õigelt teelt kõrvale kaldunud endiste sõdurite jõugud tegutsesid kõikides Ida-Euroopa linnades ja kuritegelik vägivald põimus nii ulatuslikult poliitilise vägivallaga, et avalikust statistikast ei selgu kaugeltki alati, mis on mis. 1945. aasta hilissuve kahe nädala jooksul registreeris politsei ühesainsas Poola maakonnas 20 mõrva, 86 röövimist, 1084 sissemurdmise või sissetungi juhtumit, 440 „poliitilist kuritegu” (täpsema selgituseta), aga ka 125 „vastuhakku võimudele”, 29 „muud” kuritegu võimude vastu, 92 süütamist ja 45 seksuaalkuritegu. „Rahva peamine probleem on turvalisus,” selgitatakse politsei ettekandes, „oleks palju parem, kui olukord oleks rahulik ja poleks kallaletunge ega vargusi.”76

Institutsioonide kokkuvarisemisega kaasnes moraali kokkuvarisemine. Poola poliitilised ja sotsiaalsed institutsioonid olid lakanud tegutsemast 1939. aastal. Ungaris juhtus sama 1944. ja Saksamaal 1945. aastal. See katastroof tekitas inimestes täiesti küünilise suhtumise nii ühiskonda, kus nad olid üles kasvanud, kui ka väärtustesse, mille vaimus oli neid haritud, ja seda ei tulegi imeks panna, sest ühiskond oli nõrk ja neid väärtusi oli olnud kerge ümber lükata. Leppida kaotusega – olgu selle põhjus siis natside sissetung ja okupatsioon 1939. aastal, liitlaste sissetung ja okupatsioon 1945. aastal, või mõlemad – oli seda kogenutel erakordselt raske.

Sellest ajast saadik on paljud püüdnud kirjeldada, missugused tunded tekivad, kui tuleb üle elada kogu senise tsivilisatsiooni häving, näha oma lapsepõlve hooneid ja maastikke kokku varisemas, mõista, et sinu vanemate ja õpetajate moraalset maailma pole enam olemas ja et sinu lugupeetud riigijuhid on läbi kukkunud. Ja ikkagi pole neil, kes ei ole ise kõike eelkirjeldatut kogenud, seda sugugi kerge mõista. Sõnad vaakum või tühjus kasutatuna niisuguse rahvusliku katastroofi kohta nagu võõrvõimu okupatsioon, jäävad lihtsalt lahjaks: need ei peegelda rahva pahameelt oma sõjaeelsete ja sõjaaegsete juhtide üle, nende läbikukkunud poliitilise süsteemi pärast, nende endi „naiivse” patriotismi pärast ning nende vanemate ja õpetajate soovmõtlemise pärast. Üleüldine häving – kaotati kodu, perekond, kool – mõistis miljonid inimesed omamoodi täielikku üksindusse. Niisugust kollapsit said tunda Ida-Euroopa eri osad eri aegadel, kusjuures ka kogetu polnud kõikjal ühesugune. Aga ükskõik kus ja ükskõik millal see juhtus, tõi riigi kokkuvarisemine kaasa ränki tagajärgi ja seda eriti noortele, kellest paljud jõudsid lihtsalt järeldusele, et kõik, mida nad kunagi pidasid õigeks, on osutunud valeks. Pealegi oli sõda jätnud nad ilma sotsiaalse keskkonna ja taustata. Paljud neist sarnanevad Hannah Arendti „totalitarismiaja isiksusega”, selle „täielikus isolatsioonis oleva inimolendiga, kellel pole mingeid sotsiaalseid sidemeid perekonna, sõprade, seltsimeeste või vähemalt tuttavatega, ja kes tajub oma kuulumist siia maailma ainult kuuluvuse kaudu liikumisse, partei liikmeksoleku kaudu”.77

Nii juhtus näiteks poola kirjaniku Tadeusz Konwickiga, kes saatis sõja mööda partisanina. Toonases Ida-Poolas Vilniuse lähedal isamaaliselt häälestatud peres üles kasvanud Konwicki liitus sõja ajal innukalt Poola vastupanuliikumise relvastatud haruga Armia Krajowa. Esmalt sõdis ta natside vastu. Seejärel võitles tema üksus mõnda aega Punaarmeega. Teatud hetkel võttis see võitlus aga relvastatud röövide ja põhjuseta vägivalla ilme ning Konwicki pidi endalt küsima, mille nimel ta ikka veel võitleb. Viimaks tuli ta metsast välja ja läks Poolasse, riiki, mille piiridesse tema perekonna kodukoht enam ei kuulunud. Üheksateistkümneaastasena moodustasid kogu tema vara mantel, väike seljakott ja käputäis valedokumente. Tal polnud perekonda, sõpru ega mingit kõrgemat haridust. Niisugune olukord oli üldlevinud. Białystoki lähistel võidelnud noor Armia Krajowa partisan Lucjan Grabowski riputas relvad varna umbes samal ajal ja nägi siis, et temalgi pole mingit vara: „Mul polnud ülikondagi, sõjaeelsest ajast pärinevad olid väikeseks jäänud … minu rahakott oli tühi, mul oli ainult kelleltki saadud ühedollariline ja paar tuhat zlotti, mille isa oli laenanud meie naabrilt. Ja see oligi kõik, mis mul oli ette näidata pärast neli aastat kestnud võitlust okupantide vastu.”78

Konwicki oli samuti kaotanud usu peaaegu kõigesse, mida ta oli pidanud õigeks minevikus. „Sõja ajal,” rääkis ta mulle, „nägin palju tapmist. Nägin kogu ideaalide, inimlikkuse ja moraali maailma kokku varisemas. Olin sellel laastatud maal üksi. Mida pidin ma tegema? Kuhu pidin ma minema?”79 Konwicki ujus kuude kaupa vooluga kaasa, kavatses ka põgeneda läände, üritas töölisena töötades taasavastada oma proletaarseid juuri. Lõpuks sattus ta peaaegu juhuslikult kommunistlikku kirjandusilma ja kommunistlikku parteisse – mida ta poleks enne 1939. aastat pidanud iialgi võimalikuks. Väga lühikeseks ajaks sai temast isegi niinimetatud stalinistlik kirjanik, kes võttis omaks partei dikteeritud stiili ja maneerlikkuse.

Tema saatus oli dramaatiline, aga sugugi mitte ebaharilik. Poola sotsioloog Hanna Świda-Ziemba on samuti üritanud taastada oma põlvkonna – 1920. aastate lõpus ja 1930. aastate alguses sündinud inimeste – sõjaeelset kõlbelisust ja ta maalib vägagi samasuguse pildi. Świda-Ziemba põlvkond kasvas üles täielikus usus Poola riiki, veendumuses selle erilisse saatusse. Juba üksnes mõiste Poola, kirjutab ta, oli tema põlvkonnale iseäranis tähtis, sest nüüdisaja Poola riik oli sündinud alles 1918. aastal, ja see põlvkond oli esimene, kes sai uues Poolas hariduse. Nad õppisid riiki kõrgelt hindama, seda teenima, mõistma seda seoses teiste kategooriatega nagu näiteks usk ja reetmine. Kui riik kokku varises, ei jäänud neile midagi.80 Paljud suunasid oma pettumuse teraviku sõjaeelsete poliitikute, autoritaarsete seaduste ja kindralite vastu, kes olid Poola sõjaks ettevalmistamisel katastroofiliselt läbi kukkunud. Teine Poola kirjanik, Tadeusz Borowski, pilab sõjaeelsete poliitikute sahhariinitatud patriotismi nii: „Teie isamaa: rahulik nurgake ja kuulekalt lõkkes põlev puuhalg. Minu isamaa: mahapõletatud maja ja kutsed NKVD-sse.”81

Noortele natsidele tähendas kaotus veelgi suuremat apokalüpsist, sest olid nad ju üles kasvatatud mitte lihtsalt patriotismi vaimus, vaid usus sakslaste füüsilisse ja vaimsesse üleolekusse. Hans Modrow – hiljem Ida-Saksamaa juhtivaid kommuniste – oli umbes sama vana kui Konwicki 1946. aastal ja samasuguses segaduses. Hitlerjugendi ustava liikmena oli ta liitunud Volkssturmi rahvaväega, millel rajanes vastupanu Punaarmeele sõja viimastel päevadel. Toona vihkas ta kogu südamest bolševikke, kes olid tema meelest teise sordi inimesed, nii füüsiliselt kui vaimselt sakslastest alamad. Mais 1945 langes ta aga Punaarmee kätte vangi ja sai kohe ränga pettumuse osaliseks. Modrow koos rühma Saksa sõjavangidega pandi veoautosse ja viidi tallu tööle:

Olin noor mees ja tahtsin aidata. Seisin veoauto kastis ja andsin alla teiste seljakotte, siis ulatasin oma seljakoti kellelegi, et saaksin ise autokastist alla hüpata. Selleks ajaks kui jõudsin maapinnale, oli see juba varastatud. Ma ei saanud seda kunagi tagasi. Kusjuures seda ei teinud Nõukogude sõdur, vaid üks meie hulgast, sakslane. Järgmisel päeval tegi Punaarmee meist kõigist võrdsed: kõik meie seljakotid korjati ära – mitte kellelegi ei jäetud ühtki – ning anti vastu lusikas ja kauss. Selle vahejuhtumi tõttu hakkasin nägema sakslaste niinimetatud kamraadlikkust teistsuguses valguses.82

Paar päeva hiljem määrati Modrow autojuhiks Nõukogude kaptenile, kes esitas talle küsimuse saksa luuletaja Heinrich Heine kohta. Modrow polnud Heinest midagi kuulnud ja tal oli piinlik, et inimesed, keda ta pidas alamateks, näivad teadvat saksa kultuurist rohkem kui tema ise. Viimaks toimetati Modrow Moskva lähedale sõjavangide laagrisse, kus ta saadeti antifašitlikku kooli ja talle hakati õpetama marksismi-leninismi, mida ta tolleks hetkeks oli juba rohkem kui valmis innukalt omandama. Tema pettumus Saksamaa lüüasaamise pärast oli nii sügav, et ta võttis väga kiiresti vastu ideoloogia, mida teda oli kogu lapsepõlve jooksul õpetatud vihkama. Aja jooksul haaras teda isegi midagi tänulikkuse taolist. Kommunistlik partei pakkus talle võimaluse teha heaks mineviku vead – nii Saksamaa kui ka tema enda vead. Häbi, mida ta tundis, et oli olnud tulihingeline nats, sai viimaks kustutatud.

Mälestusi sõjast polnud aga võimalik kustutada. Nagu polnud võimalik lihtsalt seletada minevikku kõrvalseisjatele, kes polnud kogenud samasugusel tasemel hävingut ja kes polnud näinud, kui ükskõiksed võivad inimesed olla teiste omasuguste kannatuste vastu. „Inimene idast ei saa võtta ameeriklasi [või teisi läänest] tõsiselt,” on kirjutanud Miłosz. Sest nad polnud kogenud midagi niisugust, „nende kujutlusvõime puudulikkus on kohutav”.83 Miłosz jätab lisamata, et tõele vastas ka vastupidine: idaeurooplaste ootused seoses oma läänepoolsete naabritega olid samuti täiesti ebarealistlikud.

Lääneeurooplased ja ameeriklased ei suhtunud Nõukogude kommunismi kunagi ükskõikselt, ei enne ega pärast sõda. Ägedad vaidlused uue bolševistliku režiimi olemuse üle ja kommunismi üle üldiselt olid toimunud lääneriikide pealinnades juba ammu enne 1945. aastat. Ameerika ajalehed olid kirjutanud punasest hädaohust juba 1918. aastast alates. Washingtonis, Londonis ja Pariisis 1920. ja 1930. aastatel peetud vaidlustes räägitigi kõige rohkem ohust, mida kommunism tähendab liberaalsele demokraatiale.

Isegi sõjaaegse koostöö päevil Staliniga oli enamikul otseselt Venemaaga asju ajanud Briti ja Ameerika riigitegelastel palju kahtlusi seoses Stalini kavatsustega ja väga selge arusaam tema režiimist. „Paraku vastavad sakslaste väited tõenäoliselt tegelikkusele,” ütles Winston Churchill Poola pagulasjuhtidele pärast seda, kui sakslased olid sattunud Katõni metsas sealsamas Nõukogude salapolitsei ohvriks langenud tuhandete Poola ohvitseride matmispaigale: „Bolševikud võivad olla äärmiselt julmad.”84 USA diplomaat George Kennan, kes paljuski kujundas Ameerika sõjajärgset poliitikat NSV Liidu suhtes, viibis sõja ajal aastaid Moskvas, kust ta „pommitas Washingtoni bürokraatia alamaid tasemeid analüüsidega kommunistliku pahe kohta”.85 Toonane aseriigisekretär Dean Acheson võrdles läbirääkimisi Nõukogude esindajatega 1944. aasta suvel „suhtlemisega vanamoodsa, müntidega töötava mänguautomaadiga … Vahel oli võimalik seda raputades protsessi kiirendada, aga polnud mingit mõtet sellega rääkida.”86

Mis ei tähenda, et sellelgi oleks olnud tegelikke tulemusi. Oma mälestustes võttis Acheson oma tähelepanekud nende läbirääkimiste kohta kokku, märkides, et „meil Ühendriikides unustati see ebameeldiv vahejuhtum teiste suuremate pakiliste sündmuste tõttu peagi”.87 Tegelikult oli sõjaaegsel Washingtonil ja sõjaaegsel Londonil kuni 1945. aastani peaaegu alati suuremaid sündmusi, mille pärast muret tunda. Kuni sõja lõpuni jäi venelaste käitumine Ida-Euroopas alati teisejärguliseks probleemiks.

Mitte kusagil ei tõuse see selgemini esile kui ametlikes ja mitteametlikes ülevaadetes Teherani ning Jalta konverentsidest novembris 1943 ja veebruaris 1945, kus Stalin, Roosevelt ja Churchill langetasid peaaegu kogu Euroopa saatust puudutavaid otsuseid hämmastava hoolimatusega. Kui Poola piiride küsimus suure kolmiku esimesel kohtumisel Teheranis päevakorda kerkis, ütles Churchill Stalinile, et too võib põhilise osa 1939. aastal alla neelatud Poolast endale jätta ja et Poola võiks „nihkuda läände, nii nagu sõdurid astuvad paar sammu vasakule”, et rivi tihendada. Seejärel „demonstreeris ta kolme tuletiku abil oma mõtet, kuidas Poola võiks lääne poole liikuda”. See, märgitakse protokollis, „meeldis marssal Stalinile”.88 Jaltas soovitas Roosevelt areldi, et ka Lwów ja seda ümbritsevad naftaväljad võiks jääda Poola idapiirist sissepoole. Stalin näis olevat sellega nõus, aga keegi ei käinud ka peale ja nii jäi see mõte sinnapaika. Niiviisi määrati sadade tuhandete inimeste riiklik kuuluvus.

Miski eelöeldus ei peegelda halba suhtumist kõnealusesse piirkonda, lihtsalt prioriteedid olid muud. Roosevelti peamine mure Jaltas oli uus Ühinenud Rahvaste Organisatsioon, milles ta nägi võimalust, kuidas ära hoida tulevased sõjad, ja tal oli selle uue rahvusvahelise süsteemi ülesehitamisel vaja nõukogulaste abi. Samuti soovis ta nõukogulaste abi sissetungil Mandžuuriasse ja kasutada Kaug-Idas paiknevaid venelaste baase. Need asjaolud olid talle lihtsalt tähtsamad kui Poola või Tšehhoslovakkia saatus, pealegi oli kaalukausil teisigi probleeme Itaalia monarhia saatusest kuni Lähis-Ida naftani. Ida-Euroopa oli küll Stalini sõjajärgsetes plaanides kesksel kohal, Ameerika presidendile pakkus see aga kõigest teisejärgulist huvi.89

Samal ajal andis Churchill endale väga selgelt aru, missugused on Suurbritannia nõrkused. Kuna Punaarmee oli juba kord hõivanud Poola, Ungari ja Tšehhoslovakkia, polnud tal mingeid illusioone, et Suurbritannia suudaks punaväed sealt lahkuma sundida. Oma mälestustes meenutab Churchill, kuidas ta ütles Rooseveltile vahetult enne Jalta tippkohtumist, et „peame okupeerima nii palju Austriast kui võimalik, kuna pole „soovitav, et rohkem Lääne-Euroopast kui vähegi vajalik, langeks venelaste okupatsiooni alla””. Pole arusaadav, missuguste kriteeriumide kohaselt kuulus Austria rohkem Lääne-Euroopasse kui Ungari või Tšehhoslovakkia. Igatahes on Churchilli fatalismi põhjus vägagi selge: kui Punaarmee oli kord juba kusagil kohal, ei kavatsenud see enam kuhugi minna.90

Mõlemad riigijuhid teadsid ka, et kui sõda lõpeb, tahavad nende valijad näha oma mehi, vendi ja poegi koju tagasi pöördumas. Olnuks äärmiselt raske „müüa” uut konflikti NSV Liiduga. Sõjaaegne propaganda oli kujutanud Stalinit kui joviaalset „onu Joed”, jämedakoelist tööinimese sõpra, ning nii Churchill kui ka Roosevelt olid teda oma avalikes esinemistes kiitnud. Londonis olid poolehoidjad korraldanud rahakogumiskontserte Nõukogude Liidu toetuseks ja püstitanud Lenini kuju ühe bolševike juhi kunagise katusekambris asunud elupaiga ette.91 USA-s ootasid Ameerika ärimehed uuest sõprusest juba võimalikku tulu: „Venemaast saab kui mitte meie suurim, siis vähemalt meie kõige innukam tarbija, kui sõda lõpeb,” kuulutas USA kaubanduskoja president.92 Teha kannapööre ja öelda sõjast väsinud brittidele ning ameeriklastele, et neil tuleb jääda Euroopasse Nõukogude Liiduga sõdima, oleks olnud poliitiliselt raske, kui mitte võimatu.

Logistikaalased raskused olid veelgi suuremad. Churchill, kellele Vene okupatsioon Berliinis sugugi ei meeldinud, andis 1945. aasta kevadel oma sõjaliste operatsioonide planeerijatele käsu uurida liitlaste võimalusi rünnata Kesk-Euroopas viibivaid Nõukogude vägesid, kasutades selleks võimalusel Poola ja isegi Saksa sõdureid. Selle tulemusel valminud operatsioonist Unthinkable („Mõeldamatu”) loobuti otsekohe kui ebapraktilisest. Selle autorid hoiatasid Briti peaministrit, et Punaarmee ja Briti vägede jõudude vahekord on kolm ühele ja et tagajärjeks võib olla „pikk ja kulukas” sõjakäik, või isegi „täielik sõda”. Churchill ise kirjutas visandi servale, et rünnak Punaarmee vastu on äärmiselt ebatõenäoline, ehkki operatsiooni „Mõeldamatu” mõningaid elemente kasutati hiljem, planeerides nõukogulaste võimalikku rünnakut Suurbritanniale.93

Läänes võis täheldada ka teatud naiivsust, nagu kurdab Miłosz: iseäranis elu lõpupoole rääkis Roosevelt sageli, et usub Stalini häid kavatsusi. „Ärge muretsege,” ütles ta Poola pagulaste liidrile Stanisław Mikołajczykile 1944. aastal, „Stalin ei kavatse Poolalt vabadust võtta. Ta ei julge seda teha, sest teab, et Ühendriigid on kindlalt teie selja taga.”94 Umbes aasta hiljem nõustusid Ameerika ja Briti läbirääkijad andma liitlaste kontrollkomisjoni Budapestis – mis oli moodustatud Ungari haldamiseks pärast sõda – juhtimise üle Nõukogude Liidule selle kindla tingimusega, et NSV Liit konsulteerib teiste liitlastega, enne kui annab Ungari valitsusele mingeid instruktsioone. Tegelikult ei tehtud isegi nägu, et seda püütakse teha.95

Mõnevõrra hiljem ilmnes, et kommunistide poolehoidjad Ameerika valitsuses ja Nõukogude-meelsed elemendid Washingtonis on samuti mõjutanud Ameerika poliitikat pärast sõda.96 Aga ehkki tõenäoliselt kurikuulsaim Nõukogude agent Alger Hiss viibis USA läbirääkijate meeskonna koosseisus Jaltas, võis tema mõju – kui seda üldse oli – olla isegi üleliigne. Üleskirjutused näitavad, et Churchillil ja Rooseveltil olid väga kindlapiirilised huvid ja Nõukogude Liidu väljasurumine Ida-Euroopast nende hulka ei kuulunud.97 Kohalviibijad olid kõik pragmaatikud. „Kõik, mida Jalta tegi, oli tunnistada elu tõsiasju nii nagu nad on ja kuidas neid esitati,” meenutab üks Ameerika kindral, „minul ei olnud seal mingit valikuvõimalust.”98

Arusaamatul kombel jäi see samamoodi kogu külma sõja ajaks. Isegi kui lääne retoorika võttis väga agressiivselt nõukogudevastase tooni, hoolitseti alati selle eest, et mitte alustada uut konflikti Euroopas. Ei USA ega Suurbritannia soovinud sõda Nõukogude Liiduga, seda nii toona kui ka hiljem. 1953. aastal pärast Stalini surma, kui Ida-Berliinis algasid streigid ja puhkesid rahutused, jäid liitlasvõimud Lääne-Berliinis väga vaoshoituks ja isegi keelitasid läänesakslasi mitte minema üle piiri streikijaid toetama.99 Ungari 1956. aasta ülestõusu ajal asus tunnustatud külma sõja apologeet, USA riigisekretär John Foster Dulles kohe eitama ameeriklaste osalust sündmustes ja seletama Nõukogude Liidule, et „me ei pea neid riike potentsiaalseteks sõjalisteks liitlasteks”.100

Tõtt öeldes olid idaeurooplased tihtipeale veelgi naiivsemad kui lääneeurooplased. Ungaris uskusid britimeelsed poliitikud vankumatult, et just britid vabastavad nende kodumaa. Paljusid „toitis irratsionaalne usk Ungari väidetavasse geopoliitilisse tähtsusse,” nagu ütleb ajaloolane László Borhi,101 ja nad ootasid Briti sissetungi Balkanile juba 1944. aastal. Kuna nende kodumaa oli olnud lääne kristliku maailma eelpost võitluses Osmanite impeeriumi vastu, leidsid ungarlased, et nad võiks olla selles rollis ka kahekümnendal sajandil. „Lääneriigid ei saa enesele lubada Venemaa tooniandvat mõju [Ungari] geograafiliselt olulises piirkonnas,” kuulutas üks Ungari diplomaat enesekindlalt. Poolakad, kelle poliitiline tulevik oli tõepoolest olnud liitlaste juhtide tuliste vaidluste teema, olid samavõrd veendunud, et britid ei jäta omapead riiki, mille pärast nad kuulutasid Saksamaale sõja, ja ameeriklased ei tee seda põhjusel, et Poola-Ameerika lobi takistab seda: varem või hiljem puhkeb Kolmas maailmasõda. Veelgi hiljem ei suutnud idasakslased kuidagi jääda uskuma, et lääneriigid nõustuvad Saksamaa-Saksamaa piiri kindlustamisega. Kas lääneriigid ikka tõesti ei võinud lubada endale lõhestatud Saksamaad?

Tegelikult võisid nad endale seda lubada ja võisid sellega leppida just nii, nagu lääneriigid leppisid lõhestatud Euroopaga. Ehkki mitte keegi läänes – ei Washingtonis, Londonis ega Pariisis – ei osanud ette näha neid füüsilisi, psühholoogilisi ja poliitilisi muutusi, mis Punaarmee tõi kõikidesse okupeeritud riikidesse, tehti ära väga vähe, et neid muutusi takistada.