Читать книгу Raudne eesriie - Anne Applebaum - Страница 5

Budapestis nägi John Lukacs „meretäit rohekashallis mundris venelasi, kes kõik olid tulnud idast”.104 Berliini idapoolses eeslinnas nägi Lutz Rackow „tanke, tanke, tanke, tanke” ja samas liikuvaid sõdureid, kelle hulgas leidus „blondide patsidega amatsoone”.105 See oligi Punaarmee: näljased, tigedad, kurnatud, lahingutes karastunud mehed ja naised, kellest osa kandis sedasama mundrit, mida nad olid kandnud Stalingradis või Kurski all kaks aastat varem, kõik nad olid näinud kohutavat vägivalda, kõik olid nüüd nähtust, kuuldust ja juhtunust kalestunud.

Nõukogulaste viimane rünnak algas jaanuaris 1945, kui Punaarmee ületas Wisła, mis voolab läbi Poola keskosa. Läbinud kiiresti laastatud Lääne-Poola ja Balti riigid, olid „vankad” pärast ränka piiramist vallutanud veebruaris Budapesti ja märtsis Sileesia. Tormijooks Königsbergile Ida-Preisimaal lõppes aprillis. Selleks ajaks olid kaks suurt väekoondist, 1. Valgevene rinne ja 1. Ukraina rinne juba Berliini eeslinnade lähistel ja valmistusid lõplikuks rünnakuks. Hitler sooritas enesetapu 30. aprillil. Nädal hiljem, 7. mail, alistus kindral Alfred Jodl Wehrmachti ülemjuhatuse nimel tingimusteta liitlastele.

Isegi praegu pole kerge hoomata, mis sõja viimase viie kuu jooksul Ida-Euroopas juhtus, sest kaugeltki mitte kõik ei mäleta nende veriste kuude sündmusi ühtmoodi. Nõukogude ajalooteaduses kujutatakse sõja viimast faasi alati ühemõtteliselt kui üksteisele järgnenud vabastamisi. Standardse skeemi kohaselt vabastati Varssavi, Budapest, Praha, Viin ja Berliin natsliku Saksamaa ikke alt, triumf järgnes triumfile, fašistid löödi puruks, rahvas rõõmustas ja vabadus taastati.

Teised jutustavad sama lugu teisiti. Kümneid aastaid ei rääkinud sakslased ja eriti berliinlased mais 1945 ja selle järel juhtunust kuigi palju. Tänapäeval mäletavad nad aga väga hästi rüüstamisi, meelevaldset vägivalda ja eelkõige massilisi vägistamisi, mis nõukogulaste sissetungile järgnesid. Igal pool mujalgi Ida-Euroopas mäletatakse Punaarmee rünnakuid kohalike partisanide vastu, kuigi need olid võidelnud sakslastega, aga ei juhtunud olema kommunistid, samuti mäletatakse järgnenud juhusliku või kindla eesmärgiga vägivallalaineid. Poolas, Ungaris, Saksamaal, Tšehhoslovakkias, Rumeenias ja Bulgaarias räägitakse Punaarmee tulekust harva kui puhtakujulisest vabastamisest. Seda mäletatakse hoopis kui uue okupatsiooni jõhkrat algust.

Siiski ei paku kumbki nendest vastandlikest vaatenurkadest paljudele täielikku pilti. Sest Punaarmee saabumine kuulutas vabanemist tõepoolest miljonitele inimestele. Nõukogude sõdurid avasid Auschwitz-Birkenau, Majdaneki, Stuthofi, Sachsenhauseni ja Ravensbrücki laagrite väravad. Nad tühjendasid ka gestaapo vanglad. Tänu nendele võisid juudid tulla välja oma peidukohtadest küünides ja keldrites ning pöörduda pikkamööda tagasi tavalist elu meenutava olukorra juurde. Vabastatud juut Genia Zonabend lahkus väikesest töölaagrist Ida-Saksamaal ja astus sisse esimesse leitud sakslaste majja ja küsis süüa. Talle öeldi ära – kuni möödunud venelane taipas tema olukorda ja hoolitses selle eest, et ta sai süüa, ja nagu naine meenutab, „isegi sooja vett, et end pesta”.106

Ja nõukogulaste abi ei piirdunud juutidega. Koos Punaarmee saabumisega võisid Poola lääneosa poolakad jälle rääkida poola keeles, sest see oli aastaid avalikkuses keelatud. Sildid Nur für Deutsche (Ainult sakslastele) kadusid saksapärased nimed saanud linnade kauplustelt, trammidelt ja restoranidelt. Saksamaal tundsid Nõukogude sõdurite saabumisest rõõmu Hitleri vastased, nagu ka miljonid tšehhid ja ungarlased. „Jooksin välja ja kallistasin esimest Nõukogude sõdurit, keda nägin,” rääkis mulle üks ungarlanna ja ta polnud kaugeltki ainus.107 Teine tema kaasmaalane kirjeldas, mida Punaarmee saabumine talle ja tema naisele tähendas:

Tundsime, et oleme vabastatud. Ma tean, et see on klišee ja et nendel sõnadel pole enam mingit tegelikku tähendust, aga ükskõik kui palju ma ka selle üle ei arutle, ei oska ma meid vallanud tunnet paremini kirjeldada kui öeldes, et meid vabastati. Ja niisugune tunne polnud üksnes meil, kes me istusime keldris, nutsime ja hoidsime teineteisel käest kinni: kõigil oli sama tunne, et maailm on viimaks ometi teistsugune ja et oli tõepoolest mõtet siia ilma sündida.108

Keegi poolakas rääkis mulle sedasama: „Meil polnud nende vastu mingeid segaseid tundeid. Nemad vabastasid meid.”109 Siiski ei eitanud ka kõige valjemini juubeldanud, et Punaarmee kiiluvette jäi järele erakordne häving. Juhtunut kirjeldades rääkisid paljud „uuest mongolite sissetungist” ja kasutasid enneolematu ulatusega vägivalda kirjeldades ksenofoobsetest väljenditest kubisevaid lauseid. George Kennanile meenusid „asiaatide hordid”.110 Ungari kirjanik Sándor Márai mäletamist mööda olid nad „otsekui täiesti teistsugusest inimrassist, kelle refleksid ja reageeringud pole üldse mõistusepärased”.111 John Lukacs meenutab „tõmmusid, ümaraid, pilusilmadega ükskõikseid ja vaenulikke mongoloidseid nägusid”.112

Osalt tundusid Nõukogude sõdurid idaeurooplastele nii võõrad seepärast, et nad näisid suhtuvat idaeurooplastesse umbusklikult, ja ka seetõttu, et nad tundusid olevat jahmunud Ida-Euroopa jõukusest. Revolutsioonist saadik oli venelastele räägitud kapitalismi ajal valitsevast vaesusest, tööpuudusest ja viletsusest ning nende endi süsteemi üleolekust. Aga isegi Poola idaosas, mis toona oli üks Euroopa vaesemaid piirkondi, nägid nad tavalisi talupidajaid, kellel oli hulk kanu, paar lehma ja rohkem kui üks komplekt riideid. Nad nägid väikesi maalinnu, kus olid kivikirikud, sillutatud tänavad ja inimesed sõitsid ringi jalgratastega, mis Venemaal olid enamasti veel täiesti tundmatud. Nad nägid, et taludel on tugevad aidad ja taimed on istutatud sirgetesse ridadesse. Need pildid rääkisid Venemaa maapiirkondade lohutu vaesuse, mudaste teede ja väikeste puitosmikutega võrreldes külluslikust elust.

Kui Vene sõdurid sattusid silmitsi Königsbergi kirikute, Budapesti korterite ja Berliini kodudega, mis olid täis antiikmööblit ja kus „fašistide” naised elasid nende arusaamist mööda kujuteldamatus luksuses, või tutvusid vesiklosettide ja elektrimasinate saladustega, olid nad tõelises šokis: „Meie sõdurid on näinud eeslinnas kahekordseid maju, kus on elekter, gaas, vannitoad ja korralikult hooldatud aed. Meie mehed on näinud rikaste kodanlaste villasid Berliinis, losside, mõisate ja härrastemajade uskumatut luksust. Ja tuhanded sõdurid aina kordavad Saksamaal ringi vaadates vihaselt neid küsimusi: Miks nad veel meie maale tikkusid? Mida oli neile vaja?”113

Sõdurid hakkasid vastuseid otsima. Üks politruk kirjutas Moskvasse ja selgitab, et „siin on tegu töö ekspluateerimisel rajaneva kulakliku põllumajandusega. Seepärast näibki kõik kena ja rikkalik. Ja kui meie Punaarmee sõdur, eriti kui ta pole poliitiliselt eriti küps ning ei tunne väikekodanliku omandi olemust, võrdleb tahtmatult kolhoosi Saksamaa taluga, hakkab ta kiitma Saksa talu. Meil on isegi ohvitsere, kes imetlevad Saksamaa elukorraldust …”114 Või siis arvati, et see kõik on varastatud: „Kõigest on ilmselge, et kõik, mida näeme, on Hitler oma veriste kätega fritsude meeleheaks kogu Euroopast kokku röövinud,” kirjutab üks sõdur koju. „Nende lambad on parimat vene meriino tõugu ja nende poed on täis kõikjalt Euroopa kauplustest ja vabrikutest toodud kaupu. Juba lähitulevikus tulevad need kaubad kui meie sõjasaak müügile Venemaa kauplustes.”115

Ja nii hakatigi tagasi varastama. Alkoholi ja naiste pesu, mööblit ja keraamikat, jalgrattaid ja linast riiet haarati nii Poolast, Ungarist, Tšehhoslovakkiast, Balti riikidest ja Balkanilt kui ka Saksamaalt. Käekelladel tundus Nõukogude sõduritele olevat lausa müstiline tähendus, mõni võis ringi käia isegi pool tosinat kella käel, kui see vaid võimalik oli. Ikooni staatusse tõusnud fotot Berliinis riigipäevahoonele Nõukogude lippu heiskavast vene sõdurist tuli retušeerida, et kõrvaldada käekellad noore kangelase randmelt.116 Budapestis ongi huvi käekellade vastu jäänud kohaliku folkloori osaks ja võis kujundada kohalike arusaama Punaarmeest. Paar kuud pärast sõda näidati Budapesti kinos ringvaadet Jalta konverentsist. Kui president Roosevelt tõstis Staliniga rääkides käe, hüüatas mitu vaatajat: „Pea oma kella silmas!”117 Samasugune oli lugu Poolas, kus lapsed Nõukogude sõdureid mängides veel aastaid hiljem hüüdsid: „Davai tšasõ!” – „Anna kell siia!”118 1960. aastate Poola laste armastatud teleseriaalis on stseen, kus Vene ja Poola sõdurid leiavad sõja ajal peavarju sakslaste maha jäetud hoones ning neil on tohutu hulk varastatud käekellasid.119

Paljudele kuulutasid niisugused vargused ette kibedat pettumust, mis sai osaks neile, kes olid Nõukogude vägede tulekut pikisilmi oodanud. Márai räägib vanemast mehest, „auväärsest ja patriarhaalsest kujust”, kes oma esimest Nõukogude külalist pidulikult vastu võttes paljastas talle, et on juut:

Vene sõduri näole ilmus naeratus, ta võttis kaelas rippuva automaadi, läks vanamehe juurde ja suudles teda vastavalt vene kombele õrnalt paremale ja vasakule põsele. Ja ütles, et tema on samuti juut. Tükk aega surus ta vaikides südamlikult vanamehe kätt.

Siis riputas ta automaadi endale jälle kaela ja käsutas mehe koos perega ruumi nurka, käed üleval ja nägu seina poole … Seejärel röövis venelane nad rahulikult ja ruttamata paljaks.120

Mõningate Nõukogude sõdurite meelest oli see samuti äärmiselt häiriv. Aastaid hiljem rääkis kirjanik Vassili Grossman tütrele, et Punaarmee „muutus halvemuse poole” pärast Nõukogude piiri ületamist. Grossman meenutas, et ühel ööl magas ta koos mitme teise Vene sõduriga sakslastele kuulunud majas. Nende hulgas oli ka „tõeliselt veneliku näoga väärikas” polkovnik, kes oli nii väsinud, et näis kohe kokku varisevat. „Öö läbi kostis väsinud polkovniku toast mingeid hääli. Mees lahkus hommikul, ütlemata head aegagi. Läksime tema tuppa: seal valitses kaos, polkovnik oli tõelise rüüstaja kombel kõik kapid tühjaks teinud.”121

Mida ei varastatud, see peksti sageli puruks. Tänavalahingud Berliinis ja Budapestis põhjustasid palju sõjaga kaasnevaid kahjusid, nagu neid tänapäeval nimetatakse, aga Punaarmee tekitas ka hoolimatusest väga palju purustusi. Gnieznos, mis on kristluse häll Poolas, hävitasid Nõukogude tankid tuhandeaastase katedraali, millel polnud mitte mingisugust sõjalist tähtsust. Toona tehtud fotodel (mida varjati seitsekümmend aastat) on näha linnaväljakul seisvaid tanke, mis igasuguse põhjuseta iidset ehitist tulistavad.122 Vallutanud Breslau, süütasid Nõukogude sõdurid iidse kesklinna, põletades maani maha hindamatu väärtusega ülikooli raamatukogu, samuti linnamuuseumi ja mitu kirikut.123

Nii röövimised kui ka laamendamised jätkusid veel palju kuid ja aja jooksul üha komplitseeritumal kujul ning omandasid lõpuks ametliku „reparatsioonide” vormi. Aga ka mitteametlik röövimine jätkus paljude kuude jooksul. Juba 1946. aastal kurtsid Ida-Saksamaa ametivõimud, et Nõukogude ohvitserid Saksimaal on asunud elama erakorteritesse ja tellivad sinna kohalikest lossidest Saksimaa riiklikesse kogudesse kuuluvat mööblit, maale ja portselani: „Siit lahkudes võtavad nad need aga kaasa.” Reichenbachi lähedal paikneva Frieseni lossi omanik kurtis, et on jäänud ilma 4000 riigimarka (sõjaeelses rahas) väärt lauast, kolmest vaibast väärtusega 11 500 marka, rokokookummutist väärtusega 18 000 marka ja mahagonlauast väärtusega 5000 marka. Pole mingeid andmeid, et midagi nendest oleks tagasi toodud.124

Veelgi hirmsamad ja palju suurema poliitilise tähtsusega olid kallaletungid tsiviilisikutele, mis algasid ammu enne seda, kui Punaarmee jõudis Berliini. Need algasid siis, kui punavägi liikus edasi Poolas, said rohkem hoogu Ungaris ja saavutasid vapustava taseme, kui Nõukogude väed jõudsid Saksamaale. Nende meelest, kes niisuguste asjadega kokku puutusid, näisid jõhkrad ja vihased punaarmeelased rahuldavat oma kättemaksuiha. Mehed olid raevus sõprade, abikaasade ja laste surma pärast, raevus mahapõletatud külade ja sakslastest Venemaale maha jäänud massihaudade pärast. Kord nägi Grossman sadu Saksamaalt vangist lahkuvaid Nõukogude lapsi, kes liikusid mööda teed ida poole. Nõukogude sõdurid ja ohvitserid seisid vaikselt tee ääres, „tunnistades pingeliselt nende nägusid”. Mehed olid isad, kes otsisid oma kadunud poegi ja tütreid, kes olid küüditatud Saksamaale: „Üks polkovnik oli seisnud seal juba mitu tundi, sirge, tõsine, tõmmu sünge näoga. Juba hämaras läks ta oma autosse tagasi: ta polnud oma poega leidnud.”125 Punaarmeelasi võisid ärritada ka oma komandörid, nende hoolimatu taktika ja see, et nad kasutasid kogu aeg ähvardusi ja poliitilisi koputajaid, aga samuti ka neile osaks saanud kaotused. Sadu veterane küsitlenud ajaloolane Catherine Merridale usub, et sageli ilmnes nende puhul poliitiline viha: „Teadlikult või mitte … aga Punaarmee sõdurid võisid anda voli ka vihale, mis oli kogunenud riigi kümneid aastaid kestnud surveabinõude ja vägivalla tõttu.”126

Äsja okupeeritud alade naised said seda raevu iseäranis tunda. Igasuguses vanuses naised langesid tervete jõukude vägistamisohvriks ja nii mõnigi kord nad lõpuks tapeti. Kõige kuulsamaks Gulagi kroonikuks saanud vene kirjanik Aleksandr Solženitsõn jõudis 1945. aastal koos Punaarmeega Ida-Preisimaale, kus ta nägi ja pani hiljem värssidesse – mis tõlkis inglise keelde Robert Conquest – tõelisi õuduspilte:

Niisugused vägivallateod olid tihti apoliitilised ja polnud tingimata suunatud sakslaste või natside poolehoidjate vastu. Grossman märgib: „Laagritest vabanenud Nõukogude naistele saab nüüd osaks palju kannatusi. Täna otsisid mõned varju meie kirjasaatjate toast. Öösel ärkasime karjete peale: üks kirjasaatjatest ei suutnud kiusatusele vastu panna.” Oma mälestustes kirjeldab toonane Punaarmee politruk Lev Kopelev ühe Saksamaal sunnitööl olnud, aga eksikombel vaenlaseks peetud vene naise saatust. Ta oli „imekaunis, noor, heatujuline, juuksed langesid kuldse voona seljale. Mõned tänaval olnud, minu meelest purjus sõdurid märkasid teda – „Hei, fritsuplika! Igavene lits!” – ja andsid talle automaadivalangu selga. Ta ei elanud tundigi. Küsis nuttes: „Mille eest?” Ta oli just saatnud emale kirja, et tuleb koju.”128

Mõnigi kord osutusid ohvriks poolakatest sunnitöölised, kellel oli halb õnn sattuda Punaarmee teele: „Just siis kuulsime meeleheitlikku kisa ja laohoonesse tormas naine, pikad patsi punutud juuksed sassis, kleit rinna kohalt puruks rebitud ja karjus läbilõikavalt: „Ma olen poolakas! Jeesus Maria, ma olen poolakas!” Tema kannul jooksis kaks tankisti. Mõlemal oli peas tankisti must kiiver. Üks neist oli lootusetult purjus.”129 Kui Kopelev püüdis sekkuda – teoreetiliselt karistati vägistamise eest kohapeal mahalaskmisega –, hakkasid kaaslased teda hurjutama, õiendades: „On ikka komandöre … Nad on valmis oma mehi Saksa litsi pärast maha laskma.” Samasugused süüdistused said talle osaks, kui ta polnud rahul, kui sõdurid lasid spiooni pähe maha vanema nõdrameelse naise: „Kas sa pöörad tõepoolest omade vastu mingi viletsa saksa vanaeide pärast?”130

Nii vägistamised kui ka muu vägivald häirisid väga kohalikke kommuniste, kes taipasid otsekohe, missugune on nende tegude poliitiline mõju. Avalikult omistati vägistamised „Nõukogude mundrit kandvatele provokaatoritele”. Eraviisiliselt palusid kohalikud kommunistid võimudelt abi, et olukord kontrolli alla saada. Üks Poola julgeolekuohvitser saatis veebruaris 1945 Poola armee propagandaülemale kirja, milles kurdab, et Punaarmee sõdurid „käituvad poolakatega viisil, mis kahjustab Poola-Nõukogude sõprussuhteid ja nõrgendab tänutunnet, mida Poznańi elanikud vabastajate vastu tunnevad … Naisi vägistatakse väga sageli, mõnikord toimub see vanemate või abikaasa juuresolekul. Veelgi sagedasemad on olukorrad, kus sõjaväelased, harilikult nooremad ohvitserid, sunnivad naisi tulema oma elukohta (vahel ettekäändel, et nad aitaks hooldada haavatuid) ja ründavad neid seal.”131

Teised püüdsid toimuvat eitada. Üks noor ungarlane, toonane kommunist, kinnitab, et ta ei teadnud vägistamistest midagi: „Meie pere ringis öeldi, et „see on natside jamajutt” … ja tookord olime veel veendunud, et nad [nõukogulased] on uued inimesed.” Aja jooksul aga leidsid nemadki, et „uued inimesed” pole täpselt niisugused nagu oodati. Mingil hetkel seati mees juhtima rühma noori venelasi: „Öösiti käisid [nad] akna kaudu regulaarselt väljas ja läksid kuhugi jooma või tõid kaasa mõne hoora või veel kellegi, mis tekitas meile palju piinlikkust. Nende pärast oli väga piinlik. Me ei hakanud neid hurjutama, aga kõik oli meile teada …”132

Nii mõndagi inimest puudutas asi isiklikult. Kui Robert Bialek, üks väheseid tookord Saksamaale kuulunud Breslaus aktiivselt põranda all tegutsenud kommuniste, jõudis pärast esimest pidulikku kohtumist linna hõivanud Nõukogude komandantidega – kommunistina tahtis ta pakkuda neile oma abi – koju, avastas ta, et tema naine on vägistatud. See oli Bialeki lõpu algus: „Kahe tavalise Vene sõduri jõhkrate instinktide mõjul varises minu maailm kokku, ehkki seda polnud suutnud ei natside piinamised ega veenmised.” Mees kirjutab, et ta oleks soovinud „pigem olla maetud linna rusude alla, nagu juhtus paljude minu sõpradega.”133

Sageli on põhjendatult avaldatud arvamust, et niisugune seksuaalse vägivalla laine polnud ei Saksamaal ega mujalgi ette planeeritud ja pole ka ühtki dokumenti, kus oleks niisugusteks rünnakuteks käsk antud.134 Paraku on tõde ka see, et niisuguste ohvitseride nagu Kopelev ja Solženitsõn tähelepanekute kohaselt polnud sõdurite otsesed ülemused eriti huvitatud nende takistamisest ja nii vägistamiste kui ka juhuslike tapmiste peale pigistati ilmselt silm kinni, seda vähemalt okupatsiooni esimestel nädalatel. Ehkki otsustamisõigus oli kohalikel komandöridel, võis niisugust sallivat suhtumist tunda ka kõrgeimalt tasemelt. Kui Jugoslaavia kommunist Milovan Djilas kaebas Punaarmee käitumise üle Stalinile, küsis Nõukogude juht ülbelt, kuidas tema, kirjanik, ei „saa aru, et tuhandeid kilomeetreid läbinud ja verd, tuld ning surma näinud sõdurid tahavad naistega vallatleda või nalja teha?”135

Niisugust „arusaama” sakslastest ja Saksamaast võimendas ka Nõukogude propaganda, mis kujunes iseäranis verejanuliseks viimase pealetungi ajal Berliinile ja sai veelgi hoogu soovist alandada saksa mehi. „Ärge lugege päevi, ärge lugege kilomeetreid. Lugege ainult, mitu sakslast olete tapnud,” kirjutab üks sõjakirjasaatja artiklis, mida pärast veebruari 1945 korduvalt loeti ja uuesti avaldati. „Tapke sakslasi – seda paluvad teie emad. Tapke sakslasi – see on venelaste südamest tulev karje.”136

Isegi kui rüüstamine, vägivald ja vägistamised polnud osa poliitilisest plaanist, oli neil tegelikkuses suur ja pikaajaline poliitiline mõju kõikidele Punaarmee okupatsiooni alla jäänud aladele. Ühelt poolt tegi vägivald inimesed Nõukogude võimu vastu umbusklikuks ning pani nad sügavalt kahtlema kommunistlikus propagandas ja marksistlikus ideoloogias. Samal ajal tekitas vägivald, ja eriti seksuaalne vägivald, nii meestes kui ka naistes suurt hirmu. Punaarmee käitus jõhkralt, ta oli tugev ja teda polnud võimalik takistada. Mehed ei saanud naisi kaitsta, naised ei saanud iseennast kaitsta, kumbki neist ei saanud kaitsta oma lapsi või oma vara. Nii tekkinud hirmust polnud võimalik avalikult rääkida ja pealegi olid ametlikud vastused tavaliselt põiklevad. Ungaris peatas Budapesti rahvuskomitee veebruaris 1945 abortide keelu, aga ei selgitanud, mispärast seda tehti. Jaanuaris 1946 avaldas Ungari sotsiaalhoolekande minister põiklevalt sõnastatud käskkirja: „Rinde läheduse ja sellest tuleneva kaose tõttu on sündinud hulk lapsi, kelle eest perekond ei taha hoolitseda … Seetõttu palun orbudekodude bürood … lugeda kõik 9 kuni 18 kuud pärast vabastamist sündinud lapsed mahajäetuteks.”137

Isegi vastused konkreetsetele inimestele olid sageli puiselt ja pealiskaudselt sõnastatud, sest mida oligi võimalik öelda? Palju aastaid hiljem hakkas muidu sõnaosav Ida-Saksamaa kirikuõpetaja, kes oli nõukogulaste sissetungi ajal olnud laps, ikkagi sõnu otsima ja kokutama, kui püüdis kirjeldada, mida ta tollest ajast mäletab: „Venelased tulid ja siis algasid vägistamised, mis oli uskumatu. Seda lihtsalt ei saa unustada. Olin 15-aastane … osa naisi oli peitu läinud, teised saadi kätte, ka minu ema … see oli väga raske … Olukord oli kohutav, aga samal ajal tundsime ka kergendust, et pääsesime eluga. Tundsin sisimas kummalist pinget.”138

Ainult korra tulid massilised vägistamised nõukogulaste okupeeritud Euroopas avalikult kõne alla. Novembris 1948 korraldasid Ida-Saksamaa võimud selleteemalise avaliku arutluse Berliini niinimetatud Nõukogude kultuurimajas. Kokkutuleku algataja oli ajakirjanik Rudolf Herrnstadt – toona Berliini linnalehe Berliner Zeitung toimetaja ja hiljem partei ametliku häälekandja Neues Deutschland toimetaja –, kes oli kirjutanud provokatiivse artikli pealkirjaga „Venelastest ja meist”. Arutelu meelitas kohale tohutu rahvamurru, mistõttu Neues Deutschland kurtis hiljem, et saal oli „liiga väike, et niisugust teemat tõsiselt käsitleda”.

Diskussiooni avas Herrnstadt ise, korrates provotseerivalt paar päeva varem ajalehes Neues Deutschland ilmunud artikli teese. Ta kuulutas, et Saksamaa „ei suuda praegusi raskusi ilma NSV Liidu piiramatu abita ületada” ja vaikis maha üldsuse pahameele Punaarmee käitumise pärast. Ta halvustas neid kohalviibijaid, kes rääkisid „oma õemehe nimel, kes seisis tee ääres ja kellelt varastati jalgratas ning kes sellepärast pole elus kunagi kommunistide poolt hääletanud”. Kuidas pidi Nõukogude armee teadma, et mees on kommunist? Mispärast ei võidelnud ta koos Punaarmeega natside vastu? Mispärast seisis kogu saksa töölisklass tee ääres nagu ta seisis ja ootas päästmist?

Arutelu kestis neli tundi ja pidi järgmisel õhtul jätkuma. Õhtu edenedes nihkus aga tähelepanu varastatud jalgratastelt mujale. Ühel hetkel tõusis keegi naine püsti ja kuulutas, et „paljud meist on pidanud kogema asju, mis määravad meie reageeringu, kui saame kokku Nõukogude armee sõduritega”. Endiselt eufemisme kasutades rääkis ta „sellest hirmust ja sellest umbusust, millega me läheneme igaühele, kes kannab teatud mundrit”. Vaidluse protokolli lugedes saab kummaliselt selgeks, et kõik mõistsid otsekohe: tegelik arutlusteema pole vargused, vaid vägistamised.

Üksteise järel toodi esile kõik nõukogulaste käitumist õigustavad asjaolud. Sakslased peavad õppima kasutama mõistust, et emotsioonidest jagu saada. Sakslased peavad klassivõitlusega edasi minema. Sakslased alustasid sõda. Sakslaste julmused õpetasid venelasi olema julmad. Siiski esitati mõningaid vastuväiteid – mõni naine võttis sõna, mõni tahtis teada, kuidas koheldakse vene naisi kodumaal –, kuni teisel õhtul tõusis püsti Vene ohvitser ja tegi vaidlusele lühikese lõpu. Ta kuulutas, et „keegi pole kannatanud nii palju nagu meie: 7 miljonit inimest on surnud, 25 miljonit kaotanud kodu. Missugune sõdur jõudis 1945. aastal Berliini? Oli ta turist? Kas ta kutsuti siia? Ei, see sõdur oli jätnud seljataha tuhandeid kilomeetreid laastatud Nõukogude maad … Võib-olla leidis ta siit oma röövitud pruudi, kes oli toodud orjatööle …”

Pärast seda sekkumist oli avalik arutelu sisuliselt läbi: nendele väidetele polnud tõelisi vastuseid. Ohvitseri sõnad meenutasid kõikidele kohalolijatele mitte üksnes seda, et sakslased kannavad vastutust sõja eest ja Punaarmees sügavalt juurdunud kättemaksuiha eest, vaid ka seda, kui mõttetu on sellega seoses midagi öelda või teha.139

Järgnes ametlik vaikus. Mälestused massivägistamistest, rüüstamistest ja vägivallast Saksamaal, Ungaris, Poolas või mujal aga ei kadunud. Need lihtsalt suurendasid veelgi „hirmu ja umbusku, millega me läheneme igaühele, kes kannab teatud mundrit”, nagu ütles naine Berliini vaidluskoosolekul, ja see hirm püsis veel kaua pärast seda, kui vägivald oli lõppenud.140 Aja jooksul sai selgeks, et see kummaliselt võimas emotsioonide kombinatsioon – hirm, häbi, viha, vaikimine – aitas rajada uut režiimi peale suruvat psühholoogilist vundamenti.

Vägivald polnud pahameele ainus põhjus. Mõni aasta pärast sõja lõppu asus Nõukogude Liit kaasa aitama Ida-Euroopa kiirele industrialiseerimisele, esialgu aga tahtis Stalin saada sõjakahjude eest hüvitist. Tegelikkuses tähendas see kogu piirkonna tööstuse sisuliselt täielikku demonteerimist, millel mõnikord olid väga pikaajalised tagajärjed. Nii nagu massilised vägistamised, näis ka Saksamaa tehaste massiline rüüstamine tihtipeale olevat rohkem üks kättemaksu vorme kui midagi muud. Seadmed ja kaubad, mis tõenäoliselt ei leidnud NSV Liidus mingit kasutust, mingid torustikud ja katkised masinad veeti minema koos kunstiteoste, eramajade sisustuse ja isegi tohutu hulga arhiividokumentidega, mille hulgas oli nii vanu kui uusi (Liechtensteini suurvürstiriigi, Rothschildi perekonna, Hollandi vabamüürlaste arhiivid), mis aga pakkusid Nõukogude teadlastele üksnes piiratud huvi. Juhuslikult tänaval kinni võetud inimesed sunniti kokku pakkima tööstusseadmeid, mis vajanuks spetsialisti oskusi, mistõttu palju seadmeid kindlasti rikuti.

Erinevalt käekellade ja jalgrataste vargusest olid reparatsioonid väga hoolikalt, juba alates 1943. aastast ette kavandatud, kuigi Nõukogude võimumehed teadsid, missuguse tagasilöögi nad võivad põhjustada. Just siis, kui sõjas oli toimumas pööre, koostas Nõukogude maailma majanduse ja poliitika instituudi juht Jevgeni Varga (Ungari päritolu Nõukogude majandusteadlane, tuntud ka ungaripärase nimega Jëno Varga) dokumendi, milles ennustab massilisi reparatsioone ja ütleb, et need võivad kaasa tuua „töölisklassi võõrandumise” nii Saksamaal kui ka mujal, kui seda teha ebaõigesti. Varga meelest tuli makseid natuuras eelistada maksetele rahas, mis võinuks kaasa tõmmata ka pankureid ja kapitaliste. Samuti oli ta arvamusel, et kõik endised teljeriigid, mis võtavad vastu Nõukogude stiilis kommunismi, tuleks sõjahüvitiste maksmisest üldse vabastada.141 Lõpuks esitasid Varga ja Nõukogude välisminister Vjatšeslav Molotov reparatsioonide maksmise kombineeritud kava: konfiskeerida väljaspool Saksamaad asuvad sakslaste varad, korraldada radikaalne agraarreform Saksamaal ning demonteerida sealsed ettevõtted koos tööjõuga (inimesed võiks tuua NSV Liitu sunnitööle) ja alandada sakslaste elutase Nõukogude Liidu tasemele. See poliitika viidigi hiljem enam-vähem Varga nägemuse kohaselt Nõukogude okupatsioonitsoonis ellu.142

Teised liitlasriigid olid nendest kavadest teadlikud. Stalin rääkis nendest esmalt Teherani konverentsil, Jalta konverentsil tegi aga Nõukogude delegatsioon isegi ettepaneku Saksamaa tükeldada – Reinimaast ja Baierist pidid saama eraldi riigid – ja demonteerida kolmveerand Saksamaa tööstusseadmetest, millest 80 protsenti saaks Nõukogude Liit. Laest võeti ka arv – 10 miljardit dollarit –, mis Stalini ütlust mööda olevat võlg NSV Liidu ees. Esitati mõned leebed vastuväited ja Churchill tuletas meelde, et pärast Esimest maailmasõda Saksamaale kehtestatud karmid meetmed ei toonud Euroopasse rahu. Roosevelt aga ei kippunud vaidlema. Tema rahandusminister Henry Morgenthau noorem pooldas samuti Saksamaa tükeldamist ja deindustrialiseerimist, nii et sellest saaks tema nägemust mööda puhtalt põllumajandusmaa.143 Probleemi ei lahendatud aga ka Potsdamis ja kuigi vaidlused reparatsioonide üle jätkusid kogu 1947. aasta jooksul ning ehkki NSV Liit esitas arve natside poolt Nõukogude Liidus tekitatud kahjude suuruse kohta – 128 miljardit dollarit, kui olla täpne –, ei kirjutatud selle kohta alla ühelegi lepingule.

Lõppude lõpuks polnud sellel ka erilist tähtsust, sest ükski teine liitlasriik ei oleks suutnud mõjutada seda, mida Punaarmee tegi oma okupatsioonitsoonis Saksamaal või ka kusagil mujal. Märtsiks 1945 oli Nõukogude komisjon juba koostanud nimekirja Saksamaa varadest ja suvel asus umbes 70 000 Nõukogude „eksperti” jälgima nende äraviimist.144 Norman Naimarki hangitud Nõukogude välisministeeriumist pärit andmetel toimetati Saksamaa idaosast ajavahemikus sissetungist augusti alguseni välja 1 280 000 tonni „materjale” ja 3 600 000 tonni „sisseseadet”.145 Need arvud võivad olla võetud laest just nagu ka Stalini 128 miljardit, aga siiski on usaldusväärsetel andmetel teada, et 17 024 keskmisest ja suurest tehasest, mis NSV Liit oma tsoonis registreeris, demonteeriti ja viidi minema üle 4500. Veel viiskümmend või kuuskümmend suurkompaniid jäeti alles, aga läksid Nõukogude omandisse. Kolmandik kuni pool Ida-Saksamaa tööstuse tootmisvõimsusest haihtus ajavahemikus 1945–1947.146 Vägagi reaalses mõttes oli see Saksamaa jagamise algus. Ehkki teised liitlasriigid värbasid saksa teadlasi ja teisi eksperte, ei korraldatud Saksamaa läänepoolsetes tsoonides idaosaga võrreldavat seadmete äravedu. Nõukogulaste reparatsioonide tagajärjel hakkas Saksamaa kahe poole majandus kohe liikuma eri suundades.

Aga isegi need arvud ei räägi meile kogu lugu. Tehased saab üles lugeda, aga pole mingit võimalust kokku arvata idatsoonist välja viidud raha, kulla ja isegi toiduainete hulka. Nõukogude tsooni sakslastest ametnikud püüdsid seda teha. Reparatsioonide osakonna toimikutes leidub kuuskümmend viis kaarti – igal kaardil kakskümmend kuni kolmkümmend sissekannet –, mis annavad osalise ülevaate toimunust. Kaartidel on kirjas kõike alates „68 vaadist värvist” kuni optikatehasest Zeiss Jena pärit geodeetiliste instrumentide ja läätsedeni. Nende ülestähenduste kohaselt konfiskeeris Punaarmee oktoobris 1945 koguni Leipzigi loomaaia loomade jaoks mõeldud toidu. Paar nädalat hiljem konfiskeeris Punaarmee ka loomad ja viis need ilmselt Venemaale.147

Lisaks oma vara üleandmisele olid mõned kompaniid sunnitud kinni maksma ka transpordikulud. Teisi jälle sunniti müüma kaupa madalama hinna eest: Babelsbergi vaibavabriku nördinud omanik kurtis, et temalt nõuti hinna alandamist müügil Punaarmeele. Talunikud nurisesid samuti, et neil kästi müüa oma kaupu venelastele alla turuhinna, või neile ei maksta üldse midagi.148 Koos tehase demonteerimisega kaasnes mõnigi kord ka tööliste küüditamine, nad pandi lihtsalt rongi ja öeldi, et pärast saabumist NSV Liitu sõlmitakse nendega uus tööleping.149 Tehaste (nagu ka Leipzigi loomaaia) omanikud nõudsid oma vara eest kompensatsiooni Berliinist, aga sellest polnud mingit kasu. Kuulajad saatsid ka kirju raadiojaama Deutsche Rundfunk – mis oli toona üks väheseid kõigile nähtavaid võimuesindajaid Saksamaal – ja esitasid üha ühe ja sama küsimuse: kuidas mõtleb Saksamaa administratsioon neile maksta venelaste poolt ära viidud kauba eest? Ja millal hakatakse venelaste heaks töötavatele inimestele palka maksma?150

Kaduma läks ka eraomanike vara, mõnigi kord põhjendusega, et see kuulus natsile, olgu see siis ka tegelikult nii või mitte. Venelased võtsid ära raekodasid, puhkemaju, kortereid ja losse ning nende kiiluvees tegid sedasama saksa kommunistid, kellel oli oma uute kaadritöötajate jaoks vaja „partei peakortereid”, puhkemaju ja eluruume.151 Ühegi eraauto ega ka mööblitüki saatuses ei saanud olla kindel. Isegi marssal Žukov olevat oma isiklikust sõjasaagist sisustanud kenasti mitu Moskva korterit.

Vahel võitlesid saksa töölised oma tehaste päästmise nimel vägagi ägedalt, otsides sageli abi kommunistlikult parteilt, kes nende lootust mööda võinuks venelaste tegevusse sekkuda. Saksimaa parteijuhid saatsid 1945. aastal partei kõrgematele võimudele kirja, protestides kohalikele tööstusettevõtetele tööstuslikku klaasi tootva ainsa kompanii demonteerimise vastu. „Kui see demonteeritakse,” öeldi kirjas, „mõjutab see paljusid teisi kompaniisid.” Kompanii pöördus kohalike Nõukogude sõjaväevõimude ja kohalike ning maakonna parteijuhtide poole, aga ei saavutanud midagi ja saatis nüüd viimaks Berliini kommunistlikule parteile kirja, lootes sealt sekkumist. Partei keskkomitee tööstusosakond sai 1945. ja 1946. aastal niisuguseid kirju kümnete kaupa. Enamasti polnud sellestki abi.152

Aga kuigi hüvitisemaksete skaala oli siin kõige laiem, polnud reparatsiooni maksmine Saksamaa puhul ainulaadne. Natside omaaegsete liitlastena pidid ka Ungari, Rumeenia ja Soome maksma nafta, laevade, tööstuse sisseseade, toiduainete ja kütuse näol suurt sõjahüvitist.153 Ungari sundmakse suurust tuli korduvalt üle vaadata, sest Ungari galopeeriva inflatsiooni tõttu oli igasuguste asjade hinda raske arvestada. Tänapäevaste hinnangute kohaselt tuli maksta 300 miljonit dollarit (1938. aasta Ameerika dollarit) NSV Liidule, 70 miljonit Jugoslaaviale ja 30 miljonit Tšehhoslovakkiale. Teiste sõnadega moodustasid reparatsioonid aastail 1945–1946 umbes 17 protsenti Ungari sisemajanduse kogutoodangust ja veel 10 protsenti aastail 1946–1947. Pärast seda oli reparatsioonimaksete maht igal aastal umbes 7 protsenti sisemajanduse kogutoodangust kuni maksete lõppemiseni 1952. aastal.154

Nõukogude okupatsioon tõi kaasa muidki kulutusi. Punaarmee toitmine ja majutamine oma kulul osutus ungarlastele rängaks koormaks, nii kurdeti 1945. aasta suvel, et nimetatud kulud moodustavad juba 10 protsenti valitsuse eelarvest ja on toonud kaasa „toiduladude täieliku tühjenemise”. Samuti pidid ungarlased pakkuma peavarju ja elatist liitlaste – Nõukogude, Ameerika, Briti ja Prantsuse – umbes 1600 eraisikust ametimehele ja need kulud polnud ka sugugi väikesed. Väljaminekute hulgas, mille kohta Briti ja Ameerika ametiisikud esitasid ungarlastest võõrustajatele täpsed arved, olid kulutused „autodele, hobustele, klubidele, puhkusele, villadele, golfile ja tennisele”. Patakas lillekaupmeeste arveid põhjustas 1946. aastal suure skandaali, kui kommunistliku partei ajaleht Szabad Nép (Vaba Rahvas) avaldas selle kulutuse üksikasjad: Briti ja Ameerika delegatsioonide liikmed olid saatnud tohutul hulgal lilli oma uutele ungarlannadest „pruutidele” ja ootasid, et Ungari valitsus maksab sellegi kinni.155

Ükski samasugune skandaal Nõukogude delegatsiooni ei kummitanud, sest Nõukogude võimumehed mingeid arveid ei esitanud. Selle asemel kohtlesid nad kõike ettejuhtuvat sõjasaagina, konfiskeerides toiduaineid, riideid, kirikuaardeid ja muuseumieksponaate. Täiesti rutiinselt murti lahti asutuste seifid ja lukustatud laokastid ning viidi ära ka pakkide kaupa nüüd juba väärtusetut Ungari raha, pengősid. Ühel palju tähelepanu äratanud juhul demonteerisid Nõukogude ohvitserid ungarlaste protestidest hoolimata inglastele ja ameeriklastele kuuluva elektripirne tootva tehase ja saatsid selle seadmed NSV Liitu. Niisugusel „metsikute” sõjahüvitiste kogumise ajal demonteeriti veel umbes sada tehast.

Veelgi keerulisem lugu oli Ungaris sakslastele kuuluva varaga, mis Potsdami lepingu kohaselt tuli loovutada NSV Liidule. Ehkki koostati esialgne loetelu – esimesed kakskümmend suurt tehast ja kaevandust, siis veel viiskümmend ettevõtet –, polnud sugugi lihtne öelda, mis Ungaris kuulus Saksamaale ja mis mitte. Tegelikkuses konfiskeeriti ka Austria ja Tšehhi ettevõtteid nagu ka niisuguseid kompaniisid, kus mingi, aga kaugeltki mitte suurem osa kuulus Saksa aktsionäridele. Juutidele kuulunud varad, mille olid konfiskeerinud sakslased, konfiskeerisid nüüd ka venelased. Venelased väitsid, et neil on sellele varale moraalne õigus, sest „need ettevõtted olid osa Saksa sõjamasinast ja teenisid selle eesmärki hävitada Nõukogude Liit”.156 Alles 1946. aastal, kui inflatsioon väljus kontrolli alt ja riigi majanduse stabiilsus oli tõsises ohus, hakkasid Ungarile esitatavad hüvitisenõuded vähenema ja lakkasid viimaks täielikult.

Siiski polnud teljeriigid ainsad, kes pidid okupatsiooni eest kõrget hinda maksma. Kuigi toona oli see teada üksnes vähestele, pandi ka Poola rahvusvahelisi kokkuleppeid eirates sõjahüvitist maksma. Nõukogude sõjaväe arhiivides leidub andmeid, et muuhulgas demonteeriti ja saadeti minema Poznańi lähedal olnud traktoritehase, Bydgoszczi metallitöötlemistehase sisseseade ja Toruńist pärit trükipress, kõik sellest Poola osast, mis enne sõda ei olnud Saksamaa valduses. Niisuguste konfiskeerimiste õigustus – et tegu oli „Saksa” varaga – oli äärmiselt kahtlase väärtusega, kui pidada silmas, et suur osa „Saksa” varast Poolas oli (nagu Ungariski) varem konfiskeeritud poolakatelt või juutidelt.157

Tänu hiljutistele arhiivileidudele on nüüd samuti selge, et NSV Liit kavandas hoolikalt ka Ülem-Sileesias – mis oli osa sõjaeelsest Poolast – asuvate „Saksa” varade demonteerimist ja äraviimist (Alam-Sileesia, mis jääb eksitaval kombel põhja poole, oli olnud Saksa Reichi koosseisus). Veebruaris 1945 andis Stalin spetsiaalsele komisjonile ülesande teha sõja käigus „võidetud” varade inventuur, et need Nõukogude Liitu viia. Märtsikuuks oli komisjon juba teinud korralduse demonteerida ja saata ära terasetehase ja terastorude tehase seadmed, aga ka ennesõjaaegses Poolas Gliwices ja selle ümbruses leidunud sulatusahjud ja masinaehitustehased. Üksainus Ukraina terasetehas sai kolmkümmend kaks rongitäit – 1591 vagunit – sisseseadet.

Järgnenud kuude jooksul võttis Punaarmee maha tehaseid nii kaugel Saksa piirist kui Rzeszówis Poola kagunurgas. Demonteeriti mitu elektrijaama ja peaaegu alati Poola võimude teadmata. Toonane tööstusministri asetäitja Henryk Różański meenutas hiljem, et venelased kasutasid Poola raudteed ja Poola ronge: „Läks lahti omamoodi mäng, mille käigus vagunitel olevaid sümboleid üle ja uuesti üle värviti – mäng, mis lõppes Poola ja Vene raudteelaste tõsise konfliktiga.” Kord sõitis Różan´ski Katowicesse, kus kohalikud rääkisid talle, et Punaarmee tahab ära viia tsinkoksiidi tootva tehase seadmed. Ette teatamata sõitis ta kohale ja leidis, et masinad ja sulatusahjud on juba demonteeritud ja ootavad lumes.

Różan´ski esitas kohalikele Nõukogude võimudele protesti: tegu oli ikkagi Poola tehasega, mis asus enne sõda Poolale kuulunud territooriumil. Tehasel polnud kunagi olnud Saksa omanikke. See polnud kunagi olnud üheski sõjahüvitiste lepingus. Aga sellest ei tehtud väljagi. Poola võis küll olla olnud liitlane, aga nõukogulaste silmis oli see ikkagi vaenlane.158

Punaarmee sissetung Ida-Euroopasse 1944. ja 1945. aastal polnud hoolikalt ette planeeritud ja ka miski sellest, mis järgnes – vägivald, vargused, sõjahüvitised, vägistamised –, polnud ammu ette kavandatud. Nõukogude Liidu kohaloleku põhjuseks piirkonnas olid Hitleri sissetung Nõukogude Liitu, Punaarmee võidud Stalingradi ja Kurski all ning liitlaste otsus mitte tungida edasi itta kaugemale ja kiiremini, kui neil oli võimalus. Samas oleks ebaõige eeldada, et Nõukogude Liidu juhid polnud kunagi varem kavandanud sõjalist sissetungi kõnealusesse piirkonda või et nad suhtusid avanenud võimalusse ükskõikselt. Vastupidi, nad olid juba üritanud kukutada Ida-Euroopas senist poliitilist korda ja seda rohkem kui korra.

Kui Punaarmee sõdurid olid Ida-Euroopa suhtelisest jõukusest rabatud, siis Nõukogude Liidu juhte poleks see üldsegi üllatanud, sest nad tundsid seda kanti väga hästi. Lenin oli elanud mitu kuud Krakówis ja Poola maapiirkondades.159 Trotski elas aastaid Viinis. Kõik nad jälgisid tähelepanelikult Saksamaa poliitikat ja kõik nad pidasid Saksamaa ja Ida-Euroopa poliitikat oma poliitika kujundamisel eluliselt tähtsaks.