Читать книгу Must kui jää - Anne Stuart - Страница 5

Inimesed vatravad pidevalt kevadest Pariisis, mõtles Chloe Underwood mantlisse mässitult mööda tänavat kõndides, aga tegelikult ei olnud midagi võrreldavat talvega Tulede Linnas. Detsembri alguseks olid lehed kadunud, õhk karge ja jahe ning piisavalt turiste oli lahkunud, et elu talutavamaks muuta. Augustis imestas ta alati, mis küll sundis teda oma perekonnast viie tuhande kilomeetri kaugusele kolima. Kuid siis saabus talv ja see tuli talle liigagi hästi meelde.

Oleks abiks tulnud, kui ta oleks igal augustikuul linna turistidele jätnud, nagu kõik prantslased, kuid ta ei olnud veel leidnud tööd, mis sisaldaks sellist luksust nagu puhkused, tervisekindlustus või piisav palk. Tal oli vedanud, et ta oli üldse tööd leidnud. Praegu oli tema Prantsusmaal viibimine poolseaduslik ning enamik päevadest arvas ta, et ainuüksi seal olemine oli piisav õnnistus, isegi kui ta jagas tillukest korterit poe kohal teise pagulasega, kellel näis olevat väga vähe vastutustunnet. Sylvial oli vaevu meeles oma poolt üürist maksta, ta ei olnud ealeski oma elus põrandat pühkinud ning pidas iga mööblitükki või tasast pinda kohaks, kuhu oma hämmastavalt suurt garderoobi jätta. Samas kandis ta Chloega samamoodi number kolmkümmend kaheksa rõivaid ja tal ei olnud midagi nende laenamise vastu. Ta oli võtnud ka kindlaks nõuks abielluda mõne rikka prantslasega ning veetis selle eesmärgi täitmise nimel enamiku öödest nende kitsukesest elukohast eemal, jättes Chloele rohkem hingamisruumi.

Tegelikult oli see Sylvia, kes oli Chloele praeguse lasteraamatute tõlkija töö leidnud. Sylvia oli töötanud kaks aastat Les Frères Laurent’i firmas ja maganud kõigi kolme keskealise frère’ga¹, kindlustades endale töö ja korraliku palga väikese kirjastuse jaoks spiooniromaane ja põnevikke tõlkides. Lasteraamatutega teenis vähem ja Chloele maksti sellele vastavalt, aga vähemalt ei pidanud ta oma perelt raha küsima ega puudutama vanavanemate jäetud usaldusfondi. Mitte et tema vanemad teda tagant julgustaks. See raha oli mõeldud tema hariduseks ning lihttöö Pariisis ei käinud kohe kindlasti kõrgema taseme õppimise alla.

Kui vajadus töö järele teda niimoodi ei kammitseks, oleks ta endale leidnud juba midagi, mis esitaks suurema väljakutse. Tema prantsuse keel oli suurepärane, aga ta oskas soravalt ka itaalia, hispaania ja saksa keelt, üsna korralikult rootsi ja vene keelt ning isegi pisut araabia ja jaapani keelt. Chloe armastas sõnu, peaaegu sama palju kui söögi valmistamist, aga väljaspool kööki tundus ta andekam olevat. Vähemalt oli talle nii öeldud, kui ta kuulsast Cordon Bleu koolist poole aasta pealt välja visati. Nad ütlesid, et tal ei ole algaja kohta piisavalt kujutlusvõimet. Liiga vähe austust traditsioonide vastu.

Chloe ei olnud kunagi traditsioone üleliia austanud, sealhulgas ka oma pere meditsiinitraditsiooni. Ta oli jätnud kõik viis Underwoodi Põhja-Carolina mägedesse. Tema vanemad olid sise­haiguste arstid, kaks vanemat venda kirurgid ja vanem õde anestesioloog. Ning nad ei suutnud ikka veel uskuda, et Chloe ei püüa meditsiinikooli astuda, eirates tõsiasja, et keegi ei jälestanud vere nägemist rohkem kui tema, Underwoodi perekonna noorim liige.

Ei, Chloe ei pidanud seda kena rahahunnikut kätte saama enne, kui annab alla ja läheb meditsiinikooli. Kuid enne peaks põrgu kinni külmuma.

Aga ta oskas teha imelisi toite makaroni ja värskete aedviljadega ning tänu aktiivsele kõndimisele ei saanud süsivesikud täiel jõul kogunema hakata, kuigi need tundusid eriti tema tagumikku kiindunud olevat. Kahekümne kolmesena ei saanud ta jätkuvalt ülemeeliku teismelise figuuriga olla ning prantslannat ei hakanud ta kunagi meenutama. Tal ei olnud lihtsalt stiilitunnet, mida isegi tema toakaaslasel Sylvial – inglannal – kuhjaga oli. Ta võis Sylvia riideid kanda, aga ta ei suutnud kunagi ära õppida seda kergelt ülbet, pisut muigavat ilmet, mida igatses. Sama hästi võis tal siis ka suur tagumik olla.

Les Frères Laurent asus ühe vanema hoone kolmandal korrusel Montmartre’i lähedal. Chloe oli nagu alati esimene saabuja ning ta pani hakkama kannutäie kanget kohvi, mida ta armastas, hellitas siis tassi oma jahedate käte vahel ja vaatas alla kihavale tänavale. Vennad keerasid ööseks kütte kinni ning nooremtöötajana ei olnud tal lubatud termostaati näppida, nii et ta oli õppinud hoidma veel ühte kampsunit kitsukeses toaosas, mis oli talle määratud. Tal ei olnud töötuju – päev oli imeilus, taevas neid ümbritsevate vanade hoonete kohal sügavsinine ning millegi­pärast ei paelunud väikese väleda tuhkru Flora seiklused teda eriti. Seal ei olnud piisavalt seksi ja vägivalda, mõtles ta nukralt. Ainult kuivad moraalijutlused, mida pidas roosas balletiseelikus kiitsakas näriline, ja Ameerika vabariigi ennasttäis väärtused. Ta soovis, et Flora rebiks kas või kordki oma balletiseeliku seljast ja kargaks paharetist nirki, kes oli talle silma teinud. Kuid Flora ei langeks kunagi nii madalale.

Chloe võttis lonksu kohvi. Kange kui usk, magus kui armastus, must kui patt. Ta ei olnud õige pariislane enne, kui ta suitsetama õpib, aga nii kaugele ei läheks ta isegi oma vanemate ärritamiseks. Pealegi, mida kaugemal olid vanemad, seda vähem ärritavamaks nad muutusid.

Pidi mööduma veel üks tund, enne kui keegi teine kontorisse saabub, ja ta ütles endale, et keegi ei hooli sellest, kas ta lööb surnuks veel paar hinnalist hetke, enne kui asub igava Flora kallale. Mõni ime, et see tegelaskuju talle niivõrd närvidele käis. Ta vajas oma elus pisut rohkem seksi ja vägivalda.

Ole oma soovidega ettevaatlik, pomises vaikne hääl tema peas, kuid Chloe summutas selle endale kohvi sisse kallates. Seks oli selle puudumise tõttu viimased kümme kuud tähtsal kohal olnud, ja tema viimane armulugu oli nii tuhm, et tal ei olnud asenduse leidmiseks piisavalt energiat jätkunud. Claude ei olnud halb armuke. Mees tundis oma oskuste üle uhkust ning ootas, et kohmetu Américain oleks sobivalt pimestatud. Chloe ei olnud.

Vägivallata saaks ta arvatavasti hakkama, sest sellega kaasnes tavaliselt veri ja see ajas ta öökima. Mitte et ta oma elus eriti palju tõelist vägivalda oleks kogenud. Tema perekond hoidis teda kaitstuna ja ta suhtus oma turvalisusse terve austusega. Ta ei käinud ohtlikes linnaosades öösel uitamas, ta lukustas uksi ja aknaid ning vaatas enne Pariisi mõrtsukaliku liiklusega tee ületamist mõlemale poole ja palvetas usinalt.

Ei, ta võis pikisilmi oodata järjekordset talve alaköetud korteris, süües makarone, tõlkides raamatuid “Väle tuhkur Flora” ja “Mandariin Bruce”, kuigi kuidas sai üks mandariin oma elu elada, ei jõudnud talle pärale. Võib-olla sellepärast ta keskenduski Florale, teades, et tema järgmine tõlketöö räägib tsitruselisest.

Varem või hiljem leiab ta uue armsama. Võib-olla satub Sylvia viimaks kullapaja peale, kolib välja ning Chloe leiab mõne kena õrna prantslase, kellel on traatraamidega prillid, kõhetu keha ja kellele meeldivad eksperimendid toiduga.

Samal ajal ootas teda kindlameelne väike tuhkur, nagu ka hirmuäratav ülesanne leida prantsuskeelne vaste sõnale “kindla­meelne”.

Ta kuulis Sylviat enne tema saabumist – tema kallite kingade lärmakat klõbinat kahel trepikäigul ja täiuslikult värvitud huultelt kostvat summutatud vandumist oli raske mitte ära tunda. Ainuke küsimus oli see, miks ilmus Sylvia tööle kolm tundi enne seda, kui ta end tavaliselt kontorisse vedas?

Uks paugatas lahti ning Sylvia seisis seal hingeldades, iga juukse­karv omal kohal, iga sentimeeter meigist laitmatu. “Seal sa oledki!” hüüdis ta.

“Siin ma olen,” lausus Chloe. “Kohvi tahad?”

“Meil ei ole aega kohvi juua, pagan võtaks! Chloe, kallike, sa pead mind aitama. See on elu ja surma küsimus.”

Chloe pilgutas silmi. Õnneks oli ta Sylvia dramaatilisusega harjunud. “Mis nüüd?”

Sylvia peatus järsult, olles hetkeks solvunud. “Ma räägin tõsiselt, Chloe! Kui sa mind välja ei aita, ma... ma ei tea, mida siis teen.”

Ta oli hiiglasliku kohvri trepist üles tirinud – mõni ime, et ta oli sellist lärmi tekitanud. “Kuhu sa minna tahad ja mida mul sinu asendamiseks vaja teha on?” küsis Chloe alistunult. Tohutu kohver, millest enamikule inimestest oleks piisanud kahenäda­laseks reisiks, hoiaks Sylvia riides kolm või neli päeva. Kolm või neli päeva omaette olemist ja mitte kellegi järele koristamist. Ta saaks aknad avada ja lasta õhku sisse, ilma et keegi külma pärast kaebaks. Ta oli valmis abistama.

“Mina ei lähe kuhugi. Sina lähed.”

Chloe pilgutas taas silmi. “Kohver?”

“Ma pakkisin sulle asjad ise kokku. Sinu riided on kohutavad ja sa tead seda – ma panin sinna kõik, mis minu meelest sulle sobivad. Välja arvatud karusnahkse kasuka, aga sa ei saa ju loota, et ma sellest lahkuksin,” lisas Sylvia hetkeks asjalikult.

“Ma ei looda, et sa millestki lahkuksid. Ja ma ei saa kuhugi minna. Mida Laurent’id ütleksid?”

“Jäta nemad minu hooleks. Ma asendan sind,” lausus Sylvia teda takseerides. “Vähemalt oled sa vahelduseks korralikult riides, kuigi mina sinu asemel võtaksin selle salli ära. Küll sa sisse sulandud.”

Chloet läbistas paha aimus. “Kuhu ma sisse sulandun? Hinga sügavalt sisse ja ütle, mis sul vaja on, ning mina vaatan, kas saan sind aidata.”

“Sa pead,” ütles Sylvia järsult. “Ma ütlesin, see on...”

“Elu ja surma küsimus,” lõpetas Chloe lause. “Mida ma tegema pean?”

Osa Sylvia ärevusest kadus. “Ei midagi väga rasket. Veetma paar päeva kaunis maamõisas, tõlkima importijate seltskonnale, teenima hunniku raha ning olema teenijate armee teenindada. Imeline toit, imeline ümbrus ning ainuke halb asi on igavate ärimeestega tegelemine. Sa saad end peenelt riidesse panna, hunniku raha teenida ja flirtida kõigiga, kellele silm peale jääb. Sa peaksid mind säärase kuldse võimaluse eest tänama.”

Tüüpiline Sylvia, kes oma mõttes asjad pahupidi pööras. “Ja miks sa mulle siis seda kuldset võimalust pakud?”

“Sest ma lubasin Henryle, et veedan nädalavahetuse temaga Raphaeli hotellis.”

“Henryle?”

“Henry Blythe Merrimanile. Ühele Merrimani valduste pärijale. Ta on rikas, nägus, võluv, voodis hea ja jumaldab mind.”

“Kui vana ta on?”

“Kuuskümmend seitse,” sõnas Sylvia üldse mitte häbelikult.

“Ja kas ta on abielus?”

“Muidugi mitte! Mul on ikka mõned nõudmised ka.”

“Peaasi et nad on rikkad, vallalised ja hingavad,” lausus Chloe. “Ja kuhu ma siis täpselt minema peaksin?”

“Auto on juba teel sind peale võtma. Tegelikult arvatakse, et mind võetakse peale, aga ma helistasin ja selgitasin olukorda ning ütlesin, et sina asud minu kohale. Neil on vaja vaid prantsuse keelest inglise keelde ja vastupidi tõlkimist, mis sinu jaoks on käkitegu.”

“Aga Sylvia...”

“Palun, Chloe! Ma anun sind! Kui ma nad hätta jätan, ei saa ma enam ühtegi tõlketööd ja Henryle ei saa ma veel ­päris täielikult loota. Ma vajan neid väikseid nädalalõpuotsi sissetuleku suurendamiseks. Sa tead ju, kui vähe Frère’d maksavad.”

“Umbes kaks korda rohkem kui mulle.”

“Sel juhul on sulle seda raha veel rohkem vaja,” sõnas Sylvia heitumata. “No kuule, Chloe, lase käia! Ole vahelduseks metsik ja ohtlik! Paar päeva maal on täpselt see, mida vajad.”

“Metsik ja ohtlik kamba ärimeeste seltsis? Millegipärast ei suuda ma seda hästi ette kujutada.”

“Mõtle toidule.”

“Mõrd,” lausus Chloe lustlikult.

“Ja arvatavasti on neil ka jõusaal. Enamikus neis konverentsikeskusteks muudetud suurtes vanades majades on. Sa ei pea oma pepu pärast muretsema.”

“Topeltmõrd,” sõnas Chloe, kahetsedes, et oli üldse kunagi väljendanud muret oma keha kumeruste pärast.

“No kuule, Chloe,” lausus Sylvia mesimagusalt. “Sa ju tead, et tahad seda. Sul on seal imetore. See ei ole nii igav kui arvad, ja äkki saame sinu naastes minu kihlust tähistada.”

Chloe kahtles selles. “Millal ma lahkuma pean?”

Sylvia tõi kuuldavale vaikse rõõmuhõiske. Mitte et ta oleks üldse tõsiselt mõelnud, et ta ei saa oma tahtmist. “See on kõige parem osa. Limusiin on arvatavasti juba all. Sa pead võtma ühendust härra Hakimiga ja tema ütleb, mida teha.”

“Hakimiga? Mu araabia keel on vilets.”

“Ma ju ütlesin, kogu jutt käib prantsuse keelest inglise keelde ja vastupidi. Importijate seltskonnad on alati eri rahvustest, aga kõik kõnelevad kas inglise või prantsuse keelt. Käkitegu, Chloe. Rohkem kui ühes mõttes.”

“Kolmekordne mõrd,” lausus Chloe. “Kas mul on aega...?”

“Ei. Kell on kaheksa kolmkümmend kolm ja limusiin pidi saabuma kaheksa kolmkümmend. Need inimesed kipuvad väga täpsed olema. Pane lihtsalt pisut meiki peale ja lähme alla.”

“Mul on juba meik peal.”

Sylvia tõi kuuldavale meeleheitliku ohke. “Mitte piisavalt. Tule minuga ja ma teen su korda.” Ta haaras Chloel käest ja hakkas teda tualettruumi poole tirima.

“Ma ei vaja korda tegemist,” protesteeris Chloe, tõmmates käe vabaks.

“Nad maksavad päevas seitsesada eurot ja sina pead vaid rääkima.”

Chloe pistis käe tagasi Sylvia pihku. “Tee mind korda,” lausus ta ning järgnes Sylviale toa tagaosas asuvasse kitsukesse tualettruumi.

Bastien Toussaint, keda tunti ka Sebastian Toussaint’i, Jean-Marc Marceau, Jeffrey Pillbeami, Carlos Santeria, Lihunik Vladimiri, Wilhelm Minori ja veel terve hulga nimede ja identiteetide all, läitis sigareti ja tõmbas suitsu kerge mõnuga sisse. Viimased kolm tööd olid mõeldud mittesuitsetajale ning ta oli sellega külma ükskõiksusega kohanenud. Ta ei lasknud tavaliselt nõrkustel endale mõjuda – ta oli üsna kindlameelne sõltuvuste, valu, piina ja õrnuse puhul. Ta võis mõnikord olla halastav, kui olukord seda nõudis. Kui mitte, seadis ta silma pilgutamata õigluse jalule. Ta tegi, mis vaja.

Aga vajas ta sigaretti või mitte, ta nautis seda, täpselt nagu peeneid veine õhtusöögil ja linnaseviskit, mis pidid panema teda valvsust kaotama ja ebadiskreetseks muutma. Ja ta oli valmis lobisema piisavalt palju, et teised oleksid rahul ning talle tuleks see kasuks. Ta võis sedasama teha viinaga, kuid ta eelistas viskit, kavatses seda nautida koos sigarettidega ning ta loobub neist, kui töö on tehtud.

See oli kestnud kauem kui enamik tema ülesannetest. Tema katte kallal oli töötatud üle kahe aasta ja kui ta oli üksteist kuud tagasi oma rolli astunud, oli ta olnud enam kui valmis. Ta oli kannatlik mees ning teadis, kui kaua läks asjade liikvele tõukamisega. Kuid palgapäev oli lähedal ning see teadmine andis talle külma rahulolu, kuigi ta hakkas Bastien Toussaint’i järele igatsema. Ta oli temaga juba harjunud – kerge prantslaslik sarm, nutikas halastamatus, naiste piidlemine. Ta oli Bastienina saanud rohkem seksi kui kunagi varem. Seks oli teine nauding, mida ta võis võtta või jätta, mõnu, mida ta pidi selle oma teele sattudes nautima. Tal pidi olema abikaasa Marseilles’s, kuid see ei muutnud eriti midagi. Enamikul meestest, kellega ta pidi kohtuma, olid naised ja lapsed, kenad väikesed tuumperekonnad kodumaal. Lapsed ja naised, kes elasid rõõmsalt nende ühise ameti kasumist.

Import. Lähis-Idast puuvilja importimine. Austraaliast loomaliha importimine. Relvade importimine neile, kes maksid kõige kõrgemat hinda.

Vähemalt ei olnud seekord tegemist narkootikumidega. Heroiini smugeldamisega ei olnud ta end kunagi täiesti mugavalt tundnud. Totakas sentimentaalsus – inimeste enda valik oli narkootikume tarbida, tema jagatud relvadest kuuli saada mitte. See oli vist seotud tema endise eluga, mis oli jäänud nii kaugele, et mees vaevu mäletas seda.

Oli külm, karge talvepäev. Õhus oli tunda kerget õunalõhna ja kuulda rahustavat riisumisheli, kui aiatöölised suure maja ees lehti rehitsesid. Enamikul töötajatest olid lohvakate riiete all relvad. Poolautomaatsed, võib-olla Uzid. Võimalik, et tema saadetud.

Oleks pagana naljakas, kui üks neist ta tapaks.

Mees viskas sigareti maha ja kustutas selle jalaga. Keegi tuleb ja koristab koni ära, keegi, kes koristaks sama rahulikult ära ka tema, kui nii kästakse. Oli kummaline, et ta tõesti ei hoolinud sellest.

Uks avanes tema taga ja Gilles Hakim astus päikesevalgusse. “Bastien. Me joome raamatukogutoas kohvi. Tule õige ja liitu meiega. Kohtud teistega. Me ootame vaid tõlki.”

Bastien pööras selja kaunile detsembripäevale ning järgnes Hakimile majja.

1 frère pr. k. – vend. – Tõlk.