Читать книгу Must kui jää - Anne Stuart - Страница 7

Keegi oli teinud väga ränga vea, saates selle noore naise lõvikoopasse, mõtles Bastien. Chloe ei olnud kaugeltki selline osav agent, keda oli säärases pinevas olukorras vaja. Mees oli sekunditega aru saanud, et Chloe mõistab kõiki toas räägitud keeli ning arvatavasti veel rohkemgi, ning ta ei olnud osav seda varjama. Kui Bastienil oli selle taipamiseks kulunud mõni hetk, siis ei lähe ka mõnel teisel selleks enam eriti kaua.

Küsimus on, kes oli naise saatnud ja miks? Kõige ohtlikum võimalus oli see, et naine oli tulnud tema isikut välja nuhkima. Nii palju kui Bastien teadis, ei kahtlustanud teda keegi, kuid kunagi ei võinud asju iseenesestmõistetavalt võtta. Mees mängis pühendunud seelikuküti osa – küpse noore naisterahva seltskonda saatmine oli täiuslik sööt, nagu noore hirve džunglisse pistmine, et näljast pantrit püüda. Kui ta Chloet taga ajama hakkab, siis enda rollile vastavalt.

Naine oli ohtlikult oskamatu. Tema elutarkuse fassaad oli õhkõrn – üks pilk tema pruunidesse silmadesse ja Bastien oli nendest kõik välja lugenud. Närvilisuse, isegi häbelikkuse ning tahtmatu seksuaalse sädeme. Chloe oli ülepeakaela sees.

Samas jälle võis naine olla palju osavam, kui paistis. See kõhklev, pisut pelglik pealispind võis olla osa näitemängust, et teda jälgedelt kõrvale juhtida.

Kas Chloe oli tulnud tema pärast või kellegi teise? Kas Komitee kontrollis tema tegutsemist? See oli alati võimalik – ta ei olnud vaevunud peitma tõsiasja, et oli uskumatult väsinud ega hoolinud millestki. Elul ja surmal ei tundunud tema jaoks suurt vahet olevat, aga kui juba Komitee heaks tööle hakata, ei lasknud nad sinust kunagi lahti. Ta saab surma ning arvatavasti pigem varem kui hiljem. Mademoiselle Underwood oma ujeda pilgu ja pehme suuga võis olla just see, kes selle põhjustab.

Oli vaid üks küsimus. Kas ta laseb naisel seda teha?

Arvatavasti mitte. Bastien oli kurnatud, läbi põlenud, seesmiselt tühi, aga ta ei kavatsenud vaikselt lahkuda. Veel mitte.

Pealtnäha oli tema ülesanne lihtne. Auguste Remarque oli eelmisel kuul surma saanud autopommiplahvatuses, mis oli salajase antiterrorismiorganisatsiooni töö, mida väga vähesed teadsid Komitee nime all. Kuid tegelikult ei olnud Komiteel sellega midagi pistmist. Auguste Remarque oli ärimees, keda motiveeris vaid kasum, ning Komitee juhid mõistsid seda ja tegutsesid sellele vastavalt. Nad pidid vaid silma peal hoidma Remarque’il ja relvakaubitsejatel, hoidma end kursis sellega, kes mida ja kuhu saatis, ning langetama tarku otsuseid selle suhtes, millal sekkuda. Võimsate automaatrelvade saatmine teatud Aafrika arenguriikidesse võis kaasa tuua tsiviilisikute surma ning suurriikide jaoks olid need vaesed riigid vähetähtsad. Vähemalt nii oli tema ülemus, auväärt Harry Thomason öelnud.

Bastien teadis loomulikult, miks. Nendes riikides ei olnud naftat ning seega olid nad Komiteele ja selle võimsatele eratoetajatele vähetähtsad.

Bastieni töö oli hoida silma peal relvakaubitsejatel, mängides ühte neist. Kuid Remarque’i mõrv oli kõike seda muutnud. Hakim, Remarque’i parem käsi, oli selle kokkusaamise korraldanud ning nad kavatsesid territooriumid omavahel uuesti ära jagada ja uue juhi valida. Mitte et need oleksid olnud inimesed, kes suutsid teistega hästi koostööd teha, kuid relvakartelli juht hoolitses ka tüütute äriasjade eest, lastes teistel keskenduda loodud relvadest ohtlikemate hankimisele ja laialisaatmisele.

Hakim oli hoolitsenud pisiasjade eest, kuid muutunud pisut liiga ambitsioonikaks. Ta tahtis asuda Remarque’i kohale ning sealhulgas võtta endale ka tema ahvatlevad territooriumid. Selles peitusidki probleemid. Aastakümneid kestnud kaubitsemise, mõrvade ja pistiseandmise ajal oli kadunud Auguste Remarque kontrollinud enamikku saadetistest Lähis-Idas, mis oli lõputu turg.

Sellised piirkonnad nagu Tšiili, Kosovo, Põhja-Iirimaa ning Jaapani sektid, võisid hääbuda ning nende relvasoov kaduda, kuid Lähis-Idal ei saanud sellest kunagi küllalt. Ja kuna Ameerika oli kismasse sekkunud üha uuesti ja uuesti, püüdes jõuga kontrolli haarata, olid asjad vaid hullemaks muutunud.

Relvakartelli liikmed tahtsid sellest ahvatlevast kasumist õiglast osa. Ja Hakim ei olnud asendamatu.

Bastienil ei olnud kiiret sellega, et näha, kuidas kõik lõpeb – ta võis päev või paar mängu jälgida ja oodata. Kartelli liikmed olid saanud ükshaaval teada, et Hakim oli Remarque’i mõrva taga, ning nad ei olnud sellega rahul. Keegi peab kõrvaldama mehe paari järgmise päeva jooksul ja kui nendel see ei õnnestu, jääb see Bastieni teha.

Juttu Hakimi reetlikkuse kohta oli olnud üsna lihtne vaikselt levitada. Põhimängijate erinevad reaktsioonid olid kohe väga huvitavad olnud, kuna tegelikult ei olnud Hakim Remarque’i surma taga, isegi kui ta oli täiesti valmis sellest kasu lõikama. Palgamõrva oli tellinud keegi salajasest relvakartellist. Keegi, kes oli seal ka praegu või pidi peatselt saabuma. See inimene oli arvatavasti rõõmus, et osutati kellegi teise poole, kuid seni ei olnud Komitee veel välja uurinud, kes oli seda tegelikult teinud. Lihtne loogika väitis, et see on parun von Rutter. Heatujulise pealispinna all peitus jõhker, kannatamatu mees ning ta oli oma tahtmist saanud pigem hirmutamistaktika kui peene tegutsemisega. Rääkimata tema võrdsest partnerist, tema noorest abikaasast Moni­que’ist.

Üks Bastieni kaasagent oli oma panuse pannud härra Otomile, vaoshoitud vanale Yakuza bossile, ja ka Ricetti oma maffiasidemetega oli võimalus. Ning ka madame Lambert’i ei saanud kunagi alahinnata.

Nad kõik olid selleks võimelised ja kõigil oli selleks põhjus ning kui neist keegi mõrva tellis, ei pea Komitee seda tähtsaks.

Kuid Bastien pani panuse nende väikese grupi viimasele saabujale. Christos Christopoulous oli pealtnäha vaid tähtsusetu tegelane. Kreeka sidemed olid alati tühised olnud, kuid Bastienile maksti umbusklikuks olemise eest. Ja Bastien Toussaint’ina elatud üheteistkümne kuu jooksul oli ta saanud teada, et Christos oli neist kõigist kõige ohtlikum. Tema oli see, kes kõige tõenäolisemalt tellis Remarque’i tapmise autopommiga koos naise, tütre ja kolme väikese lapselapsega.

Thomason oli teda uskunud ja talle ülesande andnud. Hakim pidi surema – ükskõik kes ka vastutav ei olnud, Remarque’i mõrva ei saanud teha tema abita.

Ja kui Christos valitakse kartelli juhiks, peab ka tema surema. Teistega sai hakkama – kreeklasega mitte.

Võib-olla ei valita Christost ning Bastien saab taas kord kaduda mõne teise nime, rahvuse ja missiooni varju mõnel teisel kontinendil. Mitte et sel oleks tähtsust olnud – need kõik tundusid samasugused olevat, head ja halvad olid kõik ühesugused.

Üks asi oli kindel, Bastien ei saa mitte midagi teha, kui too süütu väike uustulnuk talle noa ribide vahele pistab.

Mehel ei olnud mingeid illusioone selle suhtes, et ta on selles olukorras üksinda. Signor Ricetti noor meesarmuke oli Jensen, briti agent, kes rääkis oma abikaasale, et reisib palju ravimifirma esindajana.

Bastien oli õppinud mitte kedagi usaldama, sealhulgas ka oma kaastöötajaid. Oli alati võimalik, et Thomason oli otsustanud, et Bastien ise on väärtusetuks muutunud. Jensen võib ta kõrvaldada, kui tal on seda teha kästud, kuid temal oli õnnestumiseks parem võimalus kui neiul. Igaühel oli. Kui temast tõesti taheti lahti saada, vajati selleks kedagi nutikamat.

Kedagi pisut meisterlikumat kui armas mademoiselle Underwood.

Naine on seal kas tema või kellegi teise pärast. Võib-olla ainult teabe kogumiseks, võib-olla soovimatu mängija kõrvaldamiseks. Bastienil pruukis vaid midagi Hakimile öelda, ja naine oleks see, kellest vabanetakse. Isegi kui Hakim ise oli neiu palganud, pühitaks ta minema puhtalt ja korralikult.

Bastien ei olnud selle tegemiseks päris valmis, isegi kui see oli kõige turvalisem tee. Teda ei toonud sellesse ärisse turvatunde soov ning mademoiselle Underwood võis osutuda kasulikumaks pigem elusalt kui surnult. Ta kavatses välja uurida, kes oli naise saatnud ja miks, ning mida varem ta seda teada saab, seda parem. Hoolikas planeerimine oli tähtis, kuid kõhklemine hävitav. Bastien kavatses välja uurida, mis vaja, ja siis Hakimile vargsi sõna poetada. Kahju, et selline paljutõotav elu kustutatakse, aga naine oleks pidanud ohust teadlik olema juba siis, kui selle töö vastu võttis. Ja Bastien oli igasuguse sentimentaalsuse juba ammu kaotanud.

Ta soovis vaid, et teaks, miks naine seal viibib.

Chloe oli pisut ärevil. Ta magas sügavalt paar tundi õhukese siidkatte all keras, seejärel oli ta istunud soojas vannis, mille veele oli lisatud Chaneli parfüümi, pannud selga Sylvia riided ning näole Sylvia meigi. Paar minutit oli seitsmest puudu ja ta pidi jalga libistama naeruväärselt kõrgete kontsadega kingad ning liuglema allkorrusele nagu elegantne olend, keda teeskles end olevat.

Ärevustundele oli teinud alguse aluspesu. Chloe kandis tavalist valget puuvillpesu. Talle olid maitse järele pits, satiin ning sügavad, julged värvid, kuid rahakotile mitte ning ta oli kulutanud riietele mõeldud eurod asjadele, mida ka nähakse.

Sylvia veetis palju aega aluspesus, harva üksinda, ja tema korsettide, püksikute, rinnahoidjate ja sukahoidjate kogu oli kõigis vikerkaarevärvides, mõeldud nautimiseks nii nende kandjale kui ka vaatajale. Chloe ei plaaninud hetkel publikut, mitte siin, mitte praegu. Bastien Toussaint võis mõtted mujale viia, kuid Chloe ei olnud huvitatud abielumeestest, seelikuküttidest ega tegelikult mitte kellestki enne, kui ta Pariisi tagasi läheb. See töö pidi olema käkitegu, paar puhkuspäeva maal, tõlkides igavaid äriasju.

Miks ta siis nii neetult närviline on?

Selle taga oli arvatavasti lihtsalt härra Toussaint oma magamistoasilmade ja aeglase, seksika häälega. Või hoopis kõigi külaliste kahtlustav olek – nad tegelesid vist millegi väga võimsaga, et nad nii paranoilised olid. Kuigi Chloe kogemuse järgi oli enamiku inimeste meelest just nende mured eriti tähtsad. Võib-olla oli nende käes mõne uue kangatüübi valem. Järgmise hooaja kingajoonised. Kalorivaese või retsept.

See ei olnud tähtis. Ta kavatses püsida mingis märkamatus nurgas ja tõlkida, kui seda temalt palutakse, lootes, et keegi ei ütle midagi piinlikku keeles, mida ta ei pidanud mõistma. Kuigi asjale tuleks kasuks, kui tal oleksid kaasas enda riided – Sylvia omad ei olnud loodud märkamatuks jäämiseks.

Võib-olla peaks ta lihtsalt peavalu teesklema, tagasi voodisse ronima ja homme kõigega tegelema. Nii palju kui tema teadis, ei olnud ta terve ööpäeva nende käsutuses ning tänane õhtu pidi olema vaid seltskondlik üritus. Nad ei vaja teda ja temal ei ole vaja olla inimeste juures, kes joovad piisavalt palju, olemaks veelgi ebadiskreetsemad kui olid pärastlõunal.

Samas jälle ei oleks arvatavasti halb mõte välja uurida, miks nad nii paranoilised on. Kui vastus talle ei meeldi, võib ta lihtsalt teatada, et peab koju minema. Monsieur Hakim oli raiunud, et tegelikult ei ole teda vaja, ja Chloe arvas, et nad saavad ka ühise keele kasutamiseta hakkama. Lõppude lõpuks oli tema meelerahu tähtsam kui helde päevatasu.

Kuid seitsesada eurot võis pisut ebameeldivust leevendada ning Chloe ei olnud mingi eriline argpüks. Ta läheb allkorrusele, naeratab võluvalt, joob õige pisut veini – mitte nii palju, et ta diskreetsuse kaotaks – ja hoiab Bastien Toussaint’ist eemale. Mees muutis teda ärevaks, nii oma tumedate seletamatute silmade ja oletatava huviga tema vastu. Mingil põhjusel ei suutnud Chloe seda päriselt uskuda. Ta ei olnud inetu naine, aga ta ei olnud kindlasti selle mehe tüüp – selleks olid supermodellid ja miljonäride tütred.