Читать книгу Must kui jää - Anne Stuart - Страница 6

Chloel oli liiga palju aega, et mõelda, kui tormakas ta oli olnud. Vormirõivas sohver hoidis nende vahel olevat klaasist vaheseina ees, närvide rahustamiseks napsu võtmiseks oli kell liiga vähe, ning Sylvial oli tema minema saatmisega nii kiire olnud, et ta oli unustanud mõne raamatu kaasa võtta. Talle olid selleks näiliselt lõputuks reisiks seltsiks vaid tema enda mõtted.

Ta tõstis automaatselt käe, et oma pikki pruune juukseid kõrva taha panna, kui talle meenus ime, mille Sylvia oli korda saatnud kolme minutiga pelgalt käputäie meigivahendite ja pintsli abil. Raamatut tal ehk ei olnud, kuid tal oli Sylvia Hermèse kotis kivipuuder ja ta tahtis endale vargsi veel ühe pilgu heita. Et näha võõrast nägu vaatamas endale vastu samasuguste rahulike pruunide silmadega, nagu tal olid alati olnud, kuigi nüüd olid need hajutatud pliiatsijoonega rõhutatud ning nägid tema kahvatus näos suure­pärased välja. Pikad, sirged, pruunid juuksed ei rippunud enam tema näo ümber – Sylvia oli neisse vahtu pannud ja nendega jännanud, nii et vähem kui minutiga muutusid need loiust loorist kohevaks lakaks. Chloe kahvatu suu oli nüüd lopsakas, punane ja läikiv ning laenatud sall tema õlgadel oli täpselt õigesti seatud.

Küsimus oli, kui kaua ta seda illusiooni jätkata suudab? Sylvia oskas ennast kolme minutiga selliseks teha – tal oli kulunud alla viie minuti, et muuta Chloe ilmetust pruunist käblikust paabulinnuks. Chloe oli püüdnud sama tulemuseni jõuda mitmel korral, aga alati oli midagi puudu jäänud. “Vähem on rohkem,” oli Sylvia teda õpetanud, aga rohkemast ei piisanud kunagi.

Ja ta rabeles ilmaasjata. Nad tahtsid tõlki, mitte modelli, ja kui Chloe üldse midagi oskas, siis keeli. Ta võib töö ära teha ning ülejäänud aja teeselda, et kuulub lossi, mitte tillukesse korterisse, mis oli alati kapsa järele haisenud. Ja ta sööb, mida tahab.

Kolm või neli ööd lossis ning siis tuleb ta tagasi ja Sylvia on talle kõvasti võlgu. See ei pruugi olla seks ja vägivald, mida ta nii kangesti igatses, aga vähemalt oli see mingi muutus. Ja kes teab, äkki on mõnel igaval ärimehel nägus noor assistent, keda huvitavad ameerika tüdrukud. Kõik oli võimalik.

Mirabeli loss on rohkem turvatud kui Fort Knox, mõtles Chloe pool tundi hiljem, kui nad alustasid sõitu mitmete väravate, kontrollpunktide, relvastatud valvurite ja rihma otsas hoitavate koerte vahel. Mida sügavamale valdustesse nad jõudsid, seda rahutumaks Chloe muutus. Sissesaamine oli piisavalt raske. Väljasaamine paistis peaaegu võimatu olevat, kui teda just minema ei lasta.

Ja miks nad ei peaks laskma? Tema mõtted olid naeruväärsed ning kui limusiin viimaks laia trepi ees peatus, õnnestus tal nii uudishimu kui kujutlusvõime kontrolli alla saada ning auto tagaistmelt välja ronida pisut Sylvia graatsilisust matkides.

Teda ootav mees oli pikk, vanemapoolne ja riides paremini kui keskmine prantslane, mis tähendas, et ta oli tõeliselt hästi riides. Ta oli selgelt Lähis-Ida päritolu ning Chloe kinkis talle oma säravaima naeratuse. “Monsieur Hakim?”

Mees noogutas ja surus tal kätt. “Ja teie olete preili Underwood, preili Wickhami asendaja. Ma sain äsja teada, et teie tulete. Kui oleksin seda teadnud, oleksin teid reisist säästnud.”

“Mind reisist säästnud? Te ei vaja mind?” Kaks või enam tundi linna tagasi sõitu ei olnud Chloe soovitud tegevuste nimekirjas just esikohal ning veel vähem tahtis ta jääda ilma rahast, mida Sylvia oli talle maininud.

“Meid on vähem kui oodatud ning ma arvan, et suudame üksteist ka välise abita mõista,” lausus mees leebel, hästi kohandatud toonil. Nad rääkisid inglise keeles ning Chloe läks kiiresti prantsuse keelele üle.

“Kui te nii soovite, monsieur, aga ma olen kindel, et võin üsna kasulikuks osutuda. Mul ei ole paariks järgmiseks päevaks midagi plaanitud ja jääksin enam kui rõõmuga siia.”

“Kui teil ei ole midagi muud plaanitud, saate minna tagasi Pariisi ja kena puhkust nautida,” pani mees samas keeles ette.

“Kardan, et minu korter ei ole puhkamiseks just kõige parem koht, monsieur Hakim.” Ta ei teadnud, miks ta püüdis veenda meest lubama teda sinna jääma. Ta ei olnud ju sinna tulla tahtnudki – ainult Sylvia keelitamine oli talle augu pähe rääkinud. See ja mõte seitsmesajast eurost päevas.

Aga nüüd kui ta siin oli, ei tahtnud ta tagasi minna. Isegi kui see oleks tark tegu.

Härra Hakim kõhkles, paistes vaidlushimuliste naistega mitte harjunud olevat. Seejärel ta noogutas. “Ehk olete meile tõesti kasulik,” sõnas ta. “Oleks kahju, kui te ilmaasjata nii pika sõidu ette võtsite.”

“See oli tõesti pikk sõit,” lausus Chloe. “Juht vist eksis ära – me möödusime mitmest kohast rohkem kui üks kord. Järgmisel korral peaks ta kaardi kätte võtma.”

Hakimi naeratus oli põgus. “Ma hoolitsen selle eest, mademoiselle Underwood. Seniks aga laseme teenritel teie kohvri eest hoolitseda ning teie tulge kohtuma külalistega, kelle heaks tõlkima hakkate. See ei tohiks olla liiga ränk ülesanne, ja kui meil koosolekut ei ole, saate omaette kaunist ümbrust nautida. Ning loomulikult muudab nii kauni noore naise juuresolek meie töö vaid sujuvamaks.”

Mingil põhjusel tundusid tavalised prantsuse head kombed Hakimi puhul kergelt viltused ning Chloe tabas end soovilt käsi pesta. Ta kinkis mehele emaliku naeratuse, mida ta hoidis tavaliselt kõige tiirasematele Laurent’i vennakestele, pomisedes: “Te olete liiga lahke,” ja järgnes talle marmortrepist üles.

Paljud vanad lossid olid muudetud luksushotellideks ja konverentsikeskusteks ning rääbakamad pansionaatideks. See oli elegantsem kui kõik teised, mida naine oli näinud või millest kuulnud, ja selleks ajaks kui Hakim teda suurde ruumi juhatas, avastas ta, et muutub aina ärevamaks.

Vähemalt ei olnud ta ainuke naisterahvas. Ruumis jõid kaheksa inimest kohvi ning tema pilk käis neist kiiresti üle. Kahel naisel ei olnud ühist muud kui hea välimus – madame Lambert oli pikk, teatavas vanuses, riietatud, nagu Chloe tänu Sylviale ära tundis, Lagerfeldi. Teine naine oli pisut noorem, kolmekümnendate eluaastate alguses, pisut liiga ilus ja pisut liiga reibas. Tutvustamine kulges sujuvalt – seal oli härra Otomi, vanem, väärikas jaapanlane, kes rääkis õnneks suurepärast inglise keelt, ja tema külma pilguga assistent Tanaka-san; signor Ricetti, edev keskealine mees, kelle nägus noor assistent oli selgelt ka tema armuke; ja parun von Rutter, kõik etteaimatavad, mitte kedagi eriti huvitavat, kui välja arvata...

Kui välja arvata see mees. Chloe lõi kiiresti pilgu maha, olles oma ootamatust reaktsioonist hämmingus. Talle ei meeldinud ülikonnas mehed, isegi kui see oli Armani. Talle ei meeldinud ärimehed – enamik neist olid täielikult huumorimeeleta ning soovisid vaid raha saada. Chloe armastas Prantsusmaa juures palju asju, aga kinnisidee finantsasjade vastu ei olnud üks neist. Kahju, et see mees on üks neist, mõtles ta. See ei olnud õiglane, et ta tunneb hetkega tõmmet inimese poole, kes ei tuleks kõne allagi.

Madame Lambert, signor Ricetti, parun ja paruness von Rutter, Otomi ja Toussaint.

Bastien Toussaint. Vähemalt paistis mees tema vastu mitte mingisugust huvi tundvat, kuulates ära tutvustuse, noogutades ja heites siis Chloe selgelt oma mõtetest. Naise reaktsioonil ei olnud mingit põhjust – Bastien Toussaint ei olnud kõige nägusam mees, keda ta iial näinud oli. Ta oli teistest veidi pikem, sale, kitsa näo ja tugeva ninaga. Tema silmad olid tumedad, peaaegu läbipaistmatud, ning Chloe kahtles, kas need teda üldse nägid. Mehel olid pikad, paksud, mustad juuksed, ebatavalised, võib-olla isegi ootamatult edevad. Chloe ei tahtnud ju edevat meest, ega?

Jah, tahtis, kui see oli Bastien Toussaint. Chloe pööras pilgu mehelt kõrvale, kui tema kõrvad tabasid signor Ricetti itaaliakeelse vadina.

“Mida tema siin teeb?” nõudis mees maruvihaselt. “Tulema pidi see loll briti naine. Kust me teame, et saame teda usaldada? Ta ei pruugi olla nii tähelepanematu kui teine. Saa tast lahti, Hakim.”

“Signor Ricetti, on ebaviisakas rääkida itaalia keeles inimese ees, kes ei mõista seda keelt,” lausus Hakim laitvalt inglise keeles. Ta heitis pilgu Chloe poole. “Te ju ei räägi itaalia keelt, ega, mademoiselle Underwood?”

Chloe ei teadnud, miks ta valetas. Hakim muutis ta närviliseks ning Ricetti selge vaenulikkus ei tulnud kasuks. “Ainult prantsuse ja inglise keelt,” lausus ta rõõmsalt.

Ricettit see ei rahustanud. “Ma arvan ikkagi, et see on liiga ohtlik ja teised on minuga kindlasti nõus. Madame Lambert, monsieur Toussaint, kas te ei leia, et me peaksime selle naise ära saatma?” Ta rääkis endiselt itaalia keeles ja Chloe hoidis nägu ilmetuna.

“Ära ole idioot, Ricetti.” Madame Lambert rääkis itaalia keelt briti aktsendiga, mis oli üllatav. Nagu Sylvial, oli temalgi kuidagi õnnestunud endasse imada prantsuse naise kirjeldamatu šikk olek, midagi, mis seni oli Chloest kaugelt mööda läinud.

“No mina arvan, et ta peaks jääma,” sõnas Bastien Toussaint laisal häälel. “Ta on ärasaatmiseks liiga kena. Mis kahju ta võiks teha? Tal ei ole arvatavasti aruraasugi peas – ta ei suudaks ridade vahelt lugeda.” Mehe itaalia keel oli täiuslik, vaid pisut prantsuse aktsendiga ning millegagi, mida Chloe ei suutnud hästi mõista. Tema hääl oli madal, aeglane ja seksikas. Asjad ei liikunud paremuse poole.

“Mina ütlen ikkagi, et temast on ainult tüli,” lausus Ricetti kohvitassi käest pannes. Chloe märkas, et tema käed värisesid kergelt. Ehk liiga palju kohvi? Või midagi muud.

“No seda ei pea küll kordama,” lausus parun. Ta oli tüse, valgete juustega, vanaisalik ning Chloe veider halb eelaimus hajus pisut. “Tere tulemast Mirabeli lossi, mademoiselle Underwood,” sõnas mees prantsuse keeles. “Me oleme väga tänulikud, et saite viimasel hetkel tulla.”

Chloel kulus põgus hetk, enne kui talle meenus, et viimast juttu peaks ta mõistma. “Merci, monsieur,” vastas ta, püüdes kogu tähelepanu suunata armsale vanale härrasmehele, püüdes eirata meest, kes seisis otse tema parema õla taga. “Ma luban endast parima anda.”

“Küll te hakkama saate,” sõnas Hakim, kerge teravus hääles. Ricetti punastas ja vaikis. “Me oleme selleks pärastlõunaks töö lõpetanud ning ma kujutan ette, et te tahate end sisse seada. Dringid on kell seitse, õhtusöök kell üheksa ja ma loodan, et liitute meiega. Me püüame pärast tööd mitte äriasju arutada, aga kõik libastuvad selles mõnikord ning meile tuleks abiks, kui te oleksite käepärast.”

“Kui käepärast ta on?” Bastien kõneles seekord saksa keeles. “Mulle kuluks vist pisut lõõgastust ära.”

“Mõtle oma pükstest kaugemale, Bastien!” pragas madame Lambert teda. “Meil ei ole vaja, et sinu naistega miilustamine asjalood keeruliseks ajaks. Meestel on kombeks igasuguseid asju naiste jalgade vahel pihtida.”

Chloe pilgutas silmi, püüdes mitte reageerida, kui Bastien tema nägemisulatusse liikus. Mehe naeratus oli aeglane, salapärane ja võimatult seksikas. “Mu naine räägib, et ma kepin täielikus vaikuses,” sõnas ta.

“Ärme seda proovile pane,” lausus Hakim. “Kui me oleme siin lõpetanud, võid talle Pariisi järgneda ja ta oimetuks keppida. Praegu on meil aga töö teha.” Ta võttis taas kasutusele inglise keele. “Palun vabandust selle vestluse pärast, mademoiselle. Nagu te võite arvata, mõistavad vaid pooled meist sama keelt, ja kõik läheb väga segaseks. Nüüd ei kasuta me muud keelt peale prantsuse ja inglise keele. On see selge?”

Bastien vaatas Chloet looritatud pilguga. “Täiesti selge,” lausus ta inglise keeles. “Ma võin alati oodata.”

“Oodata, monsieur?” küsis Chloe süütult.

Viga. Mees pööras oma pilgu täie võimsusega temale ja selle mõju oli rabav. Tema silmad olid väga tumedad ning Chloe mõtles, kas miski nende matilt pinnalt üldse peegeldus. Ta lootis, et ei ole selle teada saamiseks kunagi õiges kohas. Ta lootis, et ta ei ole täiesti kaine mõistuseta. Mees oli kahtlemata imekena. Ta oli kahtlemata ka tema jaoks kaugelt liiga hea.

“Oodata hilist õhtusööki, mademoiselle,” sõnas mees sujuvalt. Enne kui Chloe taipas, mida ta teha kavatses, oli Bastien võtnud tema käe ja tõstnud selle oma huultele. Chloe kätt oli ka varem suudeldud – see ei olnud isegi tänapäeva Euroopas ebatavaline. Kuid seda olid alati teinud viisakad vanad mehed, kes mingi taga­mõtteta flirtisid. Bastien Toussaint’i suu tema käeseljal ei olnud viisakas ega tagamõtteta, kuid mees langetas käe enne, kui ta jõudis selle ära tõmmata.

“Te olete kindlasti näljane, mademoiselle,“ lausus Hakim. “Marie juhatab teid teie tuppa ning hoolitseb selle eest, et teile söögikandik toodaks. Kui teid huvitab valdustega tutvumine, peate vaid paluma ja keegi aednikest teeb teile ringkäigu. Ujumiseks on praegu pisut külm, kuigi bassein on küttega ja ameeriklased on väga sitke rahvas.”

“Mul ei ole meeles, kas võtsin trikoo kaasa,” lausus Chloe, mõeldes, mida kuradit Sylvia oli talle kokku pakkinud.

“Te võite alati ka ilma minna, mademoiselle Chloe,” sõnas Bastien siidisel häälel.

Chloe esimene mõte oleks pidanud olema, et mees on temast huvitatud, kuigi ta ei saanud hästi aru, miks, kui tutvustamisel oli Bastien teda vaevu märganud. Võib-olla oli mees otsustanud, et ta on antud hetkel parim valik.

Kuid Chloe ei kavatsenud lasta mehel end närvi ajada. “Selleks on kohe kindlasti liiga külm,” ütles ta rõõmsameelselt. “Kui ma tahan end veidi liigutada, võin ka lihtsalt jalutama minna.”

“Te peate ettevaatlik olema, mademoiselle Chloe,” sõnas Ricetti tugeva aktsendiga prantsuse keeles. “Praegu on jahihooaeg ja kunagi ei või teada, kust üksik kuul võib tulla. Rääkimata sellest, et valvekoerad uitavad õhtuti vabalt ringi ja nad on üsna halastamatud. Kui tahate jalutama minna, vaadake, et teil keegi seltsiks on. Te ei tahaks ju kogemata kuhugi... ohtlikku kohta sattuda.”

Kas see oli hoiatus, ähvardus või pisut mõlemat? Ja mis kurat siin üldse toimus? Millesse Sylvia oli ta mässinud?

Seks ja vägivald, tuletas ta endale meelde. Üksnes Bastieni vaatamine täitis seksinormi ning vägivald ei olnud talle tegelikult eriti maitse järele. Kuid nädalavahetuseks oleks see vähemalt lõbustav ning ta oleks rumal, mõeldes, et on mingisuguses ohus. See on ju ikkagi tänapäeva Prantsusmaa ning teda ümbritsevad tõsised, tavalised äriinimesed. Ta oli liiga palju Sylvia tõlgitud põnevikke lugenud.

“Ma vaatan väga hoolikalt, et ei satuks kuhugi, kuhu ma ei kuulu,” lausus ta.

“Loomulikult vaatate,” sõnas Hakim eemalviibival häälel. Temas oli midagi kummalist, pisut pahaendelist, mille taga oli kindlasti Chloe tüütu kujutlusvõime, mis vabalt ringi uitas. Hakim oli ühteaegu võimukas ja kergelt alandlik ning Chloe ei saanud täpselt aru, mis on tema positsioon äripartnerite seas. Mõni ime, et Chloe meelest siin midagi veidrat teoksil oli, kui inimesed pobisesid salapäraseid asju keeltes, mida ta ei oleks tohtinud mõista, kuid lõppkokkuvõttes olid vaid seltskond inimesi, kes istusid igasuguse meelelahutuseta ühte kohta suletuna. “Kohtume kell seitse.”

Tõsine naine tärgeldatud mustas vormikleidis oli välja ilmunud, meenutades pigem Hitchcocki teosest proua Danversit kui Mary Poppinsit. “Palun järgnege mulle, mademoiselle,” sõnas ta prantsuse keeles, mis oli tema jaoks selgelt võõrkeel, kuigi Chloe ei suutnud ära arvata, mis on tema emakeel.

Ta teadis, et Bastien jälgib teda ning ta pidi kasutama kogu tahtejõudu, et mitte pilku mehe poole heita. Ta ei pidanud teadma, et Bastien on naistekütt, kes ihkab minna voodisse iga uue naisega, kes sinna ilmub. Pealegi on mees abielus ning see oli üks asi, millega Chloe oma kerglase toakaaslasega nõustus. Sylvia magas rikka abikaasa otsinguil vaid poissmeestega, kuid Chloe otsis midagi muud. Mida, selles ei olnud ta päris kindel. Ta teadis vaid, et Bastien Toussaint seda talle ei anna.

“Kell seitse,” nõustus ta, mõeldes endamisi, millises seisus nad siis on, kui nad joovad kaks tundi enne õhtusööki. Kuid see ei olnud tema mure. Miski ei olnud, isegi mitte Bastieni loiud vihjavad märkused. Tegelikult ei tahtnud mees teda – ta ei olnud tema tüüp. Tema valiks pikad, sihvakate jalgadega modellid, naised, kellel on stiili ja ükskõikne suhtumine. Chloe oli seda laadi suhtumist aastaid lihvinud ning kuigi Pariisis elamine oli kaasa aidanud, ei olnud see kaugeltki veel lõpuni viimistletud.

Ta eksib selles neetud ruumide rägastikus ära, mõtles Chloe, liikudes Marie jäiga kuju järel mööda koridore. Tema tuba asus ühe sellise koridori lõpus ning kõik tema kartused hajusid kohe, kui ta sinna astus. See oli tuba, mis oleks pidanud kuuluma muuseumi – kaunis rohelise siidkattega voodi, marmorpõrand, luksuslik diivan ja suurim vannituba, mida ta oli pärast Ühendriikidest lahkumist näinud. Televiisorit Chloe ei märganud, mis ei oleks tohtinud üllatav olla, kuid ta oli kindel, et leiab sellises kohas midagi lugeda. Fuajee laual oli olnud mitu tuntud ajalehte – ta võis alati neid lehitseda ja ristsõnu lahendada. Ristsõnamõistatused olid armastatud keeleülesanded ning paar tükki hoiaksid teda arvatavasti mitu päeva tegevuses. Ta pidi vaid tähele panema, et ei võtaks itaalia- ega saksakeelseid ajalehti.

Tol hetkel soovis ta vaid midagi mugavamat selga panna ja nautida mõnusat, pikka uinakut. “Kus mu kohver on?” küsis ta.

“See pakiti lahti ja saadeti hoiuruumi,” sõnas Marie sujuvalt. “Monsieur Hakim vist ütles teile seda, aga õhtusöögiks riietutakse pidulikumalt. Hõbedasest pitsist kleit sobiks vist hästi.”

Kui Sylvia oli oma hõbedasest pitskleidist loobunud, pidi see tööots tema jaoks tõesti tähtis olema. Seda kleiti lasi ta silmist vaid hädaolukordades.

See oli ka pisut liiga liibuv Chloe istmiku ja rindade ümber, kuid ta ei kavatsenud saatusega mängida, püüdes ära arvata, mida selliseks puhuks sobiks veel selga panna. Marie teaks seda, ning kui ta oli piisavalt lahke seda teavet jagama, kasutaks Chloe seda meelsasti ära.

“Aitäh, Marie.” Hetkeks tundis ta äkitselt paanikat, mõeldes, kas peaks teenijannale jootraha andma. Enne kui ta jõudis selles kahtlema hakata, oli Marie teel toast välja, ootamata kohmetult ameeriklannalt selgelt mitte midagi. Ta pöördus viimasel hetkel tagasi. “Mis kell teid äratama peab? Kell viis? Viis kolmkümmend? Teil peaks olema piisavalt aega, et end korda seada.”

Marie arvas vist, et see ülesanne on tõeliselt raske. “Pool seitse, siis mul on piisavalt aega,” sõnas Chloe rõõmsalt.

Marie’l oli pikk nina ning ta langetas pilgu koos sellega, peegeldades täiuslikult nii halvakspanu kui ka muret. “Kui te abi vajate, pruugib teil vaid küsida,” sõnas ta hetke pärast. “Mul on teie juustetüübiga kogemusi.” Tema jutu järgi olid need nagu sõnnikuga kaetud põhk.

“Suur tänu, Marie. Küll ma hakkama saan.”

Marie kergitas vaid kulme ning Chloe kartused kerkisid taas pinnale.