Читать книгу Jäine torm - Anne Stuart - Страница 5

Siis

Mary Isobel Curwen polnud iial varem inimese pihta tulistanud. Tüdruk seisis tuimalt ja liikumatult. Ta polnud üldse kunagi tulistanud ning isegi püstolit pihus hoida tundus ebameeldiv. Neiu sõrmed ja käsivars surisesid tagasilöögist ning ta tundis kordiidi ja vere lõhna. Ta ei vaadanud mehe poole – too lamas liikumatult maas ja miski siin ilmas ei saanud sundida Maryt talle lähenema, et vaadata, mis ta oli teinud.

Kas ta oli kihutanud mehele kuuli pähe? Või rindu? Kas too oli surnud või ainult haavatud? Tüdruk teadis, et peaks järele uurima… Tal oli olnud igati põhjust meest tulistada, kuid ei saa ju ometi jätta inimest verest tühjaks jooksma. Või saab? Mary mõtles ega suutnud otsustada. Aga kui see inimene oli püüdnud sind tappa?

Võib-olla saab. Äkki tuleks tal relv käest visata ja tormata minema, nagu jalad võtavad, enne kui mees end püsti ajab ja talle järele jookseb. Enne kui mõni tema sõber müra peale kohale ilmub. Võib-olla oleks ikkagi tark relv kaasa võtta – igaks juhuks?

Tüdrukul oli ikka veel seljakott üle õla ja see näis talle pisut imelik. Rasket püstolit kotti pannes märkas ta, et käed värisevad. Mis seal imestada: ta oli äsja inimese tapnud.

Maas lamaja ei liigutanud end ikka veel ja naine nägi tema alla valguvat vereloiku. Mees oli kindlasti surnud.

Kuidas Mary nüüd temata edasi elab?

Viimastel tundidel oli kallanud nagu oavarrest. Tänavad ujusid ja lambivalgus peegeldus märjalt asfaldilt, kui Mary Isobel jooksis öösse, pannud mahajäetud hoone raske ukse enda järel hääletult kinni. Ta kandis lahtisi sandaale ja oleks tahtnud need jalast võtta, kuid keset linna ei saa ju ometi paljajalu ringi lipata. Isegi kui sul on kotis relv ja mees, keda sa armastad, lamab surnult poris.

Joostes tõmbaks ta endale liiga palju tähelepanu. Isobel silus oma jonnakaid juukseid ja püüdis paksu pahmakat sõlme siduda. Ta lükkas selja sirgu ja kõndis vihmases öös edasi, rahulik ja vaoshoitud, karje surutud nii sügavale südamesse, et see ei tohtinud sealt iial välja pääseda. Selleks ajaks kui leitakse mehe laip, on tema juba ammu kadunud ja mitte miski ei seo Mary Isobel Curwenit Marseille’ mahajäetud linnaosast leitud surnud terroristiga. Keegi ei saa sellest iial teada.

Aga temal endal tuleb selle teadmisega elada, nagu ta on õppinud elama kõige muuga, mida elu tema teele on veeretanud. Killian on surnud. Elagu Mary Isobel Curwen.

Ilma temata.