Читать книгу Jäine torm - Anne Stuart - Страница 6

Praegu

Proua Isobel Lambert tundis end kurnatuna. Lake’i maakonnas veedetud nädalavahetus oli olnud väsitav – tal oli tulnud mängida võõrustaja lärmakate lastega, käiad pikkadel matkadel, süüa liiga palju ja liiga rasvast toitu, juua ülemäära ohtralt punast veini, maadelda oma südametunnistusega ja tappa kaks meest. Isobel oli teinud seda kõike, ilma et oleks suitsetanud ainsatki sigaretti. Tema tuju oli sandimast sandim.

Polnud mingit kahtlust, et need mehed olid surma ära teeninud. Manuel Kupersmith ja Jorge Sullivan olid kõige hullemad närukaelad ja traditsioonilise õigusemõistmise hammas nende peale ei hakanud. Rahaahnete narkokaubitsejatena, kes rahastasid terroriste, olid nad osanud oma jälgi hästi peita. Kui naine oleks olnud sunnitud kihutama kuuli kõigi nendetaoliste meeste süngetesse haiglastesse ajudesse, poleks ta kõhelnud seda tegemast.

Isobelil oli õnnestunud meeste auto juures üht-teist ära sättida. See oli kena, puhas mõrv. Parlamendiliikme ja tema noore perega toredat nädalavahetust veetes polnud raske mööduda võõrastemajast, kus need kaks meest olid end sisse seadnud, ja hiilida garaaži, kui nood magasid. Isobel teadis autodest nii mõndagi ning kui tema arvestused paika peavad, ütlevad pidurid üles just Lohan Cliffsi kohal kõrguval järsul kurvil ja auto kihutab alla kividele. Kui pidurid peaksid andma otsad liiga vara, võib auto jalakäijale otsa sõita; kui see juhtub liiga hilja, võivad mehed kihutada otse naaberlinna kihavasse liiklusesse. Selle üle poleks Isobel rõõmustanud, kuid asi oli seda väärt, et riskida.

Selgus, et tema ajastus oli ikkagi olnud ideaalne. Kui võõrustajad Isobeli Lohan Downsi raudteejaama sõidutasid, olid nad möödunud politseiautodest ja lindiga eraldatud teeservast ning võõrustaja oli hakanud asjalikult seletama, kui tähtis on tagada liiklusohutus. Isobel oli vaikselt ja kergendatult hinganud. Asi oli joones.

Londonisse sõites oli Isobel lahendanud rongi kaasavõetud Sunday Timesi ristsõna rekordkiirusega. Tema Bloomsbury korteris oli kõik vaikne ja rahulik. Sisse astunud, võttis Isobel riided seljast ning läks, rahulik ja osavõtmatu nagu alati, otse duši alla, tehes näo, nagu ei märkakski oma värisevaid käsi.

Ta ootas, kuni vesi oli kuumaks läinud, ja astus duši alla. Alles siis hakkas ta vaikselt nutma ja nuttis kaua. Mitte tapetud meeste, vaid omaenda kadunud hinge pärast.

Kui proua Lambert järgmisel hommikul, papist kohvitass käes ja ajaleht kaenla all, kabinetti astus, tõstis Peter Madsen pilgu. Mehe laual oli lahti sama ajaleht.

„Kahju sellest Lohan Cliffsi lähistel juhtunud autoõnnetusest,“ ütles mees rahulikult, vaadates naist oma jäiste siniste silmadega, mis nägid liiga palju.

„Kahju jah,“ vastas Isobel rahulikult. Vanasti oleks see olnud Madseni ülesanne, kuid mees oli seda laadi tegevusest tagasi tõmmanud. Kõigil operatiivtöötajatel tuli mõrvade puhul ette mingi piir: nad kas põlesid läbi või hakkasid tegema liiga palju vigu. Peter tegeles nüüd paberitega – mitte oma vigase jala pärast, vaid seetõttu, et oli juba liiga palju näinud ja teinud. Mehe tähelepanu oli nüüd koondunud ameeriklannast kaasale ja tema elu võis pidada enam-vähem normaalseks. Isobeli poolest pidigi see nii jääma, kuigi tema võimuses seisis seda muuta.

Paraku hakkas tal nappima inimesi, kelle hoolde võinuks usaldada vajalike ülesannete täitmist. Nende kolme aasta jooksul, mis olid möödunud ajast, mil ta oli Harry Thomasonilt Komitee ülemuse koha üle võtnud, oli Isobel kaotanud kolm head töötajat. Bastien oli tõmbunud oma perega Põhja-Carolina mägedesse, Peter ei teinud enam välitöid ning Takashi O’Brien jagas ennast Tokyo ja Los Angelese vahel. Tema sai küll vajalike ülesannete täitmisega hakkama, kuid Isobel polnud naine, kes lasknuks teistel teha asju, mida ta ise poleks soovinud teha. Ja eks olnud Takalgi uus elu – temal polnud vaja oma kätele värsket verd.

Morrisson Saksamaal ja MacGowan Kesk-Ameerikas olid ikka veel tööl ning Tai missioon hakkas lõpule jõudma. Takashi noor nõbu Hiromasa Shinoda pidi iga hetk saabuma ja kui ta osutuks pooltki nii heaks kui Taka, oleksid nad omadega mäel. Õppida oli noormehel muidugi palju ja Isobel ei teadnud härra Shinodast muud, kui et Taka oli teda soovitanud – sellest piisas. Sooloetteasteteks ei kõlbaks poiss siiski veel nii pea ja Isobel ei teadnud, keda määrata tema õpetajaks.

Ta ei sallinud teadmatust.

„Sa näed morn välja,“ ütles Peter just sellise rahuliku ja kaastundevaba häälega, mida Isobel vajas.

„Kõik on korras. Aega on lihtsalt mööda läinud. Kas Taka tädipojast on midagi kuulda olnud?“

„Ei ole veel. Sulle on tulnud paar kõnet.“

Mehe hääles oli midagi, mis tekitas Isobeli kõhus väikese kõva hirmutombu. Ta pööras oma tundetu näo taas mehe poole. „Arvata on. Harry Thomasonilt?“

„Teiste hulgas ka temalt.“

Nad olid Spence-Pierce’i finantsnõustamisfirma suurepärase katte varjus oma Kensingtoni büroos kahekesi. Kõigil, kes nendeni pääsesid, pidi selleks olema väga mõjuv põhjus. Tühisemad probleemid lahendati kohale tulemata.

Isobel istus Peteri laua ees olevasse nahast tugitooli ja tõstis jala üle põlve. Kaunid jalad kuuekümnendates naise kohta. Kaunid jalad neljakümnendates naise kohta. Isegi tema tegeliku vanuse kohta polnud neil midagi viga.

„Lao aga lagedale.“ Isobel võttis kohvitopsil kaane pealt ja rüüpas. „Sa pole ju iial mu tundeid säästnud.“

Peter naeris. Isobel oli hakanud sellega aegamisi harjuma. Esimese kümne tutvumisaasta jooksul polnud ta meest vist kordagi naermas kuulnud. „Õrnatundelisus pole kunagi olnud mu tugevaim külg,“ vastas Peter. „Thomason tahab teada, mida sa kavatsed Serafini asjus ette võtta.“

„Thomason võib persse käia,“ ütles Isobel armsalt. „Kes Serafiniga tegeleb?“

„Mitte keegi. Bastien tegi pisut eeltööd ja minagi uurisin üht-teist. Aga siis olukord stabiliseerus ja meil on olnud tähtsamaidki asju ajada.“

„Serafin,“ lausus Isobel. „Lihunik.“ Isobeli päev oli halvasti alanud ja paistis, et üha hullemaks läheb. „Mina arvasin, et ta lihtsalt hajub nagu Quaddafi.“

„Ära sa loodagi. Ainult head inimesed lahkuvad noorelt ja Josef Serafin sellesse kategooriasse ei kuulu.“

Isobel vaatas igatsevalt oma kabineti poole. Ta võiks sinna minna, ukse sulgeda ja pea suurele lauale toetada. Võib-olla annaks enesetunde parandamiseks lauale enne veel paar vopsu. Mees jälgis teda, luges tema mõtteid. See muutis Peteri-suguse inimesega töötamise raskeks: ta oli piisavalt tark ja intuitiivne, et teada, mida Isobel mis tahes hetkel mõtleb.

Tema ei kao kuhugi. „Valgusta mind ka,“ lausus naine. „Palun ütle, et saame talle lõpuks otsa peale teha.“

„Kardan, et ei saa. Selle asemel peame hoopis tolle kaabaka elu päästma.“

„Ma vihkan seda tööd,“ vastas Isobel toolileenile naaldudes ja hetkeks silmi sulgedes, kohvitops kramplikult peos. Kui Isobeli käsi oleks kas või natukegi värisenud, oleks Peter seda märganud. „Räägi mulle täpsemalt. Teades Serafini kohta kõike, mida me teame, miks, jumala pärast, peame teda elus hoidma. Ehk on võimalik sellest kuidagi mööda hiilida.“

„Kahtlane. Tal on üheksa elu. Isegi Bastien ei suutnud teda maha koksata, kui see talle ülesandeks tehti.“

„Unustasin selle. Räägi üksikasjalikumalt,“ lausus Isobel uuesti.

„Josef Serafin, varastes neljakümnendates eluaastates mees. Keegi ei tea, kus ta on sündinud – ilmselt mingis Ladina-Ameerika hurtsikus. Esimest korda kerkis see mees esile kaheksakümnendate aastate lõpul, kui aitas Kongosse relvi smugeldada. Seejärel lõi ta sellest pundist lahku ja ühines Kolumbia narkokartelliga. Tal õnnestus hädavaevu vältida Cartagena suurt politseireidi. Serafin jätkas tegevust ja pakkus oma teenuseid palgamõrvarina. Ta töötas Peruu Särava Raja ja Itaalia Punase Brigaadi heaks, on tegutsenud Horvaatias, Somaalias ja Põhja-Koreas – peaaegu kõikjal, kus on juhtunud midagi halba. Ta on liikunud poliitikasse ja teeninud leiba maailma lähiajaloo kolme kõige jõhkrama diktaatori asekomandörina. Tal on ikka õnnestunud terve nahaga põgeneda vahetult enne seda, kui nende valitsused kokku varisesid, ning viimase viie aasta vältel on ta töötanud Aafrikas, kandes hoolt etnilise ja poliitilise puhastuse eest.“

„Milline armastusväärne mees,“ pomises Isobel. „Ja meie peame tema elu päästma?“ Peter ei vaevunud naise küsimusele vastama. „Ta varjab end praegu Marokos, kuid me ei tea, kui kaua talle seal asu antakse. Sel mehel on rohkem vaenlasi kui bin Ladenil. Tema viimane ülemus oli Fouad Assawi, kes tapeti. See on üks põhjus, miks Serafin on sunnitud end peitma. Kõige enam ohustab teda ehk Vladimir Busanovich. Too kannab tema peale vimma, sest viimane kord, kui Serafin tema heaks töötas, ajas ta asja vussi. Midagi oli ilmselt viimaste mõrvadega untsu läinud ja vähemalt sada Busanovichi verivaenlast põgenes otse Serafini nina alt. Busanovich pole inimene, kes sellega lepiks.“

„Ja meie päästame Serafini sellepärast, et…“

„Teadmiste pärast, mis ta endaga kaasa toob. Ta teab terrorismimaailmast peaaegu kõike, mida üldse on võimalik teada, ja on valmis jagama neid teadmisi sellega, kes nõustub ta Marokost turvaliselt välja toimetama. Siin tulemegi mängu meie.“

Isobel võinuks alati keelduda. Tema oli nime poolest Komitee juhataja – tema sõna oli lõppude lõpuks seadus. Käske jagas küll mingi varju hoidev vanameeste grupp, tegelik „komitee“, ning tema kirstunael ja endine boss, äsja rüütliks löödud Harry Thomason oli astunud nende ridadesse. Isobel oleks tahtnud süüdistada selles jamas Thomasoni, kuid mehe suurim viga oli olnud valmidus kõrvaldada vähimagi ettekäände puhul igaüks ja Josef Serafin pidanuks olema juba ammu kõrvaldatud. Thomason ise oli oma tosin korda käskinud Serafin mõrvata, kuid mitte keegi, isegi Bastien ega Peter polnud iialgi sellele mehe ligidusse pääsenud.

Kuni praeguseni. Vigu tuli ikka ette – Serafin poleks otsinud asüüli, kui ta ei oleks oma kuritegelike ülesannetega läbi kukkunud.

„Mida me siis teeme?“ küsis Isobel oma kauneid blonde juukseid näolt tagasi lükates. „Ära tule mulle rääkima, et sul pole plaan juba tehtud – tunnen sind selleks liiga hästi. Kelle me saadame? Meil on praegu töötajatega kitsas käes ja Genevieve lõikaks mu kõri läbi, kui püüaksin saata sind.“

Peteri näole ilmus taas see haruldane ja ootamatu naeratus, mis suutis ikka veel Isobeli üllatada. „Ja seejärel lõikaks ta läbi minu kõri. Mõtlesin Takale, aga tema harutab Jaapanis ikka veel seda usukultuse sasipundart. Pealegi pole meile selle ülesande puhul valikut jäetud.“

Isobel kergitas küsivalt kulmu. „Nad tahavad, et läheksid sina,“ jätkas mees. „See on otsene käsk. Pead minema Marokosse, Serafiniga ühendust võtma, toimetama ta maalt välja ning tooma Londonisse, kus saame teda küsitleda.“

„Ja edasi?“

Peter kehitas õlgu. „Tal peab olema rahvusvahelistel arvelduskontodel miljoneid kõrvale pandud. See mees on viimased kakskümmend aastat müünud oma teenuseid kõrgeima tasu eest – talle maksti hästi. Kui oleme temalt informatsiooni saanud, võib ta kaduda. Meie abiga.“ Peterile ei paistnud see avaldus rohkem rõõmu pakkuvat kui Isobelilegi.

„Äkki võiks temaga pärast küsitlemist juhtuda väike õnnetus,“ lausus Isobel. „Õnnetusi ju juhtub.“

„Juhtub küll,“ vastas Peter rahulikult. „Ma võin selle ära korraldada, kui tahad.“

Isobel ei vaadanud mehele otsa. Ära lase iial kellelgi teha seda, mida sa ise ei teeks, mõtles ta. „Vaatame, kas saame ta üldse elusalt siia toodud. On meil üldse teada, kuidas ta praegu välja näeb?“

„Meil on kaheksa aasta tagused hägused turvakaamerafotod tema Bosnia-ajast, kuid need ei näita suurt midagi. On lihtsalt üks habeme ja päikeseprillidega pikka kasvu mees. Leidub veel paar hilisemat kirjeldust inimestelt, kes tapatalgute eest põgenema pääsesid. Panen need kokku ja vaatan, mis välja tuleb.“

„Sina ja su pagana arvutid,“ ütles Isobel. Sellest ajast saadik, kui Peter oli välitöödega lõpu teinud, oli ta käsile võtnud tehnika – see oli üritusele kaasaaitamiseks emotsionaalselt säästvam viis. Isobel oli arvanud, et Madsenil polegi tundeid. Ta muutis oma arvamust, kui oli kohtunud Peteri naisega.

„Eks vaatame siis, mida sa neist kokku paned,“ ütles Isobel.

„Kui kaua me teineteist tundnud oleme?“

Peteri küsimus oli ootamatu ja Isobel oleks äärepealt valvsuse minetanud. „Oma kümme aastat. Mis siis?“

„Näed väsinud välja.“

„Kas sa tahad öelda, et näen välja sama vana, kui tegelikult olen?“ küsis Isobel lõõpides.

„Ma ei tea, kui vana sa oled,“ torises Peter. „Võid olla nelikümmend, aga miks mitte ka kuuskümmend.“

„Või kakskümmend või kaheksakümmend,“ lisas Isobel. „Ma hoolitsen enda eest väga hästi. Ja mul on olnud maailma parimad ilukirurgid. Miks sa seda küsid?“

„Sest varem või hiljem saab sellest kõigest küllalt. Me mõlemad teame seda. Ja ma tahaksin mingit hoiatust, kui sa läbi hakkad põlema.“

„Kas arvad, et hakkan selle mängu jaoks liiga vanaks jääma? Küllap annan sulle oma pensioniplaanidest aegsasti teada, kui tahad jälgida minu käekäiku. Praegu on mul veel mitu head aastat ees.“

„Bastien lahkus kolmekümnendates.“

„Õigus. Ja usun, et kui poleks mind, oleksid ka sina juba läinud. Sulle ei meeldi üldse minu töö, eks?“

„Olen näinud, mida see inimestega teeb. Muudab nad sellisteks koletisteks, nagu on Thomason või peaaegu murrab nad nagu…“

„Nagu minu,“ lõpetas Isobel.

„Nagu Bastieni. Nagu minu. Nagu sinu.“

Isobel tõusis oma tavapärase laitmatu graatsiaga. „Tead mis, Peter,“ lausus ta. „Leia mulle südametunnistusega asemik. Ja endale ka. Siis ma lõpetan.“

„Sellist tööd ei saa teha südametunnistusega inimene.“

„See muudabki asja raskeks,“ vastas Isobel kuivalt. „Kuid ikkagi on seda vaja – kas või tagavaraks. Muidu saab sinust järjekordne Thomason, kes võtab rajalt maha nii sõpru kui vaenlasi.“ Isobel kõndis oma kontori poole. „Hangi mulle Serafini kohta täpseim info.“

„Laadisin failid juba sinu arvutisse,“ vastas mees. Ta tegi pausi. „Kas tahad, et tuleksin kaasa?“

„Ei,“ vastas Isobel tuhmilt.

„Saadame Taka tädipoja, kui too ükskord välja ilmub.“

„Taka lööks meid maha. Serafini-taolist ohtlikku meest Põhja-Aafrikast välja toimetada pole lapsemäng. See tähendaks saata lambatall lõvipuuri. Kui otsustada Reno järgi, ei saa ükski Taka sugulane muidugi lambuke olla.“

„Bastien…“

„Jäta Bastien mängust välja. Kas arvad, et mina ei saa hakkama?“ Naise kerge tögamine ei toonud Peteri näole tema harukordset naeratust.

„Sina saad kõigega hakkama, Isobel. Ma lihtsalt ei tea, kas tahad minna. Sa oled muutunud.“

Naine pilgutas silmi. „Ma kahtlen selles. Olen seesama külmavereline professionaal, kes ma alati olnud olen. Ajast, mil sind tabas tõeline armastus, oled hakanud asju lihtsalt teises valguses nägema.“

Mees ei vaevunud vastamagi, kergitas üksnes kulmu, ja Isobel ei tahtnud vaielda. Miks raisata energiat mehele või iseendale valetamiseks? Viimase viie aasta jooksul, mil Isobel oli olnud hajevil, olid tema närvid hakanud üles ütlema. Tema jäik praktilisus oli muutunud pelgalt jäiseks kattekihiks, mille all pulbitsesid valusad emotsioonid. Lumekuninganna fassaad oli hakanud mõranema.

Ta ei tahtnud vaielda. Ta pidi tegema seda, mis vaja. „Kui palju meil aega on?“

„Mitte kuigi palju,“ vastas mees. „Liiga paljud ihkavad Serafini pead. Mida varem me ta välja toome, seda parem.“

Isobel noogutas. „Asun homme teele.“

„See võib paar päeva oodata…“

„Paar päeva ei muuda midagi,“ vastas Isobel. Paar aastatki poleks midagi muutnud. Ta pidi jätkama. Liiga pikaks ajaks ühele kohale jäädes hakkaks ta mõtlema ja tundma ning siis võiks ta sama hästi surnud olla. „Homme.“

Peter vaatas teda pikalt ja karmilt ja noogutas siis. „Korraldan kõik ära.“

Isobel sulges oma kontori ukse, vajus nahktugitooli ja sulges silmad. Ta vajas sigaretti rohkem kui õhku. See mõte tegi talle nalja. Oma elu pikendamiseks ta sigarettidest küll ei loobu – tema elualal polnud vaja pikaealisusele mõtelda.

Ta ei kannatanud nõrkust. Ei talunud igatsust. Isobel lülitas fotode nägemiseks sisse kuvari. Josef Serafini hägune foto avanes ja Isobel heitis sellele pilgu. Peter oli arvutinippidega pilti selgemaks muutnud ja fookust teravdanud ning ühtäkki tõmbusid Isobeli silmad pilukile. Ta kummardus ettepoole, süda pekslemas vastu rinnakorvi.

„Killian,“ sosistas ta. Ja kogu päev kadus pimedusse.