Читать книгу Jäine torm - Anne Stuart - Страница 7

Siis

Ta oli olnud metsik, punaste sassis lokkidega, põikpäine, kirglik ja süütu hingega laps. Üheksateistkümneselt oli ta oma asjad seljakotti toppinud, esimese odavlennuga Inglismaale põrutanud ja valmistunud siirduma oma rahulikus tempos Pariisi Cordon Bleu’sse.

Vermonti polnud jäänud kedagi, kes oleks tema pärast muretsenud: ema oli noorelt surnud ja isal oli uus pere. Mary Isobel Curwen meenutas lihtsalt üht eluperioodi. Ta ei kuulunud nende inimeste hulka.

Ta polnud toona lapsikult muretu – tal ei olnud elust aimugi. Kui Mary Isobel poleks otsustanud enne kooli algust Inglismaal ringi rännata, kui ta oleks oodanud, et võtta reis ette koos sõpradega, kui tal oleks olnud piisavalt mõistust mitte minna keset ööd Plymouthi agulisse… Kui, kui, kui. Nüüd on ta vanem ja targem, ent tagantjäreletarkusest polnud midagi kasu.

Neiu polnud taibanud, et tol ööl jälitas teda keegi. Jälitajaid oli terve grupp, vaiksed, kiskjalikud, hiilisid nad pimeduses nagu kari näljaseid hunte. Kui Mary viimaks mõistis, et pole üksi, oli juba liiga hilja – ta oli pubist lahkudes valele poole pöördunud ja kõndis üha kaugemale noortehostelist, kuhu oli jätnud oma selja- ja magamiskoti.

Tüdruk kuulis saapa kraapimist ja vaikset naeru ning teda läbistas külm, jäine hirm. Ta oli jõudnud tänava lõppu ja sööstis vasakule, kavatsedes põgeneda tänava pimedusse. Paraku oli see umbtee, mida valgustas augustikuu.

Ja siis olid nad seal. Terve trobikond, mõni temastki nooremgi, kuid Mary ei pidanud neid sellest hoolimata ohutuks. Nad tõkestasid tema tee ja neiu kangestus, tuhanded mõtted peas keerlemas. Kui ta kaoks, ei paneks keegi seda tähele, keegi ei küsiks midagi. Isa oli ta juba unustanud ja kuigi Vermonti jäänud sõbrad muretseksid, oleksid nad liiga hilja mõistnud, et midagi on valesti.

Keegi ei päästa teda, keegi ei jää teda taga nutma. Ta oli üksi ja pidi kas surema või kõvasti haiget saama.

„Mul pole palju raha,“ ütles ta petlikult rahuliku häälega.

„Raha meid ei huvitagi,“ vastas üks, kui nad kambaga lähemale liikusid. „Kes tahab olla esimene?“

„Mina,“ teatas üks noorem tüüp – kõhn, väike, koledate hammaste ja metsiku pilguga rott. Ta kobas juba oma vöörihma ja Mary avas suu, et appi karjuda.

Nad olid tema peal, tagusid teda vastu kivitänavat, peksid teda ja ükskõik kuidas ta ka vastu lüüa ei proovinud, suutis keegi teda alati takistada. Mary tundis midagi teravat oma kõril ja nooruk irvitas talle näkku. „Mul pole midagi selle vastu, kui enne su kõri läbi lõikan. Ma pole valiv. Mulle meeldib hea kaklus, aga kui sa tahad seal vedeleda ja veritseda, kuni ma sind kepin, pole mul midagi ka selle vastu.“

„Palun,“ sosistas tüdruk, tundes tera oma naha vastas. Ta tundis, kuidas käed tema teksaseid tirivad, püüdes neid alla kiskuda ning virutas jalaga, tabades hädakisa järgi otsustades mingit valusat kohta.

Tema peal istuv poiss pöördus, urisedes nagu koer, kelle toitu ähvardatakse röövida, ja hetkeks noa surve vähenes. Tüdruk virutas peaga vastu poisi pead, tundes, kuidas nuga tema nahka lõikas, ta lõi poisi enda pealt minema ja püüdis end eemale veeretada. Aga oli liiga palju käsi, liiga palju kehasid ja ta teadis, et ei saa teha midagi muud kui…

„Kaduge tüdruku juurest eemale.“ Hääl oli jahe ja ähvardav ning, taevale tänu, ameeriklase oma. Piisav, et takistada teismeliste jõuku teda rebimast.

Ninamees veeretas end tüdruku pealt ära ja jõllitas öösse. „Ja kes meid takistada kavatseb? Sind on üks ja meid seitse – arvan, et sul oleks tark oma teed minna. Võid pärast maiustada meie ülejääkidega.“

„Kasige eemale,“ ütles mees uuesti ning astus valguse kätte. „Või ma sunnin teid eemalduma.“

„Sina ja missugune armee?“

Kogu sündmus oli kaootiline, segane, unenäoline. Käis tulesähvakas ja poiss paiskus temast eemale justkui nähtamatutest kätest tõmmatuna. Järgmisel hetkel kaikus pimeduses püstolipauk. Poisid ukerdasid tüdrukust eemale ja kadusid hämarussse. Saabus vaikus.

„Kas sinuga on kõik korras?“ Pimedusest ilmus nähtavale mees. Heledas kuuvalguses nägi ta välja võrdlemisi tavaline. Pikk, teksade ja T-särgiga, võib-olla viis aastat vanem kui tema. Mitte selline, kes oleks võinud hirmutada vägistamishimus kampa. Aga ometi oli ta neid hirmutanud. See mees oli ta päästnud – ta oli hea.

Mees ulatas käe ja hetkeks tahtis tüdruk tagasi tõmbuda, mehest eemale hoida. Taibates, et see on rumal, võttis ta pakutud käe vastu ja laskis mehel end jalgele tõmmata.

„Kas kõik on korras?“ küsis mees uuesti.

„Jah,“ vastas neiu. See oli vale. „Kuidas te nad minema peletasite?“

Mees oli temast pikem, kõhetu ja ohutu väljanägemisega. Mitte sugugi selline, kes oleks võinud hirmutada vägistamisplaanidega kaabakaid.

„See oli auto mootori tagasilöök,“ ütles mees kergel toonil. „Nad arvasid ilmselt, et mul on relv.“ Mees hoidis ikka veel Mary kätt ja neiu tõmbus närviliselt eemale.

„Ma ei tee sulle midagi,“ ütles mees. Pead kallutades vaatas tüdruku poole. Ta kandis traatraamidega prille, mis andsid talle õpetatud inimese ilme. „Kas oled kindel, et kõik on korras? Peaksin su vist haiglasse toimetama.“

„Kõik on korras,“ vastas neiu tugevama häälega. „Pean lihtsalt tagasi noortehostelisse saama.“

„Kas Market Streeti omasse? Viin su ära. Mul on auto..“

Neiu jäi talle ainiti otsa vahtima. „Kas sa tõesti arvad, et istun võõra inimese autosse, hoolimata sellest, kui ohutu ta välja näeb, kui mind oleks alles paari minuti eest äärepealt vägistatud ja tapetud? Kui lolliks sa mind pead?“

„Kas ma näen ohutu välja?“ küsis mees, nagu teeks see talle nalja. „Eks ma vist olegi. Aga ikkagi õnnestus mul poisid minema ehmatada. Mis puutub sellesse, kui lolliks ma sind pean, siis ikka kuradi rumalaks, kui sa kesköö paiku selles linnaosas üksi ringi jalutad. Meeldigu see sulle või mitte, ma ei lahku enne, kui oled turvaliselt lukustatud uste taga.“

„Hostelis ei lukustata uksi.“

Mees vaatas teda mõnda aega. Kuuvalgel ei näinud neiu meest selles umbtänavas kuigi selgesti. Too oli pikka kasvu, pikkade juustega kõhn kuju, valgus peegeldumas traatraamidega prillidelt. Ohutu. Mary oli alati olnud hea inimeste tundja. See inimene ei tahtnud talle halba teha.

Nii suutis ta suu arglikult naerule vedada. „Olgu,“ ütles ta. „Võid sõidutada mind Market Streeti hostelisse ja kõik halvad hulkuvad tüübid minema ajada. Aga võid saata mind sinna ka jalgsi – see pole kaugel.“

„Kui sulle nõnda rohkem meeldib. Sel ajal võid endast pisut rääkida – näiteks seda, miks sa pole hüsteeria äärel, kuigi pääsesid nii napilt vägistamisest ja surmast.“

„Ma olen praktilise meelega ja tean, et hüsteeriahood ei aita mind. Ootan, kuni jään üksi.“

„Noortehostelis pole kuigi palju privaatsust.“

Mary vaatas mehe poole. „Sa tunned minu ja mu tegemiste vastu liiga suurt huvi.“

„Kuule, ega ma iga päev neidusid hädaohust päästa. See on loomulik huvi.“ Mehe hääl oli kerge ja muretu ning tänavalambivalgus peegeldus tema prilliklaasidelt, kui nad umbtänavast lahkusid.

Mary lükkas punase juuksepahmaku näolt. „Ma pole mingi hädine plikake. Olen üliõpilane ja parasjagu teel Pariisi, Cordon Bleu’sse. Saan endaga ise hakkama.“

„Seda ma märkasin jah. Kool algab alles kolme nädala pärast. Miks sa siin Inglismaal ringi hulgud?“

Rahutus, mis oli juba peaaegu kadunud, tuli hiilides tagasi. „Kuidas sa tead, millal Cordon Bleu’s tunnid algavad?“

„Olen aastate jooksul vahelduva eduga Prantsusmaal elanud. Olen just sinna tagasi minemas – käin ühes Pariisi kunstikoolis ja mõtlesin veidi maakohtades ringi uidata. Aga sina?“

Paanika hakkas kaduma ja Mary surus oma paranoia maha. „Mina tahtsin just sedasama teha. Olen kuulnud, et Euroopas on ohutu ringi hääletada.“

„Mitte sinu välimusega.“

See oli lihtne fakti kinnitus, isegi mitte kompliment, ja tütarlaps ei osanud sellele kuidagi vastata. Oma suureks imestuseks avastas ta, et nad on juba tema hosteli juures, kus esiust valgustas hädine kollane lamp.

Tüdruk sirutas käe. „Tänan, et mind aitasite.“

Tema saatja vaatas mõnda aega ulatatud kätt ja naeratas. Selles valguses nägi tüdruk teda paremini. Mehe juuksed olid pikad, nahkpaelaga sabasse seotud, nägu oli kitsas ja intelligentne, ainus anomaalia oli mehe suu. Selles askeetlikus näos paelusid pilku kaunid lopsakad huuled – eriti ilusad olid need siis, kui ta naeratas.

Mees võttis tüdruku käe ja kummardas liialdatud viisakusega selle kohale. „Teie teenistuses. Minu nimi on muide Killian.“

„Kas see on sinu ees- või perekonnanimi?“

„Vali ise. Olen Thomas Henry Killian St. Claire, kuid ma ei hooli eriti neist teistest nimedest. Ja sina oled?“

„Mary.“

Mees ootas kannatlikult, ikka veel neiu kätt hoides. „Mary Isobel Curwen,“ sai neiu lõpuks üle huulte.

„Noh, Mary Isobel Curwen, oli rõõm kohtuda. Kui otsustad, et tahad autoga Prantsusmaale sõita, anna mulle teada.“

„Pole vaja. Saan ise ka hakkama.“

„Muidugi saad. Lähen homme hommikul laevale – mul on vana oranž Citroën. Kui tahad kaasa tulla, anna endast märku. Ilma igasuguse tagamõtteta. Mul on prantslannast tüdruk, kes lõikaks mu kõri läbi, kui ma kas või teise naise poole vaataksingi. Pakun lihtsalt küüti kaasmaalasele, teisele ameeriklasele.“

„Ma saan hakkama,“ kordas Mary.

„Ise tead. Lähen kella kümnese laevaga. Aga sina hoia end pimedatest tänavatest eemale, eks? Prantsusmaal on neid veel rohkem.“

„Hoian.“

Neiu ootas, et mees hakkab peale käima, kuid too kõndis lihtsalt, käed taskus, mööda tühja tänavat rahulikult minema.

Mary vaatas talle järele. Kogu õhtu oli olnud sürrealistlik ja mida kiiremini ta duši alla ja voodisse saab, seda kiiremini läheb kõik mööda. Homme kell kümme on mees juba teel Prantsusmaale ja Mary on ta täiesti unustanud.

Kell kümme istus ta mehe kõrval mõlgitud Citroënis ja sõitis laeva poole, mõeldes, kas ta pole ehk hulluks läinud.

Tüdruk oli nõrkus, mida Killian poleks õieti saanud endale lubada. Ta oli Plymouthist läbi sõitnud, püüdes leida head katet, et Prantsusmaale pääseda ja oma missioon lõpule viia. Umbtänavalt kostnud kära ei puutunud üldse temasse. Ta oli juba ammu mõistnud, et ei suuda maailma päästa.

Aga ebaõnn, mis teda saatis, pani mehe pöörduma ja umbtänavasse suunduma, just õigeks ajaks, et peatada tänavanolke vägistamast mingit tobedat turisti.

Ta oli ühte neist tulistanud, lihtsalt sellepärast, et tahtis. Ta oleks neist ka relva kasutamata lahti saanud, kuid niisuguste haledate õelate pättide nägemine ärritas teda. Nad jooksid laiali, ka see, keda ta oli tulistanud, ning Killiani häiris veelgi enam see, et ta polnud tüüpi tapnud. Ja siis pöördus tema tähelepanu naisele.

Killian oli suurepäraselt etendanud sõbralikku Ameerika üliõpilast, ta oli ulatanud käe ja neiu üles aidanud. Tüdruk oli sale, keskmist kasvu, närvid pisut pingul. Lihtsalt üks tobuke, kes oli valel ajal vales kohas ringi uidanud.

Ilus, kui Killian oleks olnud sellises tujus, et seda hinnata. Plikal oli punane juuksepahmakas ja Killianile polnud punapead kunagi eriti meeldinud. Kuuvalguses nägi ta, et tüdrukul on erakordselt sinised silmad – peaaegu türkiissinised – ja suu, mis erutanuks peaaegu kõiki mehi.

Killiani see ei erutanud. Võib-olla polnudki Sir Galahadi¹ mängimine olnud nii rumal mõte. Tüdrukust saaks ideaalne kate: keegi ei otsiks kaht Prantsusmaal ringi reisivat Ameerika tudengit.

Ta oli muidugi rääkinud õigeid asju ja tüdruk oli hinnanud teda välimuse järgi. Seda ei saanud Killian tütarlapsele süüks panna: enamikul inimestel jäi teda vaadates märkamata hunt, kes luuras tema rahuliku välispinna all.

Killian ei kavatsenud minna kergema vastupanu teed ja tüdrukuga magada. Parim viis saada naiselt oma tahtmist oli temaga keppida, kuid Mary Isobel Curwenit oleks äärepealt vägistatud. Ta ei taha tükil ajal tunda ühegi mehe puudutusi. Kui tal tuleks naisega seksida hiljem, kui ülesanne täidetud, teeks ta seda, kuid alati oli parem hoida asjad lihtsad. Seks tegi naised omamishimuliseks või vähemalt uudishimulikuks. Killiani töös võis uudishimu muutuda ohtlikuks.

Platooniline, kaitsev sõber oli hoopis midagi muud ja tüdruk langeski lõksu. See oli käkitegu – just õige annus aseksuaalset sarmi ja kerget lubadust ning tüdruk istuski tema kõrval mõlkis autos, mille kapoti all põksuv mootor suutnuks kummatigi Ferrarile silmad ette anda. Tüdruk ei saaks iial aru, kuidas temaga oli manipuleeritud.

Tuul oli kõva ja laev rappus, kuid Killiani valitud uuel kattevarjul näis olevat rauast magu ning tüdruk seisis tekil, tuul sasimas metsikuid punaseid juukseid tema kahvatu näo ümber, silmad elavalt säramas. Veel üks punkt tema kasuks: plikat ei suutnud hõlpsasti verest välja lüüa ei torm ega vägistamishimuliste teismeliste jõuk. Senikaua kui ta kuulekas on, ei juhtu temaga midagi.

Tüdruk polnud just ideaalne partner. Kui Killian oleks saanud kaaslase tellida, oleks ta valinud kellegi igavama, tumedate juustega, vähem keerulise neiu, kes olnuks valmis seksuaalsuhteks, toomata endaga kaasa liialt probleeme. Killianile meeldis seks, kuid ta ei lasknud sel iial segada tööülesannet, ja Mary Curweni laadi tüdruk nõudnuks kindlasti midagi enamat kui energilist treeningut. Ta kiinduks ja ajaks niiviisi asjad palju ohtlikumaks, järelikult ei saanud ta seda tüdrukut puudutada.

Olnuks lihtsam, kui neiu poleks olnud nii tark. Esimene viga oli arvata, et kokandusõpilane võinuks kujutada endast väiksemat ohtu kui Sorbonne’i tudeng. See, et tüdruk oli olnud nii rumal ja üksinda hulkuma läinud, ei tähendanud, et ta ei suudaks meest läbi näha. Killian pidi olema ettevaatlik.

Teine viga oli olnud arvata, et tüdrukust on lihtne käsi eemal hoida. Ta polnud kindel, kumb möödalask oli hullem.

Killian oli siiski selline mees, kes võttis vastu, mis talle pakuti ja käitus vastavalt. Mary Isobel Curwen oli talle kenasti sülle kukkunud ning Killianil oli kavas tüdruk täiega ära kasutada.

Tema Marseille’ kohtumiseni oli aega kaks nädalat. Kaks nädalat Prantsusmaal hulkumiseks ja kõigile teda otsivatele inimestele süütu näo näitamiseks, sest neid, kes tahtsid temani jõuda enne, kui ta jõuab ülesande täide viia, oli kahtlemata palju. Killian töötas alati üksi – keegi poleks osanud oodata, et tal on kaasas mingi naine.

Kaks nädalat, et hoida naist – kahjuks üsna terast – oma isiku ja töö asjus teadmatuses, ilma et oleks isegi seksi, mis tolle tähelepanu kõrvale juhiks. Need kaks nädalat tõotasid tulla väga pikad.

Aga lõppude lõpuks oli asi seda väärt. Ta jõuab kokkusaamisele, viib ülesande lõpule ja kaob ning tüdruk ei saa iial teada, et tema sarmikas ameeriklasest sõber oli äsja mõrvanud kindral Etienne Matanga, väikese Aafrika riigi suurima rahulootuse.

Mary polnud iial suutnud mõista, miks oli ta sel hommikul nii vara ärganud, riided ja raamatud seljakotti toppinud ning laeva juurde kõndinud. Citroëni polnud raske leida ja Killian oli nagu midagi oodates auto vastu nõjatunud. Näis, et mees ootas teda. Kui neiu lähenes, tõstis mees pilgu ja avas auto tagumise ukse, et tüdruk saaks koti sisse visata.

„Mul on termosetäis kohvi,“ ütles ta tervituseks. „Must kui kurat, tuline kui põrgu, puhas kui ingel ja magus kui armastus.“

Tüdruk ainult vaatas teda. „Mulle ei meeldi suhkur.“

Mees kehitas õlgu. „Noh, kui me koos reisile läheme, tuleb meil kompromisse teha. Ega seal nii palju suhkrut ka ole.“

„Sa ütlesid, et magus kui armastus.“

„Mina leian, et armastus on pigem mõrkjas. Aga sina?“

Tüdruk avas termose, valas pisut kohvi korgi sisse ning võttis väikese lonksu. „Ma pole kindel, kas ma üldse armastust leian,“ vastas ta. Kohv oli hea – tuline ja kange ning ainult õige pisut magus. „Aga miks sa arvad, et me koos reisime?“

„See on sinu otsustada. Mul on koolini kaks nädalat aega. Mu tüdruk on Berliinis fotosessioonil ja kavatsen Lõuna-Prantsusmaal natuke ringi sõita. Sul on ka veel paar vaba nädalat ja mul pole midagi selle vastu, kui tuled minuga kaasa – ei mingeid tagamõtteid. Võib-olla lõpetan isegi kohvi sisse suhkru panemise, kui sa mind pisut bensiinirahaga toetad.“

„Kas su tüdruk on fotograaf?“

Noormees raputas pead. „Ta on modell.“

See otsustas asja. Mitte ühelgi modellist kallimaga mehel ei tuleks mõttessegi semmida punapäise Mary Curweniga. Mehel oli tuline õigus – ajani, mil ta pidi kolima oma odavasse korterisse, jäi kolm nädalat ning omaette uitamise isu oli peletanud eelmisel ööl umbtänavas juhtunu.

„Veab sul,“ vastas ta.

Mees naeris. „Kas temal siis ei vea või?“

Selles osas oli mehel õigus. Nüüd, mil Mary Isobel nägi teda päevavalges, märkas ta, et mees on nägus. Võib-olla veel enamgi. Tal oli pikkust üle saja kaheksakümne sentimeetri ja tema pikki jalgu katsid kulunud teksad. Mehel oli kitsas ja intelligentne nägu. Ja ta ei olnud vaba.

„Veab temal ka,“ nõustus tüdruk naeratusega. „Te saaksite ilusad lapsed.“

„Kui mul õnnestub teda veenda oma figuuri rikkuma,“ porises mees. „Kas sul pass on? Nad hakkavad kontrollima.“

„Muidugi on.“

„Anna minu kätte. Kui nad teavad, et reisime koos, läheb kontrollimine kiiremini.“

Mehe ükskõikne palve häiris tüdrukut. Selleks polnud küll mingit põhjust, kuid häiris ometi – ka siis, kui ta oma tumesinise passi väljasirutatud peopesale asetas. Aga mees naeratas talle päikeselises hommikus oma sooja pimestavat naeratust ja Mary mõistis, et tema kartus on naeruväärne. Mees oli tema kaasmaalane, kes otsis seltskonda ja kedagi, kellega jagada bensiinikulu, ning temal polnud järgmiseks paariks nädalaks mingeid plaane.

Nii naeratas ta mehele vastu. „Väga praktiline,“ sõnas tüdruk, kui mees tema passi oma tasku pistis. Mary võttis veel ühe lonksu kuuma musta kohvi, eirates oma kõhklusi. See oli tema elu suurim viga.

1 Sir Galahad – kuningas Arthuri ümarlauarüütel, kes oli tuntud galantsuse ja õilsa hinge poolest. Tõlk.