Читать книгу Lendav lift - Annie M. G. Schmidt - Страница 2

KÕIGE ÜLEMINE NUPP

Kolmapäeva hommikul oli Aabelil seljas tema uus munder – toredate kiiskavate vasknööpidega ja tulipunane. Püksid olid pikad ja lampassidega ning kuuetaskul seisis kuldtähtedega: Knots.

„Oh, Aabelikene!“ hüüdis emand Roef. „Nüüd oled sa küll nagu väike Afganistani prints, sa oled nagu väike Andorra kindral!“

Emand Roef polnud küll kunagi Afganistanis ega Andorras käinud, aga see kõlas nii kaunilt, ning ta leidis oma poja kõige uhkema ja kõige ilusama olevat.

Närvlikult istus Aabel oma õunamoosiga leiba sööma.

„Ega sina ometi avamisele tule?“ küsis ta kartlikult.

„Muidugi tulen avamisele!“ kostis emand Roef. „Mis sa õige mõtled? Avatakse suur kaubamaja ja mina ei tule avamisele? Loomulikult ei jää täna ükski inimene koju. Kõik tulevad sinna. Linnapea ise avab. Ja minu oma poeg on liftipoiss!“

„Jah, aga,“ väitis Aabel, „sa ei tule ometi lifti, mis?“

„Iseendast mõista, et tulen lifti!“ hüüdis emand Roef.

„Jah, aga,“ ütles Aabel, „tead, siis sa pead tegema, nagu sa ei tunnekski mind!“

Ta kartis hirmsasti, et ema hakkab kõigile ütlema: „Ja see siin on minu pojukene, minu Aabelikene! Eks ole ta armas?“

„Hea küll,“ vastas emand Roef. „Ma ei tee väljagi. Luban seda. Pilgutan sulle ainult salamahti silma.

Nõnda!“ Ja ta pilgutas silma.

„Siis on hästi,“ arvas Aabel.

Uues kaubamajas tungles hirmus rahvasumm, nii et oli peaaegu võimatu läbi pääseda. Maja sarnanes sipelgapesaga. Kõik Middelumi elanikud trügisid pöörduste juures. Suure hoone katusel lehvisid lipud.

Kostis lõbusat muusikat. Kõigil ärijuhatuse härradel olid valged lilled nööpaugus. Vaateaknad olid pidulikult kaunistatud. Kõik poepreilid seisid oma osakondade juures, uued ja kenad mustad kleidid seljas.

Vihmavarjuosakonnas oli kõige rohkem rahvast, sest siin pidi linnapea kõne pidama ja lindi katki lõikama.

Sel ajal seisis Aabel liftis ning hakkas endamisi tasakesi pomisema. Kõik viimased päevad oli ta kodus seda pähe õppima pidanud: „Daamid ja härrad! Parter: garnituurid, meestemoekaubad, vihmavarjud, lauanõud, kindad, ehteasjad, käsitöökarbid! Esimene korrus: lastekaubad, kangad, jalanõud, peakatted, mäng uasjad! Teine korrus: muusika, raamatud, mööbel, vilega teekannud! …“

Ja ikka nõnda edasi. Ta pidi peast täpselt teadma iga korruse kohta, mis seal müügil on. Ka nuppude osas oli talle õpetust antud. Iga korruse jaoks oli liftis oma nupp. Peale selle oli igaks juhuks olemas nupp kirjaga „Alarm“. Ja kõige üleval oli üks roheline nupp.

Sel polnud mingit otstarvet, oli öelnud mees, kes teda õpetas, see olevat niisama.

„Käesolevaga lubage mul avada see kaubamaja, mis peab meie linna maailmalinnaks tegema!“ hüüdis linnapea kõuehäälel. Ta lõikas ilusa valge lindi katki.

„Hurraa! Hurraa!“ hüüdsid inimesed ja trügisid vihmavarjuosakonda.

Nüüd võis igaüks saada einelauas tasuta tassi kohvi ja õunakukli. Einelaud asus kolmandal korrusel ning lift võttis korraga peale viisteist inimest. Sellepärast läks Aabelil õige soojaks. Ta pasundas maha oma teekonda: „Teine korrus: muusika, raamatud, mööbel, vilega teekannud!“ Kuid seniajani polnud ükski inimene tundnud huvi vilega teekannude vastu, kõik tahtsid kolmandal korrusel kohvi saada.

Seal oli ka Aabeli ema. Ta oli tulnud koos paari teise naisega ja pidas tõepoolest sõna. Emand Roef pilgutas küll silma Aabelile, kes oli uhke nagu väike kindral, kuid ei lausunud midagi. Kui kõik olid kohvi saanud, algas uus lõbustus. All, käsitöökarpide osakonnas loositi välja nukk.

„Nii-nii,“ tähendas Aabel, „saab natuke puhkust …“

Veidi aega ei tulnud tema lifti kedagi. Ta istus pingile ja kiikas kõige ülemist rohelist nuppu. See oli üsna teiste sarnane. Mis peaks küll juhtuma, kui ta seda nuppu vajutaks? Prooviks õige? Ah, tõenäoliselt ei juhtu midagi. Rumal lugu, et kõik jäid nüüd alla loosimise juurde ja keegi enam üles sõita ei taha. Või siiski … jah, sealt tuli ometi keegi. See oli ju Laura, naabritüdruk Kiriku tänavast, kellega ta oli ühes klassis käinud.

„Ma pole veel kunagi liftiga sõitnud,“ ütles Laura. „Kas ülespoole saab?“

„Igatahes,“ kostis Aabel. „Astu aga sisse. Üks silmapilk, sealt tuleb veel keegi.“

Lifti astus ümariku peaga mees, karvane krae jopi peal.

„Nõndaks, noormees,“ ütles ta, „ma tahan otse neljandale korrusele. Mul on tarvis vaibaosakonda. See on ju neljandal?“

„Jah, härra. Üks silmapilk, härra,“ kostis Aabel. „Palun ka daami sisse astuda!“

Lifti tuli kohutavalt suure kandekotiga daam.

„Mul on tarvis kohvikannu,“ lausus ta otsustavalt, „mul on tarvis nõndanimetatud filterkohvikannu.“

„Neljas korrus, proua,“ ütles Aabel.

Nüüd sulges ta lifti klaasukse ja kaalus asjaolusid. Kõigil on vaja pääseda neljandale korrusele, välja arvatud Laural, kellele on ükspuha, peaasi et sõit läheks ülespoole. Seepärast tuleb tal vajutada neljanda korruse nupule. Aga see väike rohelisest klaasist nupp päris üleval – kui ta sellele vajutaks … ei tea, mis siis küll juhtuks? Kas nad sõidavad siis neljandast veel kõrgemale?

„Läki!“ ütles karusnahkse kraega mees. „Või on veel midagi puudu?“

Alt käsitöökarpide osakonnast kostis valju hõiskamist. Ilmselt oli selgunud nuku võitja.

Aabel sirutas käe välja ning vajutas kõige ülemisele nupule, mis pidi niisama olema.

Lift nõksatas järsult ja suundus noolena ülespoole.

„Uih!“ kiljatas Laura, ta tundis kõhus imelikku pitsitust. Läbi klaasukse nägid nad, kuidas libises mööda esimene korrus, siis teine, siis kolmas, siis neljas … „Nüüd jõuame pööningule,“ mõtles Aabel. Lift ei tasandanud käiku. Nad kuulsid raginat ja klaasiklirinat, just nagu puruneks klaaskatus … Ja siis vaatasid nad hirmust paigale naelutatult läbi lifti klaasukse välja: lift hõljus õhus! Ta oli hoonest välja lennanud ja tõusis nüüd noolekiirusel, järjest kiiremini kõrgusse.

„Appi!“ ütles Aabel. „Tulge ometi keegi appi!“