Читать книгу Lendav lift - Annie M. G. Schmidt - Страница 3

KAS MA TOHIN ENNAST ESITLEDA?

Daam paotas esimesena suu.

„Ma tahtsin ainult kohvikannu,“ sõnas ta. „Niisugust filterkohvikannu, te teate ju küll!“

Ning ta vaatas Aabelile otsa pilguga, mis ütles: kas me peame selle jaoks tõesti nii kõrgele õhku tõusma?

Teised ei öelnud midagi. Nõutult vaatasid nad läbi lifti klaasukse allapoole. Seal, nende all laius Middelum. Sealsamas seisis ka Knotsi kaubamaja, mis muutus järjest väiksemaks. Näe, seal oligi puhastuslappide vabrik … seal turg suure kirikuga, seal tamm kolme kõrge jalakaga … Seal aga voolas helkiv sinine jõgi – ta polnud rohkem kui sinine lint haljendavate väljade keskel, millel siin-seal punasid üksikud majakesed.

„Appi!“ hüüdis Aabel veel kord.

„Kuule,“ küsis siis karusnahkse kraega mees, „mida see kõik tähendab?“

Ning ta vaatas Aabelile ähvardavalt otsa.

„Ma … ma …“ kogeles Aabel, „ma vajutasin kõige ülemisele nupule … näete, sellele siin … sellele rohelisele nupule, ja nüüd …“

„Kelle lift see on?“ jätkas mees rangelt.

„Knotsi kaubamaja oma,“ kostis Aabel.

„Ei,“ ütles mees. „Ma mõtlesin hoopis, millise vabriku oma? Üks lift peab ometi tulema liftivabrikust, eks ju? See peab siin kuskil seisma.“ Ta kummardus ettepoole ja uuris pronkstähtedega kirja, mis liftis üleval seisis. „Brumel,“ luges ta. „Vabriku nimi on Brumel. Nojah, ma pean ütlema … sellest pole abi!

Sellest pole meil mingit kasu!“

Siis jäi ta uuesti vait ja vaatas alla. Seal muutus kõik järjest pisemaks ja sarnanes juba mänguplatsiga.

Näe, all liigub imetilluke tramm, ja need pisikesed valged tripsud – on need tõesti lehmad? Nad tundsid, et lift tõuseb ikka veel kõrgemale, ikka järjest kõrgemale.

„Kas me nüüd jõuame taevasse?“ küsis hele hääleke.See oli Laura. Siiani polnud ta midagi öelnud. Teised vaatasid talle otsa. Laura oli väga armas tüdruk.

Tal olid mustad, lühikeseks lõigatud juuksed ja erutusest õhetavad põsed. Ta silmad särasid – ilmselt paistis see kõik talle vaimustav.

„Ei,“ kostis karvakraega mees. „Loodan vähemalt, et mitte. Ma mõtlen, et me jääme stratosfääri pidama. Seal on õhk hõre. Liiga hõre inimeste jaoks.

See võib muutuda üsna ohtlikuks. Enne kui me Kuu peale jõuame, oleme lämbunud.“

See polnud sugugi rõõmustav uudis. Aabel läks hirmu pärast näost päris valgeks. Ka daam mõtles ilmselt esimest korda millelegi muule peale oma kohvikannu ja ehmus samuti.

„Kas te arvate, et me tagasi enam ei saagi?“ küsis ta. „Aga me võime ometi vajutada kõige alumisele nupule. Küllap ta siis läheb tagasi, eks?“

Aabel leidis, et see on hea mõte. Ta sirutas juba käe välja, et vajutada nupule kirjaga „Parter“, aga mees haaras tal käest kinni.

„Ära seda tee!“ ütles mees kiiresti. „Oota, noormees … Võid sa mulle öelda, kas me ei kuku puruks, kui nii kiiresti alla tuleme? Katsume õige parem hästi järele mõelda ja rahulikult läbi arutada, mis me tegema peaksime. Kas ma tohin ennast esitleda? Minu nimi on Tump ja ma töötan koitõrjefirmas.“

Ta ulatas käe daamile, kes noogutas pead ja ütles: „Mina olen preili Klaterhoen.“

„Lauluõpetaja?“ küsis härra Tump.

„Lauluõpetaja,“ kostis preili Klaterhoen. „Kas te siis tunnete mind?“

„Aga muidugi,“ kinnitas härra Tump. „Ma olen ju kunagi teie juures õppinud … Doremifasollasidoo! …“ laulis ta ning naeris mürinal.

„Tore, tore!“ kihistas preili Klaterhoen. „Mu kunagine õpilane, kui armas! Ja kes teie, lapsed, olete? Ma ei tunne teid.“

„Mina olen Aabel Roef.“

„Ja mina Laura Suikervliet.“

„Tulge, istume siia,“ ütles härra Tump. „Me mahume kõik ilusasti selle pingi peale. Siis saame oma lugu rahulikult arutada.“

Nad istusid. Kõik neljakesi ritta. Aabel oli juhtunust kõige rohkem vapustatud. Ta sinised silmad tardusid murest liikumatuks. Lõpuks oli ju kõik tema süü. Miks ta vajutas valele nupule …? Ta värises nii, et kõrval istuv härra Tump seda tundis.

„Mis on, poiss?“ küsis ta. „Kas sa kardad?“

„See kõik on minu süü …“ kogeles Aabel. „Oleksin nagu alati neljandale vajutanud …“

„Jäta see süüotsimine järele!“ põristas härra Tump sõbralikult. „Süüst pole siin juttugi. See on lifti viga.

Tühiasi! Ma pole veel elus näinud lifti, mis õhus ringi lendaks, mis sellest rääkidagi. Aga pidage – kas tunnete nüüd?“

Liftiga juhtus midagi. Tundus, nagu seisaks ta õhus paigal. Nad kõik tundsid väikest tõuget, just nagu värinat – ja siis …

„Kas me laskume allapoole?“ sosistas Laura. Ta hääles kõlas otsekui kahetsus.

Aabel hüppas jalule ja vaatas välja.

„Mulle näib,“ ütles ta, „mulle näib, et me ei tõuse enam kõrgemale, vaid sõidame paremale … horisontaalselt või kuidas seda nimetatakse. Me lendame Maa kohal.“

„Tore, tore,“ ütles preili Klaterhoen. „Siis, tähendab, mitte taevasse ega ilma-õhuta-traatvääri, vaid paremale. Noh, see ei rõõmusta mind ka põrmugi. Igal juhul ei jõua ma enam kella kolmeks laulutundi. Lapsed istuvad ja ootavad ilmaaegu.“

Samal ajal hakkas Laura keksima. Ta lühikesed juuksekäharad hüplesid üles-alla.

„Ja mina ei pea kooli minema!“ hõikas ta. „Ja mina ei pea üldsegi kooli minema!“

„Kas sa käid veel koolis?“ küsis Aabel.

„Jah,“ vastas Laura. „Mittetäielikus keskkoolis. Aga täna ma ei pea sinna minema!“

„Noh,“ lausus härra Tump, „ka mind on rängalt alt veetud. Mul pidid pärast lõunat algama Knotsi härradega läbirääkimised koide hävitamise kohta nende vaibaosakonnas. Küllap nad pöörduvad nüüd mõne teise koitõrjefirma poole. Ja ma võtsin veel nii palju materjali kaasa!“ Ta soris oma portfellis ning tõi nähtavale paar koivastast tabletti. „Priimad!“ hüüdis ta. „Kindel vahend! Patenteeritud antikoitabletid!“

Aabel seisis ikka veel klaasukse juures ja vaatas alla. Nüüd, kui teised leidsid, et tema pole juhtunus süüdi, hakkas ta seiklusest lõbu tundma. Kuhu nad küll satuvad? Sellest polnud tal vähimatki aimu. Kas lift maandub jälle oma vanale kohale? Kui kauaks ta lendu jääb?

Korraga mõtles Aabel emale. Oi, millist muret peab küll ema tundma! Muidugi polnud nad terves Knotsi kaubamajas millestki aru saanud. Nad olid nüüd lihtsalt avastanud, et lift on kadunud. Jäljetult kadunud.

Katuse kaudu. Tõenäoliselt hakati teda otsima kuskilt naabrusest.

Või ehk … kes teab, äkki on mõni Middelumi elanik neid näinud lendamas juba kõrgel õhus? Nii mõistatas Aabel. Kuid korraga hüüdis ta: „Vaadake ometi! Vaadake ometi!“

Kõik ruttasid ukse juurde ja vaatasid. Nad olid mere kohal.

Nende all lainetas Põhjamere ääretu veeväli. Osa sellest veest oli päikesepaistel kiirgavalt sinine, kuid eemalt tulid pilved ning muutsid oma varjuga teise osa mornilt halliks ja tinaseks.

Üsna kaugel all liikus pisike laevuke. Ta vähemalt näis pisike, võib-olla oli see hoopiski suur reisilaev.

„Küll ma tahaksin süüa!“ ütles Laura.