Читать книгу Lendav lift - Annie M. G. Schmidt - Страница 4

MIDA ME LIFTIGA TEHA SAAME?

„Küll ma tahaksin süüa!“ oli Laura öelnud.

Ning korraga mõistsid kõik nende sõnade abil, kui vilets oli nende olukord. Nad hõljusid liftis rahutu veevälja kohal – oli see õieti Põhjameri? Või oli see juba Atlandi ookean … Igal juhul hirmus hulk vett. Ja kust peaksid nad süüa võtma? Kõigil tekkis nälg. Aabel polnud pärast hommikusööki, pärast oma õunamoosiga võileiba iva hamba alla saanud. Ja isegi tollest võileivast oli ta poole järele jätnud, sest ta oli nii erutatud.

„Kas teil midagi süüa kaasas pole?“ küsis härra Tump. „Mul endal pole mitte kui midagi peale patenteeritud koitõrjetablettide!“

„Mul on kimp rabarbrit,“ ütles preili Klaterhoen, „hommikul juurviljapoest ostsin. Rohkem midagi.“

„Mul on ainult üks õun,“ ütles Laura.

Nad jagasid õuna neljaks.

Seejärel tõi Aabel veel lagedale karbikese kompvekke, mis tal oli uhkete punaste vormipükste taskus.

Pisikesest õunapalukesest ja kompvekkidest läksid kõhud veelgi tühjemaks.

„Ma mõtlen,“ lausus härra Tump mõtlikult, „ma mõtlen, et me jäämegi liftiga ümber Maa tiirlema. Ikka ringiratast nagu mingi taevakeha. Me ei saagi enam maanduda. Võib-olla märgatakse meid lennukitelt, siis antakse kõigile teada, et oleme mingi tundmatu nähtus. Ning inimesed hakkavad meid kiikrite ja muude asjadega vahtima … aga aidata nad meid ei saa. Me sureme nälga ja kunagi mitmesaja aasta pärast leitakse kuskilt meie luukered …“

„Jätke oma hirmujutud ometi järele!“ ütles preili Klaterhoen. „Südame võtab külmaks. Mul oleks nagu jäätükk särgi all!“

„Mis see on?“ küsis härra Tump. „Mis nüüd lahti läks? Mis see ometi on?“

„Me maandume!“ hõikas Laura.

„Huu!“ hüüdis preili Klaterhoen. „Tunnen seda oma kõhuga!“

„Jah,“ lausus Aabel tasa. „Vajutasin kõige alumisele nupule. Sellele, kus seisab „Parter“. Me sõidame nüüd allapoole.“

„Eesel!“ karjus härra Tump. „Tola! Kas sa tahad, et me kõik ära upume? See ei lõpe hästi! Kukume otse merre! Las ma vajutan jalamaid ülemisele nupule … kus see on? Me peame kohe jälle ülespoole tõusma!“

„Ei, ei!“ hüüdis Aabel kiiresti. Nüüd tundis ta ennast oma õhulaeva kaptenina. Ning ta oli kindlalt otsustanud proovida laskumist. Olgu mis on, see peab teoks saama. „Ärge tulge lähemale!“ hüüdis ta silmade välkudes. „Peame enne vaatama, mis nüüd juhtub!“

Härra Tump porises midagi ning pöördus siis teiste poole küsimusega: „Mis teie arvate?“

„Maandume!“ hüüdis Laura. Ta leidis, et see on uus põnev seiklus.

„Maandume,“ vaatas preili Klaterhoen. „Vaatame õige korraks, mis see teeb. Vahest läheb meil korda seal all mõnda laeva silmata.“

„Aga ma ei oska ujuda!“ hädaldas härra Tump.

„Mina küll,“ ütles Aabel. „Ja Laura samuti, eks ju?“

„Väga hästi,“ kostis Laura. „Me võtame teised selga, nii kui vette satume.“

Nüüd seisid kõik neljakesi klaasukse juures ja vaatasid pinevalt, kuidas all kõik suuremaks muutus. Paar suurt kajakat tiirutas lifti ümber. Nad nägid ka laeva ja suutsid eraldada nii korstnat kui masti.

Nähtavale ilmusid lained – suured hallikassinised lained. Sõit läks kiiresti, kiiresti ikka allapoole. Mida teeb nüüd lift? Kas nad põrkavad hirmsa plartsatusega vastu vett ja hakkavad silmapilk vajuma? Kaovad nad saja meetri sügavusse vee alla? Kas vesi tungib otsekohe lifti? Aabel oleks peaaegu käe uuesti välja sirutanud, et ülemisele nupule vajutada. Ta hoidis kätt valmis, et teha seda niipea, kui nad veepinnale on jõudnud.

„Huu, kui õudne!“ hüüatas preili Klaterhoen. Ta ei suutnud kauem vaadata seda kobrutavat, mässavat vett enda all, astus paar sammukest tagasi ja lõi käed silme ette.