Читать книгу Mees eesrindelt - Ant Middleton - Страница 2

Ant Middleton
Mees eesrindelt

Originaali tiitel

Ant Middleton

First Man in:

Leading from the Front

HarperCollinsPublishers

2018

Toimetanud ja korrektuuri lugenud Eda Posti

Kaane kujundanud Claire Ward

Tekst © Anthony Middleton 2018

Foto © Andrew Brown 2018

© Tõlge eesti keelde. Kaur Sinissaar, 2020

ISBN 978-9985-3-4837-6

e-ISBN 9789985348963

Kirjastus Varrak

Tallinn, 2020

www.varrak.ee

www.facebook.com/kirjastusvarrak

Trükikoda OÜ Greif

Emiliele

Ainsale inimesele, kes suudab mind ühe lausega tippu tõsta või põrmu paisata. See naine innustab mind iga päev ja ei lepi minu puhul iialgi vähemaga kui sada protsenti. Kui ma kaotan tee jalge alt, juhatab ta mind tagasi õigele rajale. Kui ma teen valesammu, astub ta mulle varba peale. Ja kui ma läbi kukun, on tema ainus inimene, kes saab mind jälle üles tõsta ja mulle sisendada, et olen võitmatu. Minu abikaasa on põhjus, miks ma täna olen siin, kus ma olen, ja tema on see naine, kes on teinud minust mehe, kes ma olen.

SISSEJUHATUS

ENAMIK NEIST INIMESTEST, keda ma igapäevaelus kohtan, ei julge küsida „seda küsimust”. Suurem osa teab mind kas ainult televisioonist või ka seetõttu, et teenisin kaks korda eriüksusega Afganistanis. Kuna minu esimene ülesastumine teleekraanil oli Channel 4 saates „SAS: võidab see, kes julgeb”¹, eeldavad paljud, et teenisin eriüksuses SAS². Tegelikult olin ma SBS-i³ eriüksuslane. Sõjaväelise keelepruugi järgi olin ma ninamees. Minu ülesanne oli juhtida väikest meestesalka Talibani hoonekompleksidesse ja leida kätte kõrgel positsioonil tagaotsitavaid ohtlikel, nii-öelda raske arreteerimise missioonidel. Tänu suurele saladuskattele, mis eriüksuste ülesannetega kaasas käib, ei saa ma neist lähemalt rääkida. Kuid ma saan anda väga üldise vastuse sellele küsimusele.

Inimest tappa on sama mis õrnalt nimetissõrme päästikul paar millimeetrit tahapoole nihutada. See tähendab kuulda tuhmi raksatust. See tähendab näha mehekujulist objekti vaateväljast eemale pudenemas. See on nagu töö lõpule viimine. See pakub rahuldust. Kuid peale selle ei kaasne inimese tapmisega mingit tunnet. See võib teile šokeeriv tunduda. See võib teid isegi haavata. Loomulikult saan ma aru, et minu reaktsioon ei ole kuigi harilik. Niiviisi ei reageeri isegi mitte kõik need, kes on sõjas võidelnud. Paljud vaprad mehed, kellega ma kõrvuti teenisin, kannavad endas elu lõpuni traumat nendest õudustest, mida nad pidid pealt nägema ja millest osa võtma. Ma tunnen neile siiralt kaasa. „Raske arreteerimise” salka kuulumise hulka käis see, et sul tuli sageli töötada eluohtliku stressi tingimustes ja sinu ümber oli peaaegu iga päev veri ja tapmine. Kuid minu katsumuseks ei olnud trauma, mida see kõik tekitas. Raskeim asi minu jaoks oli sellest tekkiv rahuldus. Ma nautisin seda – kohati vahest isegi liiga palju. Võitlusolukorras olin nagu kala vees. Ma igatsen seda siiani taga iga päev.

Afganistanis oli tavaline vahel kuuliga pihta saada. Õppisid seda juba ootama. Mina käsitasin elujäämist kui numbrite küsimust. Ninamehena lasksin ma olukorra tõenäosused peast läbi iga kord, kui ma mõnda Talibani hoonesse või seal hoones mõnda ruumi sisenesin teadmisega, et teisel pool ootab mind kurjus. See oli nagu rulett – kalkuleeritud risk. Mõtlesin endamisi: „Milline on tõenäosus, et kui ma sellest uksest läbi jõuan, on teisel pool võitleja, kes teab mind oodata? Kui ta teab mind oodata, milline on tõenäosus, et ta jõuab tulistada rohkem kui ühe kuuli, enne kui mina teda tulistan? Milline on tõenäosus, et see üks kuul tabab mind pähe ja tapab mu?” Asjale sedaviisi lähenedes jõudsin enamasti järeldusele, et tõenäosus surma saada on üpris väike. Niisiis mõtlesin ma: „Kuradile, mul on šansse”, ja see aitas mul sealt uksest läbi tungida.

Mõnikord lendasid sisenemise hetkel mulle vastu kuulid. Kuid minu kogemused kinnitasid, et harilikult on see kuulirahe mõne sekundiga möödas ja momendil, mil tulistamisse tekkis paus, sain ma liikvele minna – siseneda maad ligi kummardudes, sest automaatrelvadega idioodid ei ole enamasti võimelised kontrollima nende omadust tulistades ülespoole põrkuda, nii et päästikule vajutades pritsivad nad kuule enamasti vastu lage. Ma mõtlen: „Kui ta uuesti päästikule vajutab, siis jõuab ta seda pigistada üks, kõige rohkem kaks korda, enne kui ma ta maha niidan.” Kui tema relvast ka lendaks minu poole üks või kaks kuuli ja tabaks minu kuulivesti, siis saaks viga ainult mu kuulivest. Kui nad tabaksid mu jalga, siis peataks see mind vaid sekundi murdosaks. Kui ma peaksin maha langema, siis teadsin, et mu semu on kohe mu selja taga ja viib ülesande silmapilkselt lõpule. Vaatasin asja alati läbi selle prisma – numbrite mäng. Alati tõenäosus. Alati kiire arvutus oma peas.

Mis ei tähenda, et see oleks mulle lihtne olnud. Kaugel sellest. Operatsioonile minnes oli kohutav hirm. Aga niipea, kui kõik pihta hakkas – momendil, mil ma hoonekompleksi tungisin või vaenlasega kontakti astusin –, sisenesin hoopis teistsugusesse psühholoogilisse ruumi. Ainus, millega ma seda võrrelda oskan, on viimased sekundid enne autoõnnetust, kui sa vaimusilmas näed aegluubis, mis kohe juhtuma hakkab. Sinu aju saavutab mingi hüperefektiivse seisundi, haarates ümbritsevast keskkonnast niivõrd palju informatsiooni, et tõepoolest tekib tunne, nagu oleks kell korraga aeglasemalt käima hakanud – nagu sa oleksid võimeline isegi aega kontrollima.

See laskis mul tegutseda sedavõrd täpselt, et näis olevat võimalik mõõta asju millisekundites. See oli täiusliku keskendumise, puhta tegevuse ja puhta instinkti seisund, iga rakk minu kehas töötas täiuslikus harmoonias kõigi ülejäänud rakkudega sama eesmärgi nimel, tegutsedes mu võimete absoluutses tipus. Ma ei tundnud ühtki emotsiooni. Olid ainult teadlikkus, kontroll ja tegevus. See oli kõige lähemal kõikvõimsuse seisundile, mida ma suudan ette kujutada – nagu oleksin jumal. Ning seda ma teatud mõttes ka olin. Keset ohtlikku sõjalist operatsiooni meeskonna eesotsas liikudes tundsin ma end oma kehas ja meeles just niimoodi – nagu jumal – ning jumala moodi tuli mul ka toimida olukorras, kus ma pidin sekundi murdosa jooksul otsustama, kes elab ja kes sureb.

Esimene inimene, kelle ma tapsin, sööstis minu poole ühe Afganistani hoonerühma kuumade ja tolmuste varjude vahelt. Oli öö. Ta kandis tavapärast valget, pahkluudeni ulatuvat hõlsti, mida nimetatakse thaabiks. Üle tema parema õla rippus jäme, musta värvi rihm. Käes hoidis ta AK-47 automaatrelva. Ta peatus ja vahtis silmi kissitades pimedusse. Tema silmad ei suutnud mind eristada. Ta vahtis veel. Ta küünitas kaela ettepoole. Ta nägi minu öövaatlusprillide kaht rohelist silmatäppi talle mustavast pimedusest vastu vaatamas. Ja siis see tuli – seik, mis mulle edaspidi väga tuttavaks sai. Kuigi selle sees toimub väga palju, kulgeb surmahetk alati kindla korra, alati sama sündmustiku järgi. See käib nõnda: šokk, kahtlus, uskumatus, arusaamatus. Sinu ohver tunneb vastupandamatut soovi üle kontrollida, kas tõesti toimub see, mille toimumist ta hästi uskuda ei suuda. Neil käib korraga peast läbi lugematu arv mõtteid. Nende huuled avanevad mõne millimeetri jagu. Nende silmad piiluvad kissitades öhe. Nende lõug liigub ette. Nende keha hakkab hoiakut muutma. Ja siis …

See moment – hetk, mida ma Afganistanis ikka ja jälle ülitäpselt, sügavas aegluubis pealt nägin – on meie salarelv. Elus püsimine ja meile antud ülesannete saavutamine sõltus sellistest imeväikestest hetkedest. Eriüksuste sõdureid on treenitud tegutsema kellaosuti kahe tiksu vahele jääva võbeluse ajal, libisema sisse ja välja ning täitma oma ülesande aja jooksul, mis vaenlasel kulub ühe mõtte juurest teiseni jõudmiseks. Ja nii toimus see ka ööl, mil ma esimest korda tapsin. Minu peidukoht oli hoone ühes nurgas; astusin pool sammu ettepoole, tõstsin relva ja pigistasin päästikut ühe korra, siis veel kaks korda. Tänu summutile, mille ma püssitoru ette olin kruvinud, tekitas tulistamine heli, mis oli ehk vaid pisut valjem kui arvutihiire klõps. Täiuslikud lasud. Kaks suhu. Ta langes maha.

Eriüksused otsivad oma ridadesse inimesi, kes suudavad päevast päeva võtta seda ametina, ega lase sel ennast hävitada. Selline olin minagi. Sellised inimesed ei sünni niisuguseks. Neid tehakse. Käesolev raamat ei räägi ainult sellest, mida ma olen juhtimise alal õppinud. See räägib loo, kuidas minust sai see mees, kes ma täna olen. See on lugu naiivsest ja õrna loomuga noormehest, kelle esimene mälestus on see, kuidas ta armastatud isa surnuna leitakse. See jutustab katsumustest, valust ja raevust sõjaväes; pimedusest ja vägivallast Essexi tänavatel; päevadest sõjakolletes; päevadest vanglas; päevadest, mil otsisime võõral maal taga röövitud tüdrukut; päevadest, mil juhtisin mehi välja võimatutest põrgutest. See lugu räägib sellest, kuidas minust sai selline inimene, kes juhib eesrindelt ja kes – hoolimata sellest, millistele ohtudele ta pea ees vastu kihutab – tahab alati olla esimene.

KUMMALISED HELID. INIMESED ringi liikumas. Inimesed rääkimas. Sammud. Rasked, täiskasvanud inimese sammud, mida ma ära ei tunne. Ajasin end voodis istukile ning püüdsin käeseljaga vastu silmi surudes ja nühkides end üles äratada. Oli jõulupühadele järgnev nädal – vahest on emal ja isal külalised. Ronisin ülemiselt narilt alla, mööda venna asemest, mis oli tühi. Kummutil seisis minu lemmikmänguasi – plastist sõjaväehelikopter, mille isa oli mulle viiendaks sünnipäevaks ostnud. Ajasin end kikivarvule ja lükkasin käega selle musta tiivikut. Hakkasin seda kummuti otsast alla võtma, kui kuulsin kedagi nutmas. Pöördusin kuuldud heli poole. Läbi praokil ukse nägin politseinikku.

Lipsasin toast välja ja läksin tema järel, palja jalu, seljas hall pidžaama, vanemate magamistoa poole. Möödusin koridoris veel kahest politseinikust, kes omavahel rääkisid ja ei paistnud mind tähele panevat. Ema ja isa magamistoas oli ere valgus. Toas oli veel politseinikke, neli või vahest viis tükki, kobaras ümber voodi. Põnevil ja elevust täis, trügisin neist kahe jalgade vahelt läbi ja küünitasin, et näha, mida nad kõik seal vaatavad. Voodilinade all oli keegi. Kes see siis ka oli, ta ei liigutanud end. Nihutasin end ettepoole, et paremini näha.

„Ei! Ei! Ei!” karjus üks politseinik. Ta kummardus ja manööverdas mu tagasi koridori ja teise magamistuppa, ta kondised sõrmed surusid vastu mu õlgu. Seal olid kõik mu vennad: Peter, Michael ja Daniel. Keegi oli alumiselt korruselt teleka sinna üles toimetanud. Nad kõik vaatasid midagi. Mina istusin nurka maha. Ma ei öelnud ühtegi sõna.

Järgmine mälestus on umbes neli nädalat pärast esimest. Mind äratati jälle üles: „Anthony! Anthony! Tule nüüd, Anthony! Ärka üles!” Laetuli põles. Minu kohal seisis kaks inimest, ema ja keegi mees, keda ma ei olnud varem kunagi näinud. Ta oli tohutu pikk, suure nina ja pikkade tumedate juustega, mis ulatusid õlgadest allapoole. Ma ei tea, kui vana ta oli, kuid ma nägin selgesti, et ta on emast palju noorem.

„Anthony,” ütles ema. „Saa tuttavaks oma uue isaga.”