Читать книгу Mees eesrindelt - Ant Middleton - Страница 3

OLI TUNNE, NAGU me oleksime juba mitu päeva sõitnud. Vahtisin autoaknast välja ja vaatasin, kuidas kiirteed läksid üle maanteedeks ja siis käänulisteks, hekkidega ääristatud külavaheteedeks, mille iga läbitud miil viis mind lähemale uuele elule, mille ma olin enda jaoks valinud, ning üha kaugemale kõigest tuttavast mu kodumajas, kõigest, mida ma armastasin, vihkasin ja kartsin. Pilved rippusid meie pea kohal nagu õlised kaltsud ja novembrikuine tuul laperdas vastu Ford Sierra katust, kui auto mööda Surrey krahvkonna teid põristas. Ei mina, ema ega kasuisa rääkinud suuremat. Lasksime Inglismaa tujukal ilmal enda eest kõneleda. Kui auto rattad asfalti tampisid, tiirlesid minu peas ärevad mõtted. Kas ma olin õigesti otsustanud? Kas ma suudan uues kohas ennast leida ja midagi saavutada? Või vahetan ma lihtsalt ühe ettearvamatu põrgu teise vastu? Kes minust saab, kui ma selle uue tee lõpuni käin? Kui ma oleksin vastust ette teadnud, oleksin autoukse lahti paisanud ja sealsamas välja hüpanud.

Tõsi oli see, et aastal 1997 ei olnud mul suuremat aimu, missugune inimene ma olen. Kes seda seitsmeteistkümneselt ikka nii väga teab? Selles vanuses meeldib meile mõelda, et oleme täielikult välja kujunenud inimesed, kuid tegelikult oleme elus alles vaevu stardijoonest kaugemale jõudnud. Lapsepõlves on meid määratlenud õpetajad, vanemad, vennad, õed, mõttetud kuulsused teleekraanilt – ja kõige selle keskel on pehme tainatomp, mida pidevalt sõtkutakse ja ümber vormitakse. Seetõttu on ääretult oluline, seda eriti noores eas, et meid ümbritseksid inimesed, kes avaldavad meile positiivset mõju ja soovivad aidata meil üles ehitada oma tugevaid külgi, mitte uputada meid oma nõrkuste sisse. Nüüd ma tean seda. Soovin, et oleksin ka siis seda teadnud.

Viimaks ilmus kitsa tee ääres nähtavale punane silt. Kuna aken oli udune ja kaetud vihmapiiskadega, ei suutnud ma välja lugeda, mis sildile on kirjutatud, nii et hõõrusin dressipluusi käisega akna aurust puhtaks: „Sõjaväetee. Kõiki sõidukeid võidakse kinni pidada”. Ma ajasin selja sirgu ja tõmbasin sügavalt hinge. Auto võttis kiirust maha. Ilmus nähtavale teine silt, valge tahvel kirjaga „Pirbrighti laager”. Selle taga olid valvuriputka ja kõrge must värav. Ja siis silt, mida ma olin otsinud – „Uute sõdurite vastuvõtt”. „Hakkab pihta, ema,” ütlesin ma, püüdes närvilisust hääles varjata. „Olemegi kohal.”

Ema parkis auto selleks ette nähtud teetaskusse. Ma astusin välja, õngitsesin pagasiruumist oma raske musta koti ja andsin emale kiire põsemusi. Kui tal oligi kurb meel näha mind lahkumas, siis suutis ta seda igatahes vapralt varjata. Kasuisa keeras autoakna alla, ajas pöidla püsti ja kostis: „Edu sulle, eks varsti näeme!” ning pöördus eemale. Enne kui ma jõudsin midagi mõelda, oli ema tagasi auto juhiistmel, pani ukse kinni ja keeras süütevõtit. Automootor urahtas käima ja ma vaatasin, kuidas nad hallikasrohelise maastiku vahele kadusid. Mul kulus mõni hetk, et tasakaalu tagasi saada. Siin ma nüüd olin. Edaspidi hakkab kõik teisiti olema.

Tõmbasin sügavalt hinge, võtsin koti ja viskasin selle õlale ning pöördusin võimuka, punastest tellistest hoonekompleksi poole. See nägi välja nagu vangla või suur haigla. Piirdemüüri peal oli keerdus okastraat ja kõrgete mastide otsast vaatasid igasse suunda turvakaamerad. Mulle ei paistnud kätte ühtegi inimest ja ma ei kuulnud kellegi häält. Tundsin end täiesti üksinda. See oli peaaegu hirmuäratav.

Lähenesin närviliselt valvuriputkale, peaaegu oodates, et seal klaasi taga ei olekski mitte kedagi. Kui ma olin putkast kahe sammu kaugusel, avanes selle aken praksatades ja välja vaatas kõhn kahekümnendates eluaastates noormees, seljas roheline munder ja ees samasugused ümmargused prillid nagu John Lennonil. Tervitasin teda parima sõbraliku, sarmika ja relvituks tegeva naeratusega. „Tulin end baasväljaõppele registreerima, söör,” teatasin talle.

Sõdur vaatas mind, nagu oleks mõni lind ta prillid täis mustanud.

„Söör? Ära ütle mulle söör. Mina teen siin palgatööd. Sulle olen ma kapral. Nimi?”

„Middleton, kapral,” vastasin. „Kuninglik insenerikorpus.”

Ta võttis mapi, mis ta laual oli vedelenud, ja uuris seda laisal pilgul. „Middleton … Middleton … Middleton …”

Hiivasin koti teisele õlale ja püüdsin kätt pigistades normaalset vereringet taastada. Ta pööras lehte ja otsis sealt sõrmega mu nime. Siis sirutas ta väga aeglaselt käe, võttis teise mapi ja hakkas hoopis seda uurima. Talvine tuul näpistas mu kaela. Viimaks jäi ta sõrm nimekirjal pidama.

„Aa,” kostis ta. „Anthony. On see või? Anthony Middleton?”

„Jah, kapral.”

Ta naeratas mulle soojalt. „Leidsime su ikka üles!”

Minust käis üle tohutu kergenduse laine. Vahest see ei saagi nii hull olema.

„Sind oodatakse alles järgmisel nädalal,” ütles sõdur. Ja seejärel virutas ta aknaluugi valju praksatuse saatel kinni.

Ma olin nii jahmunud, et suutsin vaid paigal seista ja enda peegelpilti jõllitada. Klaasi pealt vaatas mulle vastu laitmatult korras välimusega naiivne, kõhn teismeline, siniste silmade ja paksude mustade kulmudega, mis keskel kokku puutusid. Meeldiv noormees, kellel polnud aimugi, mida peale hakata. Kõndisin noruspäi tagasi maanteele, kuid ma ei jaksanud kuigi kaugele kõmpida, kui juba pidin koti maha panema.

Mida ma nüüd siis pean tegema? Kuidas ma olin võinud kuupäevaga eksida? Ema ja kasuisa on praeguseks juba vähemalt paari miili kaugusel. Silmitsesin porist ümbrust õrna lootusega, et vahest märkan kusagil läheduses telefoniputkat, kust saan kellelegi helistada. Seal olid raagus puud, kaugel aasal mõned hobused ja taamal tegi kaari tundmatute lindude parv. Telefoniputkat ei olnud. Ja kellele ma ikka helistan? Kus ma magada saan? Magamiskotti mul ei olnud, ega ka piisavalt raha, et kusagil ööseks tuba võtta. Vahest leian ma kasarmu seina ääres mõne varjulise ja kuiva koha. Kuidas pean ma siin vihmasel aastaajal ilma toiduta nädal aega vastu? Kuidas saan ma alustada Briti armee baasväljaõpet nälginu, läbimärja ja tõenäoliselt haigena?

Mind valdas äkiline, peaaegu vastupandamatu tung nendest sõjaväehoonetest nii kiiresti ja nii kaugele saada kui vähegi võimalik. Selle asemel lasksin pea rinnale, surusin hambad kokku ja sammusin mööda teed tagasi selle võimuka musta värava poole. Mul tuli leida kusagilt kuiv koht, kuhu laagrisse jääda, nii et minu mõtlemist mööda oli kõige targem kasutada selleks olemasolevat taristut. Kui ma kusagil end sisse olen seadnud, siis mõtlen välja, mida edasi teha. Üritasin positiivselt mõelda. Kusagil lähedal peab olema mõni asula. Sealt leiaksin telefoniautomaadi ja saaksin emale helistada. Ma ei olnud kindel, kas ta mulle järele sõidaks, aga kui aus olla, siis asulates on kodutuid inimesi ja kodututel on oma varjupaigad, nii et vahest õnnestub mul …

„Hei!” kostis hüüe. „Kuhu sa, mees, lähed?”

Peatusin ja pöörasin ümber. Olin kõndinud mööda tellistest ehitatud väikesest valvuriputkast. See tundus olevat tühi, kuid nüüd kõõlus selle ukse peal sõjaväe välivormis mees ja pragas minuga.

„Tead, sinna sa küll minna ei tohi.”

Ma keerasin otsa ümber ja sammusin tagasi.

„See on sõjaväe ala,” teatas ta. „Mida sa siin teed? Kes sa oled?”

„Kahjuks ajasin ma kuupäevad segamini,” vastasin talle kimbatusest õlgu kehitades. „Ma pean alles järgmisel nädalal tulema, nii et …” Ma naeratasin, nagu ei oleks sellest üldse mingit probleemi.

„Äsja värvatud, jah?” sõnas ta.

„Jah.”

Ta raputas pead ja osutas lõuaga tagasi suurema valvuriputka poole värava juures. „Mina sinna ja koputa akna peale. Ta teeb suga nalja, raisk.”

Pool tundi hiljem seisin ma suures, piinlikult puhtas ruumis rivis koos teiste uute tulijatega. Me kõik olime pärit Briti saarte eri paigust, igasuguse kehakuju ja suurusega, noored, vinnilised, rasvased ja karvased; keegi meist ei tundnud end oma nahas hästi, kuid me kõik teesklesime meeleheitlikult, et tunneme küll. Üks kapral kõndis mööda noormeeste ridu edasi-tagasi ja uuris meid vaikides, kuid suuremat muljet talle miski ei avaldanud. Tema saapakandade kõlksumine kajas vastu siledatelt seintelt ja läikivalt põrandalt. Ta näis meie kohal kõrguvat, ta selg oli tikksirge ja tema laiad õlad tõmbasid liivakarva vormisärgi riide vastu nahka pingule. Püüdsin mitte lasta silmadel pidevalt tema liikumist jälgida, kuid see oli võimatu. Kui ta mulle järjest lähemale ja lähemale jõudis, sundisin silmavaate otse ette, sirutasin lõua veidi kõrgemale ja ajasin oma kõhna rinna nii kummi, kui suutsin. Kapral jäi seisma täpselt minu ette. Mu silmad läksid punni. Süda jäi seisma.

„Nimi?” ütles ta.

„Middleton, kapral.”

Ta pöördus ja kummardus, nii et tema nägu oli minust vaevu tolli kaugusel.

„Middleton,” urises ta. „Briti armees me eelistame mehi, kellel on kaks kulmu.”

„Jah, kapral.”

Ta astus edasi. Mu silmad ei saatnud teda. Põsed tulitasid. Ma olin hirmul ja segaduses ning mõtlesin, et kuhu ma end õieti olen sokutanud.

Pärast kaprali lühidat kõnet saadeti meid elamisruumidesse end sisse seadma. Meid juhatati suurde ruumi, kus oli laitmatult läikiv parkettpõrand. Ruumis olid ridadena täpselt ühesugused, karedate villaste tekkidega kaetud voodid ja tühjad, pärani valla ustega puitkapid, mis käisid lukku. Kõik oli laitmatu. Mitte üht tolmukübetki. Esimest korda elus tundsin end peaaegu nagu kodus: kasuisa oli sundinud meid kodus täpselt samasugust korda pidama. Valisin endale voodi – alumise nari ruumi kaugemas nurgas – ja kasutasin võimalust pisut teisi seirata. Meid oli ligikaudu kolmkümmend poissi, mõned teismelised nagu minagi, mõned veidi üle kahekümne. Kapral ei olnud mitte juhuslikult mulle tähelepanu pööranud. Minu välimus oli teistest erinev. Ma ei olnud nendesarnane. See lihtsalt torkas silma.

TÕSI ON SEE, et enamik sel päeval baasväljaõppele tulnud noormehi olid karastunud töölisklassi poisid, kes olid üles kasvanud keset brittidele nii omast joomise, loba ajamise ja üksteise vaeseomaks peksmise kultuuri.

Minu lapsepõlv oli olnud hoopis teistsugune. Pärast seda, kui minu isa täiesti ootamatult 1985. aasta 31. detsembril suri, olid ema ja kasuisa saanud korraga suurema summa raha. Isa surma tegeliku põhjuse ümber valitses mõnda aega teatav segadus, kuid viimaks otsustati ametlikult, et ta oli surnud südamerabandusse. See juriidiline otsus tähendas, et tema elukindlustus maksti välja. Ema ja ta uus kallim Dean, kes oli välja ilmunud praktiliselt vahetult pärast isa surma, olid korraga rahakad. Pere kolis Portsmouthi kolme magamistoaga majast elama Southamptoni lähedal asuvasse kaheksa magamistoaga villasse.

Korraga oli kõik teistmoodi. Mina ja vennad kandsime disainerirõivaid, meid sõidutati ringi kallite autodega ja haridust saime parimates erakoolides. Ema hakkas meid tõesti hellitama. Kord jõulupühade ajal võttis meil kolm päeva aega, et kõik kingipakid avada. Kui ma olin üheksane, võttis terve pere kätte ja kolis elama Põhja-Prantsusmaale. Seal oli meil pirakas ja laialivalguv maatükk suure majaga, mis oli kunagi olnud talu ja paiknes Saint-Lô nime kandva linnakese servas, nii kakskümmend miili Bayeux’st. Ma käisin hea mainega katoliiklikus koolis, olin alati kenasti riides ja kammitud, väga viisakas ja lugupidava käitumisega. Peaaegu liiga hea käitumisega. Inimestele meeldis, kui ma neile külla tulin, sest nad teadsid, et ma oskan end üleval pidada. Ma olin sootuks leebema ja tsiviliseerituma prantsuse kultuuri vili.

Esimest korda olin ma tajunud nende kahe rahva erinevust, kui olime külaskäigul Suurbritannias, et minna vaatama mu emapoolseid vanavanemaid. Minu teele sattus üks umbes minuvanune noormees, kes sammus mööda tänavat, lihtsalt jalutas, ja hakkas siis korraga mind vahtima. Prantsuse kultuuris kergitaksid sa mütsi, oleksid viisakas ja lugupidav. Kui juhtud tänaval kellestki mööda minema, ütled „Bonjour”⁴ ja „Ça va?⁵”. Niisiis laususin ma talle: „Kuidas läheb?” Ta lihtsalt jõllitas vastu, nagu tahaks mind maha lüüa. Ma ei taibanud siis, et ta tegi seda rumalat noorte kuttide värki, et kumb julgeb teist kauem jõllitada. Mulle tundus see ääretult kummaline. Ma mõtlesin endamisi, et on alles veidrik.

Ma olin neist inimestest läbi ja lõhki erinev. Kasvasin üles paigas, kus neljateistkümneaastased käivad baaris kohvi joomas, mitte kulistamas viina Red Bulliga, kuni nad üksteist tuimaks peksavad ja siis oksendama kukuvad.

AVASIN KOTI, REKVIREERISIN ühe kapi ja ladusin kõik oma asjad riiulitele, voltides riided kenasti kokku ja asetades need sirgelt virnadesse. Siis võtsin – nii kiiresti, kui sain – pesuasjade koti ja ühekordseks kasutamiseks mõeldud Bici raseerija ning läksin pesuruumi. Võtsin raseerijal oranži kaitse pealt ja hoidsin tera külma vee all, siis asetasin selle kindla käega lauba alaossa ning tõmbasin žiletiga alla, üle mustade karvade, mis mu kulme ühendasid. Kui ma kraanikausi kohale kummardusin, et tera kraani all loputada, kuulsin kõrvalt magamisruumist kajamas kaprali häält. „Nii, loikamid, ajage kuradi spordiriided selga,” põrutas ta. „Ma tahan teid kõiki kuuekümne sekundi pärast paraadväljakul rivis näha.”

Ma vaatasin peeglisse, et uurida oma kätetööd. Ma ei suutnud uskuda, mis mulle vastu vaatas. Olin silmade kohalt raseerinud maha ristkülikukujulise karvalapi, mis oli täpselt žiletitera laiune. Hea uudis oli see, et mul on nüüd kaks kulmu. Halb uudis – ma nägin välja, nagu oleksin nägupidi tillukese muruniiduki alla jäänud. „Kurat,” pomisesin endamisi. Jooksin tagasi magamisruumi, vältides teiste pilke ja muigeid, riietusin kiiruga lahti ja ajasin selga spordirõivastuse, mis oli meie tarvis laitmatult kokku voldituna iga kitsa voodi jalutsisse pandud.

Paraadväljakul võtsime end rohelistes T-särkides ja sinistes lühikestes pükstes kolme ritta. Kõik, mida ma teha sain, oli palvetada, et kapral ei näeks, mida ma oma näoga olin teinud, ega otsustaks mind jälle teiste ees alandada. Ta võttis koha sisse meie ees asfaldil ja seisis seal, jalad harkis ja käed selja taga.

„Mul on teile üks halb uudis,” teatas ta, silmitsedes rivis seisvate poiste nägusid, kes kõik püüdsid mitte välja näidata, kui külm neil on, lõuad pingul ja ninasõõrmed puhevil. „On toimunud väike valearvestus. Teid on siin natuke liiga palju. Meil pole kõigi jaoks kohti. Kõigile ei jätku voodeid. „Mida see siis tähendab?” te küsite. See tähendab, et mõned teist peavad kaks nädalat ootama ja liituma järgmise rühmaga.”

Kas ta mõtles seda tõsiselt? Või oli see järjekordne nali? Võimatu oli aru saada.

„Kuidas me siis teie vahel valime?” jätkas kapral. „Kuidas me selle õiglaselt lahendame? Me alustame hommikut üldise füüsilise vormi kontrollimisega. Kõigepealt võtame ette poolteisemiilise jooksu. Teil tuleb see vahemaa katta mitte rohkem kui kümne minutiga, härrased. Te võistlete. See on võidujooks. Ja auhind võitjale – ning ainult võitjale – on üks garanteeritud voodikoht.”

Seega talutati meid paraadväljakult minema ja läbi süngete telliskivihoonete labürindi lennuvälja juurde, mis asus baasi servas. Niipea kui meile stardijoon kätte näidati, asusime paremate positsioonide pärast tõuklema. Mul oli juba üsna selge, kuhu mina selles hierarhias asetun. Nende vanemate, suuremate ja tugevamate poiste võitmine oli minu jaoks üpris ebatõenäoline. Kuid kinnitasin endale, et mul tuleb end vähemasti salga esimesse poolde võidelda.

Me tõuklesime endiselt – küünarnukid nügisid, õlad tungisid teiste vahele, jalad tonkisid end teistest ettepoole – ja vaatasime, kuidas instruktor võttis ühte kätte stopperi ja teise kätte terasvile. Samal hetkel, kui kuulsin kiledat vilet, trügisin nii hästi, kui sain, rühma etteotsa ja panin mängu kogu oma jõu. Tundsin enda ümber teiste kehade soojust, kuulsin maad trampivate jalgade müdinat ja teiste hingamist, tundsin porist murukamarat oma jalanõude all libisemas ja järele andmas. Sundisin end aina rohkem tagant, üritasin meeleheitlikult massist ettepoole tungida, tõuklesin siia ja sinna, leidsin võimalusi teiste kehade vahelt ühelt või teiselt poolt läbi lipsata.

Selleks ajaks, kui olin jõudnud lennuväljal umbes poole maa peale, taipasin ehmatusega, et minust eespool oli veel ainult kaks meest. Kogu selle kauni, avara maa nägemine meie ees kannustas mind. Tundsin enda sees tõusmas seda vihast võitlusindu, mida kasuisa minusse alati süstinud oli. Võisin praktiliselt näha teda seismas sealsamas raja ääres, suur nahast vihmamantel seljas ja rotveiler käekõrval, minu peale karjumas, mulle hüüdmas, et ma ei punnita piisavalt kõvasti, et ma pean rohkem püüdma. Kurat, talle ma tahan näidata. Noppisin esimese kuti ja jätsin ta suurema vaevata selja taha, külmad poritilgad pritsisid vastu jalgu ja põlved huugasid kuumalt. Kakssada meetrit veel. Võtsin viimase kurvi, jalad tuikamas. Viimane mees oli minuga rinnutsi, me mõlemad sprintisime kõigest jõust. Eikusagilt tabas mind sahmakas sedasama alandust, mida ma ennist olin tundnud. Kujutlesin rivaali minu üle naermas. Minu pähe sugenes maruvihane mõte: need persevestid arvavad, et ma ei ole mitte keegi. Nad peavad mind mingiks kõhnukeseks, kenaks, ühe kulmuga keskklassi poisiks. Tundsin end jõulisemalt edasi sööstmas, aina kiiremini ja kiiremini. Kui ma finišijooneni jõudsin, olin temast tervelt kaksteist sekundit ette rebinud. Ma ei suutnud seda uskuda. Olin jooksu võitnud.

Pärast jooksuvõistlust sukeldusin kõigest väest sellesse maailma, mis oli ühtaegu toores, ajas mind segadusse ja pakkus vahel ka suurt põnevust. Iga järgnev päev baasväljaõppes oli piinarikas. Meil tuli teha kätekõverdusi, kõhulihaseharjutusi, tõsta lõuga, läbida takistusradasid ja joosta pikki vahemaid rasket seljakotti turjal kandes. Kõige selle ja lisaks veel luureõppustega jäi meil iseenda jaoks vähe aega ning neil harvadel hetkedel olime enamasti ametis oma riiete triikimise või kappide laitmatus korras hoidmisega. Meie esimese päris ülevaatuse ajal ootasin oma kapi juures, kui kapral jäi seisma üheksateistkümneaastase Ivani ette, kes oli minu kõrval.

„Sa näed välja nagu pasakott,” karjus kapral ta peale. „Vaata oma kuradi saapaid.” Kui Ivan maha vaatas, et järele uurida, mida ta sellega öelda tahtis, andis kapral talle tugeva hoobi rindu ja poiss lendas seljaga läbi puitkapi, nii et selle tagasein pooleks murdus. Ivan lamas seal maas ja hingeldas nagu kala kuival, keset puupilpaid ja tolmu. Üht teadsin ma nüüd kindla peale: ma ei olnud enam Saint-Lôs. Mul tuli siin end korralikult karastada.

Selleks ajaks olin ma elus ainult ühe korra kedagi teist löönud ja vaid sellepärast, et olin pandud sundolukorda. See oli aset leidnud siis, kui elasin koos ema ja kasuisaga Southamptonis, veidi aega enne perega Prantsusmaale kolimist. Mul oli olnud probleeme ühe kiusajaga, minust paar aastat vanema poisiga, kes oli võtnud endale eesmärgiks teha minu elu nii kibedaks kui võimalik – pani mulle jala ette, et ma komistaks, tõukas mind vastu seina ning oli üldiselt ebameeldiv ja ähvardav. Püüdsin temast võimalikult eemale hoida, kuid paratamatult tõmbas see mu meeleolu alla, kuni ma viimaks ei tahtnud enam kooli minna. Kui kasuisa märkas, et minuga on midagi lahti, tegin ma selle vea, et rääkisin talle asjast.

„Mida sa selle asjaga siis ette võtad?” küsis tema.

„Ei midagi,” kehitasin ma õlgu.

„Kas õpetajad teavad? Oled sa neile rääkinud?”

„Muidugi mitte.”

„Anthony,” ütles ta, „kuula nüüd mind. Ma ei taha sind enne siin majas näha, kuni sa oled sellele poisile otse näkku virutanud. Kui sa seda ei tee, siis ära homme koju tule.”

Ma ei suutnud uskuda, mida ta mulle ütles. Ma ei teadnud isegi, kuidas kedagi näkku lüüa.

„Seda ma ei saa teha,” ütlesin ma, üritades elutoast välja tagurdada ja ülemisele korrusele oma tuppa põgeneda. „Sellest pole midagi.”

„Ma ei tee nalja, Anthony,” sõnas tema mu põgenemisteed ära lõigates. „Kuni sa pole talle korralikult haiget teinud, ära mitte mõtlegi selle maja uksest sisse astuda.”

Järgmine koht, kus minu tee juhtus kiusajaga ristuma, oli lõuna ajal sööklajärjekorras. Mina nägin teda enne, kui tema mind märkas. Ta hoidis käes kandikut, millel oli kuumusest aurav kauss friikartuleid tomatikastmes ubadega ja pakk Ribena mustasõstrajooki. Tema oli koos sõpradega, mina olin üksinda. Hoolimata sellest, et mul ei olnud kedagi abiks võtta, otsustasin – nüüd või mitte kunagi. Astusin tema juurde.

„Ma tahan meie vahel lihtsalt kõik seljataha jätta,” ütlesin ma. „Kas see sobib sulle? Käsi selle peale?”

Kiusaja lihtsalt seisis paigal ja vahtis mind lolli näoga. Kui aus olla, siis ilmselt püüdis ta mõttes selgusele jõuda, kuidas ta minu arvates peaks saama mul kätt suruda, kui tal kandik käes on. Kuid mis iganes tal mõttes ka mõlkus, otsustasin mina, et see on minu võimalus. Andsin talle obaduse otse ninajuure pihta. Tema taarus tahapoole, friikartulid ja oad lendasid laias kaares igasse suunda, kandik koos söögiriistadega langes klirinal põrandale. Ma ei jäänud pealt vaatama, mis ma korraldanud olin. Lasksin sealt jalga.

Samal pärastlõunal sai mu kasuisa telefonikõne koolidirektorilt.

„Helistan teile kahetsusväärse uudisega,” lausus direktor. „Kahjuks olin sunnitud võtma vastu raske otsuse ja kehtestama Anthonyle nädalaks ajaks koolikeelu.”

„Koolikeelu?” tähendas mu kasuisa.

„Mul on väga kahju teile teatada, et Anthony ründas täna füüsiliselt üht kaasõpilast. Me ei saa selliseid asju lubada ning peame asjakohased meetmed kasutusele võtma.”

„Hästi,” vastas ta. „Mul on rõõm seda kuulda.”

„Nojah, te saate loomulikult aru, et kuigi selline käitumine ei ole Anthonyle sugugi omane, tuleb meil siiski …”

„Ei, ei, ei,” katkestas kasuisa teda. „Ma ei taha öelda, et rõõmustan koolikeelu pärast. Mulle teeb rõõmu, et ta sellele lontrusele obaduse kirja sai. Mina käskisin tal seda teha. Mis te ütlesite, kauaks talle koolikeeld anti?”

„Nädalaks.”

„Te näete teda kahe pärast.”

Ma ei saa salata, et oli päris nauditav näha oma piinajat Heinzi ubade tulise oranži vihma alla jäävat, ehkki tõele au andes ei olnud ma enda üle kuigi uhke, et teda vastu lõin. See võis küll kiusajaga tekkinud probleemid lahendada, kuid see lihtsalt ei tundunud mulle omane. Vähemasti suutsin ma sellest juhtumist kaasa võtta ühe väga olulise positiivse seiga. Sellest ajast teadsin ma, et olen selleks võimeline. Olin teada saanud, et sundolukorda sattudes olen võimeline reageerima kerge vägivallaga ja vastasele ka pisut kahju tegema. Kuid see polnud ainus, mida ma õppisin. Kahenädalase koolivaheaja jooksul, mille antud paremsirge mulle oli teeninud, mängisin seda stseeni peas aina uuesti ja uuesti läbi. Loomulikult olin ma enne hoobi andmist kartnud, kuid mis täpsemalt oli selle hirmu allikas? Mis see oli, mis oli mind nii kaua tagasi hoidnud seda probleemi lahendamast?

Jõudsin arusaamisele, et see oli olnud hirm tundmatuse ees. Ma kartsin kiusajat lüüa, sest ma ei teadnud, mis pärast seda võib juhtuda. Ta oleks võinud kuuma toidu mulle näkku visata. Tema sõbrad oleksid võinud kambas mulle peale karata ja mind vaeseomaks peksta. Ta oleks võinud vaid vaevu silma pilgutada, kandiku rahulikult kõrvale asetada ja siis sama rahulikult mul lõualuu purustada. Kõik oleks võinud juhtuda. Ma sain aru, et see kehtib enamikul juhtudel elus, kui me hirmu tunneme. Inimestele ei meeldi teadmatuses olla. Me vihkame olukorda, kui pole teada, mis seal ukse taga on. Meile meeldib näha tulevikku, panna jalga jala ette ja kõndida läbi elu tasakaalukalt, ettevaatlikult ja ettearvatavalt.

Oma sügavate kõhklustega toimetuleku õppimine osutus äärmiselt oluliseks ka minu sõjaväeelus. See on üks asi, mida sõjavägi õpetab – ning see on pikk ja raske õppetund, kuna käib su inimloomusele risti vastu. Alles aastaid hiljem, tegevsõdurina lahingupiirkondades viibides õppisin ma tegelikult toime tulema hirmuga, mille toob kaasa ettearvamatutesse olukordadesse sattumine. Selleks ajaks ma juba teadsin, et kui ma suudan sihtmärgini jõuda, siis suudan ka tegutseda. Võisin vaenlase positsioonist läbi tungida, tulla toime kuulist haavatasaamisega, ja kui tarvis, vajutada päästikule, et keegi surma saata. See võime oli minus olemas. Ja selle võime seemne istutas minusse toosama hetk seal sööklajärjekorras, kui olin veel koolipoiss.

Värskelt värvatud noorsõdurina Pirbrightis olid need õppetunnid alles mägede taga. Kolm nädalat pärast seda, kui olin pealt näinud, kuidas too noor kutt läbi kapiseina tõugati, leidsin end paraadväljakul tema kõrval seismas. Olime platsile rivistunud ja ootasime, et kapral tuleks meid üle vaatama. Meie kõrval seisis uus poiss Neil, kes näis olevat segaduses ja end kuidagi ebakindlalt tundvat. Ta liitus nüüd meie salgaga, kuna oli pidanud oma grupi baasväljaõppe pooleli jätma, sest oli viiendal nädalal murdnud pahkluu. Nüüd oli ta enamvähem paranenud ja tagasi õppesse suunatud. Neil oli suurt kasvu, ettevaatlik noormees ja keskkohast veidi prullakas, ilmselt oli ta pika kodusistumise tõttu vormis väljast.

Probleem oli selles, et Neil ajas meil rivi sassi. Pidime võtma kolme ritta, kuid nüüd oli meil selleks sobimatu arv mehi, nii et esimese rea keskel oli auk. Ma teadsin, et sellisel puhul oleks meil tulnud ümber rivistuda niiviisi, et eest paistaks kõik korrapärane. Kapral on ilmselt mõne sekundi pärast kohal ja Neil seisis vales kohas. Tal tuli end kiiresti paika sättida, muidu jääme kõik pasarahe alla. Naeratasin talle sõbralikult.

„Mees, kuule,” ütlesin talle. „Seisa õige siia ettepoole, kapral on kohe kohal.”

„Kes kurat sina veel oled?” kähvas ta ja astus mulle sammu lähemale.

Märgates, mis võib kohe juhtuma hakata, torkas Ivan vahele: „Okei, mees, ta ainult proovib sind praegu aidata.”

„Ja mis kuradi häda sul on?” nähvas Neil.

„Sul endal on kuradi häda.”

„Klaarime selle asja siis ära või?”

„Okei.”

„Kui tänaseks lõpetame, siis saame 2D hoone taga kokku.”

Ma ei suutnud sellest aru saada. Miks Neil käitus nagu täielik persevest? Kas ta arvas, et uude salka saabudes tuleb tal teistele poistele oma üleolekut näidata, et temast lugu peetaks? Vahest oli põhjus selles, et temal oli meist paari nädala võrra rohkem kogemust, enne kui ta vigastuse tõttu pidi kõrvale jääma, nii et vahest tundis ta end solvatuna, kui ma talle osutasin, kus ta seisma peaks. Mis mõtet on niimoodi reageerida? Ma olin kõnetanud teda viisakalt ja lugupidavalt. Kui oleksin sama öelnud Prantsusmaal, oleks mind tänatud. Kuid Ühendkuningriigis oli sootuks teine kultuur ja selliseid olukordi lahendati enamasti vaenulikkuse või otsese vägivallaga.

„Siin on nii, et hunt murrab hunti,” mõtlesin endamisi. „Iga mees on tõesti ainult enda eest väljas.” See kergelt häbitu ja abivalmis maneer, mis oli Prantsusmaal koolis käies, kus poisid ja tüdrukud koos õppisid, nii sarmikalt mõjunud, ei aidanud mind siin rohmakate meeste keskkonnas põrmugi. Selle asemel et võita sõpru ja liitlasi, nagu see oli olnud mandril, kutsus see siin pigem esile suhtumist „kes kurat see lontrus enda arvates õige on”. Ma tajusin, et selle taga on veel midagi. Inimesed määratlesid mind mu välimuse ja rõõmsameelse viisakuse järgi. Näiteks Neil oli märganud, et ma ei ole suurt kasvu ja reageeris sellele minu endast madalamaks lahterdamisega. „Sa väike sitapea,” näis ta ütlevat. „Sinu käske ma küll ei kuula.”

Võisin teha vaid üht. Kõik pidasid mind pehmeks poisiks, nii et mul tuli neile vastupidist tõestada. Ma teadsin, et sel õhtul toimub kokkupõrge, ning arvestades Neili ja Ivani kasvuvahet, saab mu uus sõber ilmselt kõva koosa. Kui kaprali tume siluett meie poole marssis, otsustasin endamisi, et lähen Ivaniga koos kaklema. Kaitsen teda, nagu tema oli mind kaitsnud.

See päev möödus aeglaselt. Kui õige aeg kätte jõudis ja nägin Ivanit eluhoonest välja hiilimas, sörkisin mööda hämarat kõnniteed talle järele.

„Mida sa teed?” küsis ta.

„Sina astusid minu eest välja,” selgitasin. „Olen sellega seotud.”

„Sellel ei ole sinuga mingit pistmist,” lausus Ivan.

„Ma pean sellele kutile vastu hakkama,” ütlesin mina. „Ma tulen sulle appi, eks? Kes ma siis muidu oleksin?”

Mulle meeldis, kuidas see kõlas. Ustavalt. Karmilt. Aga Ivan lihtsalt naeris mulle vastu.

„See ei ole lihtsalt sinu rida, Ant, ega ju?” sõnas ta. „Ma ei tee sinu üle nalja, mees, aga päriselt ka. Mine tagasi ja joo oma tee ära, enne kui see külmaks läheb.”

Ma olin maruvihane. Kõik need ärevad kahtlused, et mida teised minust mõtlevad, olid kokku võetud selles ühes lauses, millega ta mu kõrvale heitis. Vahest oli see Ivan, kellele mul tuli vastu hakata, mitte Neil.

„Kurat, kuidas sina tead, mis on ja ei ole minu rida?” pahvatasin mina.

„Sest sina oled sellest parem.”

See tuli mulle tõelise hoobina – oli tugevam ühestki rusikahoobist, mis mind köögihoone taga oleks võinud oodata. Mis kõige olulisem, ma sain aru, et ta mõtleski seda tõsiselt. Ja tal oli õigus. Mida ma praegu teha tahan? Kas tõestada, et olen üks neist, sundides ennast muutuma kellekski teiseks, kes ma tegelikult ei ole? Kui nad ka arvavad, et ma olen pehme poiss, siis on see nende mure. Sain aru, et ennast tõestada üritades ma tegelikult alistun neile. Lasen neil ennast juhtida. Aga mida ma pean siis nüüd tegema? Ma ei saa ju lasta Ivanit läbi peksta. Pidin endalt küsima, kes ma siis olen. Lootsin, et olen keegi, kes on veidi nutikam kui tavaline roheline sõdurihakatis. Ma olen keegi, kes ei lase egol ja temperamendil oma karjääri ära rikkuda. Mõistsin, et ainus viis olukorda lahendada ja samas endale truuks jääda on takistada selle kakluse toimumist.

„Miks sa üldse selle tüübiga kaklema pead?” küsisin ma.

„Sa ei mõista seda, Ant,” vastas Ivan. „Siin on asjad teisiti kui seal, kust sina tuled. See on alfaisaste värk. Kellel on suurem riist. Tuleb enda eest väljas olla.”

„Me astusime sõjaväkke alles mõne nädala eest,” ütlesin ma. „Kui keegi sellest teada saab või sa ilmud paraadile sinise silma või murtud ninaga, siis nad saavad ju aru, mis juhtunud on.”

Ivan ei öelnud midagi.

„Sa paned kogu karjääri kaalule, et sellele idioodile midagi tõestada,” jätkasin ma. „See ei ole kuigi tark tegu. Kas sa tõesti hoolid nii väga sellest, mida see tüüp sinust arvab, et oled valmis kõigega riskima?”