Читать книгу Meditsiinimeediumi maksaravi - Anthony William - Страница 11

Glükoosi- ja glükogeeniladu

On sul kodus sahtel või kapp, kus hoiad esemeid, mida võib kunagi vaja minna? Võib-olla on sul sahver, mis on pilgeni täis näkse ja toiduaineid, mida on hea võtta, kui sa ei saa minna poodi värsket toidukraami tooma. Maks on justkui su keha ladu. Sellele meeldib kraami kokku kuhjata – heas mõttes ja mitmel põhjusel, näiteks selleks, et tuua hiljem lagedale teatud toitaineid, mida keha saab omastada. (Maks kogub endasse ka pahategijaid, kaitstes niiviisi su organeid ja elu; räägin sellest lähemalt viiendas peatükis „Sinu kaitsev maks“.) Glükoosi varumine on oluline maksa funktsioon; tänu sellele oled elus. Jah, suhkur hoiab sind tõepoolest elus.

Vere suhkrusisalduse tasakaal

Maksa tohutu suured glükoosivarud kaitsevad meid haiguste, näiteks suhkurtõve eest. Mõtle päevale, mil jooksed hommikust õhtuni ringi, sõidutad lapsi alatasa kuhugi ja tood neid koju, osaled koosolekutel ja käid toidupoes ega saa viis või kuus tundi süüa. Vere suhkrusisaldus väheneb aeglaselt, kuni viimasest einest saadud suhkur on otsas. Su maks – kui see on heas seisus – laseb seepeale käiku glükoosivarud, mis sind elus hoiavad. Elund annab sulle tagasi väärtusliku suhkru, mille said eelmisel nädalal joodud smuutist või ahjubataadist, et ei tekiks rasket hüpoglükeemiat ning kõhunääre ja neerupealised hätta ei satuks.

Glükoos ladestub maksas glükogeenina väikestes, mõnikord lausa mikroskoopilistes taskutes, mis paiknevad erilistes kudedes maksa välispinnal. Meditsiiniringkondades pole neid kudesid veel põhjalikult uuritud. (Teadlased ei tea endiselt, mida kõik maksakoed teevad.) Maks toodab süstemaatiliselt mitmeid keerukaid keemilisi ühendeid, mida teadlased veel valmistada ei oska. Ka peenes laboris töötav osav keemik, kes valmistab lahuseid, milles lahustunud ainet on üks osa miljoni või neli osa miljardi kohta, on doktorikraadiga maksa kõrval justkui kohmakas lasteaialaps.

Maks säilitab niiviisi ka muid toitaineid (räägin neist lähemalt järgmises peatükis), hormoone, biokeemilisi aineid ja teisi ühendeid. Aineid, mida keha võib ootamatult vajada, hoitakse spetsiaalsetes mahutites maksa pealispinna lähedal, kus on palju veresooni, mille kaudu saadetakse aine kiiresti kehas laiali, kui see saab vastava signaali näiteks ajult või kilpnäärmelt. Kui vaja, lõhustab maks glükogeeni kiiresti taas glükoosiks, kasutades talletunud veemolekule ja keemilist ühendit, mida elund toodab. Vajalik glükoosikogus paisatakse vereringesse. Maks säilitab ka kiiresti kättesaadavat glükoosi, mida ei tehta glükogeeniks. See jõuab kehasse veelgi kiiremini.

Veresuhkur hoiab meid elus. Inimkeha sõltub sellest. Ilmselt on kõigile tuttavad närvilisus ja peapööritus, mis kaasnevad vere suhkrusisalduse äkilise vähenemisega. Võimatu on keskenduda ja aktiivselt tegutseda. Vere suhkrusisaldus väheneks alati järsult, kui poleks maksa – seda juhtub ka siis, kui su maks ei ole parimas vormis (väga väheste inimeste maks on tippvormis) – ja neerupealisi, mis eritavad adrenaliini ja kortisooli. Viimased kompenseerivad glükoosi puudumise. Me ei tohiks siiski ainult neerupealistele loota, kuna need näärmed on niigi tänapäeval stressirohkes maailmas ülekoormatud; pealegi, kui stressihormoone on kehas liiga palju, hakkavad need organismi söövitama. Vere suhkrusisaldust reguleerib kõige tõhusamalt siiski hästi toimiv maks, milles on piisavad glükoosi- ja glükogeenivarud. Kui vere suhkrusisaldus on pikka aega väga väike, ei suuda me enam kõndida, joosta, trenni teha, mõelda ega üldse funktsioneerida.

Maks mängib ka spordis väga olulist rolli. Kui maratonijooksjad ja muud sportlased teaksid, kui rasket tööd teeb maks ja kui suurt rolli see nende eesmärkide saavutamisel mängib – et ka maailma kõige treenitumatest lihastest pole mitte mingit kasu, kui maksa toitainevarud, sealhulgas suhkruvarud, ammenduvad –, treeniksid nad keha hoopis tõhusamalt. Maks annab ära kogu talletatud glükoosi selleks, et sina finišisse jõuaksid. Ära seda unusta. Selle teadmisega relvastatult saad keha eest palju tõhusamalt hoolt kanda.

Sinu maksa lemmikkütus

Glükoos pole pelgalt vere suhkrusisaldust reguleeriv aine; su maks vajab seda samuti. Ideaalis räägitaks meile juba varases lapsepõlves, et maks vajab eluks hapnikku, vett, glükoosi ja mineraalsooli. Glükoos – suhkur – on kütus. Kas siis suhkur pole halb? Valku ja rasva enamasti ülistatakse, ent suhkrut sageli kardetakse. Tõsiasi on see, et meie esimene toit, rinnapiim, sisaldab palju suhkrut, kuna ema keha teab, et laps vajab glükoosi. Just glükoos kasvatab lihaseid ning aitab ajul, maksal ja eelkõige südamel areneda. Glükoosivajadus ei kao ka täiskasvanueas. See jahutab aju, kui tülitseme, tegeleme keerukate ülesannetega või arutleme millegi üle tööl või koolis. Glükoosita ei tule me toime pinge ega stressiga. Sellest sõltub meie lihaste, aju ja südame tervis. Maks ei suuda glükoosita töötada ega kogu su keha toetada.

Kõik suhkrud pole kaugeltki kasulikud. Tavaline lauasuhkur ehk sahharoos ja suure fruktoosisisaldusega maisisiirup, mis ei sisalda vajalikke toitaineid, ei tee head mitte kellelegi. Need koormavad su keha. Mõned suhkrud – looduslikud suhkrud, mida saame näiteks puuviljadest, kookosveest, töötlemata meest ja bataadist, ning suhkrud, mille su keha omastab heade süsivesikute, näiteks suvikõrvitsa ja kartuli seedimisel – on väga kasulikud.

See võib tunduda vale, kuna pidevalt räägitakse suhkru kahjulikkusest. Võib-olla kardad koguni puuvilju. Ilmselt on sulle öeldud, et puuviljadest saadav suhkur toidab kõiki pahategijaid, pärmseenest vähini. Ehk oled kuulnud, et rasvmaksa võib tekitada suhkur ning peaksid seega puuviljadest eemale hoidma. Ära enam karda. Tõsiasi on see, et sa vajad looduslikke suhkruid ja kõiki muid puuviljadest saadavaid toitaineid selleks, et su keha tõhusalt talitleks. (Sellest, miks võid julgelt puuvilju süüa, räägin oma teostes „Meditsiinimeedium“ ja „Meditsiinimeediumi elumuutvad toidud“ ning rasvmaksa tegelikku põhjust uurime selle raamatu üheteistkümnendas peatükis.) Kui kuuled, et peaksid vältima kõiki suhkruid, pea meeles, et teeksid niiviisi maksale halba. Kui keegi väidab, et suhkur muutub kehas rasvaks, tea, et see pole tõsi. Mitte keegi ei mõista seda, et ükski inimene ei söö ainult suhkrut; nad söövad samas ka palju rasva ja just see tekitabki probleeme. Mind ei huvita see, kui populaarne on suhkruvastasus – mina keskendun sinu tervisele ja vajadustele. Pead teadma tõde: andes maksale kvaliteetset ja kergesti omastatavat glükoosi, mida saad tervislikest toiduainetest, nagu näiteks puuviljad, teed elundile palju head.

Millest siis on tekkinud selline segadus? Miks öeldakse, et suhkur on suhkur, ja väidetakse, et keha ei erista viinamarjasuhkrut pulgakommist saadud suhkrust? Põhjuseks on see, et meditsiiniteadlased ei ole veel leiutanud piisavalt tundlikke tööriistu, mille abil saaks analüüsida tervislikust toidust saadud looduslike suhkrute tõelist väärtust. Pea meeles: teadusasutused hoolitsevad iseendi eest. Kui neil puuduvad tööriistad suhkrute analüüsimiseks ja eristamiseks, kaitsevad nad endid, väites, et kõik suhkrud on ühesugused ja ühtviisi kahjulikud. Nagu ma mainisin raamatu alguses, osas „Teadmiseks lugejale“, ei pea ma silmas üllaid, geniaalseid ja väsimatuid inimesi, kes on pühendunud teadusele ja teevad laboris hämmastavat tööd; ma pean silmas institutsioone, investoreid ja otsustajaid, kes ütlevad, milliseid projekte jätkata ja millised lõpetada.

See tähendab, et tavalise valge suhkru ja suure fruktoosisisaldusega maisisiirupi kahjulikust mõjust rääkides mustatakse endiselt ka näiteks banaanidest saadavat kasulikku suhkrut – see on väga halb, kuna see looduslik suhkur (1) on seotud oluliste toitainetega, mida sa mujalt ei saa, ja (2) mõjub hästi maksa tervisele. Kui suhkrut süüdistatakse, on enamasti tegemist hoopis töödeldud suhkru ja rasva kahjuliku mõjuga. Teadlased seda ei mõista. Rääkisin sellest põgusalt eelmises peatükis ja selgitan seda hiljem lähemalt.

Maks vajab suhkrut, kuna see toetab elundi tööd. Suhkur aitab muudel toitainetel vereringes liikuda ja elunditesse tungida; toitaine ei jõua suhkru abita sinna, kuhu vaja. Rasv töötab teisiti. Rasvad, mida me sööme, ei kanna kehas laiali antioksüdante, vitamiine ega muid toitaineid; need ei aita elunditel ja kudedel toitaineid omastada. See ei tähenda, et tervislikud rasvad ei sisalda toitaineid. Rasvad lihtsalt ei kanna neid laiali nii nagu suhkrud. Tervislik rasv sisaldab vitamiine, mineraalaineid ja muid toitaineid ning seetõttu väidetaksegi, et rasvad on väga kasulikud. Teadlased ei mõista, et kuigi mõned rasvad on tervislikud, teeb suhkur palju tähtsamat tööd, kuna toimetab toitained sinna, kuhu vaja. Radikaalsetest rasvadest saadud toitaineid on kehal raske omastada, kuna need on kinni rasvakuulikestes, mida pole sugugi kerge lõhustada.

Ülemäärane rasv vereringes on nagu koolibuss, mis sõidab terve tee postiauto ees. See ei tähenda, et koolibuss on üdini halb; see on täis toredaid lapsi ja bussijuht peab sõitma rahulikus tempos, ent buss aeglustab siiski postiautot (toitaineid laiali kandvat suhkrut). Bussi tõttu ei jõua olulised postisaadetised õigel ajal kohale. Rasv üritab lihtsalt ettenähtud tööd teha, ent kui rasva on liiga palju, ei saa suhkur oma tähtsaid ülesandeid täita.

Maks teeb vitamiine, mineraalaineid, antioksüdante ja muud säärast kraami töödeldes palju tööd ning genereerib seejuures soojust. Maks on niigi kõige kuumem elund, mis aitab sind külma ilmaga soojas hoida justkui radiaator, ning see läheb paljusid tööülesandeid täites veelgi kuumemaks. Mida rohkem rasva ja toksiine maks peab töötlema, seda kuumemaks see muutub. Ainus, mis aitab ülekuumenemist vältida, on suhkur. Glükoos koos vee ja mineraalsooladega jahutab maksa. Glükoos aitab maksal tööd teha just nagu automootori jahutusvedelik.

Glükoos toidab ühtlasi maksa. Nagu ma eespool mainisin, glükoos on kütus. Maks koosneb kahest peamisest sagarast ning väiksematest lisasagaratest – saba- ja ruutsagar –, ent elundi sees on samuti tillukesed sagarad ehk sagarikud, mis on justkui päkapikud jõuluvana mänguasjavabrikus. Päkapikkudel on palju tööd. Nad sorteerivad kogu päeva saadetisi (kõike, millega sa kokku puutud, toidust ja joogist sissehingatava ja nahale määritava kraamini) ning otsustavad, millised ained on kasulikud ja millised tuleks ära visata. Töö teeb nad näljaseks. Päkapikud peavad korrapäraste vahedega sööma ja nad ihkavad eelkõige glükoosi. Seetõttu ongi su maksa glükogeenivarud nii tähtsad. Maks ei toimiks nendeta. See ei saaks töödelda olulisi toitaineid, kaitsta sind rasvade eest ega täita ühtki ülesannet, millest raamatu esimeses osas räägin.

Kui jätad maksa pikaks ajaks kütuseta, saab elundil jõud otsa ning see hakkab enda ja sinu elu eest võitlema. Maks võib koguni saata välja sõdurpäkapikud: keemilised ained, mis otsivad kehast glükoosijäänuseid ja toovad need maksale. Niiviisi justkui röövitakse Peetrit, et Paulile võlg tasuda. Maks on otsekui teine aju, kuna see jätab meelde, kui palju glükoosi teistest kehaosadest toodi. Maks on ilmselgelt intelligentne. Elund jätab rakkudelt saadud infole toetudes meelde, kust glükoosi rööviti, ja tasub hiljem võla. Kui maksa glükoosivarud taastuvad, saadab see kehasse tavapärasest pisut rohkem glükoosi. Maks märgistab lisaglükoosi hormooniga, mis aitab kehal seda kiiresti ja vaevata omastada. See tagastab Peetrilt röövitud glükoosi ja paneb ta unustama, et temalt üldse kunagi midagi rööviti.

Märkad, et suure rasvasisaldusega menüüdesse lisatakse tänapäeval ka pisut suhkrut. Kui seda ei tehtaks ja inimene sööks pikka aega ainult rasva ja valku, läheks maksa elu väga raskeks. Elund oleks sunnitud pidevalt kehalt glükoosi röövima ja niisugune olukord oleks kurnav. Kuna asjatundjad on täheldanud, et ainult rasvadel ja valkudel põhinev menüü mõjub tervisele halvasti, lubavad nad nüüd süüa paar liitrit marju, õunu, kõrvitsat või avokaadot või valgubatoonidesse peidetud suhkrut.

Muide, avokaadot peeti veel üsna hiljuti mürgiseks viljaks. Eksperdid väitsid, et avokaadod on ohtlikud, kuna teevad paksuks ja on üldiselt tervisele kahjulikud. Nüüd on need väga populaarsed, kuigi mitte keegi ei mõista täpselt, kui kasulikud need on. Avokaado sisaldab rasvale lisaks väga väärtuslikku suhkrut. Ära karda, et rasva ja suhkru kombinatsioon tekitab probleeme. Pea meeles, et avokaado on haruldane erand; viljas olev rasv on niivõrd tihedalt suhkruga seotud, et need ei hakka üksteist segama ja maks püsib tasakaalus, välja arvatud siis, kui sööd iga päev meeletul hulgal avokaadosid. Ülemäära palju avokaadosid ei tasu süüa, ent maks ei tõsta suurt kisa, kui peab tegelema sellest viljast saadud rasvaga; organi elu on lihtsam, kuna avokaadorasv on viskoosne. Tänu sellele on vili tervislikum rasvaallikas kui paljud muud rasvased toiduained. Avokaado teeb sulle head.

Tagasi toitumisekspertide juurde. Põhjus, miks avokaado ja muud vähe suhkrut sisaldavad toiduained menüüdesse lisati, polnud selles, et nad mõistsid, et keha vajab hädasti glükoosi. Nad nägid lihtsalt, et vana mudel ei viinud kuhugi; inimeste tervis ei paranenud ja kehakaal ei vähenenud. Kui dieedieksperdid teaksid, et maks nälgib suure rasvasisaldusega menüü korral, teeksid nad muudatusi ja tänapäeva dieedid oleksid hoopis teistsugused. Nad mõistaksid, et suure rasvasisaldusega menüü piinab maksa. Teame, et kõiki elusolendeid tuleb toita ja vale toidu andmine oleks ebainimlik. Me teame näiteks, mida sööb hobune, hamster või jänes. Maksa puhul kobavad teadlased endiselt pimeduses, mistõttu peame ise õppima oma maksa eest hoolitsema.

Tõeline taastamine

Aastate jooksul on arvukad dieeditrendid paljusid meist veennud selles, et süsivesikuid ja suhkrut peab kartma. Kui sa ei söö üldse suhkrut – keeldud süsivesikutest, puuviljadest, suvikõrvitsast, kartulist, bataadist, hirsist ja meest –, jääb su maks ajapikku nälga ja sina hakkad kiiremini vananema. Kui sööd süsivesikuid ja nendega kaasneb alati rasv – mõtle ahjukartulitele hapukoore ja peekoniga, banaanidele jäätise ja vahukoorega või koguni toitudele, mida oleme harjunud pidama tervislikuks, näiteks jogurt puuviljade ja müsliga, salat grillkanaga, kõvaks keedetud muna ja täisterasai või kalkuniliha, lehtsalati ja majoneesiga võileib –, ei pruugi maks siiski piisavalt palju glükoosi kätte saada. Kuna maks peab kaitsma kõhunääret toidust saadud rasva eest, ei saa elund kätte piisavalt palju väärtuslikku glükoosi ja tekib pidev näriv näljatunne, mis ei kao, ükskõik kui palju sa sööd. (Räägin sellest lähemalt kolmeteistkümnendas peatükis „Mõistatuslik nälg“.) Maks ei saa kunagi korralikult puhata, kui sööd ainult suure rasvasisaldusega toitu, väldid süsivesikuid või su menüüs on süsivesikud alati koos rasvaga. Elund ei puhka end kunagi päriselt välja. Kujutle, et võtad reede vabaks ja arvad, et saad pikal nädalavahetusel rahulikult puhata, ent oled esmaspäeval siiski väsinud. On seda sinuga kunagi juhtunud? Just nii tunneb end su maks, kui rasv pidevalt glükoosi blokeerib.

Kui annad maksale seda, mida elund vajab, toetab see sind kogu hingest. Kui saad tervislikust toidust piisaval hulgal kergesti omastatavat glükoosi ja maksa glükogeenivarud on küllaldased, annab maks sulle energiat, aeglustab vananemist ja aitab sind kaitsta haiguste eest. See kohandub vastu vaidlemata kiiresti su vajadustega ning nagu järgmises peatükis näeme, võib maks olla maailma parim ainete muundaja ja ravimikapp.