Читать книгу Presidendi kaabu - Antoine Laurain - Страница 5

Daniel Mercier astus Saint-Lazare’i vaksali trepist üles teistega vastupidises suunas. Mehed ja naised tema ümber tulid alla, käes portfellid ja mõnel isegi kohver. Neil oli murelik ilme ja nad käisid kiiresti. Selles tunglemises oleksid nad võinud teda müksida, aga midagi sellist ei juhtunud, pigem vastupidi, talle tundus, et kõik hoiavad tema teelt kõrvale. Trepist üles jõudnud, läks ta läbi ooteruumi ja jõudis perroonile. Ka seal oli rahvast murdu, moodustades rongidest väljuva katkematu inimvoolu; ta tegi endale teed saabuvate rongide tabloo juurde. Rong pidi tulema 23. perroonile. Ta läbis need kümmekond meetrit ja jäi kompostrite juurde seisma.

Kell 21.45 jõudis rong number 78654 kriuksudes jaama ja laskis reisijad välja. Daniel ajas kaela õieli ning püüdis oma naist ja poega leida. Kõigepealt silmas ta Véronique’i, kes viipas talle, kergitas imestunult kulme ja joonistas siis käega ringi ümber oma pea. Jérôme seevastu lipsas inimeste vahelt läbi ja viskus nii tugevasti vastu isa jalgu, et oleks Danieli peaaegu pikali lükanud. Ka Véronique saabus hingeldades ja uuris meest.

„Mis kaabu see sul on?“

„Mitterrand’i kaabu.“

„Ma näen väga hästi, et see on nagu Mitterrand’i kaabu.“

„Ei,“ seletas Daniel, „ma tahan öelda, et see on päriselt Mitterrand’i kaabu.“

Kui Daniel oli vaksalis kuulutanud, et see on „päriselt Mitterrand’i kaabu“, oli Véronique pea küljele kallutanud ja kergelt kulmu kortsutanud nagu alati, kui oli umbusklik. Tal oli olnud samasugune ilme siis, kui Daniel talle abieluettepaneku tegi, ja ka nende esimesel kohtamisel, kui Daniel oli kutsunud teda Pompidou keskusesse näitust vaatama. Igal juhul oli see kergelt kortsus kulm pannud Danieli temasse armuma.

„Äkki sa selgitad midagi?“ päris Véronique.

„Papa, kas sul on Mitterrand’i kaabu?“

„Jah,“ vastas Daniel ja võttis nende kohvrid.

„Kas sa oled siis president?“

„Jah, ma olen president,“ vastas Daniel, kellele see lapsesuuga öeldu meeldis.

Autos ei andnud Daniel mingeid seletusi. Ta lubas kodus kõik ära rääkida. Véronique küll püüdis teda keelitada, aga sellest ei tulnud midagi välja. Kui nad oma viieteistkümnendas linnaosas asuva maja seitsmeteistkümnendale korrusele jõudsid, teatas Daniel, et ta on teinud süüa. Vaagen külma loomaliha ja kanaga, tomatisalat basiilikuga ja juustutaldrik panid Véronique’i ahhetama – ta mees tegi enda algatusel süüa vaid paar korda aastas. Kõigepealt lubasid nad endale väikese joogi.

„Istu,“ ütles Daniel kaabut peast võtmata.

Véronique kuuletus ja Jérôme surus end ema vastu.

„Meie terviseks,“ ütles Daniel pidulikult naisega klaase kokku lüües ja ka Jérôme kergitas oma apelsinimahla.

Daniel võttis kaabu peast ja ulatas Véronique’ile. Naine võttis peakatte ettevaatlikult kätte ja silitas sõrmega vilti, mida kohe tegi ka Jérôme.

„On sul käed ikka puhtad?“ küsis ema veidi hirmunult.

Siis pööras ta kaabu ringi ja tema pilk langes selle sees olevale nahkribale. Seal seisis kaks kuldset tähte: F. M. Véronique tõstis pilgu mehe poole.