Читать книгу Presidendi kaabu - Antoine Laurain - Страница 8

Kaks meest võtsid koha sisse riigipea vastas. Üks oli suur ja jässakas, prillid ninal ja juuksed lokkis, teine kõhnuke, lainena üle pea tagasi kammitud halli soenguga. Viimane naeratas Danielile heasoovlikult, millele Daniel püüdis vastata kogu sundimatusega, mis talle alles oli jäänud. Ta oli seda läbitungiva pilgu ja kokkusurutud huultega meest näinud. Nüüd tulid talle meelde ka mehe amet ja nimi, välisminister Roland Dumas. Ta oli oma koha kaheksa kuud tagasi pidanud loovutama kellelegi teisele pärast seda, kui sotsialistid kaotasid parlamendivalimised. „Ma söön õhtust Prantsusmaa presidendi kõrval,“ keerles Danieli peas, enne kui ta suutis seda äsja sündinud mõistusevastast fakti hakata reaalsuseks pidama. Pärast esimest austrit ei tundnud ta enam järgmiste maitset, sest kogu ta tähelepanu oli uuel naabril. Olukorra veidrus pani ta mõtlema, et kohe ta ärkab oma voodis ja päev pole veel alanud. Saali teiste õhtustajate pilgud suundusid aeg-ajalt teeseldud ükskõiksusega Danieli kõrvallauale. Teist austrit avades heitis Daniel vargsi pilgu vasakule. President oli prillid ette pannud ja luges menüüd. Danielil õnnestus oma silma võrkkestale püüda kuulus profiil, mis oli tuttav ajakirjapiltidelt ja televisioonist, eriti viie aasta jooksul 31. detsembril eetrisse läinud headest soovidest. Daniel võis nüüd seda profiili näha päriselt, lihas ja luus, nagu öeldakse. Kui ta sirutaks välja käe, saaks ta presidenti puudutada. Tuli kelner, president tellis tosina austreid ja lõhe. Priske mees tellis pasteedi puravikega ja verise liha, Roland Dumas palus endale sedasama, mis president, austreid ja lõhet. Mõne minuti pärast tuli sommeljee hõbenõuga kõrgel jalal, kus jälle suples jäätükkide keskel Pouilly-Fuissé. Ta avas osavasti pudeli ja valas lonksukese presidendi klaasi. François Mitterrand proovis seda ja noogutas vaevumärgatavalt peaga. Daniel valas endale terve klaasi ja jõi selle kahe lonksuga ära, enne kui võttis lusikatäie punast šalottsibulaäädikat ja valas austri peale.

„Ma ütlesin seda Helmut Kohlile eelmisel nädalal ...“ François Mitterrand’i hääl saatis Danieli maitseelamust ja talle tundus, et ta ei saa enam kunagi süüa austreid äädikaga ilma neid sõnu meenutamata: „Ma ütlesin seda Helmut Kohlile eelmisel nädalal.“

Kelner asetas koguka prillidega mehe ette karahvini punase veiniga, kes kohe täitis oma klaasi, sellal kui teine kelner tõi neile eelroad. Priske mees maitses pasteeti, leidis selle olevat hea ja viis kohe jutu terriinile mürklitega. President neelas ühe austri ja Daniel võttis hõbepaberisse mässitud korgist välja nõela, et asuda meritigude kallale.

„Michelil on kelder täis imesid,“ ütles Roland Dumas teadja inimese ilmel. President suunas pilgu Micheliks nimetatu poole ja see viis kohe jutu oma keldrile kusagil provintsis, kus ta hoiab kogu maailmast kohale toodud sigareid, aga ka vorste.

„See vorstide kollektsioon võib olla huvitav,“ ütles François Mitterrand sidruniveerandikku pigistades.

Kümnes tigu söödud, heitis Daniel jälle pilgu vasakule. President lõpetas austritega ja pühkis laitmatult puhta salvrätiga suud.

„Enne kui ma unustan ...“ pöördus ta Roland Dumas’ poole, „meie sõbra telefon.“

„Ja-jah,“ pomises Dumas ja pistis käe pintsakutaskusse.

President võttis palitult kaabu ja pani selle diivani seljatoe kohal oleva vasest põikpuu taha riiulile. Ta võttis taskust nahkkaantega märkmiku, pani jälle prillid ette ja lehitses seda.

„Viimane sellel leheküljel,“ ütles ta märkmikku Dumas’le ulatades. Too võttis märkmiku ja kirjutas sealt vaikides vajaliku nime ja numbri oma kalendrisse, siis andis märkmiku tagasi Mitterrand’ile, kes pani selle uuesti oma palitu taskusse.

Michel alustas lugu mingist mehest, kelle nimi ei öelnud Danielile midagi. Dumas kuulas teda kissis silmadega ja François Mitterrand muigas.

„Ega te liiga karm ole?“ küsis ta irooniliselt, virgutades kaaslast jätkama.

„Ei ole, sugugi ei ole, ma olin ise seal!“ jätkas kogukas mees oma pasteedijäänuseid leiva peale määrides.

Daniel kuulas lugu. Talle tundus, et ta on võetud mingisse pöörasesse sõprusringi. Kõik teised restoranikülastajad olid kadunud. Nad olid vaid neljakesi. „Ja mida teie, Daniel, sellest arvate?“ Daniel oleks pöördunud riigipea poole ja lausunud sõnad, mis sügavasti huvitasid François Mitterrand’i. President oleks heakskiitvalt noogutanud, seejärel oleks Daniel pöördunud Roland Dumas’ poole, et tema arvamust kuulda. Dumas oleks temaga nõus olnud ja Michel oleks joviaalsel häälel lisanud: „Muidugi on Danielil õigus!“

„Seal on üks ilus naine ...“ ütles François Mitterrand tasa. Daniel jälgis ta pilku. President silmitses punases kleidis brünetti. Dumas kasutas ära pearoa tuleku, et diskreetselt sinnapoole vaadata. Kogukas mees tegi sedasama.

„Väga ilus,“ kinnitas ta.

„Olen nõus,“ sosistas Dumas.

Daniel tundis, et tal on riigipeaga palju ühist. François Mitterrand oli tellinud sama veini, mis tema, ja nüüd olid nad selle naise suhtes samal arvamusel. Omada Prantsusmaa presidendiga sama maitset polnud tühiasi. Napisõnalised üksmeelsed otsused naiste kohta tugevdavad paljude meeste sõprussidemeid ja Danielile hakkas jälle tunduma, et on presidendi lauas neljas osaline. Temal on samuti mustast nahast kalender, kust endine minister võiks rõõmuga kontakte maha kirjutada. Koguka mehe keldris pole tema jaoks mingit saladust ja ta käiks seal sageli vorsti mekkimas ning maailma kõige peenemat Havanna sigarit läitmas. Aga eelkõige saadaks ta presidenti tema käikudel Pariisis, Seine’i kaldapealsel bukinistide ees, ja mõlemad arutaksid, käed seljal, maailmas toimuvat või lihtsalt vaataksid päikeseloojangut Kunstide sillalt. Möödujad pööraksid pilgud nende tuttavaks saanud siluettide poole ja kõik tema lähikondlased pomiseksid poolel häälel: „Daniel tunneb hästi François Mitterrand’i ...“

„Kas kõik on korras?“

Kelner äratas ta unelmatest. Jah, kõik oli korras, ta sööb oma mereande just nii kaua kui vaja. Isegi siis, kui ta peaks siia jääma restorani sulgemiseni, ei tõuse ta sellelt diivanilt enne, kui president lahkub. Tema enda ja teiste jaoks oli oluline, et ta saab ühel päeval jutustada: „Ma sõin 1986. aasta novembris ühes restoranis koos François Mitterrand’iga õhtust, ta istus minu kõrval, nägin teda nii, nagu näen sind praegu.“ Sellest hetkest alates olid Danielil peas valmis fraasid, mida ta hakkab lausuma järgmistel aastakümnetel.