Читать книгу Presidendi kaabu - Antoine Laurain - Страница 6

Eelmisel päeval oli Daniel peatunud oma Golfiga enne ristmikku. Ta oli raadio välja lülitanud, et mitte kuulata noort naist titehäälega laulmas, et ta eelistab kõikidest materjalidest vatti. See hitt oma veniva ja tüütu refrääniga ajas tal juba südame pahaks. Ta oli masseerinud oma valutavat õlga ja püüdnud edutult kaela ragistada. Ta naine oli koos pojaga läinud puhkuse ajaks Normandiasse oma vanemate juurde ja neist polnud kuulda kippu ega kõppu. Võib-olla leiab ta koju jõudes automaatvastajast sõnumi. Selle kassett ilmutas väsimuse märke ja juba mitu päeva oli raske seda tagasi kerida. Peab ostma uue automaatvastaja. Kuidas küll siis hakkama saadi, kui neid polnud? Telefon helises tühja, sest kedagi polnud kodus, hiljem helistati uuesti. Oligi kõik.

Ainuüksi mõte sellest, et tuleb minna poodi ja teha tühjas korteris ise süüa, tundus talle õudne. Kella kuue paiku, kui ta kontrollis viimaseid SOGETEC-i lähetuskulude dokumente, kerkisid ta silme ette restoran, kena õllebaar. Ta polnud juba terve aasta restoranis käinud. Viimane kord toimus see koos Véronique’i ja Jérôme’iga. Oma kuue eluaasta kohta oli poiss käitunud väärikalt. Nad olid tellinud suure vaagna mereandidega ja pudeli Pouilly-Fuisséd ning Jérôme’ile kotleti kartulipüreega, sest too teatas isa suureks kurvastuseks, et ei taha austreid.

„Proovi vähemalt ühte.“

„Ei,“ raputas poiss pead.

„Küll ta jõuab,“ kaitses Véronique last. Jah, see oli õige, Jérôme’il oli elu alles ees.

Kell oli nüüd juba kaheksa, talve alguse külm lasus linna peal, üldine kära ja liiklusmüra olid kõrvulukustavad. Ta oli sellest restoranist juba mitu korda möödunud. Bulvaril huupi ühe kõrvaltänava poole sõites märkas ta seda äkki. See oli just õige restoran austribaari, suurte punaste kardinate ja valgetes põlledes kelneritega.

Teda ootas ees üksildane õhtusöök ilma naise ja lapseta. Enne abiellumist oli ta vahel selliseid endale korraldanud. Tollal muidugi ei lubanud ta sissetulek külastada nii esinduslikke kohti. Aga ka kõige tagasihoidlikumates oli ta alati hästi söönud ega vajanud kunagi seltsilist, et nautida vorstikest, lihatükki või meritigusid. Talve kahanevas valguses ootas teda poissmeheõhtu. See sõna meeldis talle väga. „Poissmeheõhtu,“ kordas ta Golfi ust pauguga kinni lüües. Daniel tundis vajadust „end leida“, nagu väljendus Antenne 2 saates üks psühhoterapeut, kes oli kirjutanud raamatu tööstressist ja seetõttu ametikõrgendust saanud. Daniel leidis, et seesugusel väljendil on sügav mõte. Ta läks sooritama gastronoomilist toimingut, et end leida, maandada päeva stressi, unustada aruandluse numbrid ja viimased pingutused finantsteenistuse ümberkorraldamisel. Jean Maltard oli võtnud juhtimise üle. Daniel, kes jäi direktori asetäitjaks, arvas, et sellest ei tule midagi head. Ei firmale ega temale endale. Üle bulvari minnes otsustas ta selle kõik peast välja visata. Kohe, kui ta lükkas lahti restorani raske ukse, polnud enam olemas Jean Maltard’i ega SOGETEC-i kaustu, kuluaruandeid ega käibemaksu. Olid vaid mereandide vaagen ja tema.