Читать книгу Tõde ja õigus. III jag - Anton Hansen Tammsaare - Страница 3

Soe ja sume pilvealune juulikuu hommik. Öösi oli sadanud tublisti vihma ja nüüd suikus ilm nagu mõttes, kas uuesti sadama hakata või päike lahti teha. Ajuti viskas kusagil tänavanurgal tuuleõhku nagu leitsakut näkku, kuid see vaibus juba järgmisel silmapilgul, olles aurust ja agulihaisudest liig raske kaugemale kandumiseks. Aga ülal pidi olema tuult, sest vabrikukorstnate pursatud suitsujoad sirutusid peletisliku eluka kahmavate kätena või ähvardavalt heidetud mustade lingudena üle ähmase linna, et haarata teda kogu tema rõõmude ja muredega.

Kusagil kiviprügituseta tänavate ristpunktil lohus oli sogane veeloik ja seal solistasid räpased lapsed paljajalu, poolest säärest saadik sees. Ise kilkasid ja vadistasid nad heledasti, nagu oleks aguli tänavapori täis puhast õnne ja rõõmu. Indrek ei saanud muidu, kui pidi tahes või tahtmata üürikeseks peatuma, et pisutki laste rõõmust ja õnnest osa saada, sest ise polnud ta ei üht ega teist viimasel ajal kuigi palju leidnud – võib-olla sellepärast mitte, et ta oli neid otsinud kusagilt kõrgelt ja kaugelt, mitte aga lähedalt oma nina eest, oma jalge alt. Aga vaevalt oli ta seisatanud, kui hakkas puhuma mingi vabrikutoru – hundavalt, peaaegu kaebavalt.

„Kas kuulete!” hüüdis keegi seitsmene, kaheksane loiguslobistaja tähtsalt ja suurustavalt. „See on Dwigaatel. Isa ütles eile õhtul, et täna lasevad auru välja. Kindlasti! Nüüd töinabki teine. Küll varsti hakkavad teised ka, ega needki nüüd jäta.”

„Ei jäta, ega seda ole,” kinnitasid teised poisid kooris ja tütarlapsed lõid rõõmu pärast käsi kokku, nagu kuulutaks hundav vabrikutoru mõnda suurt pidupäeva.

Indrek läks edasi. Siin-seal seisatasid inimesed kuulatades ja ümber vahtides, nagu otsiksid nad, kellega paar sõna vahetada, või nagu kardaksid nad midagi. Aga kui esimesele torule seltsis varsti teine, nagu lapsed seda asjatundlikult ennustanud, teisele kolmas, neljas ja veel enamgi, siis tuli inimesi, esijoones ikka naisi, hooviväravaistki välja, nagu oleks tänaval vabrikutorude kaja paremini kuulda või nagu peaks ühes kuulmisega midagi ka näha olema. Aga mahajäetud tänavate vaikuses ei näinud ükski midagi muud kui aga oma naabrit, kes kuulatas ja vahtis, nagu ta isegi, või mõnda vürtsipoodnikku, kes ootas ukse ees ostjat. Ainuke võõras näis siin olevat Indrek, aga tema teadis hundavatest vabrikutorudest esiotsa veel vähem kui kõik need teised. Tema teadis neist ainult niipalju, et nemad võtsid temalt sellegi rõõmu- ja õnneraasukese, mis ta esteks saanud veeloigus soperdavailt lastelt, sest torude ühesoodses, väsimatus ja lõikavas kogukisas tundus midagi kurjakuulutavat, peaaegu verist, mis ajas nukrusele.

Ühel hooviväraval jäi Indrek seisatama. Tuhmunud ja pragunenud värviga kaetud postil seisis sedel, milles muu seas lugeda: „Ontli meeste- ehk naesterahvas võib saada odavalt ilusa toa.” Aga Indrek pidi neid sõnu mitu korda lugema, enne kui taipas nende mõtte, sest lugedes kuulas ta kahe naise juttu, kes sirutasid rääkides teise korra akendest oma pead välja.

„Jumal seda küll teab, mis sest kõigest lõpuks tuleb, aina muud kui treigivad aga teised, aina lasevad aga auru välja,” ütles noorem.

„Häda tuleb, mis muud,” vastas vanem. „Kui tööd ei tehta, kes siis palkagi maksab.”

„Aga näe talvel said treigi eestki makstud,” vaidles noorem vastu.

„Aga kui palju sai surma, kui palju haavata?” küsis vanem.

Indrek astus väravast sisse, sest tuba oli saada hoovipealses majas. Juba mitut oli ta täna vaatamas käinud, aga kaup polnud ikka sel või teisel põhjusel sobinud. Ta oli tänavail edasitagasi lonkimisest juba tüdinud ja otsustas sellepärast esimese pakutava ulualuse vastu võtta, kui taks ja muud olud vähegi lubavad.

Korter 7 oli teisel korral ja uksel kohmakalt joonistatud saabas. Tähendab – kingsepp, aina taob, aina klopib, olgu hommiku vara või õhtu hilja. Aga ükskõik, Indrek koputas siiski uksele. Avama tuli suurekasvuline, tüse, pisut nagu käherduvate valgete juustega aastat kolmkümmend viis, nelikümmend vana mees, kelles polnud midagi muud iseäralikku, kui et ta oli kingsepaks nagu liig suur ja et ta silmad olid suure pea ja koguka keha tarvis liig väiksed, liig kulmude alla varju pugenud, kus nad hiilgasid kilavalt, peaaegu vesiselt, nagu kipuksid neisse aina pisarad, mida peletavad laud sagedase ja kelmikalt kavala pilgutamisega. Veel hiljemgi Indrek mõtles nende silmade avaldatud esimese mulje üle järele ja kunagi ei kahelnud ta, et juba ainult nende pärast poleks ta tahtnud siin läheduses elada. Aga kui tuba näitama ilmus naine, kes kasvult pikavõitu, oludele lahkuminevalt kitsaste õlgade ja puusadega, näolt haruldaselt puhta nahaga, nagu ei kuulukski ta siia majja, tegumoelt lahke ja jutukas, nii et Indrek sai varsti teada, perekonnas on veel kooliskäiv tütar, kes praegu maal sugulaste juures, siis unustas ta mehe silmade mulje ja oli valmis siia asuma, sest muuseas mõtles ta endamisi, et tütar peab olema tingimata emasse, samasuguste siniste silmadega ja pruunikate juustega, sama lahke ja jutukas, ainult hambad on tal terved suus, terved ja valged, kui ta naerab.

„Näete,” seletas naine, „selle kapi taga on uks, kust pääseb koridori, nii et meie toast pole ju tarvis läbi käiagi. Kui soovite, tõstame selle kapi vaheukse ette ja nõnda on teil täiesti oma ette tuba eraldi sissekäiguga: tulete, millal tahate, ja lähete, kui süda kutsub. Ja teie juures võivad käia, kes iganes soovib, nemad ei sega meid ja meie ei sega neid, olgu nad meeste- või naisterahvad.”

„Mul ei ole siin tuttavaid, paar koolivenda ainult,” lausus Indrek.

„Peas' noortel tuttavad tulevad,” vastas naine. „Ja seda ärge kartke, et meie teid segame, ei seda ole. Meesterahvas kõpsib vahel natukene, aga seda pole kuigi paljuke, sest ega ta päris kingsepp olegi. Tema käis enne vabrikus tööl, aga jaanuaris sai treigi ajal haavata, rikkusid, kurjad, teise käe ära, ei pea enam kirvest ega haamrit. Hea veel, et pahem, nüüd ikkagi teeb ja toimetab teine ja teenib mõne rubla, muidu jumal teab kus me otsaga oleksime olnd. Ja mind ja minu tööd ei kuulegi te, masina vurinat ehk vahel pisut. Aga kui paneme kapi tublisti ukse ette ja ukse lukku, siis pole sedagi kuulda. Ja kui tahate, siis panen ka teiselt poolt vastu ust kapi ning mujal on palksein. Kristil käivad vahel kooliõed, aga need kõik on vaiksed, kenad lapsed, naeravad ehk ainult mõnikord pisut.”

„Tähendab, tütre nimi on Kristi,” mõtles Indrek. Ta seisatas ja kuulatas, ilma et oleks lausunud sõnagi.

Perenaine pidas tema vaikimist kahtlemise märgiks ja küsis lõpuks:

„Aga kui küsida tohib, kus olete ametis?” „Ei olegi,” vastas Indrek.

Nüüd oli naise käes kord kahelda, kas üldse maksab tuba anda inimesele, kel pole ametit ega teenistust. Ja ometi meeldis see noormees talle. Sellepärast ta küsis: „Mõtlete kohta otsida?”

„Ei,” vastas Indrek sõnakehvalt, sest vabrikutorude lakkamatu hundamine mõjus temasse millegipärast rusuvalt.

„Siis peate küll olema rikas,” arvas naine. „Sugugi mitte,” naeratas Indrek ja vaatas naisele otsa. Ja see oleks nagu just seda oodanudki, sest ta hakkas südamlikult naerma ja ütles:

„Muidugi, sest mis otsiks rikas meie agulisse, temal on parematki paika küll.”

Aga äkki jäi ta mõttesse, vari lendas tal üle näo ja paar sammu Indrekule lähemale astudes ta küsis saladuslikult:

„Ega ometi mõni niisuke mässumees, kes kihutab treikima ja elab põranda all?”

„Ka mitte,” naeratas Indrek endiselt ja vaatas naisele uuesti otsa.

„Nojah, mitte,” oli ka naine nõus ja lisas juurde: „Ja kuigi olete või te seda siis minule ütlete. Aga ma palun teid südamest, et kui teil tõesti on mässude ja treikidega tegemist seal põranda all, ärge siis tulge meie juurde. Mul on oma meesterahvaga juba küllalt sellepärast sõdimist, mis veel siis, kui mõni teine lisaks tuleb. Ütelge nüüd isegi, mis ta otsib neile koosolekutele, kus on aina politsei ja kasakad, aina kanged kõnemehed ja näokatted, kividega pildumised ja püssipaugutamised, kinnivõtmised ja peksmised. Kui käiks veel vabrikus, siis oleks teine asi, läheks teistega ühes, aga ta ei käi ju. Temal on oma mässupalk käes, olgu sellega rahul, las teised saavad ka oma jao. Igakord, kui vabrikutorud huugama hakkavad, nagu täna, on mul otse tulemaik südames, sest siis, kui tema oma käega tuli, huugasid torud niisamuti.”

„Ka minule hakkavad nad imelikult kõrvu kinni,” lausus Indrek.

„Ei te siis küll mässumees ole,” ütles naine rõõmsalt, „neil panevad vabrikutorud aina kõrvad kihelema. Kui see nende teha oleks, siis polekski vabrikutes muud kui lastaks aga auru välja, nii et kogu linn kuuleks. Aga, armas aeg, mis inimene te siis õieti olete? Ametit ei ole, teenistust ei ole, rikas ei ole, mässumees ei ole, kohta ei otsi, aga millest te siis elate?”

„Elan nagu jumala linnuke oksa peal,” naljatas Indrek nukralt naeratades ja lisas tõsiselt juurde: „Aga kui teile üürnikuks tulen, maksan üüri korralikult nagu kokku lepitud. Võlga ei jää, seda ärge kartke.”

„Nii et omastelt saate raha,” arvas naine nagu endamisi.

„Ei saa,” ütles Indrek.

„Aga tule jumal appi, kust te siis saate, mis maksate, kui te ei teeni ega ole ka rikas? Ah soo! Nüüd ma mõistan!” venitas naine äkki ja mõõtis Indrekut pilguga pealaest kuni jalatallani. „Nii, nii, nojah, muidugi. Aga meie tuba ja ümbrus teile hästi ei sobi, ehk vaatate kusagil mujal ringi.”

Nüüd oli Indreku käes kord uudishimulikuks muutuda ja ta küsis:

„Mis te siis nüüd minust õige mõtlete?”

„Teadagi mis,” vastas naine.

„Nimelt?”

„Seda ei tohi ju öelda.”

„Tohite küll, öelge aga.”

„Sala,” sosistas naine Indrekule ligi astudes.

„Nuuskur?” küsis Indrek vastu.

Naine nokutas jaatavalt pead. Indrek hakkas südamest naerma.

„Olen ma seda moodi?” küsis ta.

„Salad on kõiki moodi,” vastas naine. „Minu meesterahvas ütleb ikka mulle, et ära usu tänapäev ühtki inimest, igaüks võib sala olla, liiatigi kui ta on kahtlane.”

„Nagu mina,” naeris Indrek ja lisas siis tõsiselt juurde: „Olen ma, mis ma olen, aga sala ma küll ei ole. Sandarmitega pole ma kunagi tegemist teinud, sandarmite ja politseiga.”

„Aga mis te siis õieti olete, et jutt juba kord selle peale on läind?” ajas naine ikka endiselt oma uudishimu rada.

„Seda on õieti raske öelda,” vastas Indrek. „Lühidalt: mina õpin ise ja õpetan teisi – annan tunda.”

„Aga mis te õpite, kui küsida tohib?” päris naine.

„Tahan üliõpilase-eksami teha, see on kõik,” seletas Indrek ja oleks peaaegu tahtnud juurde lisada, et ta juba kaks korda selle eksamiga õnne katsunud, kuid ikka läbi kukkunud, üks kord vene keeles, teine kord matemaatikas, sest tal pole olnud võimalik õieti ette valmistuda, ilmunud ju takistuseks kas rahapuudus või armastus – jah, armastus. Aga see kõik jäi õnneks ütlemata, sest kui naine kuulis üliõpilasest, siis hüüdis ta kohe:

„Siis ometi olete mässumeeste killast! Minu meesterahvas ütleb ikka, et kui üliõpilane, siis mässaja või mässulekihutaja.”

„Ega ma veel ju ole üliõpilane, tahan selleks alles saada, pealegi veel värvimütsimeheks ja need juba ei mässa, need laulavad muidu,” seletas Indrek naljatades.

„Mis nad siis laulavad, kui nad ei mässa,” imetses naine. „Minu meesterahvas ei tee kunagi suud lahti, aga niipea kui läks teistega auru välja laskma, kohe – Priius, kallis anne, taeva kingitus”

„Kas siis pühadeaeg ka ei laulda?” küsis Indrek pisut kelmikalt.

„Noh, seda nüüd muidugi, kui lõbusas tujus,” naeris naine.

„No näete, mina tahan saada niisukeseks üliõpilaseks, kel püha, püha alati, ei argipäevi olegi. Nii et mässust pole juttugi, kuigi laulab.”

„Ega te ei joo ometi?” küsis naine äkki pelglikult.

„Tänini pole joonud,” naeris Indrek.

„Nojah, muidugi, nii et olete päris ontli noorehärra. Meie niisukest otsimegi, sest kasvaja laps majas. Meil enestel, minul ja mu meesterahval, meil on muidugi ükskõik, meisse ei hakka enam midagi, tooge või preilisid sisse. Aga jumal hoidku niisukeste lipakate eest, kes hakkavad lärmama, löövad kandali lahti, sihuksed ajavad minul endalgi hirmuvärinad peale. Aga kui te õpite ja teisi õpetate, ega teil siis aega ole preilidega mässata,” arvas naine lõpuks.

„Olge üsna mureta, selleks mul ei jätku tõepoolest aega,” ütles Indrek ja vaatas naisele avameelselt silma. Pilk pidi olema usaldustäratav, sest naise näkku ilmus õnnelik naeratus, nagu oleks ta leidnud just selle, mida ta otsinud ja oodanud, või veel rohkemgi. Nõnda siis sobis kaup peagi ja Indrek lahkus, et pärast lõunat jäädavalt tagasi tulla.