Читать книгу Tõde ja õigus. III jag - Anton Hansen Tammsaare - Страница 5

Sellise targa jutuga jõudsid nad metsa. Kogumispaigal istusid ja seisid inimesed tõepoolest nagu kirikus või palvemajas, oodates hingekosutavat jutlust. Ei valju kõnet, naeru, mängu ega suurt käimist. Peaaegu pühalik vaikus mändide all, mille latvu õõtsutab aegajalt tuul. Ainukene vahe, et palvemajas konutavad enamasti vanad naised, siin aga ootavad peaaegu ainult mehed, noored ja keskealised. Siin-seal helgib kirevuseks mõni pluus, rätik või kübar, isegi värviküllane päevavari, aga sedagi hoiab tööpargitud peo. Igal pool päikese ja tuule pargitud või umbsetes töökodades koltunud näod, kanged ja nurgelised liigutused, käsnas käed, vimmas pihad, kulunud küüned.

Indrek ja Otstaavel ei läinud viimase nõuandel kõige tihedamasse rahvasumma, vaid istusid kõrvale kuhugi männijuurikale. Alles siis, kui algas kõne ja kõik surusid kobarasse kokku, liikusid ka nemad lähemale. Nad mõtlesid üsna kõneleja ligi pugeda, kuid see osutus võimatuks, sest teda piiras mitmerealine meestemüür, millest pääsesid läbi nähtavasti ainult valitud. Sellisena torkas Indrekule silma tema korteri peremees Lohk, kes seisis oma tugeva pihaga nagu kilbiks just kõneleja ees. Tähendab, tema on oma inimene, mõtles Indrek ja tal tuli meelde see vastikuse ja usaldamatuse tunne, mis valdas teda, kui ta nägi esimest korda selle mehe väikseid, pilgutavaid ja nagu kelmikaid silmi. Jällegi eksitus, lausus Indrek endamisi.

Esimene kõne oli asjalik tööliste olukorra valgustamine meil ja välismail; räägiti parteidest, koalitsioonist, ametiühinguist, streikidest, miitinguist, propagandast, ajalehist, trükikodadest, raamatuist. Otstaavli arvates polnud see põrmugi huvitav ja sellepärast kutsus ta Indrekut eemale.

Ja kuigi selle meelest kõne oli isegi väga huvitav, läks ta ometi kutsele kaasa. „Las tuleb teine või kolmas, vaat' siis läheb alles lahti,” seletas Otstaavel ja lisas juurde: „Sina seisa selle männi all siin, nii et ma su pärast leian, ma pean natukeseks ära minema.” Ja Indrekult vastust ootamata sammus ta oma teed.

Kõneleja asus pealtuule ja sellepärast kostsid ta sõnad ka siiamaani, eriti kui ta pööras oma suu rääkides allatuule. Indrek katsus kuulata. Aga teda segas varsti sügav ohe, mis tuli vana eide suust, kes istus Indreku lähedal männi all, käed ristis. Tal oli triibuline seelik seljas ja väike rätikusse seotud komps rüpes, üks rätikunurk nagu kuulatav jänesekõrv püsti. Mis võis küll eide ohkama panna? Kas noorpõlve kurjus või see, et kõneleja rääkis siin männikus temale sama arusaamatuist asjust nagu õpetaja kantsliski? Nagu oleks kõik ühesugune jumalasõna, pajatagu ta streigiõigusest ja revolutsioonist või Talle verega pesemisest ja igavesest lunastusest.

Indreku mõtteid segasid kaks noormeest, kes astusid tema juurde, teine neist nähtavasti pisut joobnud.

„Tulge natuke kõrvale,” ütles see ja hingas Indrekule viinahaisu otse näkku.

„Kuhu? Milleks?” vastas Indrek nõutult.

„Seal kuulete,” ütles noormees ja tahtis Indrekul käsivarrest kinni haarata, aga teine astus vahele ja sõitles: „Lase olla! Ära puudu! Peab ilusti.” Ja Indreku poole pöördudes ta ütles: „Me ei taha ju midagi muud kui ainult paar sõna rääkida, kus keegi ei kuule. Tulge ainult pisut eemale.”

Indrek mõtles natuke, mõõtis silmadega ümbrust ja ütles siis: „Ükskõik,” seadides sammud selles suunas, kus puudusid inimesed. Natukese kõndimise järele jäi ta mändide vahel seisma ja ütles:

„Kaugemale ma ei lähe, siin ei kuule meid keegi.”

.,Milleks teie olete siin?” küsis temalt viinahaisuga noormees.

,.Milleks kõik – kuulan kõnet,” vastas Indrek. „Aga mis teie sellest tahate?”

„See on meie asi,” vastas noormees. „Sest teie nuhite.”

„Mitte nõnda,” segas teine noormees vahele, aga see oli ainult nagu õli kallamiseks tulle, sest viinahaisuline purskas: „Mis kurat seal veel kõmmeldada, teine on ju nuhk! Kuhu ta putkas?” pöördus ta Indreku poole. „Läks sõna viima? Teie jäite peale passima? Tunneme!”

„Teie eksite põhjalikult,” ütles Indrek nüüd, sest ta hakkas taipama, milles asi.

„Soo! Või mina eksin? Vastake mulle: kas see teine teenib politseis?”

„Teenib küll,” ütles Indrek.

„No näete!” hüüdsid mõlemad noormehed võidurõõmsalt. „Politseihingi pole meil täna vaja ja sellepärast, kui teil luudkondid kallid, kaduge," lisas viinahaisuline juurde. „Öelge seda ka selle teisele, kui ta tagasi tuleb, teist korda me suud kulutama ei hakka, vaid paneme käed käima.”

Sellega kadusid nad rahva hulka, kust nad ilmusidki.

Indrek seisis natukene aega sealsamas, kuhu teised ta jätsid. Aga siis tuli tal hea mõte. Ainult kahju, et see hea mõte tuli nii hilja. Miks ei öelnud ta noormeestele, et tunneb vigase käega Lohku ja on selle juures korteris! Oleks ometi näinud, mis näo nad oleksid teinud. Ja Indrek läks oma endisele paigale tagasi, et Otstaavlit oodata või noormehi nähes neile öelda, mis ta esteks unustanud ütlemata. Ohkav eit oli vaheajal oma männijuurikalt kadunud. Ta oli vististi lähemale läinud, et paremini kuulda, sest esimese asemele asunud teine kõneleja rääkis juba nõnda, et temast võis aru saada iga noor ja vanagi. Teine rääkis nimelt õigusest, töölise õigusest, kelle higi ja vaev peab kogu ilma ülal. Aga seda õigust ei taheta tunnustada; sandarmihüäänid, politseikoerad, kapitalistid-vereimejad, mõisnikud-kurnajad, kodanlased-higikaanid ei taha seda tunnustada. Sellepärast ärganud tööline võtab ise endale oma õiguse, võtab endale õige õiguse ja jagab seda ka teistele – vanadele ja noortele, kel rakkus käed, vimmas seljad...

„Noh, seda maksab juba kuulata,” ütles Otstaavel äkki Indrekule, sest ta oli tähelepanematult tagasi tulnud, ja küsis siis tasakesi: „Mis need mehed tahtsid?”

Indrek oli otsustanud neist mitte rääkida, aga nüüd polnud parata ja ta ütles kõik.

„Ma arvasin kohe,” ütles Otstaavel. „Lollakad! Mina ja nuhk! Mina, kes istun jaoskonnas kogu ilma silma all! Mis nuhk niisuke on. Nuhid on nende eneste keskel, otse kõnelejate nina all, nende oma kaitsemüüri sees, seal on nad.”

„Arvad?” küsis Indrek üllatatult.

„Aga kuis siis muidu,” vastas Otstaavel, nuhk on ikka oma inimene, kes pääseb igale poole, kes teab ja tunneb kõik.”

„Nii et meie jääme?” küsis Indrek.

„Muidugi,” vastas Otstaavel.

„Sedasama arvan ka mina,” ütles Indrek. „Oleme tulnud, siis jääme.”

Ja nõnda läksid nad lähemale, et paremini kuulda.

Kolmas kõneleja rääkis juba praegusest silmapilgust ja selle ülesannetest, teadliku töölise pühast kohusest, eneseohverdusest parema tuleviku lootuses. Ta rääkis otseteed tänasest päevast siin mändide all, kus ausate inimeste seas kuulavad kõnesid tulevasest õiglasest põlvest ka sandarmite verekoerad, kelle ninad haistavad töölise punast elumahla, mis peab voolama vabadusealtarile. Sest ärgu mõeldagu, et politsei revolver oleks laadimata, et kasaka käerandmel ei ripuks nuut või et sandarmitel puuduksid rauad. Need kõik on ka praegusel silmapilgul tööliste, meie seltsimeeste ja vendade ründamiseks valmis. Need on valmis praeguse koosolekugi ründamiseks, ainult käed on lühikesed, jõud ei ulatu, sest jõud on töölise pool, jõud on töölise rakkus kätes. „Sellepärast, vennad-seltsimehed, meie ei karda, meie viime varsti oma punase lipu kivitänavaile, nagu ta lehvib meile praegu männiladvas. Selle tähega sa võidad, vendseltsimees. Miski ega keegi ei suuda meid takistada, ainult kui hoiame kokku. Ühenduses on jõud, üksmeeles tugevus...”

Kõnede lõpul oldi vähemate ringide kaupa koos, kuhu ei pääsenud keegi peale oma lähedaste inimeste. Indrek ja Otstaavel läksid eemale ja istusid maha, viimane viskas enda varsti ristseliti, nii pikk kui ta oli, ja vahtis taeva. „Mulle meeldivad niisukesed kõned,” ütles ta. „Ma käin neid alati kuulamas. Öeldakse sulle lageda taeva all, et oled nuhk ja verekoer ning tead, judinad jooksevad üle keha. Ega ei karda, seda mitte, sest mis peaks siin kartma, kui üks kõneleb ja teised kuulavad, aga lihtsalt on mõnus, pisut õudnegi teada, et oled veidi verejanuline. Nii kui kuulen sihukesi kangeid sõnu ja näen kõneleja meeleheitlikku kätega vehklemist, kohe tundub, nagu hakkaksid mul hambad suus kasvama. Tõsi jutt! See pole nali. See on just kui elus viirastus. Olen mitu korda iseeneses arutanud, kust see küll tuleb, aga pole muud leidnud, kui et kõneleja peab midagi sarnast nägema ja tundma ning temast hakkab see minusse. Sest mitte iga kõnelejat kuulates ei hakka mu hambad suus kasvama. Ei, seda mitte! Aga, näiteks, see viimane, see oli hea. Seda olen varemaltki kuulnud, tunnen ta häälest. Tema paneb kohe mu hambad pakatama. Tunnen seda otse lõuapärades. Ja see tundmus toob silme ette kohe kaks pilti. Üks: Olen alles väike. Varane hommik. Tapetakse siga, prill ninal, saab teine ainult pisut iniseda. Mina hoian verepütti, pulk paremas, et verd segada, sest seda peab tingimata, ütleb ema. Seljas isa pihtkasukas, käised kõrgele üles kääritud, vill väljapoole. Teine: Olen pisut suurem, isaga suvel linnas, seal loomaaed, karud, tiigrid, tiigril väike poeg, see teisel pool ust, ema õgib verist liha, ragistab valgete hammastega jämedaid konte; poeg tahab ema juurde, karjub, lõuad laiali-laiali, aga ema ainult õgib ja õgib ning limpsib keelega verd. Nõnda! Ja ma mõtlen, et kui on olemas kõneleja, kes elustab minus niisukesed tundmused ja mälestused, miks ei või siis olla kõnelejaid, kes suudaksid veel rohkem. Võiks olla sihuke, et niipea kui teeb suu lahti, vaatab mulle otsa, keerutab silmi ja väänab käsi, kohe tunnen, et mul pole mitte ainult verejanulise hambad, vaid ka tema tõelised neli jalga, suurte käppade ja küüntega. Ja mõtle ometi, mis oleks, kui kõik kuulajad, vanad ja noored, keskealised tugevadki tunneksid samuti ning kui kõneleja saadaks nad sandarmite ja politsei kallale. Kas neid võiks miski päästa? Kas aitaks siis kasaka nuut, kaloti revolver, müürid ja rauad? Usu, ei aitaks, miski ei aitaks. Ja sellepärast ma mõtlen vahel: mis oleks, kui ma poleks pristavi juures kirjutajaks, vaid selle asemel kõneleja, niisuke kõneleja, kes räägib inimestele kas või verised hambad suhu ja härjasarved pähe. Ah! midagi pole ilmas toredam, kui olla niisuke kõneleja, et teised sind usuksid nagu igavest tõde.”

„Aga kas siis seda kuidagi ei saa?” küsis Indrek. „Kas ei saaks nõnda, et oled pristavi juures, teenid ausasti oma leiba ja käid vabal ajal, ütleme, õhtuti, nende juures kõnelemas, alguses muidugi harjutamas?”

„Jumala eest, kui võiks nõnda! Kui oleks niisuke vabadus, et ole ise kalott ja samal ajal kihuta inimesi kalottide vastu üles! Ole sandarm, ole nuhk – aga ei, nuhk ma siiski olla ei tahaks, ükskõik kui suur vabadus. Ja tead, kuis mina siis teeks? Arva! Ma kihutaks inimesed sandarmite kallale nagu nälginud tiigrid, kes haistavad verd, ja kargaks siis ise neile ette, hüüdes: siin ma olen, teie vend ja seltsimees sandarm. Tapke mind, sest mul on munder seljas ja mundril hiilgavad nööbid!... Mis sa arvad, kas nad löövad mu maha?”

„Löövad,” vastas Indrek, „kui sa hästi kõnelesid.”

„Siis jään parem pristavi juurde edasi,” ütles Otstaavel, nõnda ehk päästan naha.”

„Kas sealgi päästad,” kahtles Indrek.

„Aga kuhu ma pean siis minema, mis tegema? Kes mind tahab? Tead, va vennas: nali naljaks, aga kui oled kord politseis, siis pole enam kuhugi minna, see on see viimne. Politseist ei taha sind enam keegi. Mitte keegi. Hea veel, kui teenid mundrini, siis mõni naine võtab su mundri pärast, aga muidu ei taha sind nainegi.”

„Aga mis sa siis otsisid sinna?”

„Arvad, et olin kohe nii tark, kui praegu? Nii tark pole keegi, enne kui on sees. Ja siis – tjänii ljämku! Aga seda ei tohi ühelegi hingele öelda, nimelt – et oleme viimne jätis, et kõik peavad meid selleks, kõik. Ka igasugused ametikohad, kes ise ilma politseita läbi ei saa. Sandarmistki peetakse rohkem lugu kui politseinikust. Et ma seda sulle ütlen, käib minu kohuste vastu ja on väga rumal, aga sa kuulsid isegi, mis need kaks minust arvavad. Sellepärast pea meeles: kui sa ei taha ennast määrida, siis hoia minust eemale. Seda oleksin pidanud sulle kohe ütlema, aga olgu, teen seda nüüd, nii et sa teaks."

„Aga mina vilistan sellele teadmisele,” vastas Indrek.

„Teed väga rumalasti,” ütles Otstaavel taeva vahtides. ,.Millalgi kahetsed.”

„Pole tänini midagi kahetsend, ei kahetse ka seda.” kinnitas Indrek.

„Noh, siis las käia,” ütles Otstaavel istukile tõustes. „Mina olen sulle öelnd, minu süda on puhas. Ainult hea oleks, kui sa selle tänase peaksid täiesti iseendale, liiatigi kui juhtud maale minema, siis seal, tead. pea suu.”

„Pean suu,” vastas Indrek.

„Nii siis võime ühes tagasi minna, nagu tulimegi,” ütles Otstaavel üles tõustes. Ja et koosolijate suurem parv oli juba minekut teinud – nende summ mustas eemal mändide vahel – siis hakkasid ka nemad samas suunas liikuma.

„Väga ligi polegi hea, sest kes teab...” ütles Otstaavel oma mõtet lõplikult väljendamata.

Nõnda siis läksid nad suuremale hulgale ainult silmnäos järele. Meestesumm katsus paar korda laulu alustada, aga millegi pärast vaikis see mõlemal korral peagi. Lagedale jõudnud, Otstaavel ütles tähelepanu juhtivalt:

„Näed sa, punane lippki üles tõmmatud. Kui nad nõnda mõtlevad linna minna, siis läheb tingimata löömaks lahti. Ilmtingimata! Ennem ükskõik mis, seda mitte! Lõhu või tosin monopolipoode, sest pole kuigi suurt häda, aga punast värvi ära näita, seda politsei härg ei kannata.”

Juteldes ununes ettevaatus ja nõnda jõudsid nad lipumeestele pikkamisi lähemale. Nad ulatusid juba nägema, et enamasti kõigil olid kätte tekkinud tugevad tümikad, mida mõned kõigutasid kõrgel pea kohal, nagu katsudes nende raskust ja löögijõudu, kuna teised kandsid neid püssidena õlal, nagu oleksid nad alles poisijõmpsikad mängumurul. Ometi tuli sellele kõigele üsna lühike lõpp, sest kui meestesumm jõudis kohale, kus teed palistab ühelt poolt noor, tihe männik, teiselt poolt künklik liivalagendik harvade pajupõõsaste ja vanade pedakajändrikkudega, ilmus männiku varjult äkki salk kasakaid teele ette, sammu viiskümmend meestest linna pool. „Laiali minna!” karjus politseinik, kes kasakatega kaasas, aga kuna ta nähtavasti alles samal silmapilgul märkas meestesumma keskel punast lehvivat lipukest, siis pöördus ta ohvitseri poole ning nüüd kõlas käsklus ja kogu ratsanikkude-salk tormas tuhatnelja meestesumma sihis, vististi et punast lippu asitõendusena kätte saada. „Hakkame vastu, kurat võtku! Anname neile, saadanatele!” kostis meestesummast läbisegi ja siis kõlasid paugud ning muutus kõik ühiseks ürgseguks lendavas tolmupilves: hobused, inimesed, sajatused, valukarjatused, langevad hoobid, ratsanikuta hobu künklikul liival pajupõõsaste vahel, teine samasugune teel, kihutades umbnelja linna poole. Kui kaua see õieti nõnda kestis, seda Indrek ei tea, aga äkki ta leidis, et seisab maanteekraavi kaldal ja temast kihutab mööda tuline ratsanik, kes katsub teda millegagi lüüa, ei ulatu aga hästi, ainult kantsiku otsakene rabab tema kaela alla poole kõrva. See ei olegi nagu liig valus, aga ta ajab hirmsale vihale ja Indrek kargab maanteekraavi, kahmab sealt parajaid kive, jookseb ja virutab, isegi õieti ei tea kellele, aga ikka hobustele ja neile, kes hobuste seljas. Kui kivid otsas, kahmab ta maast uusi ja mõtleb ratsanikele järele joosta, aga siis peatab keegi teda hüüdega: „Jäta, seltsimees, nad juba said oma jao.” Indrek viskab nüüd kivid maha – ühest on tal kahju, see on nii hea nurgeline, punane raudkivi – ja pöördub ümber, et vaadata, kes nimetanud teda seltsimeheks, ning ta seisab silm silma vastu sama noormehega, kellega tal oli tegemist männikus koosolekul. Praegu on ta täiesti kaine, vahib selgeil silmil Indrekule otsa ja kui see midagi ei lausu, ütleb ta lõpuks:

„Teil on kael verine, kas olete haavatud või?”

Nüüd tunneb ka Indrek ise, et kaelal on midagi valusat ja et särk on rinna pealt kleepuvalt märg. Ta tõstab käe kaelale ja sõrmedele jääb veri.

„Lähme metsa,” ütleb noormees, „lähme eemale, sest ega see sellega jää, nad tulevad tingimata tagasi.”

Ja nõnda nad kaovadki üle maanteekraavi noorde männikusse, kuna Indrek samal ajal võtab taskust rätiku, et kaelalt verd pühkida. Lõpuks pistab ta rätiku krae vahele, nii et haavast nõrguv veri ei saaks enam mööda keha allapoole valguda. Nõnda lähevad nad mändide vahelt edasi, tehes siiraviirakäike vabama ja lagedama tee valimiseks. Jõudnud järvekaldale, võtab Indrek rätiku ja kastab selle vette, aga kui ta parajasti temast suuremat vett välja väänab, tuleb tal meelde, et kus on siis tema kaaslane Otstaavel ja miks seisab selle asemel tema ees keegi võõras noormees? Ja kuhu sai üldse see meestesumm, kes kõndis tema ja Otstaavli ees? Ning äkki Indrek taipab, et tema tähelepanust oli vaheajal kustunud hulk kõige lihtsamaid ja silmatorkavamaid tõsiasju. Selle asemel olid tähtsuse ja reljeefsuse omandanud teised, näiteks see punane, nurgeline raudkivi. See oli talle äkki tähtsam kui kõik muu, nagu oleks see mõni imekivi, mõni talisman. Ja ometi viskas ta tema nüüd keset tolmust maanteed, nagu oleks ta kõige harilikum kivi. Aga võib olla avastab mõni teine temas millalgi uuesti talismani ja unustab siis tema pärast jällegi kõik muu.

„Tehke särk eest lahti, võtke krae kaelast ära,” andis võõras noormees nõu, katkestades Indreku unistava arutluse. Ja kui Indrek seda teinud, kastis võõras noormees oma rätiku järves märjaks ja ütles: „Lubage, et mina. Omal on raskem, silm ei näe.” Ja Indrek lubaski, et teine pühkis teda oma jaheda rätikuga kaelalt ja rinnalt.

„Õnneks, et mitte silma ega kõrva,” ütles noormees pühkides.

„Muidugi,” oli Indrek nõus, „kui oleks sinna juhtunud, siis – valmis!”

„Valmis, mis valmis. Neil ju kuraditel pagan teab mis seal kantsiku otsas.”

„Ots see puutuski vist,” arvas Indrek.

„Seda minagi,” oli noormees nõus. „Ma sain selga, muhk ülal, aga märga pole tunda. Selle eest aga läigitasin politseimeistrile, nii et käis kui kapsas sadulast hobuste jalge alla. Mis tast seal järele jäi, seda ei tea, igatahes oma jalaga ta koju ei saand – hobune lidus tal ees, mehe enda talusid kasakad.”

Kui Indrekul haavast enam verd ei immitsenud, hakkasid nad mööda järve äärt edasi minema, tehes teatud määral ringi ümber linna. Sama teed tarvitasid ka paljud teised, nagu pärast selgus. Kõrgelt liivakallakult lõpuks alla laskudes rohisele tasandikule, ütles võõras noormees äkki Indrekule:

„Ja mina pidasin teid esteks nuhiks.”

„Ma ei saanud esteks maast ega taevast aru,” lausus Indrek vastuseks.

„Aga te ei peaks selle teisega, muidu...” ei lõpetanud noormees oma ütlust.

„Mõni teab, milleks see hea on,” naljatas Indrek, ilma mingi erilise mõtteta. Aga teine vaatas talle äkki paljutähendavalt otsa ja vastas veenduvalt:

„Õige, väga õige! Mõni teab, milleks see võib hea olla. Ka politseitutvust võib kasulikult tarvitada.”

Indrek mõistis, et mees eeldab palju rohkem kui tõelikult olemas, aga ta jättis asja selleks ja ei öelnud enam midagi.