Читать книгу Tõde ja õigus. III jag - Anton Hansen Tammsaare - Страница 7

Järgmisel hommikul, kui perenaine tõi Indrekule kohvi, märkas ta, et selle kaelaga midagi juhtunud, ja küsis:

„Sattusite ka kasakate kätte või?”

„Kuidagi sattusin,” vastas Indrek. „Olin küll meestesummast eemal, aga äkki kihutas keegi ligi ja andis ühe ära, miks, ei mina tea.”

Seda nende juttu oli läbi ukse ka peremees kuulnud ja tuli asja vaatama.

„Nagaika ots,” ütles ta kaela nähes asjatundlikult. „Kas apteegis eile käisite?”

„Ei,” vastas Indrek.

„Tegite väga targasti,” ütles ta kavalalt oma väikseid virvendavaid silmi pilgutades. „Keda kasakas kord löönud, see on mässaja, sellepärast. Sest milleks kasakas muidu lööma tuli, kui sa polnud mässaja,” seletas ta.

„Aga ma seisin ju eemal maanteekraavi kaldal,” püüdis Indrek end kaitsta.

„Ükski inimene ei tohi kusagil seista, kui ta näeb kasakat,” vastas peremees.

„Aga mis ta peab siis tegema?” küsis Indrek.

„Liikuma, aina liikuma,” seletas peremees. „Jooksma, põgenema, sest selleks ju kasakas ongi, et kõik peavad põgenema. Võim peab nägema, et sa kardad, ja kui keegi muidu ei karda, siis antakse, nii et kartma hakkad. Sest kuis siis muidu saab, kui keegi ei karda.” Nüüd astus peremees otse Indreku juurde ja ütles vaikselt ning saladuslikult: „Aga politseimeistri jalg on kuradile nagu kapsajuurikas! Mehed oma tümmikatega ja hobused oma rautatud kapjadega, nii või nii, aga löma. Kasakad kandsid teise ära. Need ise said ka oma jao, kes kiviga, kes malakaga, tegid sääred. Nüüd otsitakse ninamehi ja küll nad juba leitakse, sest ega nuhidki puudunud. Need ei puudu kusagilt, nemad on ikka hulgas. Tingimata.”

Lohk rääkis seda nagu tigedalt ja põlastavalt, aga omal sädelesid väiksed silmad virvendavalt peas, nagu oleks kõik ainult tühine viguriväntlik nali, mida ei maksa võtta kuigi tõsiselt. Ja nagu tahaks ta oma silmade ilmet seletada, ta liigutas ühes kogu õlaga oma pooljõuetut kätt ja ütles:

„Näete! See on sama politseimeistri käsul. Nüüd tunneb ise jalaga, kas on küll hea. Aga muidugi, tema saab oma kontide eest lindi rinda ja kui vaja, tubli paiuki, kuid mis sain mina? Kerjakoti kaela, sest see on alles terve, võib kanda. Küsib keegi mu naisest ja lapsest? Eks oodake! Sellepärast kuulake vanema inimese nõu: hoidke kõrvale, hoidke õigel ajal kõrvale, sest mis tähendab kasakale mõni südametäiega visatud kivi. See on lastemäng, purjus poiste mood külavahel või kusagil kõrtsi ees. Nõnda märkab teid lõpuks mõni nuhk.”

Indrek tundis, kuidas tal äkki veri tõusis näkku, tõusis veel siiski, kui peremees oli toast juba läinud ja ta seisis ihuüksi keset põrandat. Tal oli oma eilse talitusviisi pärast häbi, häbi ehk sellepärast, et keegi teine oli kõrvalt vaadelnud, kuidas tema äkilises vihahoos sõna otseses mõttes pimesi oli hakanud kividega pilduma ja seda tahtnud jätkata isegi siis veel, kui polnud selleks enam mingit mõtet. Ja ometi ei võinud ta sinna midagi parata, et ta ka veel täna sattus vihamarru, kui mõtles eilsest sündmusest. Tänini ta oli sellistest juhtumeist ainult lugenud ja ta oli ikka oletanud, et küllap ehk kantsikumeestel oli kuidagi õigus ja kannatanuil kuidagi süüdi, aga nüüd tundus talle äkki otse vastupidi: kannatajal pole kunagi süüdi ja vägivallal pole kunagi õigust. Kui ta parajasti selle üle järele mõtles ja läbi akna teise maja aeda vahtis, kus lapsed nosisid marjapõõsaste kallal, kuulis ta ukse poolt kerget krõbinat. Ta lõi silmad uksele ja nägi, kuis keegi toppis kulunud lävepaku ja ukseserva vahelt kokkupandud valget paberit tuppa. Paberit võtma minnes ta kuulis ukse taga kiireid kaugenevaid samme ja kui ta ukse avas, nägi ta allaviival trepil tütarlapse pead kaduvat. Indrek sulges ukse ja võttis paberi. Sellele oli oskamatu käega ja vigases keeles kirjutatud mingisugune palve „Krestuse Meje Issanta kanadusse perasd.” Palves oli öeldud, et „Jerussalemas kulti ääld, kes üdles, et ges seie etasi anap kolme pävaga ühesale Inemeselle, seie peasdap issant ärra sesd kuriasd ia ühheksatõisdgümdal bäval saap Temale Sur Röm osas.” Kes aga seda mitte ei tee, sellega sünnib, nagu ,.mehhega sial gaukel Ergudski linnas, kele suku on ärra netud tänapävani.” Lõpuks veel Kristuse sõnad: Laske lapsukesed minu juurde tulla ja ärge keelake neid mitte, sest „Kurrivaim on gui Meuraia Leugoer Inemesde sies.”

Indrek pidi alguses paberilipaka tükkideks käristama, aga siis tuli tal teine mõte: ta andis selle perenaisele edasi. See lõi silmad kirjale ja peitis ta siis põue. Õhtul, kui mees oli välja läinud, tuli ta Indrekult sulge, tinti ja paberit paluma, aga kui ta need oli saanud, kõhkles ta paigal tammudes ja esines viimaks palvega, Indrek kirjutagu õige see palve üheksas eksemplaris ümber. Just nii: Indrek kirjutagu valmis ja tema, perenaine, annab ta siis edasi. Vanamees ei tohi sellest teada, sest tema ei salli seda, hakkab torisema. Aga edasiandmata ei või see palve ka jääda, sest siis peab meie Issand Jeesus Kristus uuesti ristisambas surema, nõnda ütlevad vagad inimesed. Ja edasiandmine sündigu salaja, nagu oleksid nägematud Issanda inglid teel, ainult siis pääseb Kristus uuest ristisurmast.

Kui perenaine oli Indrekule nõnda selgeks teinud, millise tähtsa toiminguga siin tegemist, oli ta nõus: tema kirjutab üheksa eksemplari valmis ja perenaine annab nad nägematult nagu Issanda ingel edasi. Võib ehk palved panna ümbrikusse? Oh jaa! Seda parem veel! Seda saladuslikuni. Kui saaks veel pitserid peale! Indrek lubas ka pitserid muretseda, ainult mitte täna enam, vaid homme. Aga ümberkirjutamisega teeb ta ehk veel täna alguse, veel täna või homme hommikul vara. Kaubapealisena lubas perenaine Indrekul nõeluda sokke ja lappida pesu – laseb masinaga vurinal, see pole tema käes midagi, ainult kui saaks üheksa palvet valmis, et päästa Kristus ristipuult.

Palvet ümber kirjutades sündis Indrekuga imeline lugu: ta hakkas niiöelda ise palvetama, teistesõnadega: tal tuli vaim peale. See sündis nõnda, et alguses ta püüdis palvet ainult parandada, siis juba täiendada, lõpuks lihtsalt omast peast luua, sisendades palvele kõik need suured voorused, millest temale rääkinud perenaine. Uues palves, s. t. Indreku ja perenaise palves selle täiuslikumal kujul oli jutustatud Kristuse kannatusest ja Jehoova julmast meelest ning manitsetud inimesi halastama Kristuse peale Jehoova sõna kuulmisega, et ta ei saadaks Lunastajat uuesti piinavasse surma. Üheksa palvet, igaüks ümberkirjutusest omasugune, pani Indrek ümbrikuisse ja pitseeris need kinni kolmekordselt, mille kohta perenaine ütles, et kolme armastab jumal, ja nõnda läksid nad laiali. Indreku süda oli rahul, eriti sellepärast, et pitseeritud ümbrikuist ei saanud perenaine palveid lugeda, mis võib-olla talle sugugi poleks meeldinud. Aga tema hämmastus oli suur, kui ta leidis mõne päeva pärast oma ühe täiuslikumaid palveid „Rahva Sõbrast” ühes lisamärkusega, et vagad inimesed muutuvad sagedasti oma sügavamas palvehärduses peaaegu jumalateotajaiks.

Palvet luges lehest ka korteriperemees Lohk ja kohe kutsus ta naise ning näitas seda ka temale, tähendades, et Kristus organiseerib inimesi Jehoova vastu, valmistab ka taevas revolutsiooni ette. Emand Lohk ei vastanud mehele midagi, kannatas tema jumalavallatud sõnad vaikse meelega, kuid esimesel parajal silmapilgul küsis ta Indrekult, kas see lehest palvet lugenud ja mis tema sellest arvab. Ja muidugi, Indrek oli lugenud, aga tema ei arvavat midagi iseäralikku, ainult et palved ei käi üldse ilmaliku mõistuse ja tarkusega hästi kokku, sest neis on tallele pandud jumala ja inimeste südamete salajased ja seletamatud asjad.

Sellega oli emand Lohk täiesti nõus ja kaebas, et temal oma meesterahvaga ei ole mingit vastastikust arusaamist. Eriti halvasti oli mõjunud tema vigastamine ja sellele järgnev politseilik tagakiusamine. Nüüd, jumalale tänu, on küll politsei neid rahule jätnud, sest mis ta sandist veel tahab, aga meesterahvas pole sellepärast sugugi lahkemaks muutunud; nokitseb omaette saapaid parandada, kui tööd on, ja käib koosolekuil. Seal käib ta ikka, seda ta ei jäta.

„Olen talle küll öelnud,” rääkis perenaine, „et kas tahad, et ka teine käsi otsast ära võetakse, aga tema vastab: võtku või pea, lähen ikkagi. Tütrest tahtsime teha koolipreili, päris kubernante kohe, mis läheb Peeterburi suure koha peale, aga või nüüd sest midagi tuleb, kus meesterahval tehti teine käsi sandiks. Tüdruk ise ütleb ka, et tema läheks parema meelega Ameerika, tal ju onu seal Lossi linnas – teist nime ma ei mäleta, sest sel linnal on kaks nime. Nii et nüüd hakkas teine inglise keelt õppima. Ja las õpib ning läheb, seal ehk vähem mässu kui siin. Rohkem ehk ka vabadust, sest noored tahavad ju kangesti vabadust. Vanal inimesel, temal ükskõik, sest mis tema selle vabadusega ikka teeb. Nagu mina siin, mis ma teen vabadusega? Ei kedagi, istun ainult masina taha ja vuristan või lähen vagade koosolekule.”

„Aga kui sinna ka ei lubataks?” küsis Indrek.

„Kes siis sinna hakkab keelama,” vastas perenaine lihtsameelselt ja lisas juurde: „Ja kuigi keelataks, mis sest, õhtul magama minnes võin ma ikkagi öelda: Jeesuke, tule minuga, sest seda ei saa mulle keegi keelda. Meesterahvas ei taha, et ma nõnda ütlen, kui poen tema kõrvale, aga kas ma sellepärast jätan ütlemata: ütlen salaja, ütlen mõttes, liigutan ainult pisut suud, see on kõik. Ja kes võib mulle seda keelda?”

Ja muidugi, seda ei võinud emand Lohule keegi keelda, et ta liigutas pisut oma kipras suud, kus puudus juba nii mõnigi hammas. Sellega pidi Indrek tingimata nõus olema. Samuti pidi ta tunnustama, et palve, mille ta tegi üheksakordseks, pealegi iga kord teda pisut teisendades, avaldas tema isiklikku ellu suurt mõju, olgu kodu või väljaspool. Kodu muutus ta selle tõttu pisut nagu oma inimeseks ja väljas avanesid tal mitmeti teed, nii et kui ta oleks olnud pisutki vanem ja õnnetum, siis oleks ta pidanud paratamatult hakkama uskuma selle ja ka igasuguse teise palve imettegevasse jõusse. Sündis nimelt nõnda, et kui Indrek nägi oma palvet „Rahva Sõbras”, siis ta tundis korraga end selle mõjuva lehe kaastöölisena, nagu ta oli kaastööliseks olnud õpilaste lehelgi Mauruse juures, kust ta lendas siis tänavale. Siin ta lendas vastupidises suunas – tänavalt toimetusse, muidugi mitte autorina, kes kirjutanud selle palve, vaid kes loonud midagi muud, mis nii käremeelne ja põrutav, et ei pääsenud lehte, tõi ainult kirjakastis J. P. all märkuse, et autorit palutakse toimetusse sisse astuda. Seda ei lasknud Indrek omale kahte korda öelda. Juba järgmisel päeval oli ta kohal – mööda kitsast treppi kolmandal korral. Teda võttis toimetuses vastu aasta kolmekümnene noormees, kel kollakad vuntsid ja lokkis, õigem salkus juuksed, mis tikkusid alatasa silmile, nii et neid pidi aina üle pea tagasi pilduma. Ja seda tegi noormees suure ägedusega, nagu oleks ta mõni muusikakunstnik, kes mässab vaimustushoos. Nägu kõhn, nurgeline, silmad sinised, sügaval pealuus, kuid teravad, puurivad. Õlad kitsad, ripakil, rind peaaegu aukus. Kogu keha hoidus ettepoole kõverasse, nagu oleks kõht liig tühi või nagu teeks ta sirgeks ajades haiget.

„Teie oletegi „Orava” autor?” küsis toimetaja, kes ta jutule võttis.

„Mina,” vastas Indrek ja ei võinud kuidagi lisandamata jätta, et tema on ka kirjutanud selle palve, mille „Rahva Sõber” avaldas mõne päeva eest. Toimetaja tegi kahtlase ja uskumatu näo, aga kui Indrek oli mõne sõna seletuseks öelnud, raputas toimetaja oma lokke, tammus muheleval näol jalalt jalale ja ütles:

„Ilus! Väga ilus! Mõistan! Siis on tal ju siht sees. Aga „Oravat” ei saa me avaldada, tsensor ei luba.”

Neis sõnus oli Indrekule kaks üllatust ja arusaamatust korraga, esiteks, tema palvel siht sees ja, teiseks, tsensor ei luba „Oravat” avaldada.

„Kuis nii?” küsis ta imestunult ja kõdistatult.

„No vaadake,” seletas toimetaja ja viskas juuksesalgu silme eest ära, „teie orav närib ikka oma puuri pulgad läbi, ühesõnaga murrab tee vabadusse. See ei meeldi tsensorile. Ta ütleb: on selge, et orav pole siin keegi muu kui vene rahvas. Mõistate? Poliitiline siht. Karjapoiss, see on tsaar, sandarmid ja balti mõisnikud; puur, see on riiklik kord Venemaal, kogu suur Venemaa ise oma õigeusu, kullatud kirikute ja absolutismiga; tali, see on politiline surve, tsarism ning kevad tähendab revolutsiooni, kus rahvas murrab oma ahelad ja vangirauad. Peatoimetaja käis, katsus küll seletada, et, tule jumal appi, mis tsaar ja sandarmid või balti mõisnikud on karjapoiss või mis vene rahvas on väike orav, aga ei aidanud. Tsensor ütleb, et, muidugi, karjapoiss poleks miski tsaar ega mõisnikust sandarm, kui ta ei pistaks oravat puuri, ja orav poleks iseenesest miski vene rahvas, kui ta ei näriks puuripulki läbi, liiatigi just kevadel, ega jookseks vabadusse. Laske orav jääda ilusasti puuri, ütleb ta, või kui tahate, las ta siis närib talvel pakasega puuripulgad läbi, jookseb isegi välja, aga tuleb sealt sooja puuri tagasi. Jah, tehke nõnda, et orav tuleb ise puuri tagasi, siis luban läbi, ühesõnaga rasrešaju, muidu ei saa. Ja miks ei või orav ise tulla puuri tagasi? küsib ta peatoimetajalt. See vastab, et nõnda poleks loomulik, nõnda ei käiks orava hingeteadusega kokku, aga need sõnad ajavad tsensori hoopis marru. Mis?! hüüab ta. Orava hingeteadus? Teie arvates on oraval hing? Noh, nüüd näete isegi, et oravaga mõtlete vene rahvast, sest vene rahval on hing, mitte oraval. Ja nõnda tõmbaski punasega üle – sa javno kramoljnoje napravleenije. Nii et nüüd kuulute juba nende hulka, kes katsuvad sõnaga õõnistada riigi aluseid – osnoovõi gosudarstva.”