Читать книгу Elu ja armastus - Anton Hansen Tammsaare - Страница 4
ОглавлениеII
Suvi oli kulunud Irmal raskes töös, mille lohutuseks oli ainult teadmine, et see on võitlus parema tuleviku eest. Küll tõmbas ka peretütar Valve ajuti kaasa, nagu peaks ka tema juba millegi eest võitlema, aga ei, tema töötas enamasti isa sunnil, oodates pikisilmi sügist, et minna ülikooli, kus pidi olema alaline pühapäev ja pidu. Selle piduliku meeleolu sissejuhatuseks või eelmaitsmiseks pidid olema juba need kaks nädalatki, mis Valve veetis moodsaimas supeluskohas, kust saabus Kalmule tagasi, nagu tuleks kuningatütar tuhkatriinude juurde. Ja kogu järgneval suveosal polnudki enam muust juttu, kui aga ainult sellest, mis tehtud ja nähtud mererannas, kasiinos, muusikal, koosviibimisil, tantsuõhtuil, jalutuskäikudel, murutõnisel. Lõpuks olid kuulajad kõik väsinud ja ootasid ühes Irmaga, et tuleks sügise ja päästaks nad peretütre jutustusist, milledele ei tulnud ega tulnudki sel suvel lõppu.
Praegu asub Irma linnas tädi juures, kel korteriks kaks tillukest tuba poolkeldrikorral. Esimeses toas elab tädi ise, teises – Irma ühes täditütre Lonniga, kes käib kompvekivabrikus tööl, kust toob iga õhtu kaasa magusaid lõhnu. Alguses Irmale väga meeldisid need lõhnad, peaaegu nii väga, et ta oleks tahtnud täditütre soovil sinnasamasse vabrikusse tööle minna. Aga viimasel silmapilgul meenus talle tema suvine raske töö ja ühes sellega pikad, kurnavad kooliaastad ning tahtmatult küsis ta iseendalt: ons kompvekivabrik see parem tulevik, mille eest ta tänini nii südilt võidelnud? Vabriku magusatele lõhnadele vaatamata otsustas Irma, et sellisena pole ta oma tulevikku kunagi kujutelnud. Nõnda siis pidi tema asemel keegi teine minema kompvekivabrikust magusaid lõhnu koju kandma. Aga täditütar ütles sel puhul Irmale:
«Pane sa tähele, ükskord sa kahetsed, et sa minu nõu järele ei teinud, meil on juba ennegi seal mitu gümnaasiumipreilit. Kuid usu või ära usu, aga kompvekki ei oska nad põrmugi paremini teha kui mina või teised minusugused. Alguses olid veel hullemad tögad kui meie. Ainult meister on nende ümber kui mesilane, nagu oleks neil magusam lõhn küljes kui teistel. Aga ikka seesama kompveki lõhn. Kui sina tuleksid, siis näeks ta varsti ainult sind, sest sinul on sinised silmad ja pehmed, ümarikud käevarred. Meister armastab nimelt pehmeid ja ümarikke. Minu poole ta enam ei vaatagi, sest minusugusest kondikrobist ei taha ta midagi kuulda ega näha. Ja sina oled noor! Kui vana sa õieti oled? Veel mitte üheksateistkümnenegi? Küll saaks nalja, kui sina meie juurde tuleksid! Tule õige korraks, tule väheks ajakski, mis see sulle teeb, sest kaotada pole sul sellega ju midagi. Kui himu otsa saab või kui põrmugi ei meeldi, siis jää lihtsalt koju ja ma viin sõna, et oled haige või et kõht ei kannata kompveki lõhna välja, ajab öökima, nagu oleks süda alati paha…»
Võttis päevi, isegi nädalaid, enne kui täditütar loobus oma kuldsest mõttest viia Irma endaga kaasa kompvekivabrikusse. Võib-olla Irma olekski ehk lõpuks läinud, kui mitte Lonni poleks nii palju lõbusaid ja «naljakaid» asju jutustanud meistrist ja teistest inimestest, eriti meestest, kes liikusid vabrikus. Aga nüüd jättis ta mineku mõtte kindlasti ja hakkas oma haridusele vastavat kohta otsima.
Peagi märkas ta, et sajad, võib-olla isegi tuhanded temataolised teevad sedasama. Karjakaupa esitavad nad palvekirju ja karjakaupa kulutavad nad igasuguste asutuste, ettevõtete ja ametkohtade uksi, karjakaupa kuulutavad nad lehes ja käivad pakkumisi küsimas või teiste kuulutuste peale pakkumisi esitamas, aina oodates ja lootes, kuni nad viimaks väsivad, tüdivad ja tülpivad, sest nad hakkavad aimama, et nende haridusele ja oskusele vastavaid kohti pole üldse olemas või neid on nii armetult vähe, et ei jätku kümnegi jaoks ühte. Mine end lõpuks kas või lapsehoidjaks, toaneitsiks või köögitüdrukuks pakkuma, aga isegi seal nõutakse mingi võõrkeele valdamist või soovitust ja tõendust, et oled enne teeninud ja et midagi oskad.
Kuid Irmal polnud mingeid soovitusi ega tõendusi, tal oli ainult otsast otsani hea lõputunnistus, mille ta alguses mängis välja kui trumbi. Kuid ta pidi varsti nägema, et tema trump ei avaldanud kuigi suurt mõju või see oli loodetule otse vastupidine. Leidus isegi neid, eriti majaprouade seas, kes Irma lõputunnistust nähes ütlesid lausa:
«Armas laps, teiega pole midagi peale hakata: teist ei saa minu põrandate poonijat ega ülevõtjat, ammugi mitte tahmaste ja rasvaste pottide küürijat, mul on lihtsat tööinimest vaja.»
«Ma olen tööinimene, kogu suve tegin maal rasket talutööd, tööd ma ei karda,» katsus Irma seletada.
«Sõitke Inglismaale, sõitke Londoni, kus on rohkem tahma, seal ehk hakkate midagi tegema, siin mitte,» vastas proua. «Olen juba katsunud, sellest ei tule midagi; ei maksa jännata ega aega raisata ei teil ega minul.»
Irmal olid alguses otse pisarad kurgus, kui ta selliste põhjendustega kohasaamisest kõrvaldati. Aga kui ta kodus oma häda täditütrele kaebas, ütles see ilma pikemata:
«Irma, sa oled ikka pisut tobe nagu kõik maainimesed. Ega siis prouad pole ometi pea peale kukkunud, et nad sinusuguse peaksid omale majja võtma. Proua ise on algharidusega ja teenija oleks keskharidusega, kus sa selle küüruga lähed! Mis härra selle kohta ütleks? Härraga oleks varsti sama lugu mis meil meistrigagi: härra oleks kui mesilane sinu ümber.»
«Ega sul polegi muud, kui aga et mehed on nagu mesilased,» püüdis Irma täditütre arvamusele vastu vaielda. Kuid see ei lasknud end põrmugi heidutada, vaid ütles:
«Aga mis siis siinilmas muud on? Ela mõni aeg, küllap näed siis isegi. Pea meeles, mis mina sulle ütlen, ja mina ütlen sulle heast südamest, sest ma pole sinu peale kade. Mõni teine peaks oma molu kinni, lihtsalt omakasu pärast, et mitte endale võistlejat kaela sokutada, aga mina ütlen sulle nii-öelda hea mehe poolest, et sinul on alles maatüdruku lõhn juures ja see ongi, mis meestele kõige rohkem meeldib. Maatüdrukud on ju hirmus rumalad, sellepärast, sest meestele meeldivad rumalad tüdrukud, neid saab jumalamuidu kätte, sellepärast. Usu, usu, kallis Irma, ainuüksi sellepärast, kõik muu on tühi lora. Sest kui mees satub linnatüdruku pihku, küll see juba teab, millest peale hakata, sest see tunneb meeste krutskid. Juba maast madalast! Katsugu mees kas või minuga! Mitte kui midagi! Kompvekki ka ei anna heast-paremast, kuigi see on mul omal jumalamuidu käes. Aga sinusugune! Ütleme, et sinul oleks kompvekid jumalamuidu käes, siis sina jagaks nad kohe poistele samuti jumalamuidu välja. Ja pea nüüd meeles, mis mina sulle ütlen: kui hakkad jagama juba kompvekka jumalamuidu, siis arvavad mehed kohe, et saavad sinult kõik jumalamuidu. Jumala eest, just nõnda nad arvavad! Maamehi ma nii hästi ei tunne, aga linnas on nad kõik nõnda. Sa peaks omale tuttavaid muretsema, siis sa näeksid varsti isegi, et mul on õigus. Tahad, ma tutvustan sind mõnega?»
Aga ei, Irma ei tahtnud, vähemalt esiotsa mitte, ennem «konutas» ta üksinda kodus, nagu Lonni seda nimetas. Irma konutas ja luges oma rahatagavara, püüdes välja arvutada, kui kaua ta võib nõnda tädi juures elada ja kohta otsida. Ajuti oli ta sedavõrd väsinud ja tülpinud, et ei tõstnud kogu päev jalgagi toast. Rusus pettumus ja lootusetus. Aga siis tuli tädi talle appi, öeldes:
«Sa ära kuula nii väga seda Lonni juttu, temal on omad jutud, linnatüdruku jutud. Parem hakka midagi tegema, ära muidu niisama istu, sest see on veel hullem kui tühjad jutud. Kuula mind, mina olen ju samuti maainimene nagu sinagi ja ei harju selle linna kila-kolaga surmani hästi. Aga elada on saanud siingi, pisut ehk kergeminigi kui maal. Ainult kui see sakste pesu poleks mõnikord nii roppmust. Jah, kallis õetütreke, linnasakste pesu on vahel hirmus roppmust ja mõnikord on isegi nõnda, et mida suuremad saksad, seda mustem pesu, nii et ei minul ega sinul küll niisukest roppust ole. Aina imesta kohe, mis nad temaga küll on teind või kui kaua ta neil selgas käind, et ta niisukeseks läind. Aga nüüd on mul see trett jällegi koos, kas sa ei tuleks aitaks mul ta ära rullida, muidu peame Lonniga tulevalgel, see pole ikkagi nagu päevavalgus.»
Nõnda siis Irma läkski tädile appi pesu rullima ja hakkas pärast triikimagi, et pääseda roiutavast norutamisest. Aga siin selgus kohe, et see töö nõudis palju rohkem oskust kui Irmal seda tagavaraks. Tädi pidi ikka ja jälle tema käest raua võtma või pesutükki seadma, öeldes lühidalt: «Nõnn, nõnn.» Lõpuks jäi seega, et Irmal tuli triikida lihtsamaid asju, nagu tasku- ja käterätte ning padjapüüre, kuna tädi ise pidi asuma ihupesu kallale, mis olevat nii keeruline ülesanne, et Irma ei saavat sellega veel mil ega mil ajal toime või ta pusivat ühe tüki kallal nii kaua, et see ei tasuvat rauasoojendamistki. Ometi julgustas tädi Irmat, rääkides nõnda:
«Sest pole ühti, et alguses sireldi-vireldi, küll pärast hakkab minema. Peaasi, et midagi õieti ära õpid, et midagi hästi ja kärmesti teed, sest palk on selle järele, kui ilusasti ja kärmesti. Ega minagi kohe osand, keegi ei oska kohe. Jumal annab küll elu ja ameti, aga oskuse pead ise muretsema. Taevas pesutriikimist ei ole, sest õndsatel pole pesu olemaski, nii et mis sa seal siis triigid. Nagu nüüdseaja inimestel maa pealgi. Ka neil pole enam õiget pesu seljas, nagu hakkaksid kõik õndsaks saama, naised nimelt. Aina mingisugune trikoolira, mida pole vaja triikida ega kedagi, ludista ainult kausis käte vahel pisut ära, ja kui kuivaks saab, siis mudi teist jällegi kamalus ning polegi muud kui pista ülepea selga. Nõnda elatakse nüüd! Ja siis imesta veel, et keegi ei oska enam õieti särki ega püksi triikida ega kokkugi panna. Särki ega püksi pole varsti enam olemaski, õiget särki ja püksi muidugi, mis sa siis, vennike, veel seal pesed või triigid. Varsti oleme sealmaal, et minusugust ontli pesunaist pole üldse enam kellegil tarvis. Aga tõmmaku minu pärast kas või hoopis ihualasti, nagu paradiisis muistegi, ei minul ole sest kedagi, sest minu päevad on läbi ja taevas pole niikuinii vaja enam pesu pesta. Ja et ma taeva saan, seda usun ma juba ammugi kaljukindlalt. Oma õndsale vanamehelegi ütlesin surmavoodil, et mine aga taeva, küll ma sulle sinna järele tulen. Sest kui inimene siin maa peal nõnda on teisi inimesi kasinud ja koristanud nagu mina, siis peab ta ometi selle eest taeva saama. Või ma tahaks õige teada, kes sinna siis saavad? Ega ometi need, kelle nii roppmusta pesu mina olen pidand pesema?…»
Tädi jäi vait, nagu mõtleks ta oma sõnade üle järele või nagu ootaks ta, et Irma ka midagi ütleks. Aga sel polnud selleks põrmugi aega. Õieti polnud ta tädi sõnu kuulnudki, sest talle oli triikimiseks kätte sattunud mingisugune kotitaoline pesutükk, mis nõudis temalt kogu tähelpanu ja vaimuväge. Roosakas keeleotski oli ilmunud pahempoolsesse suunurka ja tegi seal kuuma rauanina liikumist tahtmatult kaasa, kuna Irma ise nagu ennast julgustades mõttes sonis: «Lõputunnistuse sain üleni hea, kas ma siis sinust väänkaelast võitu ei saa.» Väänkaelaks pidas ta nimelt seda kotitaolist pesutükki, millele kuuma rauaga kuidagi õieti ligi ei pääsenud, pööra või säti teda ükskõik mispidi.
Samal ajal tädi heietas oma mõttelõnga, ja kui tüdines, siis päästis uuesti sõnavoolu valla, sest nõnda oli tundmus, nagu poleks enam vaja mõelda. Mõtlemine aga väsitas, ja et tädi oli juba vanainimene, siis ei suutnud ta kahte rasket asja korraga – tööd teha ja mõelda. Aga imestada polnud selles midagi, sest väga paljud noored ja keskealisedki, olgugi nad mehed, ei suuda samal ajal mõelda, kui nad midagi teevad. Sellepärast ongi kõnelejate sõnades nii harva mõtet, kuigi neil on mõtlemiseks kogu rahva usaldus. Aga kuis sa paraku mõtled, kui pead kõnelema! Inimene võib harilikult ikka kas vaikida ja mõelda või mõtlemisest pääsmiseks kõnelda. Et lugu nõnda on, seda teadis Irma tädi juba ammugi, sest kui kõnelemine kord selge, siis voolavad sõnad suust ilma vähimagi vaevata ja vähimagi mõtteta. Kuulaja peab mõtlema, mitte kõneleja. Tädi lootis, et Irma kui noor inimene, kes alles hiljuti koolipingilt tulnud, suudab veel samal ajal midagi mõelda, kui ta tööd teeb. Aga ei, ka Irma ei suutnud, või kuigi ta mõtles, siis ainult oma töömõtteid, ja neidki nii pingutavalt, et ei kuulnudki, mis tädi kõneles. Nõnda läksid selle ilusad mõttetud sõnad sootuks kaduma – haihtusid umbsesse toaõhku. Ometi rääkis tädi oma piinavate mõtete summutamiseks nagu endamisi:
«Jah, ainult kui mõelda, et mina olen juba üle kahekümne aasta päevast päeva kasinud ja koristanud teisi inimesi! Ja ikka veel õpetaja tuleb küsib, kas ma küllalt usun. Aga kuis ma siis saaks nõnda teisi inimesi kasida, kui ma ei usuks, et see on jumala armunõu, et ma pool eluiga pesu pesen? Ja kuis veel pesen: ainult seebi, sooda ja sooja veega ning oma kätega, mitte nõnda, nagu teised, et pole muud kui kiia seebikivi, kloori ja jumal teab mis ning kraabi siis kõva harjaga, ikka sahkat-sahkat-sahkat, sahkat-sahkat-sahkat. Ja need tahavad ka taeva saada, need klooritajad ja kraapijad! Aga tead, õetütreke, mina ei laseks neist ühtegi taevaväravast sisse, mitte ühtegi. Sest milleks see kloor ja hari, mis purustavad pesu? Ja alati pole pesu sugugi nii väga must, mitte sugugi. Vahel ei tunne õieti äragi, kas on seljas olnd või mitte. Meeste omaga on see üsna sagedasti nõnda. Sellepärast olen hakandki ikka enam ja enam mehi armastama, nii et kui ma ükskord suren, siis armastan ma vist veel ainult mehi. Aga sinule ütlen ma, kallis õetütreke: neid puhta pesuga mehi võib küll armastada, aga neile mehele minna, seda mitte. Seda rumalust ära sa kunagi tee, et sa niisuksele naiseks lähed, sest neile pole naist vaja. Naine olgu ikka kasimiseks ja koristamiseks või muidu ta polegi naine, vaid mõni muu loom. Sest kui mehel polegi midagi kasida, milleks tal siis naine? Ei, ei! Mina olen ikka öelnd, et kui mehed lähvad puhtamaks, siis pulmad harvemaks…»
Viimased sõnad hakkasid ka Irma kõrvu kinni, võib-olla sellepärast, et ta oli millalgi Kalmu Eedit ema vastu nimetanud nõgikukeks. Tema oli siis arvanud, et mees, kellega tema abiellub, peaks olema vähemalt puhas, mitte aga selline tahmakänkar, nagu ta nägi Eedit sagedasti, kui see tuli töölt. Kuid tädi seletas nüüd abieluasja otse vastupidiselt, nagu sooviks ta Irmat tagasi pöörda tahmase Eedi juurde. See oli Irmale veel tänagi vastuvõtmatu ja ta katsus maksku mis maksab mitte kuulata, mis tädi rääkis meeste puhtusest ja naiste mustusest. Et see mittekuulamine oli lõpuks väga raske teostada, siis oli Irmal üpris hea meel, kui koju jõudis Lonni, kes segas tädi elutarkuse jutlustamist.
«Jumal tänatud!» hüüdis Lonni, kui nägi, et teised triigivad. «Tähendab, pesu on rullitud! Sellest vaevast olen seks korraks päästetud. Tulles murdsin just pead, kuidas saada Irma enda asemel pesu rullima, aga nüüd pole enam tarvis sind meelitada, see suukulu jääb teiseks korraks.»
Ja ta astus Irma kõrvale ning vahtis, käed puusas, tema triikimist. Juba natukese aja pärast ütles ta:
«Selle tööga jääd sa küll nälga, vähemalt esiotsa. Ma ütlesin sulle küll, et tule ometi vabrikusse, aga ei! Aina loodad! Nüüd on sul käes: pesutüdruk! Vabrikutüdruk on pisut kõrgemast seisusest.»
«Ma otsin ju kohta edasi,» vastas Irma, «tahtsin ainult tädi aidata ja sulle head meelt teha.»
«Hea meel heaks meeleks, aga kui kaua sa seda kohta ikka otsid,» ütles Lonni. «Ega sa igavesti seda teha saa. Niisugust elukutset ei ole, et pole muud kui otsi aga kohta, küll riik või linn maksab palka, annab tobi-lobi.»
«Eks siis Irma jaoks siinilmas ka ometi paras paigake leidu,» arvas tädi.
«Muidugi, küllap leidub,» vastas Lonni, «ainult ei tea, millal kätte saab. Isegi seda ei tea, mida õieti otsima peaks.»
Ka Irmale endale paistis mõnenädalase linnasviibimise järele, et ta enam õieti ei teadnud, mida ta peaks otsima. Ikka enam ja enam kaldus ta arvamusele, et ta ei peagi alguses kohe oma õiget kohta otsima, vaid midagi selletaolist, kus oleks võimalik end õige koha vastu ette valmistada. Sest Irma oli veendunud, et kui ta oleks tundnud raamatupidamist, siis oleks tal juba soovitud koht käes. Nii siis – pidi võtma raamatupidamisekursuse. Aga see nõudis kuid ja ei olnud kusagilt võtta, millega end kogu see aeg elatada. Oleks tädi alati kodus pesu pesnud, siis oleks ehk tema aitamisega enda kuidagi hädast üle aidanud, kuid koduspesemine oli tädil ainult vahetevahel, enamasti käis ta väljas päeviti pesemas, täna siin, homme teisal. Nõnda murdis Irma pead, mis koht see küll võiks olla, mis ta hädast välja aitaks. Lonni leidis ka siin kohe nõu.
«See koht on passikoht,» ütles ta. «See olekski ka palju viisakam sulle, kui minna lihtsalt teenijaks või kuhugi laste juurde. Iseasi, kui ka sinna saaks ainult teatud tunnid päevas. Aga siis makstakse hirmus näruselt, laste peale ei taheta ju kulutada. Saksu passimas käivad peened prouadki, kes räägivad võõraid keeli. Sellepärast on passikohtadele hirmus suur tung, sinna kipuvad kõik. Kes enam kuhugi ei saa, see läheb passima või laste juurde, sest seal pole oskust vaja. Lapsega on ju nõnda, et kui ta on suurem, siis õpetab ta ise, mis sa pead tegema, ja kui ta on alles väike, siis õpetab ema. Ma olen last hoidnud, ma tean. Tuleb haigus, siis tuuakse arst, nii et siis võib see õpetada. Ja haigused tulevad, tee mis tahes, nii et siis karjuvad emad sulle, sa tahad nende lapsed ära tappa. Tuleb ükskõik mis haigus, ikka oled sina süüdi. Sellepärast ei lähe tänapäev enam ükski täie aruga inimene lapse juurde. Ennem kas või kuhugi restorani riistapesijaks.»
«Ära aja hullujuttu!» ütles siin tädi vahele. «Ennem ikkagi lapse juurde kui riistapesijaks.»
«Ema, sina ära räägi siin kaasa, sest sina pole teiste lapsi hoidnud,» ütles Lonni.
«Kuis ei ole? Olen,» ütles ema.
«Mitte meieaja lapsi,» kinnitas Lonni.
«Laps on ikka laps,» ütles ema. «Ainult et nüüd on lapsi nii hirmus vähe, et inimesed kohe ogaraks lähevad, niipea kui mõni neist haigeks jääb. Inimesed ei karda ega usu enam jumalat. Aga jumal annab lapsed ja saadab ka haigused.»
«See võis enne nõnda olla,» ütles Lonni, «aga nüüd annab jumal ainult need lapsed, keda ei taheta. Sellepärast, Irma, kuula minu nõu, kui ma sulle ütlen: tee mis tahes või mine, kuhu saad, aga ära hakka teiste lapsi kasima. Nüüd ei taha ükski korralik inimene iseomagi lapsi kasida, veel vähem võõraid.»
«Kuule, sina, tüdruk, ära aja teise aru segi,» ütles ema nüüd. «Ära tee teda sama hulluks, nagu sa ise oled. Ja sina, Irma, ära kuula, mis Lonni räägib. Teiste laste hoidmine on väga hea ja kasulik asi, sest seal võid sa midagi õppida, mis sul endal elus tarvis läheb, kui tulevad omal lapsed…»
«Ema, sa oled tõepoolest ohoh!» hüüdis Lonni. «Irma alles üheksateistkümnene, aga juba sina tahad, et ta hakkaks lapsi valmis vorpima. Anna talle ometi pisutki aega elada!»
Nõnda sattusid tädi ja tema tütar Lonni vaidlusse, kui nad tahtsid Irmale nõu anda, millist kohta ta peaks otsima, kui ta tahab hakata õppima raamatupidamist. Irmal oli raske otsustada, kummal oli õigus, kas tädil või täditütrel, aga niipalju taipas ta ometi, et tädi on vanameelne, kuna täditütar radikaalselt moodne. Tädi oli nagu üleliiga vanameelne, täditütar üleliiga moodne, nii et Irma ei julenud õieti kummagi arvamusi omistada.
«Ennem pakutan sakste koeri tänaval kui nende lapsi!» hüüdis Lonni ägeduses. «Sest ka saksad ise pakutavad oma koeri, mitte aga lapsi.»
«Aga mina ütlen sulle, Irma, et ennem mine kas või mõne tüdruku last hoidma, kui kõige peenema trahteri riistu küürima, olgu seest- või väljastpoolt!» hüüdis tädi omalt poolt. «Sest lapsed on jumala loomad, aga trahterid ja restoranid on kuradi kullakoopad.»
«Parem kuradi kullakoopas laulda kui jumala loomade pirisemist kuulata,» sähvas Lonni.
«Muidugi,» vastas ema, «sina lähed ikka ennem kõrtsi kui kirikusse laulma. Aga ära sellepärast teisi hakka kaasa meelitama.»
«Ma ei meelita, ma annan ainult head nõu,» seletas Lonni. «Mina annan talle seda nõu, mis tal tänapäev vaja, aga sina, ema, tuled sellega, mis oli viiskümmend aastat tagasi. Aga siis polnud veel meie kompvekivabrikut olemaski. Siis polnud midagi veel, kui polnud meie vabrikut.»
«Hea nüüd küll, hea nüüd küll,» kordas ema järelandlikult. «Siis polnud muidugi ei sinu kompvekivabrikut ega kinot, kuhu sa oma raha kannad…»
«Mina ei raiska kunagi iseoma raha kino peale, selleks on maailmas poisid olemas,» pistis Lonni vahele.
«Poisid või mitte poisid, see on ükskõik, aga nüüd on nii hirmus palju kõiksugu kohti, kus te seegate, et viisakaid ja korralikke inimesi pole enam olemaski. Aga mina tahaks, et Irmast saaks viisakas ja korralik tüdruk.»
«Tähendab, ema, mina sinu arvates ei ole viisakas ja korralik?» küsis Lonni.
«Igatahes ei teeks halba, kui oleksid palju viisakam ja korralikum,» vastas ema.
«Soo,» ütles Lonni, «juba hakkad jällegi! Hakkad Irma juuresolekul! Tähendab, tuled jällegi oma kinode, kohvikute, trahterite ja tantsudega! Jälle oma kreemide, värvide, puudrite, lõhnaõlidega! Nagu oleks mina need asjad välja mõelnd!»
«Ei, sina ainult tarvitad neid ja raiskad oma kallist raha,» vastas ema, «nii et ei saa siis enam õiget särki ega õiget kleitigi selga, lekutad oma törkadega, kintsud välguvad taga.»
«Issand! Oled sina küll, ema, naljakas!» hüüdis Lonni. «See on ju mood! Sinna ei või ükski parata!»
«Muidugi,» oli ema nõus, «törkade ja välkuvate kintsude mood! Ja kui tuleb niisuke mood, et hoopis alasti, siis tõmbad needki udemed ümbert, mis sul veel minu abiga olemas.»
«Ei, ema, niisukest moodi ei tule, et hoopis ihualasti,» seletas Lonni, «sest neid inimesi on vähe, kes oleksid üleni nii ilusad, et neid tahaks keegi näha või et nad ise tahaks end teistele näidata. Minagi ei tahaks seda, kuigi olen oma meelest päris ilus tüdruk.»
«Kuuled sa, Irma, kuidas linnalapsed oma emadega räägivad,» ütles tädi. «Kas maal ka juba nii kaugel ollakse?»
«Ei tea just, kui kaugel,» vastas Irma, «aga eks tule sealgi ütlemist.»
«Ahah! Said sa, ema?» parastas Lonni. «Näed, maal niisama! Needsamad törkad, nii et aina välgub.»
«Aga, armsad lapsed, kui see kõik nõnda on, mis siis selle Irma kohaga nii väga pead murda,» ütles ema pilkavalt. «Siis pole muud, kui otsigu kohta üksiku juurde ja teatagu, et on kõigega nõus.»
«Olekski ka kõige õigem,» ütles Lonni veendunult. «Ma tahtsin seda talle juba ammugi soovitada, aga ei julenud, sest kartsin suud paotada. Kuulutagu lihtsalt: noor, haritud maaneiu otsib kohta üksiku juurde perenaiseks, et edasi õppida. Muud midagi! Ja kohti oleks kamaluga tõsta. Või kui see ei aita, siis juurde lisada veel «nägus» ja «kõigega nõus», nii et – kõigega nõus nägus otsib, et edasi õppida. Tähendab, maaharidus on käes, nüüd tuleb linnaharidus.»
«Aga mina ütlen sulle, Irma, et kui sina peaks midagi niisukest tegema, siis ära tõsta enam oma jalga üle minu ukseläve, pea seda meeles,» rääkis tädi ähvardavalt.
«Tädi, ega ma ei tee ju,» ütles Irma allaheitvalt ja nagu paluvalt. «Lonnigi heidab ju ainult nalja.»
«Ei, Irma, mina arvan seda tõsiselt,» vastas Lonni. «Mina sinu asemel lihtsalt kasutaks oma noorust ja seda, et on alles maatüdruku lõhn küljes, nagu ma juba sulle ütlesin.»
Nüüd läks tädi ja Lonni vahel uus pragin lahti: tädi ei võinud kannatada, et Lonni rääkis Irmale, kes hiljuti maalt tulnud, niisuguseid asju. Pealegi, Lonni oli ju oma noorust kasutanud, aga kuhu ta oli saanud? Ei kuhugi! Ainult kompvekivabrikusse, kust kandis riietega magusaid lõhnu koju. Aga läks ta ise sellest magusamaks? Tänini veel mitte, sest ükski mees polnud tema külge kauemaks rippuma jäänud. Ometi oli tädi arvates peaasi see, et oleks oma mees. Kuigi mitte just laulatatud, siis vähemalt muidu nõnda, et sa tunneksid, et see on sinu mees. Alguses tädi oli unistanud ainult laulatatud mehest oma tütrele, aga varsti oli ta otsusele jõudnud, et laulatus on tõepoolest arust ja ajast läinud komme, nagu Lonni seda kinnitas. Sest laulatatud mehed jätavad sagedasti palju rutem oma naised maha kui mõni mittelaulatatud. Aga milleks siis see laulatus, kui temaga pole jumala armu ega igavest armastust? Ja lapsi, neid ei tule tänapäev ei laulatusega ega ilma laulatusetagi kuigi palju.
Tädi aina ohkas ja palus surma, kui ta mõtles, mil määral ka kõige kindlamad asjad on muutunud ebakindlaks. Surma ta paluski sellepärast, et see tundus veel endiselt kindlana. Aga mõnikord läbis tema vana keha otse õudne hirmuvärin, sest talle viirastus ei tea miks, et isegi surm pole enam kindel, et temagi võib sind petta: lubab tulla ja ei tule ometi. Ei tule inimeste tarkuse pärast, nagu jäävad tulemata paljud sünnidki. Jumal tahaks anda lapse, aga inimene ei lase, nagu oleks tema vägevam kui jumal. Samuti lõpuks ehk ka surmaga: jumal saadab ta sulle kätte, aga inimene tõmbab ta sul näuhti! eest ära. Ja sina muudkui aga oota ja küüri teiste inimeste roppmusta pesu ning kuula iseoma lapse jõledaid jutte.
