Читать книгу Elu ja armastus - Anton Hansen Tammsaare - Страница 6
ОглавлениеIV
Kui majahärra lõpuks kodust lahkus ja Irma jäi üksinda, istus ta esimesele juhtuvale toolile ja jäi sinna tükiks ajaks. Midagi head ja mõnusat valgus nagu kogu kehasse laiali, tungides seal isegi kuni varvasteni ja sõrmeotsteni. Kunagi varemalt polnud Irma kuulnud, et mõni mees, liiatigi härrasmees, kel on pisut võõrast verdki, võiks nii lihtsalt ja südamlikult rääkida, pealegi nii mõistlikult ja arusaadavalt. Annaks ainult jumal, et õde, kui ta kord tagasi tuleb, sama südamlik ja avameelne oleks!
Õieti öelda, nõnda oli Irma haritud meest alati kujutelnud, nii et kui võrrelda majahärrat oma kujutelmaga, siis polnud temas midagi harukordset. Harukordne oli aga see, et üldse leiad midagi, mis harmoneerib kujutelmaga. See ongi see harukordsus, mis annab elule väärtuse, teeb ta ilusaks ning õilsaks, ideaalseks. Jah, elu võib olla ideaalne, kui on ideaalseid inimesi, ja mehed on ennemini ideaalsed kui naised, seda tundis Irma täna siin toolil istudes.
Ta oleks ehk ei tea kui kauaks siia mõtisklema jäänud, kui mitte uksekell poleks kõlisenud. Ega ometi härra? sähvatas ta peas. Aga ei, oli ainult kaunis tüse eidekene, kes viisakalt, peaaegu aupaklikult teretas ja siis küsis, et kas preilid jäävad nüüd päriselt siia või ainult ajutiselt, sest tema olevat kojarahvas ja pidavat valvama, et majas «meldimata» inimesi ei elaks. Peremees olevat selles asjas (tähendab – asjanduses, täiendas Irma mõttes, meenutades härra ütlust) hirmus kapriis, sest saanud mineval aastal kord nõelata, politseilt muidugi, kes pannud «strahvi» peale, sest keegi olnud ju nädal aega meldimata. Sellepärast siis tema, kes on siin oma «vanamega» juba põlvest põlve kojarahvaks olnud, tulebki kohe ja palub väga vabandust, et peab vabandust paluma selle tülituse pärast, et kas ta võiks, kui preilid päriselt siia jäävad, preilide passi saada meldimiseks.
«Kahjuks ei ole mul passi kaasas,» sai Irma viimaks «kojarahva» jutu vahele tähendada, «unustasin teise tädi juurde. Aga…»
«Ah preilil on siis tädi ka linnas?» küsis kojamadam nagu kergendatud südamega.
«Jah, mul on tädi linnas,» vastas Irma. «Pärast astun tema juurde sisse ja…»
«Siis tädi muretses preilile selle koha siin?» küsis kojamadam vahele.
«Jah, tädi muretses, ja kui ma sinna lähen, siis toon passi ära, nii et homme siis…»
«Tädi on siis härraga tuttav või ehk sugulasi koguni?» päris kojamadam, kel poleks nagu Irma passi ja tema «meldimise» vastu enam põrmugi huvi.
«Seda just mitte,» lausus Irma, ilma et oleks õieti teadnud, mis vastata, sest ta juba aimas, et asjandus, mille eest härra oli teda hoiatanud, hakkas juba liikuma.
«Nojah, muidugi,» oli kojamadam nõus, «nii et sugulane ei ole siis, ainult tuttav. Kui preililt küsida tohib, kas ammugi juba tuttavad või alles nüüd?»
«Seda ma ei tea, pole tädilt küsinud, tulin hiljuti maalt, nii et homme siis…» rääkis Irma.
«Ah preilid tulid alles hiljuti maalt!» imestas kojaeit. «Ärge pange pahaks, aga kas peretütreid või midagi muud niisukest, nagu on kaupmehed, kingsepad, puusärgitegijad, paljugi mis ei ole laias ilmas?»
«Ei see, teine ega kolmas,» vastas Irma ja lisas ruttu juurde: «Täna toon tädi juurest passi ära, nii et homme võite sisse kirjutada.» Ütles ja sulges ukse.
Seks korraks oli see «asjandus» läbi. Jumal tänatud, et härra oli ette hoiatanud, muidu oleks Irma ei tea mis endast ja teistest kokku rääkinud. Aga nüüdki oli ta ehk liiga öelnud. Kuid olgu, järgmisel korral on ta juba targem, sest on juba paremini ette valmistatud. Selle lohutusega hakkas ta tube korraldama, püüdes tädi tarku õpetusi silmas pidada: tolmu pühkides asju mitte katki murda, mitte maha pillata ja ikka endisele kohale panna, ikka endistpidi. Kui muidu meeles ei seisa, siis enne hoolega vaadata, mitmel korral vaadata, majakord ära õppida, pähe panna ja siis peale hakata.
Nõnda siis Irma algaski nii-öelda majakorra «pähetuupimisega» – käis mööda tube ja vaatles, puutus ühte asja siin, teist seal, katsus avada mõnda sahtlit või ust, sest ka need kuulusid ju majakorra hulka. Viimaks jäi peatuma raamatukapi ette, mille uste ülemiste klaasosade läbi paistsid säravad kuldköited. Katsus lugeda nimesid, ja et seda oleks mugavam teha, avas teise uksepoole, kus võti ees. Oma üllatuseks leidis ainult ülemiselt kapiriiulilt raamatud, nimelt need, mis särasid oma kullatud selgadega läbi klaaside, kuna allpool asusid muud elutarbed: albumid, moelehed, vanad ajalehed ja kirjad, pappkarbid kas tühjalt või mingisuguse rimpsu-rämpsuga kehakatte alalt, vanad kingad ja tuhvlid, paar uusi kalosse jne.
