Читать книгу Elu ja armastus - Anton Hansen Tammsaare - Страница 5

III

Alguses oli Irmal pisut nagu piinlik kuulata tädi ja Lonni vaidlusi, kuid varsti harjus ta sellega ja siis leidis ta, et temale tõid need mõttevahetused ainult kasu: ta õppis linnaelu tundma, ilma et iseendal oleks vaja igast elurentslist läbi käia. Nõnda ta siis kuulas suure hoolega ja pani kõik tarviliku kõrva taha varuks. Seega kasvas tema linnatarkus päev-päevalt ja ta tundis pikkamisi, et ta saaks nagu kindla pinna jalge alla. Ainult kui saaks kusagilt ka kindla koha otsast kinni! Siis oleks kõik korras ja ta võiks emale maale rahustava kirja läkitada, mida see juba ammugi pikisilmi ootab.

Aga lõpuks ometi õnnestus sellegagi, õnnestus võib-olla just sellepärast, et Irma oli juba targem ja julgem, tema enda arvates palju targem ja julgem kui alguses maalt tulles. Vähemalt pani Irma ise kohaleidmise oma suurenenud tarkuse ja julguse arvele. Tädilgi oli üpris hea meel, et Irma millegagi hakkama saanud, ja Lonni nõudis kohe uue koha liiku – kohvikusse või kinosse viimist. Ja ei aidanud midagi, et tädi nõu andis enne mitte liigutama hakata, kui Irma juba mõni päev teenistuses olnud, nii et ta teab, kas koht ka kindel. Lonni käis kui uni seni peale, kuni Irma talle kinopileti «külge pani». Kino valis Irma sellepärast, et ta arvas, see tuleb odavam kui kohvik. Ka Lonnile meeldis rohkem kino, kus enamasti pime, sest tema arvas, et Irma kõrval heledas kohvikus kõigi silme all istuda poleks kuigi suur lõbu, puuduvad tal ju moodsad kehakatted, peaasi – vähegi viisakas kübar.

Nõnda siis olid mõlemad kinos üpris õnnelikud. Lonni muu seas veel sellepärastki, et, jumal tänatud, vähemalt kohaliigudki on käes, saagu koha endaga pärast mis tahes. Läheb ta untsu, siis pole sellest kahju, on ta hea, siis võib ehk uued liigud välja pigistada – lihtsalt sellepärast, et koht on hea ja et Irma tema täditütar. Pealegi elas ta ju nii kaua nende juures, oli neile tüliks, mis siis tähendavad ühed liigsed liigud!

Aga kinosolemine ei kujundunud Irmale nii lõbusaks kui sinna minemine. Alguses oli kõik hea, sest siis oli ruumi laialt, nii et Irma ja Lonni võisid asuda kahekesi peaaegu tühjale toolide reale, ainult vastu seina istusid noormees ja neiu, kes sosistasid ja kihistasid vahetpidamata. Pealegi, esimene tükk oli kerge jant, mis ajas rahva ühes Lonniga laginal naerma, aga Irma ei mõistnud hästi, mille üle siin nii väga naerda. Teise tükiga muutus seisukord hoopis: see oli Irma arvates tõsine ja raske eludraama noore neiu elust, kes meenutas Irmale kangesti teda ennast. Ja selle noore neiu võistlejaks, tema nii-öelda kurjaks ja kiusakaks saatuseks oli teine neiu, kes oma julguse ja kavalusega, aga ka välimusega nagu välja valitud Lonni. Tõepoolest, Irmale näis, et just neist kahest oligi selles haledas filmis juttu. Ja Irmal hakkas iseendast kinodraamat vaadates hirmus kahju, nii et pisarad aina tükkisid ja tükkisid kurgust silmi. Aga ta hoidis neid kõigest väest tagasi, kartes Lonni ja teiste inimeste naeru. Eriti käis tal hinge peale tema kõrvale asunud tüse härrasmees, kes hoidis oma «kõva» põlvil, surus küünarnuki nii tugevasti istmetoele ja sellest ülegi, et Irma oma kätt selle eest kuhugi ei saanud nihutada, siblis peaaegu vahetpidamata oma jalgega, nagu kiheleksid need või nagu otsiks ta nendega midagi, ja ohkas ise linadraama südantlõhestavail kohtadel südame põhjast, sest ka tema tundis nähtavasti süütu tütarlapse kurvale saatusele kõigest hingest kaasa. Irmal tõusis juba teatud sümpaatia selle võõra härrasmehe vastu, kes oli draama võlust sedavõrd kütkestatud, et unustas peaaegu kogu oma ümbruse ja oli nagu valmis murtuna Irma rüppe vajuma, ise aina ohates. Aga siis sosistas Lonni itsitades:

«Vana kiilaspea sulab sinu kõrval hoopis ära. Kuula, kuis ähib ja puhib teine. Pane sa tähele, kui tükk läbi, siis on tooli all ainult suur loik ja põrandal pikk oja.»

Need sõnad olid Irmale nagu lahkam külma vett, seda eriti sellepärast, et Lonni rääkis nii valjusti, nagu tahaks ta, et ka härra ise kuuleks, mis tema kohta öeldakse. Pealegi, Lonni oli jõudnud juba midagi sellist tähele panna, millest Irmal polnud veel vähimatki aimu: ta oli näinud härra paljast lagipead, mis osutus järgmisel vaheajal kindlaks tõsiasjaks. Ja ei tea miks muutus hiljuti sümpaatne härrasmees Irma silmis kohe naeruväärseks, sest paistis võimatuna, et keegi võiks pimedas kinos noore neiu kõrval tõsiselt ohata, kui tal on paljas pealagi, nii et mõni võib teda kiilaspeaks nimetada. Oleks tal lokid, eriti veel pisutki kräsus, siis oleks hoopis teine asi, kuid nüüd – ei, Irmal kippus peaaegu naer peale. Aga härra ohkas edasi, nagu oleks tema kiilaspea ainult silmapete või nagu arvaks ta, et pimedas kinos pole sest midagi, kui pealagi paljas, sest tema ohkab ainult siis, kui pime, mitte vaheajal, kui valge.

«Vahetame kohad,» sosistas Lonni ja tõusis püsti, nii et ka Irma pidi tõusma. Ning see vahetus sündis Lonni poolt sellise räpakusega, et ta sattus ohkava härra siblivaile jalgele, komistas, pidi peaaegu kukkuma ja lõi kuidagi härra kübara põlvilt põrandale, kust see teda koobitses tükk aega ähkides ja puhkides, kuna Lonni end aina vabandas. Seks ajaks, kus härra oma kübara maast kätte sai, oli Lonni enda mugavalt toolile kehitanud ja tema küünarnukk ulatus nüüd üle toolitoe sama palju härra toolile nagu härra küünarnukk esteks Irma toolile. Aga see seisukord ei kestnud kuigi kaua, sest härra tõusis varsti oma paigalt ja istus teise ritta.

«Läks uut lolli otsima,» ütles Lonni Irmale. «Hea meelega läheks talle järele. Tahad, lähme, teeme nalja.»

Aga ei, Irma ei tahtnud, sest tema ei saanud Lonni naljast hästi aru; nõnda siis jäid nad eeskava lõpuni endistele kohtadele. Kuid endine meeleolu ei saabunud Irmal enam: õnnetu neiu kurb saatus jättis ta üsna ükskõikseks, nagu oleks ka siin tegemist mõne naeruväärse kiilaspeaga. Aga Lonni võttis aina rohkem tuld ja ei võinud kuidagi vaikida. Näis, nagu oleks ta ise tahtnud linale karata ja seal hakata oma arusaamise järele õigust mõistma.

«Tead sa, Irma,» rääkis Lonni, «kui mina sinule midagi niisukest teeks, nagu see jälk loom seal, siis hävita mind kas või rotikihvtiga ära. Otseteed rotikihvtiga! Ja seda on kerge saada: võta kärbsepaberid, võta hea hulk, ja ongi paras jagu käes. Ning selle mehe laseks ma nurga tagant maha lasta! Ära karda, küll ma juba inimese leiaks, kes talle otsa peale teeks.»

Aga viimaks lõppes ometi kõik hästi: paljukannatanud süütu armastus pääses võidule ja kurikaval intrigeerija sai oma kohase palga – jäi armastatud noormehest ilma ning heitis enda raudteerongi alla, kas puhtast kadedusest või põlevast armastusest, see jäi pisut tumedaks. Igatahes hea, et talle tehti linal ots peale, seda tundis Irma oma rahuldatud südames, kui ta lahkus kinost. Ja et oma rahuldustundest Lonnilegi aimu anda, ütles ta:

«Näed, mis hea, et sa ei saanud sellele nõiale rotikihvti anda ega noortmeest nurga tagant maha lasta, siis oleks kõik õnnetult lõppenud, aga nüüd lõppes õnnelikult.»

«Ja sina usud seda, mis kinos näidatakse?» imestus Lonni. «Ole hea, mine näitelina taha, küllap seal näed, kuidas lugu tõelikult on: seal läheb see süütu neiu rongi alla ja kuri nõid võtab noorelmehel käe alt kinni, omal valge kleit seljas, nõnda kõnnivad nad altari ette. Minuga on see nõnda sündinud, mina tean.»

«Aga sa pole ju kordagi altari ees käinud,» ütles Irma arusaamatuses.

«Olen siis mina see kuri nõid?» küsis Lonni peaaegu haavunult vastu.

«Ei, kallis,» ehmus Irma nüüd, sest talle näis, nagu oleks ta oma endised mõtted kinos välja lobisenud, kus ta tõepoolest oli Lonnit võrrelnud kurja neiuga ja iseend heaga. «Aga ega sa ju rongi alla ka pole läinud.»

«Isegi kaks korda,» ütles Lonni. «Tervelt kaks korda oma elus. Muidugi mõista, oma mõttes, südames, sest mina olen kaks korda niisukese nõia käes olnud. Aga seda ma ütlen, et kui tuleb kolmas kord, siis nõiale rotikihvti ja mehele, sellele närakale, kes laseb end nõnda ninapidi vedada, mehele kuul nurga tagant, nii et ta teaks, see sulle selle eest, et süütu neiu läheb raudteerongi alla ja nõid altari ette.»

«Aga nõid ei saanud ju altari ette,» katsus Irma vastu vaielda.

«Muidugi sai, seda ära tule minule rääkima,» ütles Lonni ägedalt. «Nõid sai tingimata ja see teine läks rongi alla, see süütu ja aus, kes tõsiselt armastas. Sest tõsine armastus läheb ikka kuhugi alla, nõnda on, aga mitte nõnda, nagu kinos.»

«Aga me ju räägimegi praegu kinost,» katsus Irma seletada.

«Muidugi räägime kinost,» vastas Lonni. «Aga kinos on vale, mõistad. Linal võidab tõsine armastus, aga lina taga nõid, seda ütlen ma. Sest mina tean, olen kaks korda rongi alla läinud. Õieti öelda, teise korra tahtsin ma trammi või auto alla, sest rongi peab väga kaua ootama, aga auto või trammiga pole muud kui mine ja viska pikali, küll tema juba üle sõidab. Kinos näidatakse ka, et noored neiud lähevad auto alla, sest see on kergem kui rongi alla. Ja õigem! Surma näidatakse kinos palju õigemini kui armastust, surma ja kübaraid ja kleitisi. Nende pärast maksab kinos käia. Sest kui on pariisi mood, siis on pariisi mood, mitte aga pettus nagu armastusega. Moodidega pole vaja petta nagu armastusega ja sellepärast armastan ma moode rohkem kui armastust. Armastus, tead, kallis Irmakene, on laste ja lollide asi, aga moodid, neid oskab ainult täie aruga inimene hinnata. Seda võib kinost õppida, kui õieti vaadata, s. t. mõttega vaadata. Aga inimesed ei vaata õieti ja sellepärast näevad nad võereti, näevad armastust ja vihastavad nagu mina täna, sest see kiilaspea ajas mu aru segi. Tema ohkab, aina ohkab, nagu oleks armastus selles, et ohkad! See on ju puha pettus. Sest usu ometi – ega ta ei ohka ju, ta ainult teeb, nagu ta ohkaks. Seesama, mis kinoski! Näidatakse, et see süütu neiu läheb noormehega altari ette, aga ei ju lähe – läheb see kurikaval nõid, sest mehed on rumalad, kui on armastus, mehed on närakad, sellepärast…»

Nõnda rääkis Lonni Irmale kinost ja armastusest, kui nad läksid tasakesi kodu poole. Aga Irma peaaegu ei kuulanudki teda, sest temal olid omad mõtted. Tema arutas seda, kui hirmus rõõmsana ta oli uuelt kohalt koju tulnud, südames nagu mingisuguse uue elu algus. Ja millise lõbuga ta oli ühes Lonniga asunud kinoteele, ilma et oleks põrmugi kahju tundnud neist sentidest, mida ta oli otsustanud nii-öelda tuulde visata, kust neid enam millegagi kinni ei püüa.

Aga nüüd oli rinnas mingisugune raske tühjus, nagu kahetseks ta kõike, mis ta teinud. Isegi tema uus koht, see hiljutine rõõmuallikas, oli muutunud ükskõikseks, peaaegu vastikuks. Sest mis see siis õieti oli, kui kainelt mõelda? Ei midagi muud kui tõelikult üksiteenijakoht, ainult et korter väike, mugav ja puhas, perekond kaheliikmeline, õde ja vend, haritud inimesed, palk võrdlemisi hea ning lisatingimuseks lubadus, et õhtuti Irma saab paar tundi vaba aega kursuste külastamiseks.

See viimane oligi õieti see peaasi, mille üle ta esteks nii väga rõõmutses. Sest, arvas ta, seda kohta on ta sunnitud pidama ainult seni, kui kursused lõpetatud, siis leiab ta tingimata uue koha, mis tema haridusele vastav. Tähendab, ainult mõni kuu pingutust ja nii-öelda enesealandust, siis on kõik raskused võidetud. Ja küllap ta juba selle aja kuidagi läbi ajab, surub hambad kokku ja kannatab, kui vaja. Sest mis siis temasugusel elus ikka muud üle jääb.

Nõnda endamisi arutades ja teise kõrvaga Lonni juttu kuulates sai ta kui mitte just endise rõõmu, siis vähemalt endise rahugi ja meelekindluse tagasi. Nõnda oli tal öösel magus uni ja järgmisel hommikul võttis ta omad kimpsud-kompsud, et asuda uuele kohale elama.

«Noh, mis su oma süda ka ütleb?» küsis tädi Irmalt lahkumise eel.

«Süda ei ütle midagi,» vastas Irma, «valutab ainult pisut.»

«Seda muidugi,» nõustus tädi, «noor süda ei saa kunagi ilma valuta. Minul vanalgi pakitseb teine mõnikord, nagu oleks ei tea mis tulemas, aga ei tule midagi, kõik läheb hästi. Peaasi, ole ise viks ja sõnakuulelik, ära vastu haugu. Ole siiski vait, kui sul on õigus, sest saksad tahavad ikka, et neil oleks õigus. Näe minulgi vahel toovad katkise pesu, aga pärast ütlevad, et toonud terve. Tule jumal appi! ütlen ma, kuis siis terve, kui oli katkine. Aga pole parata, jääb ikkagi sellega, et pesu olnud terve ja mina pesenud katki. Samuti plekkidega! Need on ikka pesunaiste tehtud! Kõik plekid! Niisukesed on saksad. Sellepärast pea meeles: hea, kui vähe ütled, veel parem, kui mitte midagi.»

Selle viimase tädi tarkusega asus Irma teele. Oma väikese kohvri ja paki ta oleks jaksanud käe otsaski ära kanda, aga ta arvas, et viisakam on autoga, sellepärast siis võttiski selle, kuigi oli kulutatud rahast hirmus kahju.

Uues kohas avas ukse majahärra ise, oli viisakas ja lahke ning võttis Irmalt kohvri, et seda tema tuppa panna. Siis tutvustas ta. Irmat majakorraga ja ütles lõpuks, et õde pidanud paariks päevaks ära sõitma ja sellepärast nad ehk mõnel esimesel päeval lõunat ei teegi. Tema, härra, lõunatab väljas ja Irma katsugu endale kodus midagi leida. Et nõnda vaba aega jääb, siis kuulaku Irma järele, millal need kursused on, millest ta kaubategemisel rääkis, nii et võiks asju sellekohaselt seada. Õhtul pidi härra kodus teed jooma, või kui mitte, nagu sagedasti juhtub, sest et on istangud, olengud või nõupidamised, siis teatab ta sellest õigel ajal. Irma ometi mõistab telefoniga ümber käia? Ja muidugi, õige, ta on ju haritud preili, küllap ta juba telefoniga hakkama saab. Peaasi, mõnikord kõlistatakse, kui teda, härrat, pole kodus, antakse võib-olla mõni tähtis teade edasi, see siis sealsamas kohe paberile märkida – teade, saatja või telefoni number. Nõnda! See on pisut keeruline, aga küllap Irma harjub, sest ta on ju rohkem arenenud. Just haritud inimest tema, härra, otsiski, sest harituga on palju kergem asju ajada, temal on rohkem arusaamist. Siin pole ainult see, et oskad oma töö teha, vaid peab oskama nii-öelda pisut perenaist, majapreilit või majaprouat mängida.

«Teile ajab see naeru peale, on naljakas, mis?» küsis härra ja jatkas: «Aga sel on oma salajane mõte, sel majapreili või -proua mängimisel. Teie pole ehk veel kaua linnas olnud ja sellepärast te ei tea ega tunne meie nii-öelda asjandust. Mina nimelt nimetan seda nõnda. See teeb minu õele kangesti nalja. Sest mõelge ometi – majandus, kalandus, asjandus, aga aevastus, armastus, arvustus. Meie asjandus on aga selles, et üks inimene on teisest pööraselt huvitatud. Otse hullumeelselt! Omad asjad, s. t. oma asjandus, see on ükskõik, see mingu kas või uperkuuti ja lähebki ka, aga peaasi, mis teeb teine, mis on teisega, kuis on teisega, kes on teisega, kus ollakse teisega. Ja siis sosistatakse, mõistatakse ning arutatakse. Teie, näiteks, tulite täna siia, aga ma olen päris kindel, võin isegi oma pea anda või rotikihvti sisse võtta, et juba mõni eideke majas midagi sosistab, kuhugi läheb, kellegilt nii ja teisiti küsib, läbi lille muidugi, mõistate, ja niipea kui oma jala välja tõstate, ootab teid hooviväravas, solgitünnil, prügikastil, trepiotsal või kusagil nurga ääres mõni eit või madam, kes alustab kohe teiega juttu, et kes olete, kelle lapsi, kust tulete, maalt või linnast, kui vana, kas omakseid või sugulasi on, kus need elavad, mis amet neil, kui rikkad või vaesed? jne, jne., sest küsimustel pole siinilmas üldse lõppu. Muidugi, minul on üsna ükskõik, mis mõni eit kas minust või kellegist teisest vaterdab, aga teie oma kasu pärast annan ma teile nõu: mitte neid sosistajaid ja soolapuhujaid kuulata, mitte nendega rääkida. Mina tahan, et minu maja oleks sellest asjandusest puhas ja puutumata ja et ka inimene, kes minuga ühise katuse all elab, minu ruumides liigub, oleks sellest asjandusest puhas ja puutumata. Sest mina tahan, et maailmas oleks mul vähemalt ükski nurgake, kus ma võiks puhata kurjadest keeltest, kahtlastest pilkudest, valearvamistest, võõriti mõistmistest, ühesõnaga kõigest sellest, mida nimetatakse eluvõitluseks. Preili Irma, teie olete alles noor, teie ei tea veel õieti, mis on elu, eluvõitlus. Teil pole aimugi, kui kurjad ja ülekohtused, otse õelad on inimesed, kui vähe on maailmas otsekohesust, avameelsust, ausust, õiglust ja armastust, eriti seda viimast, ning truudust. Ja kui keegi on tema suureks õnnetuseks pisutki teisiti loodud, siis seisab ta kui hunt aianurgas ja laksutab hambaid. Sellepärast, preili Irma, kui teie ka olete pisutki teisiti loodud kui teised inimesed, kui teil on pisutki kõrgemaid püüdeid ja kavatsusi, nii-öelda ideaale, siis ei mingeid seisatamisi nurkade taga, aiaväraval, prügikastil või solgitünnil, ei mingeid sosistamisi eitedega ega teiste teenijatega, kuigi nad oleksid noored nagu teiegi, sest linnas on inimesed rikutud juba maast madalast, nii-öelda emaihus juba. Kui me selles asjas üksteist mõistame, üksteist austame, siis võime meie kaks kauaks kokku jääda, kas või eluajaks. Ärge naerge ühtigi! Nali naljaks, aga inimesel on mõnikord otse pöörane tarvidus üksi olla, mis tähendab ka kaksiolemist, aga kuis sa siis oled üksi-kaksi, kui kõik kohad on sosistamist ja kadedat keelekandmist täis. Nii et nüüd teil on pisut meie majakorrast aimu ja võite end selle järele seada, nii-öelda sisse seada. Ja mis puutub teie kursustesse, siis need asjad ajage täna-homme joonde, nii et kord saaks majja, sest mina ja mu õde, meie armastame korda, puhtust ja korda. See on välismaalt külge hakand, sest meie oleme palju reisinud. Pealegi pole me päris eestlased, vaid meie emal oli rootsi verd. Isast ei ole kindlasti teada, mislane tema just on, aga emal on kindlasti rootslastega pisut tegemist. Ja rootslane armastab puhtust ning korda!…»