Читать книгу Minu London - Anu Samarüütel-Long - Страница 4

Pühendatud Chrisile, emale ja isale. Tänud Briti Nõukogule ja Kulkale õpingute toetamise eest!

SISSEJUHATUS

Ma olen moedisainer. Mul on olemas ka seda kinnitav Eesti Kunstiülikooli diplom aastast 1991, kuid kuni aastani 2004 õnnestus mul moekunstiga tegeleda üsna vähe. Ausalt öeldes nii vähe, et mul endalgi tekkis kahtlus, kas ma ikka võin end moedisaineriks tituleerida.

Millega ma siis tegelesin? Ma pidasin kõiksugu ameteid: kujundasin teatrikostüüme Draamateatris, olin stilist, ajakirja Anne moetoimetaja, Stiili moetoimetaja, Eesti Ekspressi moekirjutaja ja illustraator ning sama ajalehe moelisa Mimi toimetaja. Mulle meeldis jagada lugejatega ilu, ideid ja informatsiooni, samuti pakkus lõbu moest kirjutamine, kuid parema meelega oleksin ma moodi hoopis ise TEINUD.

Sõltumatu moekunstnik peab aga Eestis paraku töötama mingil muul alal, et üüri maksta ja süüa osta – ja nii tegin seda minagi. Alguses arvasin, et mul on kaval plaan. Lootsin teenida ajakirjandustööga raha ja siis selle eest teha moodi. Lõpuks aga läks nagu ikka – kirjatöö kasvas üle pea, neelates kogu mu aja, raha nappis ja minu unistuste moekollektsioonid olid visad materialiseeruma. Aastate jooksul tegin neid paar, kuid seda ei saa nimetada professionaalseks moetegemiseks, pigem hobiks. Olin lõksus ega näinud väljapääsu ning mulle hakkas tunduma, et olla Eesti moedisainer on sama hea kui olla Eesti kosmonaut – erilise väljavaateta. Ma räägin siin muidugi ainult üksik-üritajatest – moeloojatest nagu ma ise –, mitte tööstusdisaineritest. Eratellimuste tegemine oleks olnud üks variant, kuid olin ammu aru saanud, et see avenüü ei ole minu jaoks.

Oli 2003. aasta sügis. Ühel ilusal päeval lugesin kusagilt, et Briti Nõukogu pakub aastast stipendiumi õpinguteks Suurbritannias. See oli mulle nagu elektrilöök! Viimaks ometi minu võimalus! Ma olin alati tahtnud minna õppima moodi Londoni Saint Martins College’isse, kuid selline kulukas ettevõtmine polnud mulle taskukohane. Nüüd aga lubati tasuda nii stipendiaadi õppemaks kui aasta elamiskulud. See kõlas lihtsalt liiga hästi, et olla tõsi, aga see oli tõsi! Saatsin vajalikud avaldused-dokumendid ning tegin keeleeksami ja intervjuud. Mäletan, et ühele blanketile pidi kirjutama edetabeli kolmest koolist, kuhu ma oleksin soovinud minna. Minul seisis seal ainult üks nimi: Saint Martins College. Intervjueerija märkas seda ja küsis: „Aga mis siis saab, kui sind sinna ei võeta?” Vastasin, et ma ei tea. Mina tahtsin minna Saint Martinsisse ja punkt. Juba olid mulle saabunud ka pakkumised teistelt ülikoolidelt – üks neist Šotimaal. Mulle meeldib Šotimaa väga, kuid minna moemagistrantuuri Šoti väikelinna? See näis ajaraiskamisena. Kui oleksin olnud 18 ja alles oma haridustee alguses – siis miks mitte. Kuid olin juba 38 ja tundsin, et tahan ainult parimat – kogemust maailma kuulsaimast moekoolist... või siis üldse mitte midagi.

Nii uskumatu kui see ka pole – ma võitsin stipendiumikonkursi. Olin seni arvanud, et olen üks neid inimesi, kes mitte kunagi mitte midagi ei võida, ei loteriis ega mujal. Nüüd jäi veel üks väike takistus – Saint Martinsisse tuli sisse saada. Pärast avalduse ja dokumentide saatmist sain kutse intervjuule, mis pidi toimuma aprilli keskel. Sinnamaani oli mul aega koostada portfoolio ja disainida riietusese, mida intervjuule kaasa võtta. Terve talv möödus ettevalmistuste tähe all ja kevadel sõitsingi Londonisse, kohtuma tuntud ja kardetud Louise Wilsoniga, kelle kätes oli sel hetkel kogu mu edasine saatus. See oli minu uue elu algus. Pika ja imelise teekonna algus.

London, aprill 2010