Читать книгу Minu London - Anu Samarüütel-Long - Страница 5

Kuidas ma Saint Martinsis intervjuul käisin, kuidas ma kuulsa professor Louise Wilsoni õnnelikuks lubasin teha ning kuidas tema mu kätetööd purustada tahtis.

„Ja miks ma peaksin su vastu võtma?” müristas Louise Wilson. Ta istus mu vastas kirjutuslaua taga, suurt kasvu kehakas naine, üleni mustas, juuksed kuklas väikses hobusesabas, ja vaatas mind tungival pilgul.

Olin tema kohta palju lugenud. See moemaailma üks mõjukamaid naisi saatis siit koolist igal aastal laia maailma uue lennu moegeeniuseid. Just nagu Vändra saekaater laudu, kui kasutada vana head väljendit. Ma ei oska öelda, kas Louise’il on eriline anne vormida geeniusi või on tal lihtsalt hea silm. Võibolla need, kelle ta oma kursusele vastu võtab, ongi juba iseenesest üliandekad? Kuid eks ole seegi suur kunst – teise inimese annet märgata.

Miks peaks ta MINU siia vastu võtma? Ausalt öeldes olin ma juba tänulik au eest temaga kokku saada. Nüüdseks olen näinud piisavalt Briti televisiooni tõsielusarju, kus kandidaadid võitlevad hea töökoha või investorite raha pärast ja kus neid alailma selliste otsekoheste küsimustega pommitatakse. Tol hetkel aga oli selline sirgjoonelisus minu jaoks täiesti uus ja üllatav. Tegelikult olime ju Louise’iga siin juba mõnda aega vestelnud. Kas tõesti polnud ta veel märganud, kui vahva, kena ja igatpidi vastuvõtmist väärt inimene ma olen?!! Ilmselt mitte.

„Ma... ma... luban, et ma annan endast parima, et saada edukaks disaineriks,” kokutasin, ja pidin ise piinlikkusest oma nõmeda vastuse pärast maa alla vajuma.

„Ja miks peaks see MIND huvitama? Mind ei huvita ÜLD-SE, et mu õpilased, kes siit koolist lähevad, hakkavad teenima 100 000 naela aastas ja mina ikka istun siin edasi!” Pakkusin välja järgmise „trumbi”, mis kõlas umbes nii: „Ma olen muidu selline sõbralik ja saan inimestega hästi läbi ja olen hea kollektiivi liige...”

Vastus tuli kohe: „Me ei julgusta siin omavahelist suhtlemist ja seltsielu!”

Oeh, no mida öelda... mida öelda?

Siis tuli mu suust pärl. „Ma teen teid õnnelikuks!”

Ma ei tea, miks ma seda ütlesin. See tõesti ei olnud mina. Veel praegugi tahaks häbist näo kätega katta. No muidugi oleks ma hea meelega teinud Louise Wilsoni õnnelikuks, aga kuidas oleks see olnud võimalik? Mida oleks mul olnud talle pakkuda? Ei tea, kas sellepärast, et olin juba andnud kolm võrdselt halba vastust, kuid ta lõpetas mu pinnimise.

„Kas see jakk on sinu tehtud?” tabas ta terane pilk mul seljas olnud kapsaussirohelist värviliste aplikatsioonidega kaetud jakki. Louise kummardus ootamatult üle laua ja uuris jaki hõlma lähemalt. „Mitte ühtegi kõverat pistet!” ümises ta tunnustavalt.

Seejärel lõi ta lahti mu portfoolio, mille olin tema ette asetanud. Kogemata olin selle lauale pannud tagurpidi, modellide jalad ülespoole. Tahtsin abivalmilt raamatu õigeks keerata, kuid ta tegi tõrjuva liigutuse: „Nii on parem.” Kärsitult lehitses ta läbi roosade(!) kaantega folderi, lehtedele vaevu pilku heites. Siis jõudis ta viimase leheni, kus olid skitsid mu uusimast kollektsioonist. Olin sellele nimeks andnud „Bettina”, kuulsa 1950ndate modelli järgi, sest kollektsioon oli inspireeritud just 50ndatest.

„Ja mis see siin on?”

Kaustas oli palju paremaid töid, miks pidi ta just selle kohta küsima?

„See on kollektsioon, elegantne ja šikk...” ütlesin.

„Ja mis selles UUT on?” küsis Louise.

„See on selline... elegantne, kuid servad jäävad narmendama...” püüdsin asja lahti seletada.

„Ja mis siis SELLES uut on?”

Ma jäin mõttesse. Keegi polnud kunagi küsinud, et mis mu töös uut on. Selles kollektsioonis polnud tõepoolest absoluutselt midagi uut! See oli tore ja veetlev idee, kuid ei midagi uut.

„Näita, mis sa mulle kaasa tõid!” käskis nüüd Louise.

Tõmbasin kotist välja oma „šedöövri”, millega olin nädalaid vaeva näinud. Õunarohelisest villasest riidest voodriga jaki.

„Jälle roheline! See on juba veidi murettekitav,” kommenteeris Louise.

Mu meistriteos oli kitsa joone ja ebatavaliste läbilõigetega jakike, vihjega Balenciagale. Kuna mulle tundus, et Saint Martinsi intervjuule ei saa minna lihtlabase villase jakiga, siis otsustasin selle dekoreerida sametpaela ja „haute couture”-pärltikandiga. Tikand oli väike, aga vohav, kolmemõõtmeliselt kanga pinnast esile tõusev abstraktne kujund. Tikandit tegema asudes mõlkus mul meeles, kuidas noor Briti moelooja Alexander McQueen kirjeldas kõrgmoe tikandikunsti. McQueen oli lihtne, töölisklassi päritolu mees, ning kui ta ehtsat luksustikandit Givenchy moemajas esimest korda lähedalt nägi, pillas ta tabava võrdluse: „Haute couture-tikand näeb välja nagu okse.”

Ta ei mõelnud, et tikand oleks välja näinud vastik. Ei, seda üldse mitte. Ta pidas silmas pigem rikkalikku tekstuuri ja kobrutavat välimust. Just selline nägi välja ka minu tikand. Väga luksuslik. Ja pidulik. Õieti nägi jakk nüüd välja isegi LIIGA pidulik, kuid suure vaevaga tehtud tööd oli kahju hakata maha harutama.

„Ma tean, et see näeb natuke välja nagu pruudi ema jakk...” püüdsin end välja vabandada.

„Tõepoolest,” vastas Louise ja näppis hooletult ja hajameelselt tikandit.

„Aga kui ma võtaks praegu haamri ja virutaks need pärlid puruks!” ütles ta ootamatult.

Ma sain temast väga hästi aru – dekonstruktivistlik look. Mõne teise disaineri puhul oleks see olnud päris lahe, kuid ma ei pidanud sellist hävingustiili endale omaseks.

„Ma ei tea, kas just haamriga... võib-olla ma lihtsalt harutaks selle tikandi siit eest ära...”

Hiljem märkasin, et Louise’il oligi teatud selgeltnägijaanne. Kui ma olin teinud midagi, milles olin kindel, siis see meeldis ka talle. Kui oli aga midagi, milles ma ise täiesti veendunud polnud, siis tabas ta selle otsekohe, tiris päevavalgele ja tegi põrmuks. Louise’il oli alati õigus.

Intervjuu läks aga edasi.

„Kuidas sa nii hästi inglise keelt räägid?” uuris Louise.

„Mulle meeldib inglise keel ja mu mees on inglane,” vastasin.

„Ja mida tema teeb?” uuris Louise.

„Ta on DJ,” ütlesin.

„Kas tõesti? Minu mees on ka DJ,” elavnes Louise. „Kuidas teie oma majas plaate hoiate? Meie majas on KÕIK kohad neid täis! Peaks vist osa välja viskama...”

Ja jäigi moejutt sinnapaika. Louise tahtis hoopis kuulda, mis sorti metallriiulid meil on ja kust me need saime.

Intervjuu oli otsakorral. Tõusin püsti ja tänasin.

„Ma juba muuseas tean, kas võtan su vastu või mitte,” ütles Louise kavalalt.

„Kas te võiks siis seda mulle nüüd ja kohe öelda?” küsisin veelgi kavalamalt.

„Ei, pead ootama kirja.”

Enne kui ma uksest väljusin, peatas ta mind: „Oota, näita mulle ennast!”

Pidin seisma nii, et Louise näeks mind pealaest jalataldadeni. Kogu mu ilus, helerohelise jaki, helesiniste kingade, ruudulise koera-aplikatsioonidega seelikuga ja Anya Hindmarchi koerapildiga käekotiga, mille Chris oli mulle jõuludeks ostnud.

„Kas see on sinu koer?”

„Ei. Aga mulle meeldib, et Anya Hindmarch on edukas naisdisainer ja et tal on oma firma...”

Louise noogutas: „Ma saan aru küll, miks ta sulle meeldib. Ta on sulle julgustuseks, et sinagi võid oma firma teha ja edukas olla. Aga tead, tal on rikas mees. Sellepärast ta saabki seda kõike teha.”

Mul oli tunne, nagu oleksin pesumasina trumlist läbi käinud. Või sõitnud mitu ringi Ameerika mägedes üles-alla, ülesalla. See pool tundi Louise’i kabinetis oli olnud hirmuäratav, naljakas ja inspireeriv ühtaegu. Ma tahtsin Louise’i uuesti näha ja samas tundsin selle väljavaate ees kerget õudust.

Chris ootas mind kabineti ukse taga. Ta oli suurt osa vestlusest pealt kuulnud.

„Sul läks hästi,” arvas ta. Mina ei osanud mitte midagi arvata. Mõtlesin vaid, et kui see jääbki viimaseks kohtumiseks Louise’iga, siis isegi juba selle lühikese ajaga suutis ta mu elu ja mõtlemist täiesti muuta.

Oli 17. aprill. Ja Inglismaal suur kevad käes, nii nagu Eestis maikuus. Kõik puud-põõsad olid õites ja lehed olid sama värvi kui minu aplikatsioonidega jakk, kus iga piste oli täpselt nii nagu vaja.

Mõne päeva pärast läksime tagasi Tallinna, kirja ootama.

Kiri saabus ühel varasuvisel hommikul. Mul on meeles, et ma alles magasin, kui isa hüüdis, et mulle on Inglismaalt kiri. Rebisin pruuni ümbriku lahti – vastu võetud!!!