Читать книгу Muinasjutt Troikast - Arkadi Strugatski Boriss Strugatski - Страница 5

Istusime rohul tolmuses väikeses pargis tehasevalitsuse akende all ja seedisime lõunat – igaüks omamoodi. Fedja luges «Kitežgradi uudiseid», oma musta konksus sõrmega aegamisi mööda ridu vedades; morn Vitka Kornejev haudus musti mõtteid; Edik Amperjan esitas küsimusi, Roman Oira-Oira vastas neile; mina aga, kallist aega raiskamata, päevitasin kaenlaaluseid. Sääski ega parme läheduses polnud, arvatavasti seedisid ka nemad lõunat.

Järsaku all kandis jahe Kiteža majesteetlikult oma kristalsetes voogudes mürkoranži reovett. Teisel kaldal rambusid magusasti päikese all jõeluhad. Mööda tasast kollast raudteetammi roomas mängurong, pahvides valget suitsu. Silmapiiril sinetas uduvines kauge metsa hambuline serv. Vana kindluse hallide tornide kohal sooritas päikesejänkusid peegeldades manöövreid väike lendav taldrik.

Tehasevalitsuse aknad olid valla ja võis kuulda, kuidas kirjutusmasinad loiult ja ebaveenvalt vastavad raamatupidamise «Rheinmetallide»1 energilistele pealetükkivatele valangutele. Silmi kinni pigistades võis vabalt kujutleda, et viibid kohaliku tähtsusega lahingute piirkonnas. Valitsuse poolkeldrikorrusel mürtsusid duaalselt ja raskelt tabulaatorite trükimehhanismid, alludes keerukale rütmile. Laos vingusid ja ulgusid pikeerivate pommitajatena ketassaed. Pommitajate pihta paiskasid ühe valangu teise järel kiirtulistavad suruõhuvasarad. Peale selle laaditi laoväravate ees tühjaks lehtmetalli toonud veoautot – helid olid mahlakad ja sõjaväelaslikud, kuid ma ei suutnud neile rahuldavat analoogi leida.

«Mis varemed need on?» küsis Edik.

«See on Vana Kitežgrad,» vastas Roman.

«Seesama?»

«Seesama. Kaheteistkümnes sajand.»

«Aga miks ainult kaks torni?» küsis Edik.

Roman seletas talle, et enne piiramist oli olnud neli: Sookoll, Eksitaja, Mürgisülitaja ja Naiskriminaal. Godzilla põletas Eksitaja ja Naiskriminaali vahel augu müürisse, murdis siseõuele ja pääses kaitsjate tagalasse. Kuid ta oli puupea – kuulduste kohaselt neljapäistest lohedest kõige pirakam ja kõige rumalam. Taktikast ta aru ei saanud ega tahtnudki saada ning sellepärast ei asunud ta hästisihitud löökidega hävitama üht torni teise järel, vaid viskus ühekorraga kõigi nelja kallale, sest päid jätkus selleks just parasjagu. Sissepiiratud olid aga kogenud ja ennastsalgavad – seal istusid vennad Röövlid, Ööbik Odihmantjevitš ja Konn Odihmantjevitš, koos nendega Uljas Ükssilm ja ka nende liitlane kurivaim Mõõk, hüüdnimega Vistrik.2 Ning loomulikult sai Godzilla oma lolluse ja ahnuse tõttu kannatada. Tõsi küll, algul õnnestus tal jagu saada Mõõgast, kes tol päeval põdes viiruslikku grippi, ning Mürgisülitajasse tungis ahnelt sisse Godzilla sabarakk Vampiir Beowulf, kes, muide, otsekohe lõpetas sõjategevuse ning alustas joomist ja rüüstamist. Siiski jäi see Godzilla esimeseks ja ainsaks võiduks kogu kampaania jooksul. Ööbik Odihmantjevitš võitles Eksitaja lävel pööraselt ja lõbusalt, sammugi taandumata. Alaealine Konn Odihmantjevitš andis küll ära Sookolli esimese korruse, kuid kindlustas end teisel, pani torni kõikuma ja laskis sellel koos iseendaga ründavale lohele pähe variseda selsamal hetkel, kui kaval ja külmavereline Uljas Ükssilm, kes oli meelitanud kõige parempoolsema pea Naiskriminaali torni salpeetrikeldritesse, oma torni tükkis täiega õhku laskis. Pooltest peadest ilma jäänud, läks niigi rumalavõitu Godzilla lõplikult lolliks, rabeles kindluses ringi, lömastades omasid ja võõraid, ning taganes siis viseldes ja jalgadega pekstes. Sellega lahing lõppeski. Ööbik Odihmantjevitš tegi purjus Beowulfile akustilise löögiga lõpu peale, pärast seda suri ka ise arvukate põletushaavade tõttu. Terveksjäänud nõiad, metsavanad, vete-vaimud, eksitajad, sookollid ja koduhaldjad nottisid maha kõik demoraliseerunud vampiirid, trollid, päkapikud, saatürid, najaadid ja drüaadid ja vantsisid seejärel, kuna nad olid juhtkonnast täielikult ilma jäänud, korrapäratult ümbruskonna metsadesse laiali. Mis aga puutub lolli Godzillasse, siis tema sattus suurde sohu, mida praegu nimetatakse Lehmalaukaks, kus ta varsti gaasgangreeni tõttu ka kärvas.

«Huvitav,» lausus Edik, uurides peopesa sirmi alt Eksitaja ja Mürgisülitaja umbrohtu kasvanud halle kivimürakaid. «Aga kas sissepääs on vaba?»

«Vaba,» vastas Roman. «Viiekopkase eest.»

«Kahju,» sõnas Edik. «Ma ei jõua seal ära käia.»

Roman vaikis, kuid Vitka Kornejev kiskus end mustadest mõtetest lahti ja vaatas Edikut kaastundlikult.

«Aga näe, see taldrik?» küsis Edik. «Kas see on meie taldrik?»

«Arvatavasti,» ütles Roman. «Mõni kolonist treenib. Et vilumust mitte kaotada.»

«Aga kus koloonia ise on?»

«Pargis, näe seal, linna teises otsas.»

«Käime ära?» tegi Edik ettepaneku.

«Küll jõuab,» ütles Roman.

Edik vaatas kella.

«Juba neli,» sõnas ta murelikult. «Vastuvõtuni jääb kõigest tund aega, aga ehk jõuame? Sest kuni veel arutatakse, kuni paberid alla kirjutatakse…»

«Kuni su paberid alla kirjutatakse, igavene tobu,» ütles jõhkard Kornejev, «ja kuni kõik arutamised läbi saavad, jõuad sa siin nii isu täis supelda ja päevitada kui ka suusatamas käia, naise võtta ja ära lahutada (Edik vaatas teda hämmeldunult), sul läheb süda kolooniast pahaks ja need nõmedad varemed hakkavad oksele ajama…»

«Mis tal viga on?» küsis Edik Romani poole pöördudes. Roman ei lausunud sõnagi, vaid vajus selili ja toetas kanna teise jala põlvele. Siis vaatas Edik mulle otsa. Tema silmad olid selged, nii naiivsed, ja ise oli ta üleni nii mittekohalik, nii veendunud mõistuse vägevuses, nii värskelt oma Lineaarse Õnne osakonnast saabunud, lõhnates veel laste naeru ja õunte järele, nii ära hellitatud… Ära hellitatud sõprusest tarkade ja heade inimestega, ära hellitatud mõistuspärasusest ja õiglusest, ära hellitatud puhaste teadmiste mäestikuõhust… Vitka ja Roman olid kaks nädalat tagasi olnud samasugused.

«Edik,» laususin ma leebelt. «Näen, et kavatsed kohe täna õhtul Instituuti tagasi pöörduda?»

«Jah,» ütles Edik. «Mis siis?»

«Ja sul pole üldse aega, eks? Kogu aparatuur on valmis seatud ja sa tahad alustada kohe homme hommikul?»

«Loomulikult…»

«Ja sa tahad nii kannatamatult alustada, et lihtsalt ei saa endale lubada kas või ühekski päevaks siia jäämist, et koloonia üle vaadata?»

«J-jah… Üldiselt ma küll heameelega, aga… Milles asi?»

«Või hoolikalt kindlust uurida?» küsisin ma.

«Või Godzilla hambaid otsida, mis Ööbik Odihmantjevitš välja lõi?» pakkus Roman silmi avamata.

«Ja veel tüdrukud,» märkis Vitka kibedalt. «Uhh, millised tüdrukud on Kitežgradis!»

«Ma ei mõista, poisid,» ütles Edik. Solvumisest oli tal isegi alumine huul natuke paiste läinud. «Pole naljakas.»

«Sa veel ei tea, kui õudselt vähe naljakas see on,» ütles Roman. «Sulle ei tulnud üldse pähe küsida, miks meie siin nii kaua istume. Saša juba teist kuud, aga meie Vitkaga kolmandat nädalat. Ega sa ometi, hoidku selle eest, egoistiks ole hakanud?»

«No kuidas nii – mispärast… Sašal on tehases tegemist, õigus?…»

«Aga meie Vitkaga?»

«N-noh… no ma ei tea… Lõppude lõpuks, miks ma oleksin pidanud sellele mõtlema?»

«Egoist!» ütles Roman, saades kurvalt kinnitust sellele kohutavale oletusele Ediku kohta. «Fedja, imetlege palun. Vaat see – on egoist. Näete, kuidas egoist välja näeb?»

Fedja võpatas, vaatas üle ajalehe Ediku poole, hakkas piinavalt häbenema ning kuna ta mõlemad käed olid kinni, tõstis täielikus segaduses parema jala, võttis näpitsprillid ettevaatlikult eest ja asus klaase vastu püksisäärt hõõruma.

«Minu meelest…» pomises ta. «Ei… Egoist… Ei saa olla… Kuidas siis nii…»

«Aitäh, Fedja,» lausus viisakas Edik. «See oli nali.» Ta vaatas meid kõiki üle. «Te tahate öelda, et siin toimub bürokraatlik venitamine, mille tõttu ma olen sunnitud kauemaks jääma?»

«Ei,» ütlesin mina. «Meie lihtsast, paljukordselt kirjeldatud ja paljastatud bürokraatlikust venitamisest pole siin kahjuks haisugi.»

«Venitamine!» tähendas Vitka põlglikult ja sülitas läbi hammaste võilille peale. Võilill närbus.

«Venitamine…» lausus Roman unistavalt. «Venitamine, Edik, on olemuslikult kaunis. Juhtub, et viid allkirjastamiseks mingi väljamineva dokumendi, aga raamatupidaja, kelm sihuke, saadab su direktori allkirja järele… Lähed direktori juurde, aga direktoril on loomulikult nõupidamine, tuleb oodata. Istud nahktugitooli, sädistad referendiga, lehitsed ajalehte – ja ennäe, ongi nõupidamine lõppenud, saad oma allkirja ja lähed raamatupidaja juurde tagasi, aga raamatupidaja, va vallatu, on lõunale läinud… Istud nahktugitooli, sädistad arvepidajaga…»

«Kuldsed inimesed,» sõnas Vitka. «Päev või paar – ja kõik on valmis…»

«Aga siin?» küsis Edik huviga.

Muigasime mornilt nagu üks mees.

«Aga siin, Edik,» ütlesin ma, «pole midagi niisugust ollagi. Siin on meil – TPRUNJA3!»

«No ja siis? Ma tean.»

«Sa tead, mis on TPRUNJA?» küsis Roman.

«Tean, Troika Seletamatute Nähtuste Jaotamiseks ja Arvelevõtuks.»

Vitka pahvatas kähedalt naerma.

«Jah,» ütles Roman pead vangutades. «Tähendab, et Jaotamine. Ja Arvelevõtt. Ja kuidas sa seda endale ette kujutad?»

Edik kehitas õlgu.

«Kuidagi ei kujuta. Milleks? Kaks kuud tagasi esitasin avalduse. Kuu aega tagasi teavitati mind lahkesti sellest, et mu avaldus on registreeritud. Täna läks mul seletamatute nähtuste kolooniast eksponaati tarvis ja ma tulin sellele järele. Ongi kõik.»

«Võrukaelad!» karjatas äkki Panurge4. «Arvelevõtjad-raa-matupidajad! Aga muide, matriarhaadil on omad eelised! Moskva Keskbasseinis tekkis mingil kodanikul komme suplejannade alla sukelduda ja neid jalast haarata. Ja vaat siis andis üks suplejannadest sellele häbematule osavasti jalaga vastu pead.» Panurge pistis täiest kõrist lõkerdama. «Tabas lõualuud, aga ise tuli veest välja ja läks riietuma. Aeg möödub, kuid häbematut kodanikku pole ikka veel näha. Tõmmati ta siis välja…» Panurge hakkas uuesti kõvasti naerma. «Tõmbasid nad ta välja…» Panurge suutis naeru pärast vaevalt rääkida. «Tõmbasid nad ta, saate aru, välja, aga tema oli juba külm! Ja lõualuu murdunud…»

Keegi meist peale Ediku ei suutnud samuti jubedast naerust hoiduda, kuigi ma tundsin kergeid külmavärinaid, Roman oli näost kahvatu ja üle Fedja karvase kukla jooksis tõmblus. Vitka aga, kui oli naermise lõpetanud, sülitas kannikestele ja küsis Edikult:

«Said aru?»

«Mitte päris,» ütles Edik, uurides imestunult Panurge’i, kes narrimütsiga silmi pühkis.

«Sul ei ole naljakas?» küsis Vitka.

«Ausalt öeldes – ei,» vastas Edik.

«Pole midagi, küll sa ära harjud,» lubas Vitka. «Aega sul veel on.»

«Jah,» ütles Roman. «Aega sul nüüd on. Kunagi varem pole sul elu seeski nii palju aega olnud. Ja ma kohe seletan sulle, miks. TPRUNJA, Edik, see pole Troika Jaotamiseks ja Arvelevõtuks. TPRUNJA, Edik, see on Troika Ratsionaliseerimiseks ja Utiliseerimiseks.»

«No ja mis siis?» küsis Edik.

«Ta kujutab ette, nagu oleks TPRUNJA midagi laomehe taolist,» sõnas Roman kahetsusega, pöördudes minu ja Vitka poole. «Ta kujutab ette, et tarvitseb tal vaid saateleht tuua – ja ta saabki kohe kõike, mida nõuab… Mis on TPRUNJA?» hõikas ta kõiksusesse.

Vastasin otsekohe:

«TPRUNJA on autoriteetne administratiivne organ, mis kõrvalekaldumatult ja nõrkematult täidab oma funktsioone ega asenda mitte kunagi ühtegi teist administratiivset organit.»

«Said aru?» küsis Vitka Edikult. «Laomees on laomees, aga TPRUNJA on TPRUNJA.»

«Lubage,» ütles Edik, kuid Roman jätkas:

«Mis on Ratsionaliseerimine?»

«Ratsionaliseerimine,» vastas süngelt Vitka, «on selline räpane värk, kui autoriteetsed tolvanid ülendavad või madaldavad seletamatuid nähtusi igapäevasele tasemele.»

«Kuid lubage…» sõnas jahmunud Edik.

«Aga mis on Utiliseerimine?» küsis Roman.

«Utiliseerimine,» ütlesin ma Edikule, «on ratsionaliseeritud nähtustele eksisteerimisõiguse andmine või nende kategooriline mittetunnistamine meie ajalikus reaalses maailmas.»

Edik üritas jälle midagi öelda, kuid Roman jõudis temast ette:

«Kas Troika otsuseid saab vaidlustada?»

«Jah, saab,» vastasin mina. «Kuid tulemusi ei järgne.»

«Nagu moluga vastu lauda,» selgitas jõhkard Kornejev.

Edik oli sõnatu. Otsustav ja õilsaks protestiks valmisolev ilme hakkas aegamisi tema näolt kaduma.

«Kas huvitatud isikute soovitused ja soovid,» küsis provintsiadvokaadi toonil Roman, «on Troika jaoks autoriteetsed?»

«Ei, ei ole autoriteetsed,» ütlesin mina. «Kuigi need vaadatakse läbi. Laekumise järjekorras.»

«Mis on huvitatud…» alustas Roman, kuid Edik katkestas teda.

«Kas tõesti Pitsat?» küsis ta õudusega.

«Jah,» vastas Roman. «Kahjuks küll.»

«Suur?»

«Väga suur,» ütles Roman.

«Sellist pole sa veel nuusutanudki,» lisas Vitka.

«Ja ümmargune?»

«Elajalikult ümmargune,» ütles Roman. «Ei mingit võimalust.»

«Kuid lubage,» lausus Edik, püüdes silmanähtava pingutusega oma segadusest jagu saada. «Kui, ütleme… ütleme kandiliseks muuta? Ütleme… ee… Kivrin-Oppenheimeri muundusega?....»

Roman raputas pead.

«Žemaitise määraja võrdub nulliga.»

«Sa tahad öelda – on nullilähedane?»

Vitka kukkus ebameeldivalt hirnuma.

«Nagu me poleks ilma sinuta selle peale tulnud,» ütles ta. «Võrdub nulliga, seltsimees Amperjan! Võrdub!»

«Žemaitise määraja võrdub nulliga,» kordas Roman. «Administratiivse välja tihedus ületab igas ligipääsetavas punktis Odini arvu, administratiivne püsivus on absoluutne, nii et kõik legaalse mõju teoreemi tingimused on täidetud…»

«Ja meie sinuga istume sügavas potentsiaalses kalossis,» lõpetas Vitka.

Edik oli lömastatud. Ta küll liigutas veel koibi, võngutas tundlaid ja krabistas kattetiibadega, kuid need olid juba puht reflektoorsed tegevused. Mõnda aega avas ja sulges ta suud, siis haaras õhust luksusliku märkmiku kuldse pealiskirjaga «Üle-linnalise ametiühingukonverentsi delegaadile» ja asus sellesse pööraselt kirjutama, murdes ja kannatamatult taastades pliiatsisüdamikku, seejärel laskis kontoritarvetel taas õhku haihtuda ja asus vähimagi isuta oma sõrmenukke närima, pungitades mõttetult silmi teisel pool jõge laiuva rahuliku maastiku poole. Kõik vaikisid. Roman lamas selili, ühe jala kand teise jala põlvel, ja paistis magavat. Vitka, kes taas oli mustade mõtete ookeani vajunud, nohises valjusti ja pritsis ümbritsevale loodusele mürgist sülge. Seda südantlõhestavat vaatepilti välja kannatamata pöörasin kõrvale ja hakkasin vaatama, kuidas Fedja loeb.

Fedja oli pehmeloomuline, lahke ja delikaatne olevus ning ta oli väga visa. Lugemine õnnestus tal tohutu vaevaga. Igaüks meist oleks juba ammugi loobunud tegevusest, mis nõuab nii suuri pingutusi, ning tunnistanud end andetuks ja kõlbmatuks. Kuid Fedja oli teistsuguse loomuga. Tema näris graniiti, andmata armu ei hammastele ega graniidile. Ta vedas aeglaselt sõrmega mööda järjekordset rida, jäi kauaks pidama tähtede «ž» ja «š» juurde, kägises töökalt, liigutas usinalt oma suuri halle huuli, mis olid pikad ja painduvad nagu šimpansil, ning sattunud koma peale, tardus pikemaks ajaks paigale, kortsutas otsmikunaha lõõtsaks ja tema tugevasti eemalehoiduvad suured varbad tõmblesid kramplikult. Kuni ma teda vaatasin, jõudis ta sõnani «desoksüribonukleiin», proovis kaks korda seda lennult võtta, ei suutnud, kasutas silbitamismeetodit, läks sassi, luges tähed üle, hakkas värisema ja vaatas arglikult minu poole. Näpitsprillid istusid viltu ja imelikult tema laial ninaseljal.

«Desoksüribonukleiin,» ütlesin mina. «See on niisugune hape. Desoksüribonukleiin.»

Ta kohendas haledalt naeratades näpitsprille.

«Hape,» kordas ta katkendliku häälega. «Aga miks tal niisugune nimi on?»

«Teisiti ei saa teda kuidagi nimetada,» ütlesin kaastundlikult. «Kui ehk ainult lühendatult – DNA… Aga jätke see vahele, Fedja, lugege edasi.»

«Ja-jah,» ütles tema. «Ma parem jätan vahele… Saša, mis on lasteaed?»

«Lasteaed? Lasteaed…» Mõtlesin järele. «Lasteaiaks nimetatakse asutust, mis hoolitseb koolieelses vanuses laste eest sel ajal, kui nende vanemad on hõivatud tootmises.»

«Aitäh, Saša,» sõnas Fedja ja tema toonist sain ma aru, et ta ei jäänud rahule.

«Aga mis seal kirjas on?» küsisin.

««Mul on apteek, mitte lasteaed…»» veeris Fedja silpide kaupa.

«Selge,» ütlesin mina. «Kitežgradi apteegi juhatajat on tabanud printsipiaalne kriitika selle eest, et ta seisab vastu noorte kaadrite esiletõstmisele. Kas on nii?»

«Paistab küll,» vastas Fedja ebakindlalt. «Aga ma ikkagi ei saa aru… Apteek on pood, kus müüakse arstirohtusid… Kas teate, Saša, ma olen hakanud aru saama isegi halvemini kui varem. Kas ta tahtis öelda, et ei taha müüa ravimeid koolieelses vanuses lastele sel ajal, kui nende vanemad on hõivatud tootmises? Siis on tal õigus, nad on ju väikesed, ei taipa midagi… Aga noored kaadrid – need on ju lihtsalt noored inimesed… Jah, õigus, siin ongi niisugune sõna. Kaad-rid. Siin see on. Ei, ma ei mõista.»

«Juhataja tahtis öelda,» seletasin mina, «et tal on tarvis oma apteeki kogenud töötajaid, mitte noori inimesi, keda ta kujundlikult võrdleb koolieelses vanuses lastega.»

«Aa…» ütles Fedja. «Siis on teine asi. Kuidas võib niimoodi võrrelda? Siis ei ole tal õigus. Noored inimesed – ütleme teie, Saša – on üks asi, aga väikesed lapsed – hoopis teine. Teda kritiseeritakse õigusega. Mulle, kas teate, ei meeldi ka see, kui inimene tahab öelda üht, aga ütleb hoopis muud. Mäletate, kui Lobamokk nimetas Spiridoni vanaks tümikaks? Milleks? Sest Lobamokk tahtis ju öelda, et Spiridon pole piisavalt taibukas, ja kuigi ka see on täiesti vale, sest minu arvates on Spiridon meist kõige taibukam, mis pole üldiselt üllatav, kui arvesse võtta tema aastaid, on täiesti arusaamatu see, miks ta poleks võinudki niimoodi väljenduda, selle asemel et kasutada sellist täiesti kõrvalist, üldse mitte asjasse puutuvat ainet nagu puit. Või ma eksin?» Ta kummardus teatava ärevusega lähemale ja vaatas mulle silma.

Tegin juba suu lahti, ent kujutasin siis ette, millistesse sügavustesse tuleb meil tungida, kui raske on seletada, mis on metafoorid, teisitiütlemised, hüperboolid ja lihtsalt sõim ning milleks seda kõike vaja on ning millist rolli mängivad siin kasvatus, harjumused, keelearengu määr, emotsioonid, sõnatunnetus, lugemus ja üldine arengutase, huumoritunne, takt, ja mis asi on huumor ja mis asi on takt – ja seda kõike endale ette kujutanud, tundsin ma õudust ja kinnitasin tuliselt:

«Teil on täiesti õigus, Fedja.»

Ta asus uuesti lugema, aga mina vaatasin teda ja mõtlesin, milline kohutav jõud pidi küll olema Suurel Ümmargusel Pitsatil, kui selle ühest puudutusest paberil piisas selleks, et igaveseks siia vangistada see vabadust armastav lumeinimene, see lahke ja delikaatne ligipääsmatute tippude valitseja, ning teha temast vulgaarne eksponaat, näitlik õppevahend populaarteaduslikel loengutel darvinismi alustest. Siis kuulsin ettevaatlikku krooksatust ja pöörasin ümber. Kuzka oli muidugi platsis. Ta istus tehasevalitsuse katusel ja piilus arglikult meie poole. Lehvitasin talle ja meelitasin sõrmega viibates. Tema, nagu tavaliselt, kohmetus hirmsasti ja taganes. Patsutasin kutsuvalt rohule enda kõrval. Kuzka sattus lõplikult segadusse ja peitis ennast ventilatsioonitoru taha. Kurvastasin, toetasin lõua peopesale ja hakkasin uurima väljapraagitud võlukepikeste hunnikut, mis olid kuhjatud aia äärde muu vanametalli keskele.

Sööklast väljus seltskond noorukesi naistöötajaid. Fedjat märganud, asusid nad rätikesi kohendama, soenguid üles lööma, ripsmetega vehkima, vastamisi itsitama ja muid nende vanuses tavalisi tegevusi sooritama. Fedja võpatas, et jalga lasta, kuid suutis ennast talitseda, tegi tuima näo ja hakkas näppima vasakul õlavarrel kasvavat ruuget karvkatet. Neiukesed märkasid seda kohe ja alustasid abielust rääkivat5 tšastuškat6. Fedja naeratas haledalt. Neiukesed hakkasid teda hõikama ja õhtuks tantsupeole kutsuma. Fedja läks üleni higiseks. Kui seltskond oli möödunud, tõmbas ta kramplikult hinge ja lõpetas kohe naeratamise.

«Teil, Fedja, on edu,» märkisin ma mõningase kadedusega.

«Jah, see on mulle väga piinav,» lausus Fedja. «Teie mind ei mõista. Teil siin on hoopis teine kord. Aga meil mägedes on ju matriarhaat… Ma pole harjunud… See on täiesti väljakannatamatu, kui sulle pöörab ühekorraga tähelepanu nii palju tütarlapsi. Meil oleks selline olukord ähvardanud paljude hädadega… Muide, meil oleks see võimatu.»

«Noh, ka meil juhtub seda ainult erandkorras,» vaidlesin vastu. «Ja pealegi viskasid nad pigem nalja, kui mõtlesid tõsiselt.»

Vitka möiratas äkki:

«Krabada ja liduda. Ma sülitan nende kõigi peale. Mõtleks, Pitsat… Ega see poleks esimene kord…»

«Meie olukorras on peamine,» lausus Roman silmi avamata, «rahu säilitamine. Vastupidavus ja jäine külmaverelisus. Tuleb otsida võimalusi.»

«Meie olukorras on peamine – õigel ajal minema panna,» vaidles vastu Kornejev. «Seejuures midagi noka vahel kaasa viies,» lisas ta.

«Ei-ei,» elavnes Edik. «Ei! Meie olukorras on peamine – mitte tegutseda viisil, mille üle me hiljem häbi tundma hakkame.»

Ma vaatasin kella.

«Meie olukorras on peamine – istungile mitte hilineda. Lavr Fedotovitš ei kiida hilinemist sugugi heaks.»

Tõusime püsti. Fedja tõusis viisakusest samuti. Kui me pargist välja jõudsime, pöörasin ümber. Fedja luges jälle. Ning Kuzka istus tema kõrval ja näris kuljustega narrimütsi, mille Panurge endast tihtipeale maha jättis.