Читать книгу Muinasjutt Troikast - Arkadi Strugatski Boriss Strugatski - Страница 6

Täpselt kell viis astusime üle nõupidamisruumi läve. Nagu alati, polnud peale koloonia komandandi veel kedagi. Komandant istus oma lauakese taga, avatud toimik ees, ja lausa hüples oma kohal kannatamatust erutusest. Silmad olid tal nagu antiiksel raidkujul, huuled aga liikusid lakkamatult, justkui kordaks ta mõttes tulist kaitsekõnet. Meid ta ei märganud ja me istusime tasakesi seina äärde toolidele, mille kohal rippus silt «Esindajad». Roman asus otsekohe tegutsema küüneviiliga. Vitka surus käed taskutesse ja sirutas jalad poole toa peale välja. Ennast graatsilisse poosi seadnud Edik vahtis ettevaatlikult ringi. Ta libistas ükskõikse pilgu üle demonstratsioonilaua otse sissepääsu kõrval, üle väikese lauakese sildiga «Teaduslik konsultant», peatas pilgu mõningase rahutusega Troika tohutul, rohelise villase kangaga kaetud laual ning asus üha rahutumaks muutudes uurima hoogu sattunud komandanti, kes poolenisti kantseleitoimikute mäe varju jäi. Koletisliku pruuni seifi nägemine, mis komandandi taga nurgas kõrgus, tekitas temas esimese paanikahoo, aga kui ta tõstis silmad ja avastas seinalt mõõtmatu punasest kalingurist loosungi «Rahvas ei vaja ebaterveid sensatsioone. Rahvas vajab terveid sensatsioone», muutus tema nägu niivõrd, et ma mõistsin: Edik on küps.

Arvatavasti just sel hetkel tajus komandant, et toas viibib miski, mis pole läbinud vajalikku kontrolli, kuid kuulub selle alla. Ta võpatas, nuhutas suure ninaga ja avastas Ediku.

«Kõrvaline isik!» lausus ta kummalise ilmega.

Edik tõusis ja kummardas. Komandant ronis temalt pilku pööramata laua tagant välja, astus paar hiilivat sammu, jäi otse Ediku ette seisma ja sirutas käe välja. Edik surus seda ja esitles ennast: «Amperjan.» Siis astus ta tagasi ja kummardas uuesti. Vapustatud komandant seisis mõne hetke endises asendis, siis aga tõstis peopesa näo ette ja silmitses seda umbusklikult. Seejärel uuris ta murelikult põrandat oma jalge ees, nagu otsiks midagi mahapillatut.

«Tervist, Zubo,» lausus jõhkard Kornejev. «Edik, see on Zubo. Anna talle dokumendid, muidu saab ta kohe rabanduse.»

Vitka polnud tõest kaugel. Komandant jätkas valulikult naeratades palavikulist ringivahtimist. Edik pistis talle ruttu oma isikutunnistuse pihku. Komandant elavnes. Tema tegevus muutus mõtestatuks. Ta õgis silmadega kõigepealt pilti dokumendil, siis aga hammustas samamoodi pilguga peale ka Edikut ennast. Foto ja originaali ilmne sarnasus viis ta vaimustusse.

«Väga rõõmustav!» hüüatas ta. «Zubo on mu nimi. Olen komandant. Nii öelda linna administratsiooni esindaja. Seadke ennast sisse, seltsimees Amperjan, võtke istet, meil tuleb koos teiega veel palju töötada…»

Äkki jäi ta vait ja tormas traavides oma kohale. Ja õigel ajal. Eesruumist kostis samme, hääli, köhimist, võimuka käe tõukest paiskus uks valla ja tuppa ilmus Troika täies koosseisus – kõik neli – pluss teaduslik konsultant professor Võbegallo. Lavr Fedotovitš Vunjukov suundus kellegi poole vaatamata esimehe kohale, istus, tõstis enda ette tohutu portfelli, avas selle laksatusega ja hakkas rohelisele kalingurile laduma esemeid, mis olid edukaks eesistumiseks hädavajalikud: nomenklatuurne krokodillinahast kirjutusmapp, pastapliiatsite komplekt safianvutlaris, karp paberosse «Hertsegovina Fleur», triumfikaare kujuline välgumihkel ja prismaatiline teatribinokkel.

Motoratsaväe erupolkovnik seadis end medalite kõlinal Lavr Fedotovitšist paremale, kergitas hallid kulmud kõrgele, andes sellega oma näole lõpmatu imestuse ja halvakspanu ilme, ning jäi rahulikult magama.

Aga Rudolf Arhipovitš Hlebovvodov, kes oli möödaläinud kolme tunni jooksul veel rohkem kolletunud ja kokku kuivanud, istus Lavr Fedotovitšist vasakule ja asus otsekohe talle midagi kõrva sosistama, lastes seejuures põletikuliste, kollase varjundiga silmade pilgul sihitult mööda toanurki uidata.

Nagu tavaliselt, ei istunud Farfurkis laua taha. Ta seadis ennast demokraatlikult komandandi vastu kõvale toolile, võttis välja paksu näruses köites märkmiku ja tegi sellesse kohe sissekande.

Keegi Troika liikmetest ei pööranud meile nähtavasti mingit tähelepanu. Aga teaduslik konsultant professor Võbegallo pööras küll. Ta uuris meid ükskõikselt, tõmbas kulmud kokku, tõstis silmad hetkeks lae poole, nagu püüaks meenutada, kus ta meid küll näinud on; tuli see tal siis meelde või mitte, aga ta istus oma väikese laua taha ja hakkas asiselt valmistuma oma vastutusrikaste kohustuste täitmiseks. Tema ette ilmus «Väikese Nõukogude Entsüklopeedia» esimene köide, siis teine, siis kolmas, neljas…

«Hrrrm,» lausus Lavr Fedotovitš ja vaatas kohalviibijad üle pilguga, mis tungis läbi seinte ja nägi inimeste sisse. Kõik olid valmis: polkovnik magas, Hlebovvodov sosistas, Farfurkis kirjutas teise märkuse, komandant, kes sarnanes koolipoisile enne eksami algust, lehitses palavikuliselt toimiku lehekülgi ning Võbegallo asetas enda ette kuuenda köite. Mis aga puutub esindajatesse, see tähendab meisse, siis meie olime tähtsusetud. Vaatasin Ediku poole ja pöörasin kähku kõrvale. Edik oli peaaegu demoraliseerunud – Võbegallo ilmumine andis talle viimase hoobi.

«Kuulutan Troika õhtuse istungi avatuks,» ütles Lavr Fedotovitš. «Järgmine! Kandke ette, seltsimees Zubo.»

Komandant kargas püsti ja hakkas avatud toimikut enda ees hoides kõrge häälega lugema: «Maškin, Edelweiss Zahharovitš…», kuid kohe katkestas teda valvas Farfurkis.

«Protesteerin!» hüüatas ta Lavr Fedotovitši poole pöördudes. «Kus on toimiku menetlusnumber? Miks pole nimetatud punkte?»

Lavr Fedotovitš pööras pead ja silmitses mõnda aega komandanti.

«Õige tähelepanek, õige,» lausus ta viimaks. «Nimetage, seltsimees Zubo.»

Komandant tõmbas paberjal sahinal kuiva keelega üle kuivade huulte ja alustas uuesti, kuid nüüd juba madala ja kuidagi allalangenud häälega:

«Toimik number nelikümmend kaks. Perekonnanimi: Maškin. Nimi: Edelweiss. Isanimi: Zahharovitš…»

«Mis ajast temast Maškin on saanud?» küsis irisevalt Hlebovvodov. «Babkin, mitte Maškin! Babkin, Edelweiss Petrovitš. Töötasin koos temaga ühe tuhande üheksasaja neljakümne seitsmendal aastal piimaasjanduse komitees. Edik Babkin, selline tugev mehemürakas, armastas väga koort… Ja muide, pole ta mingi Edelweiss, vaid Eduard. Eduard Petrovitš Bab-kin…»

Lavr Fedotovitš pööras kivise näo tema poole.

«Babkin?» lausus ta. «Ei mäleta…Jätkake, seltsimees Zubo.»

«Isanimi: Zahharovitš,» kordas ta. Sünniaasta ja koht: tuhande üheksasaja esimene, Smolenski linn. Rahvus…»

«Kas E-dul-veiss või E-dol-veiss?» küsis Farfurkis.

«E-del-weiss,» vastas komandant.

«SSi diviis «Edelweiss»,» mõmises polkovnik läbi une.

«Rahvus: valgevenelane. Haridus: lõpetamata keskmine üldine, lõpetamata keskmine tehniline. Võõrkeelte tundmine: vene keel – vabalt, ukraina ja valgevene keel – sõnastikuga. Töökoht…»

Hlebovvodov laksas endale äkki kõlavalt otsaette.

«Aga ei!» röögatas ta. «Ta suri ju ära!»

«Kes suri ära?» küsis Lavr Fedotovitš puise häälega.

«No see Babkin, noh! Ma ju mäletan nagu praegu – ühe tuhande üheksasaja viiekümne kuuendal aastal suri ta infarkti. Ta oli siis Ülevenemaalise Loodusekatsetajate Ühingu finantsdirektor, tuli, tähendab, oma kabinetti, istus ja surigi ära. Nii et siin on mingi segadus.»

Lavr Fedotovitš võttis binokli ja uuris mõnda aega komandanti, kes oli kaotanud kõnevõime.

«Kas surma fakt on teil kajastatud?» küsis ta.

«Kristuse nimel…» kogeles komandant. «Millise surma?… Ja miks siis surma?… Ta on ju elus, ootab eesruumis…»

«Üks hetk,» sekkus Farfurkis. «Lubate, Lavr Fedotovitš? Seltsimees Zubo, kes ootab eesruumis? Ainult täpselt. Perekonnanimi, eesnimi, isanimi.»

«Babkin!» pahvatas meeleheitlikult komandant. «See tähendab, mis ma nüüd räägin? Mitte Babkin, vaid Maškin. Maškin ootab. Edelweiss Zahharovitš.»

«Saan aru,» sõnas Farfurkis. «Aga kus Babkin on?»

«Babkin suri ära,» lausus Hlebovvodov autoriteetselt. «Seda võin ma teile täpselt öelda. Ühe tuhande üheksasaja viiekümne kuuendal. Tõsi küll, tal oli poeg. Paška minu meelest. Pavel, tähendab, Eduardovitš. Kohtasin teda hiljuti. Praegu juhatab tekstiilipoodi Golitsõnos, see on Moskva lähedal. Asjalik töömees, aga paistab, et ikkagi mitte Pavel, mitte Paška, ei…»

Valasin klaasi vett ja ulatasin komandandile. Saabunud vaikuses võis kuulda, kuidas komandant valjusti neelab. Lavr Fedotovitš mudis paberossi pehmeks ja puhus läbi.

«Mitte midagi ega mitte kedagi ei unustata,» lausus ta. «See on hea. Seltsimees Farfurkis, palun teil kanda protokolli konstateerivasse osasse, et Troika peab vajalikuks võtta meetmed Eduard Petrovitš Babkini poja ülesotsimiseks tema nime väljaselgitamise eesmärgil. Rahvas ei vaja nimetuid kangelasi. Meil neid pole.»

Farfurkis hakkas noogutama ja kribis kiiresti märkmikku.

«Kas jõite isu täis, seltsimees Zubo?» tundis huvi Lavr Fedotovitš, uurides komandanti binoklist. «Siis jätkake ettekandmist.»

«Praegune töökoht ja amet: pensionär-leiutaja,» luges komandant ebakindla häälega. «Kas on viibinud välismaal: ei ole. Seletamatu nähtuse olemus lühidalt: heuristiline masin, see tähendab elektroonilis-mehhaaniline seade inseneri-, teaduslike, sotsioloogiliste ja muude probleemide lahendamiseks. Lähimad sugulased: orb, vendi ja õdesid ei ole.»

«Lubage,» ütles Farfurkis. «Aga isa, ema?»

«Orb,» seletas komandant rõhutatult.

«Ja on alati orb olnudki? Naeruväärne. Ma protesteerin.»

«Teda kasvatati lastekodus,» ütles komandant.

«Millest see järeldub?»

«Noh, ta on mulle rääkinud.»

«Palun protokolli kanda,» teatas Farfurkis pidulikult. «Komandant opereerib dokumenteerimata andmetega.»

«Alalise elukoha aadress: Novosibirsk, Štšukini tänav 23, korter 88. Kõik.»

«Kõik?» küsis Lavr Fedotovitš üle.

«Kas kõik?» tundis Farfurkis sarkastiliselt huvi.

«Kõik!» lausus komandant otsustavalt ja pühkis varrukaga nägu.

«Millised on ettepanekud?» küsis Lavr Fedotovitš, raskeid lauge langetades.

«Ma-a-asinatele!» röögatas äkki polkovnik, üles ärkamata. «Piigid ette! Kä-ä-äivita! Traavi… marss-marss!»

See meeldis väga meile kõigile ja isegi sinakaks kahvatunud Edik elavnes pisut. Peale meie siiski keegi polkovnikule tähelepanu ei pööranud.

«Mina teeksin ettepaneku sisse lasta,» ütles Hlebovvodov. «Ja miks ma selle ettepaneku teen? Aga äkki on see Paška?»

«Muid ettepanekuid ei ole?» küsis Lavr Fedotovitš. Ta kobas nuppu otsides laual ringi, ei leidnud seda ja sõnas komandandile: «Las toimik tuleb sisse, seltsimees Zubo.»

Komandant tormas ülepeakaela ukse poole, pistis pea välja ja tuli kohe tagurpidi jälle oma kohale. Tema järel veeres sisse kuivetu vanamehike tolstovkas7 ja oranži kandiga sõjaväekalifeedes, tohutu musta vutlari raskusest ühe külje peale viltu. Teel laua juurde proovis ta mitu korda liikumist peatada ja väärikalt kummardada, kuid vutlar, millel oli nähtavasti koletislik inerts, vedas teda halastamatult edasi ja võib-olla poleks lugu lõppenud ohvriteta, aga meie Romaniga haarasime vanamehest kahelt poolt kinni siis, kui juba värisema hakanud Farfurkiseni oli jäänud kõigest pool meetrit. Tundsin selle vanamehikese kohe ära – ta oli korduvalt käinud meie instituudis ja ka paljudes teistes instituutides oli ta kah käinud, aga ükskord nägin teda raskemasinaehituse ministri asetäitja ooteruumis, kus ta istus järjekorras esimesena, kannatlik, puhtakene, entusiasmist leegitsev. Ta polnud paha vanamees, selline kahjutu, kuid ei osanud ennast kahjuks näha väljaspool teaduslik-tehnilist loomeprotsessi.

Võtsin temalt tohutult raske vutlari ja vinnasin leiutise demonstratsioonilauale. Sellest viimaks vabanenud vanamees kummardas ja lausus väriseva häälega:

«Minu lugupidamine. Maškin, Edelweiss Zahharovitš, leiutaja.»

«Pole tema,» sõnas Hlebovvodov poolihääli. «Pole tema ja pole tema moodigi. Tuleb arvata, et hoopis teine Babkin. Nimekaim, tuleb arvata.»

«Ja-jah,» nõustus väike vanamees naeratades. «Tõin, näh, avalikkuse kohtu ette. Professor siin, seltsimees Võbegallo, andku jumal talle tervist, soovitas. Olen valmis demonstreerima, kui peaksite soovima, sest olen siia kolooniasse juba sündsusetult kauaks istuma jäänud…»

Teda hoolikalt uurinud Lavr Fedotovitš pani binokli kõrvale ja kummardas aeglaselt pead. Vanamehike hakkas sekeldama. Ta võttis vutlarilt kaane, tõmbas taskust juhtmepuntra, pistis selle ühe otsa kuskile masina sisemusse ja vaatas siis seinakontakti otsides ringi. Leidis selle, keris juhtme lahti ja torkas pistiku seina.

«Siin, suvatsege vaadata, on nõndanimetatud heuristiline masin,» ütles vanamees. «Täpne elektroonilis-mehhaaniline seade vastamiseks kõigile küsimustele. Ja nimelt – teaduslikele ja majapidamisalastele. Kuidas ta mul töötab? Kuna mul pole piisavalt vahendeid ja igasugu bürokraadid mind jalgpallina eemale tõrjuvad, pole ta mul praegu veel täielikult automatiseeritud. Küsimused esitatakse suulisel meetodil, mina trükin need ära ja sisestan sel moel, nii-öelda teavitan teda. Vastamine on temapoolne, aga ebatäieliku automatiseerimise tõttu trükin jällegi mina. Mingis mõttes vahendaja, he-hee! Nii et kui soovi on, siis palun.»

Ta seisis kirjutusmasina ette ja lükkas võlli šiki liigutusega algasendisse. Masina sügavuses süttis neoonlambike.

«Palun teid,» kordas vanamees.

«Aga mis lamp teil seal on?» küsis kahtlustavalt Farfurkis.

Vanamees lajatas klahvidele, siis rebis kiiresti masinast paberilehe ja viis selle sörkides Farfurkisele. Farfurkis luges kõvasti ette:

««Küsimus: mis täl… hm… täl sehes on lbk?» Ellbeka… Kapede võib-olla? Mis see ellbeka veel on?»

«Tähendab «lambike»,» vastas vanamees itsitades ja käsi hõõrudes. «Kodeerime tasapisi.» Ta haaras Fafurkiselt paberilehe ja jooksis oma masina juurde tagasi. «See, tähendab, oli küsimus,» teatas ta, lehte võlli vahele kerides. «Ja nüüd vaatame, mis ta vastab…»

Troika liikmed jälgisid huviga tema toimetamist. Professor Võbegallo säras armulik-isalikult, rehitsedes peente ja sujuvate sõrmeliigutustega habemest mingit prügi välja. Edik viibis rahulikus, nüüd juba täielikult teadvustatud masenduses. Vahepeal klõbistas vanamees klahve ja tõmbas lehe jälle välja.

«Siin, suvatsege vaadata, on vastus.»

Farfurkis luges:

««Minul on sehes… hm… ne… neoonikas.» Hm. Mis see neoonikas on?»

«Ain sekund!» hüüatas leiutaja, haaras paberi ja jooksis jälle masina juurde.

Asi edenes. Masin esitas kirjaoskamatu seletuse, mis on neoonikas, siis vastas Farfurkisele, et kirjutab «sehes» vastavalt grammatikareeglitele, ja siis…

Farfurkis: Mis grammatika?

Masin: Aga meie vene grmtk.

Hlebovvodov: Kas te teate sellist isikut: Babkin, Eduard Petrovitš?

Masin: Ei tea.

Lavr Fedotovitš: Hrrrm… Millised on ettepanekud?

Masin: Tunnistada minnu teadusfaktiks.

Vanamees jooksis ja trükkis uskumatu kiirusega. Komandant hüples vaimustatult toolil ja näitas mulle tõstetud pöialt. Lääbakile vajunud Vitka lõkerdas nagu tsirkuses.

Hlebovvodov (ärritatult): Mina niimoodi töötada ei saa. Mida ta lehvib siin edasi-tagasi nagu tuulelipp?

Masin: Püüdlikkusest.

Hlebovvodov: Koristage juba oma paber mu nina alt! Ma ei küsi teilt midagi, kas võite sellest aru saada?

Masin: Just nii, võin küll.

Troikale jõudis viimaks pärale, et kui nad tahavad tänast istungit üldse lõpetada, tuleb neil hoiduda küsimustest, sealhulgas ka retoorilistest. Saabus vaikus. Vanameheke, kes oli lõplikult kurnatud, toetus poolavatud suuga kiiresti hingates tooliservale ja pühkis end taskurätiga. Võbegallo vaatas uhkelt ringi.

«On ettepanek,» lausus hoolikalt sõnu valides Farfurkis. «Las teaduslik konsultant viib läbi ekspertiisi ja teatab meile oma arvamuse.»

Lavr Fedotovitš vaatas Võbegallo poole ja langetas suursuguselt pea. Võbegallo tõusis püsti. Võbegallo naeratas armulikult. Võbegallo surus parema käe südamele. Võbegallo hakkas rääkima.

«Seda et…» ütles ta. «Pahasti võib välja kukkuda, Lavr Fedotovitš. Kuidas võtta, aga že suisan soovitaja set nobl vöö8. Tekkivad jutud… seda et… onupojapoliitika, samunegi, proteksjoon… samunegi… on eksperimendi käigus toimunud… Ei tahaks küll oma algatust löögi alla seada, rahva initsiatiivi summutada. Kuidas parem saaks? Parem saaks nii, et selle ekspertiisi viib läbi erapooletu isik… seda et… kõrvaline. Siin esindajate hulgas võib näha seltsimees Privalovit, Aleksander Ivanovitši… (Ma võpatasin.) Kompetentne seltsimees elektrooniliste masinate alal. Ja erapooletu. Las tema. Ma oletan, et see oleks väärtuslik.»

Lavr Fedotovitš võttis binokli ja hakkas meid kordamööda uurima. Olin segaduses. Vitka hirnus juba täiesti ebaviisakalt. Roman togis mind küünarnukiga, Edik aga sosistas anuvalt: «Saša, on tarvis! Viruta neile! Niisugune juhus!»

«On ettepanek,» teatas Farfurkis, «paluda seltsimees esindajal Troikaga kaastööd teha.»

Lavr Fedotovitš pani binokli kõrvale ja andis nõusoleku. Nüüd vaatasid kõik mind. Mina poleks ennast muidugi mingi hinna eest hakanud sellesse asja segama, kui poleks olnud vanamehekest. Set nobl vöö plaksutas nii haledalt oma punetavaid lauge minu poole ja kogu tema välimus väljendas nii silmnähtavat lubadust eluaeg minu eest jumalat paluda, et ma ei pidanud vastu. Tõusin vastutahtsi ja lähenesin masinale. Vanamees naeratas mulle rõõmsalt. Vitka sahistas vaimustusest jalgadega. Vaatasin agregaadi üle ja ütlesin:

«Noh, hästi… Siin on kirjutusmasin «Remington», tuhande üheksasaja kuuenda aasta mudel, suhteliselt heas seisukorras. Šrift revolutsioonieelne, samuti heas seisukorras.» Tabasin äti paluva pilgu, ohkasin ja klõpsutasin lülitit. «Lühidalt öeldes, antud trükikonstruktsioon ei sisalda kahjuks midagi uut. Sisaldab ainult üht vana…»

«Sehes!» sahistas vanamehike. «Vaadake, sääl sehes on tal analüsaator ja mõtleja…»

«Analüsaator…» sõnasin ma. «Pole siin analüsaatorit. On alaldi, seeriatoode – kah vanaaegne. Tavaline neoonlambike. Lüliti. Hea lüliti, uus. Nii-ii…Veel on juhe. Väga hea juhe, päris uus… Noh, ongi vist kõik.»

«Aga järeldus?» küsis kähku Farfurkis.

Edik noogutas mulle julgustavalt, Vitka ja Roman näitasid üheaegselt, kuidas käib paremhaak vastu lõuga. Andsin neile mõista, et püüan.

«Järeldus,» ütlesin. «Kirjeldatud masin «Remington», mis on ühendatud alaldi, neoonlambikese, lüliti ja juhtmega, ei kujuta endast midagi seletamatut.»

«Aga mina?» karjatas vanamehike.

Roman ja Vitka näitasid mulle vasakhaaki, kuid seda ma ei suutnud.

«Muidugi mitte…» nämmutasin ma. «Suur töö on ära tehtud… (Edik haaras oimukohtadest.) Ma saan muidugi aru… head kavatsused… (Roman põrnitses mind põlgusega.) Noh, tõepoolest,» ütlesin ma, «inimene pingutas… ei saa ju nii… («Kretiin,» lausus Vitka selgelt, «Godzilla…») Ei… Mis siis ikka… Aga las inimene töötab, kui teda huvitab… Ma ütlen ainult, et seletamatut pole siin midagi… Aga üldiselt isegi teravmeelne…»

«Millised on küsimused teadusliku konsultandi ajutisele asetäitjale?» tundis huvi Lavr Fedotovitš.

Tabanud küsiva intonatsiooni, kargas vanamees püsti ja tahtis juba oma masina juurde tormata, kuid ma pidurdasin teda, talje ümbert kinni haarates.

«Jaa-jah,» ütles Farfurkis. «Hoidke teda paigal, muidu on raske töötada, tõepoolest. Meil pole siin ju mingi küsimuste ja vastuste õhtu.»

«Õigus!» kinnitas Hlebovvodov, ätt aga muudkui siples ja rabeles minu käest pääsemiseks, nii et ma tundsin ennast ülesannet täitva sandarmina. «Ja üldse, lülitage see masin praegu välja, pole tal tarvis pealt kuulata midagi.»

Sain ühe käe vabaks, klõpsasin lülitit, lambike kustus ja vanamees jäi kohe vagusi.

«Aga vaat minul on endiselt küsimus,» jätkas Hlebovvodov. «Kuidasmoodi ta siis ikkagi vastab?»

Vahtisin teda jahmunult. Roman ja Vitka lõbutsesid süngelt. Edik oli toibunud ja silmitses nüüd Troikat, silmad karmilt vidukil. Võbegallo oli rahul. Ta koukis habemest pika puupilpa ja surus selle hammaste vahele.

«Igasugused alaldid seal, lülitid,» rääkis Hlebovvodov, «selle seletas seltsimees ajutine asetäitja meile küllaltki hästi ära. Kuid on ümberlükkamatu fakt, et kui sa esitad talle küsimuse, siis saad kohe vastuse. Kirjalikus vormis. Ja isegi siis, kui esitad küsimuse mitte talle, vaid kellelegi teisele, saad ikkagi vastuse. Aga teie, seltsimees ajutine asetäitja, räägite, et midagi seletamatut pole. See asi teil ei klapi. Meile jääb arusaamatuks, mida siis teadus antud juhul ütleb.»

Teadus minu isikus kaotas kõnevõime. Hlebovvodov rabas mind jalust, lõikas mul kõri läbi, tappis mu ära ja mattis maha. See-eest Võbegallo reageeris silmapilkselt.

«Seda et…» ütles ta. «Mina räägin ju sedasama – väärtuslik algatus! Seletamatuse element on olemas, altpoolt ilmutatud püüdlikkus… Seepärast ma soovitasingi. Seda et…» ütles ta vanamehele. «Seleta, mon šer, seltsimeestele, mis ja kus sul siin on.»

Vanamehike oleks justkui plahvatanud.

«Neutroonilise megaloplasma suurimad saavutused!» kuulutas ta. «Väljarootor gradueerib ennast divergentsi sarnaselt piki spinni ja muudab seal sehes küsimuse mateeria spirituaalseteks elektrilisteks keeristeks, millest tekibki vastamise sünekdohh…»

Mul läks silme ees mustaks. Suu valgus sappi täis ja hambad hakkasid valutama, aga neetud nobl vöö muudkui rääkis ja rääkis ning tema kõne oli sorav ja ladus – see oli hästi koostatud, mõtestatult selgeks harjutatud ja juba korduvalt ette kantud kõne, milles iga epiteet, iga intonatsioon oli tulvil emotsioone, see oli tõeline kunstiteos ja nagu kõik tõelised kunstiteosed õilistas see kõne kuulajat, muutis ta targaks ja tähendusrikkaks, vormis ümber ja tõstis mitu astet kõrgemale. Vanamees polnud mingi leiutaja – ta oli kunstnik, geniaalne oraator, Demosthenese, Cicero ja Johannes Kuldsuu väärikaim järgija. Astusin vankudes kõrvale ja toetasin lauba vastu külma seina…

… Nad kuulasid tähelepanelikult. Kuulas hallipäine polkovnik, jälgides pingsa pilguga oma puhmaskulmude alt, ning poolhämaruses hiilgas pidulikult ja karmilt tema mundri kuldtikand ning kumasid tuhmilt ordenite rasked kobarad. Kuulas Lavr Fedotovitš, langetanud kätele oma raske kolba, lasknud kühmu vajuda laiad, musta sametmantooga üle tõmmatud õlad. Hlebovvodov kuulas ettepoole kummardunult, üleni kiskjalikust pingest haaratud, kortsutades oma suurte valgete kätega tugitooli tikitud käetoekatteid, surudes rasket plaatinaketti rinnaga vastu lauaserva. Aga Farfurkis kuulas mõtlikult, tooli seljatoele naaldunult, liikumatu pilk madalasse võlvlakke suunatud.

Leiutaja oli juba ammu vait jäänud, kuid kõik istusid endiselt liikumatult, justkui kuulaksid edasi sügavat keskaegset vaikust, mis oli madalate võlvide alla pehme sametina rippuma jäänud. Siis tõstis Lavr Fedotovitš pea ja tõusis püsti.

«Seaduse ja kõigi reeglite kohaselt peaksin ma kõnelema viimasena,» alustas ta. «Kuid esineb juhuseid, mil seadused ja reeglid oma järgijate vastu pöörduvad, ja siis tuleb need kõrvale heita. Ma hakkan rääkima esimesena, sest praegu on meil tegemist just niisuguse juhtumiga. Ma hakkan rääkima esimesena, sest ma ei saa oodata ja vaikida. Ma hakkan rääkima esimesena, sest ma ei oota ega kannata mingeid vastuväiteid…»

Nüüd kuulas leiutaja – raidkujuna liikumatu oma Golemi kõrval, koletu rauast Oraakli, mille kõhus aeglaselt süttisid ja kustusid mornid tulukesed.

«Meie oleme teaduse valvurid,» jätkas Lavr Fedotovitš, «meie oleme väravad tema templisse, oleme erapooletud filtrid, mis kaitsevad valskuse, kergemeelsuse ja eksituste eest. Meie kaitseme teadmiste külve võhiklikkuse ja võltstarkuse umbrohu eest. Ja kuni me seda teeme, ei ole me inimesed, me ei tunne järeleandmist, haledust, kahepalgelisust. Meie jaoks eksisteerib ainult üks mõõdupuu: tõde. Tõde seisab lahus heast ja kurjast, tõde seisab lahus inimesest ja inimkonnast, kuid ainult senikaua, kuni eksisteerivad hea ja kuri ning eksisteerivad inimene ja inimkond. Kui pole inimkonda – milleks siis tõde? Kui keegi ei otsi teadmisi – siis tähendab, pole inimkonda, ja milleks siis tõde? Kui kõigile küsimustele on vastused teada – siis tähendab, pole tarvis teadmisi otsida, tähendab, pole inimkonda ja milleks siis tõde? Kui luuletaja ütles: «Ja vastuste jaoks pole küsimusi,» kirjeldas ta inimühiskonna kõige hirmsamat olukorda – tema lõppemist… Jah, see inimene, kes meie ees seisab, on geenius. Temas kehastub ja tema kaudu väljendub inimkonna lõppemine. Ja sellepärast ei tohi me enam jääda erapooletuteks filtriteks, vaid me peame endale meelde tulema, et me oleme inimesed ja et inimestena tuleb meil ennast mõrtsuka vastu kaitsta. Ja me ei pea mitte arutama, vaid kohut mõistma! Kuid sellise kohtu jaoks ei ole seadusi ja sellepärast ei pea me mitte kohut mõistma, vaid halastamatult karistama, nagu karistavad need, kes on õudusest haaratud. Ja mina, siin kõige vanem, ütlen seadusi ja reegleid rikkudes esimesena: surm!»

«Surm inimesele ja põrmustamine masinale,» sõnas kähedalt polkovnik.

«Surm… inimesele…» lausus aeglaselt ja justkui kahetsevalt Hlebovvodov. «Põrmustamine… masinale… ja unustus kogu sellele juhtumile.» Ta kattis silmad käega.

Farfurkis ajas end tugitoolis sirgu, tema silmad olid kinni pigistatud, paksud huuled värisesid. Ta avas juba suu ja tõstis väikese rusika, kuid raputas äkki pead ja ütles:

«No seltsimehed… no kuhu me teiega oleme jõudnud, tõe-poolest? Ei saa ju niimoodi…»

«Hrrrm,» lausus Lavr Fedotovitš kaela väänutades.

Hlebovvodov, keda tihenenud hämaruses ähmaselt näha oli, pistis nina suurde ruudulisse taskurätti ja pobises arusaamatult:

«Kas oleks ehk aeg tuli põlema panna? Kuidagi pikalt oleme täna istuma jäänud.»

Komandant sööstis kohe oma kohalt lülitit klõpsutama. Kõik kissitasid silmi, aga motoratsaväe polkovnik norsatas ja ärkas üles.

«Kuidas?» lausus ta mõranenud häälega. «Juba? Mina olen selle poolt, et see edasi lükata… edasi lükata. Motoratsavägi otsustab kõik. Piigid… mõõgad… sobiv kliirens… Vasak tagumine kiilub küll kinni, aga see on kõrvaldatav… kõrvaldatav… Nii et minu arvamus on – edasi lükata.»

«Hrrrm,» ütles Lavr Fedotovitš ja jäi surmava pilguga «Remingtoni» jõllitama. «Väljendades üldist seisukohta teatan: antud toimik number nelikümmend kaks lugeda ratsionaliseerituks. Utiliseerimise küsimuse juurde edasi minnes teen seltsimees Zubole ettepaneku teatavaks teha avaldus.»

Komandant asus rutakalt toimikut lehitsema, aga professor Võbegallo ronis sel ajal oma laua tagant välja, surus tundeliselt kätt kõigepealt vanamehikesel ja siis, enne kui oleksin jõudnud kõrvale põigata, ka minul. Ta säras. Mina ei teadnud, kuhu ennast peita. Ma ei julgenud poiste poole vaadatagi. Kuni ma tuimalt mõtisklesin, kas peaksin ehk Lavr Fedotovitši «Remingtoniga» viskama, haaras vanamees must kinni. Ta klammerdus mulle kaela külge nagu kaan ja suudles habemetüükaga kraapides kolm korda. Ei mäleta, kuidas ma oma toolini jõudsin. Mäletan ainult, et Vitka ütles mulle: «Tümikaskaunishing.» Roman pühkis mul taskurätiga nina, aga Edik sosistas: «Eh, Saša! No pole midagi… kellega ei juhtuks…»

Samal ajal oli komandant kogu toimiku läbi lehitsenud ja teatas haleda häälega, et antud toimikule pole avaldusi esitatud. Farfurkis kuulutas kohe välja protesti ja tsiteeris instruktsiooni paragrahvi, millest järeldus, et ratsionaliseerimine ilma utiliseerimiseta on nonsenss ja seda võib üksnes tinglikult kehtivaks tunnistada. Hlebovvodov pistis karjuma, et need naljad ei lähe läbi, et tema ei soovi mitte millegi eest raha saada ja et ta ei luba komandandil nelja töötundi kassi saba alla pista. Lavr Fedotovitš puhus heakskiitva ilmega paberossi läbi ning Hlebovvodov läks veel rohkem hoogu.

«Aga äkki on see minu Babkini sugulane?» röökis ta. «Kuidas nii – ei ole avaldusi? Avaldused peavad olema! Te ainult vaadake, milline vanameheke! Milline omapärane, huvitav kuju! Kuidas me hakkame selliseid vanamehekesi pilduma?»

«Rahvas ei luba meil vanamehekesi pilduda,» märkis Lavr Fedotovitš. «Ja rahval on õigus.»

«Just nimelt!» möiratas äkki Võbegallo. «Nimelt rahval! Ja nimelt… seda et… ei luba, tähendab! Kuidas siis nii, et avaldusi pole, seltsimees Zubo? Teil on ju avaldus Musta Kasti peale? On! Miks te siis ütlete, et ei ole?»

Tardusin.

«Pidage!» ütlesin ma, aga keegi ei kuulanud mind.

«Aga see pole ju Must Kast!» karjus komandant, toimikut meeleheitlikult vastu rinda surudes. «Must Kast on hoopis teise numbri all!»

«Kuidas see pole siis must?» karjus Võbegallo vastu, vehkides «Remingtoni» ärataotud musta vutlariga. «Milline see kast siis teie meelest on? Võib-olla roheline? Või valge? Tegelete siin desinformatsiooniga, pillute rahvuslikke vanamehekesi?»

Komandant karjatas haledalt, et muidugi on ka see must kast, mitte roheline ega valge, ilmselgelt must, aga see pole see kast, see teine must kast on toimikus number üheksakümmend seitse ja sellele on esitatud avaldus, vaat selle seltsimees Privalovi avaldus, aga see must kast siin pole üldse must kast, vaid heuristiline masin ja on registreeritud number neljakümne kahe all ning avaldusi tema kohta pole. Võbegallo röökis, et pole siin tarvis midagi… seda et… numbritega žongleerida ja vanamehekesi pilduda, et must on must, see pole valge ega roheline, ja pole siin tarvis, samunegi, mahhismi arendada ja igasugust empiriokrititsismi kah mitte, vaid las autoriteetse Troika seltsimehed liikmed ise vaatavad ja ütlevad, kas see kast on must või, ütleme, roheline. Kära tõttu ärganud polkovnik ajas silmad punni ning käskis haarata ratsmed, vahetada higivaibad ja sisse panna kolmas käik. Vitka vilistas kõrvulukustavalt kahe sõrmega, Roman ja Edik karjusid: «Maha!», mina aga kordasin muudkui nagu rikkis grammofon: «Minu Must Kast pole kast… Minu Must Kast pole kast…»

Viimaks jõudis Lavr Fedotovitšini aisting mõningasest korralagedusest.

«Hrrrm!» lausus ta ja kõik jäi vait. «Raskused? Seltsimees Hlebovvodov, kõrvaldage.»

Hlebovvodov astus kindlal sammul Võbegallo juurde, võttis tema käest vutlari ja uuris seda tähelepanelikult.

«Seltsimees Zubo,» ütles ta. «Mille kohta teil on avaldus?»

«Musta Kasti,» sõnas nutuselt komandant. «Toimik number üheksakümmend seitse.»

«Ma ei küsi sult toimiku numbrit,» vaidles Hlebovvodov. «Ma küsin sult praegu, kas teil on musta kasti kohta avaldus olemas?»

«On,» tunnistas komandant.

«Kelle avaldus?»

«Seltsimees Privalovilt TUINÕIVÕIst9. Seal ta istub.»

«Jah!» laususin kirglikult. «Kuid minu Must Kast – see pole kast… täpsemalt öeldes – mitte päris kast…»

Ent Hlebovvodov ei pööranud mulle üldse tähelepanu. Ta uuris vutlarit lambi all, astus siis komandandi juurde ja lausus kurjakuulutavalt:

«Miks sa siin bürokraatiat juurutate10? Kas sa siis ei näete, mis värvi see on? Sinu oma silma all ratsionaliseeriti, näe, siinsamas istub sinu nähes seltsimees teaduse esindaja ja ootab, saate aru, avalduse rahuldamist, juba ammugi on aeg õhtust süüa, väljas on pime, aga mida sina teete – žongleerite siin numbritega või?»

Tundsin, kuidas mind haarab üleni mingi nukrus, et mu tulevik täitub mingi nutuse košmaariga, mis on parandamatu ja läbinisti irratsionaalne. Kuid ma ei saanud aru, milles asi, vaid jätkasin ainult haledat pominat, et minu kast – see pole üldse kast, või täpsemalt, peaaegu mitte kast. Oleksin tahtnud seletada, arusaamatuse lahendada. Komandant pomises samuti midagi veenvat, kuid Hlebovvodov, olles teda rusikaga ähvardanud, pöördus juba oma kohale tagasi.

«See kast, Lavr Fedotovitš, on must,» kuulutas ta võidukalt. «Mingit eksitust ei saa olla, ise vaatasin. Ja avaldus on olemas ja esindaja viibib kohal.»

«See pole see kast!» vingusime me komandandiga kooris, kuid Lavr Fedotovitš, kui oli meid hoolikalt binoklist uurinud, avastas nähtavasti meis mõlemas mingeid ebakõlasid ja tegi rahva arvamusele viidates ettepaneku asuda viivitamatult utiliseerimise juurde. Vastuväiteid ei järgnenud, kõik vastutavad isikud noogutasid, isegi magav polkovnik.

«Avaldus!» kutsus Lavr Fedotovitš.

Minu avaldus langes tema ette rohelisele riidele.

«Resolutsioon!!»

Avaldusele langes resolutsioon.

«PITSAT!!!»

Kolksatusega avanes seifi uks, tuppa tuhises seiskunud kantseleiõhu puhang ja Lavr Fedotovitši ees hakkas vaskselt helkima Suur Ümmargune Pitsat. Ja siis ma mõistsin, mis praegu toimub. Kõik minus suri.

«Pole vaja!» kähisesin ma. «Aidake!»

Lavr Fedotovitš võttis Pitsatist mõlema käega kinni ja tõstis selle avalduse kohale. Kogu jõudu kokku võttes hüppasin jalule.

«See pole see kast!» karjusin ma täiest kõrist. «Mis see ometi… Poisid!»

«Üks hetk,» ütles Edik. «Palun peatuge ja kuulake mind ära.»

Lavr Fedotovitš peatas oma armutu liigutuse ja pööras surmava pilgu Edikule.

«Kõrvaline isik?» tundis ta huvi.

«Ei, ei ole,» vastas raskelt hingates komandant. «Esindaja.»

«Siis võib mitte kõrvaldada,» lausus Lavr Fedotovitš ja jätkas juba Suure Ümmarguse Pitsati liigutamist, kuid nüüd selgus, et on tekkinud raskusi. Miski takistas Pitsatil dokumendile langemast. Algul Lavr Fedotovitš lihtsalt surus peale, siis tõusis püsti ja vajus Pitsati otsa kogu keharaskusega, kuid langemist ikkagi ei toimunud – paberi ja pitsati vahele jäi ruumi ja selle suurus ei olenenud eriti seltsimees Vunjukovi pingutustest. Oleks võinud arvata, et see ruum on täidetud mingi nähtamatu, kuid eriti elastse ainega, mis takistab Pitsati langemist. Lavr Fedotovitš nähtavasti tunnetas oma pingutuste asjatust, istus, asetas käed käetugedele ja vaatas Pitsatit rangelt, ehkki vähimagi imestuseta. Pitsat rippus liikumatult umbes kahekümne sentimeetri kõrgusel minu avalduse kohal.

Hukkamine lükkus edasi ja ma hakkasin jälle ümbrust tajuma. Edik jutustas midagi tuliselt ja kaunilt mõistusest, majandusreformist, headusest, intelligentsi rollist ja kohalviibijate riigimehelikust tarkusest. Kohalviibijad kuulasid teda tähelepanelikult, kuid rahulolematult, aga Hlebovvodov niheles seejuures ja heitis pilke kellale. Roman ja Vitka olid tardunud mingites totrates ja isegi jubedates poosides – algul ma mõtlesin koguni, et neid mõlemat on korraga tabanud radikuliit: nad mõlemad olid higised, Vitka kohale kerkis pilvena auru, aga põlvedest nõrgem Roman oigas tasakesi ja kägises pingutusest. Nad hoidsid Pitsatit üleval, mu armsad sõbrad! Päästsid mind, lolli ilamokka, hädast, mille ma ise olin endale pea peale kogunud… Oli tarvis midagi teha. Oli tarvis midagi viivitamatult ette võtta.

«Ja viimaks seitsmendaks,» rääkis arutlevalt Edik, «peab igale spetsialistile, seda enam veel seesugusele autoriteetsele organisatsioonile, selge olema, seltsimehed, et nõndanimetatud Must Kast pole midagi muud kui informatsiooniteooria termin, millel pole mitte midagi ühist mitte ühegi reaalse eseme teatava värvusega ega teatava vormiga. Kõige vähem võiks Mustaks Kastiks nimetada käesolevat «Remingtoni» tüüpi kirjutusmasinat koos ülilihtsate elektriliste lisanditega, mille võib omandada igast elektrotehnikakauplusest, ja mulle tundub imelik, et professor Võbegallo määrib autoriteetsele organisatsioonile kaela leiutist, mis pole üldse leiutis, ja otsust, mis võib tema autoriteeti üksnes õõnestada…»

«Ma protesteerin,» ütles Farfurkis. «Esiteks, seltsimees esindaja rikkus siin kõiki istungi pidamise reegleid, võttis sõna, mida talle keegi ei andnud, ja lisaks ületas veel ka reglementi. Seda esiteks. (Nägin õudusega, et Pitsat liigatas ja vajus mitu sentimeetrit allapoole.) Edasi, me ei saa lubada, et seltsimees esindaja laimaks meie parimaid inimesi, mustaks teenelist professorit ja ametlikku teaduslikku konsultanti seltsimees Võbegallot ning valgendaks siin asuvat ja Troika heakskiidu juba ära teeninud musta kasti. Seda teiseks. (Pitsat vajus veel mitu sentimeetrit. Vitkal raksatasid üle terve toa kuuldavalt valjusti selgroolülid.) Viimaks, seltsimees esindaja, peaksite teadma, et Troikat ei huvita mingid leiutised. Troika töö objektiks on seletamatud nähtused, millena antud juhul esinebki juba läbivaadatud ja ratsionaliseeritud must kast ehk heuristiline masin.»

«Nii võib siin ju südaööni istuda,» lisas solvunult Hlebovvodov, «kui igale esindajale sõna anda.»

Pitsat vajus veel. Nüüd oli vahe kõigest kümme sentimeetrit.

«See pole see must kast,» ütlesin ma ja kaotasin veel kaks sentimeetrit. «Mulle pole seda kasti vaja! (Veel sentimeeter.) Ma protesteerin! Milleks kuradiks mul oleks tarvis seda vana liivakasti koos «Remingtoniga»? Ma kaeban!»

«See on teie õigus,» sõnas Farfurkis suuremeelselt ja võitis veel ühe sentimeetri.

Edik hakkas jälle rääkima. Ta pöördus Lomonossovi ja Einsteini varjude poole, ta tsiteeris keskajalehtede juhtkirju, ta ülistas teadust ja meie tarku organisaatoreid, kuid kõik oli asjata. Lavr Fedotovitši tüütas see raskus viimaks ära ja ta lausus oraatorit katkestades ainult ühe sõna:

«Ebaveenev.»

Kostis raske mürts. Suur Ümmargune Pitsat tungis mu avaldusse.