Читать книгу Muinasjutt Troikast - Arkadi Strugatski Boriss Strugatski - Страница 7

Me lahkusime nõupidamisruumist viimastena. Me olime rusutud. Roman kägises ja hõõrus ülepingutatud selga. Tigedusest ja väsimusest must Vitka sisistas läbi hammaste: «Ilamokad, marmelaadiõgijad, kulturträgerid, mammapojukesed… Tuleb krabada ja jalga lasta, mitte mokalaata pidada!…» Edik hoidis mul küünarnukist kinni. Ka tema oli tujust ära, kuid pidas ennast rahulikult üleval. Meie ümber tiirutas vanaätt Edelweiss, keda vedas järele tema agregaadi inerts. Ta sosistas mulle igavese armastuse sõnu, lubas mu jalgu pesta ja vee ära juua ning nõudis kolimistoetust ja päevatasu. Edik andis talle kolm rubla ja käskis tulla ülehomme. Edelweiss nuias tervistkahjustavate tingimuste eest lisaks viiekümnekopikase ja kadus. Siis hakkas mul kergem ja ma avastasin, et ka Vitka ja Roman on kadunud.