Читать книгу Esmaspäev algab laupäeval - Arkadi Strugatski - Страница 7

Õpetaja: «Lapsed, kirjutage lause «Kala istus puu otsas».»

Õpilane: «Aga kas kalad istuvad siis puu otsas?»

Õpetaja: «Noh... See oli hull kala.»

Koolianekdoot

Hakkasin sihtkohta jõudma. Mu ümber rohetas mets, surudes ennast päris tee äärde ja tehes aeg-ajalt ruumi kollast lõikeheina täis kasvanud lagendikele. Päike loojus juba mitu tundi, aga ei saanud kuidagi loojutud ja rippus madalal silmapiiri kohal. Auto veeres mööda krudiseva killustikuga kaetud kitsast teed. Suurematel kividel lasksin ratta alt läbi minna ning iga kord hakkasid pakiruumis tühjad kanistrid kolksuma ja kõmisema.

Paremal tulid metsast välja kaks meest, astusid teepervele ja jäid minu poole vaadates seisma. Üks neist tõstis käe. Vähendasin neid uurides kiirust. Need olid jahimehed, nagu mulle paistis – noored poisid, võib-olla natuke minust vanemad. Nende näod meeldisid mulle ja ma peatusin. Too, kes oli kätt tõstnud, torkas kabiini tõmmu kühmusninalise näo ja küsis naeratades:

«Kas saaksite meid Solovetsi visata?»

Teine, kellel oli ruuge habe, aga vuntse mitte, naeratas samuti kaaslase õla tagant kiigates. Nad olid tõepoolest meeldivad inimesed.

«Istuge peale,» ütlesin neile. «Üks ette, teine taha, mul on seal tagaistmel kola.»

«Heategija!» ütles kühmnina rõõmustades, võttis püssi õlalt ja istus minu kõrvale.

Habemik vaatas ebaledes tagauksest sisse ja küsis:

«Aga kas tohib, ma siin natuke, seda et...»

Küünitasin üle seljatoe ja aitasin tal ruumi teha istmel, mille olid hõivanud magamiskott ja kokkurullitud telk. Ta istus viisakalt, püss põlvede vahel.

«Tõmmake uks korralikult kinni,» ütlesin mina.

Kõik läks nagu tavaliselt. Auto võttis paigast. Kühmnina pööras tahapoole ja hakkas elavalt rääkima, et sõiduautoga sõita on palju meeldivam kui jala minna. Habemik nõustus pominal ning paugutas muudkui ust. «Tõmmake mantlihõlm üles,» soovitasin teda tahavaatepeeglist vaadates. «Teil jääb mantel vahele.» Umbes viie minuti pärast sai kõik viimaks paika. Küsisin: «Solovetsini on vist kümme kilomeetrit?» – «Jah,» vastas kühmnina. «Või natuke rohkem. Tõsi küll, tee on vilets. Veoautodele mõeldud.» – «Tee on täitsa viisakas,» vaidlesin vastu. «Mulle öeldi, et ei pääse üldse läbi.» – «Seda teed mööda pääseb isegi sügisel läbi.» – «Siin võib-olla küll, aga vaat Korobetsist edasi on paljas pinnas.» – «Tänavu on kuiv suvi, kõik on ära kuivanud.» – «Räägitakse, et Zatoni all sajab,» märkis habemik tagaistmelt. – «Kes seda räägib?» küsis kühmnina. – «Merlin räägib.» Miskipärast pahvatasid mõlemad naerma. Võtsin sigaretid välja, panin suitsu ette ja pakkusin neilegi. «Klara Zetkina nimeline vabrik,» ütles kühmnina pakki uurides. «Kas olete Leningradist?» – «Jah.» – «Reisimas?» – «Reisimas,» ütlesin. «Aga kas teie olete kohalikud?» – «Põlisrahvas,» ütles kühmnina. – «Mina olen Murmanskist,» teatas habemik. – «Leningradist vaadates on Solovets vist sama mis Murmansk: üks põhjamaa kõik,» ütles kühmnina. – «Ei, mispärast,» vastasin viisakalt. – «Kas peatute Solovetsis?» küsis kühmnina. – «Muidugi,» ütlesin, «just Solovetsi ma sõidangi.» – «Kas teil on seal sugulasi või tuttavaid?» – «Ei ole,» ütlesin. «Ootan lihtsalt poisse järele. Nemad tulevad kallast mööda, aga Solovetsis pidime trehvama.»

Märkasin eespool laia kivipuistu, võtsin hoogu maha ja ütlesin: «Hoidke kinni.» Masin hakkas vappuma ja hüplema. Kühmnina lõi nina vastu püssirauda ära. Mootor möirgas, kivid kolkisid vastu põhja. «Vaene auto,» ütles kühmnina. – «Mis parata…» vastasin. – «Igaüks poleks hakanudki sellist teed oma autoga sõitma.» – «Mina küll oleksin hakanud,» ütlesin. Kivipuist lõppes. «Aa, see siis polegi teie auto,» taipas kühmnina. – «No kust mina auto võtaksin! See on rendiauto.» – «Selge,» ütles kühmnina ja mulle tundus, et pettunult. Tundsin ennast miskipärast puudutatuna. «Aga mis mõtet on autot osta, et sellega mööda asfalti sõita? Seal, kus on asfalt, pole midagi huvitavat, aga kus on huvitav, seal pole asfalti.» – «Jah, muidugi,» nõustus kühmnina viisakalt. – «Minu meelest on rumal autost endale iidol teha,» kuulutasin. – «Rumal jah,» ütles habemik. «Kuid kõik ju nii ei mõtle.» Rääkisime autodest ja jõudsime järeldusele, et kui juba midagi osta, siis kindlasti GAZ-69, maastikumasin, kuid neid kahjuks ei müüda. Siis küsis kühmnina: «Aga kus te töötate?» Ma vastasin talle. – «Vägev!» hüüatas kühmnina. «Programmeerija! Meil ongi just programmeerijat tarvis. Kuulge, jätke oma instituut sinnapaika ja tulge meile!» – «Aga mis teil on?» – «Mis meil on?» kordas kühmnina ümber pöörates. – «Aldan-3,» ütles habemik. – «Võimas masin,» ütlesin mina. «Ja töötab hästi?» – «Noh, kuidas teile nüüd öeldagi…» – «Selge,» ütlesin. – «Tegelikult ei ole teda veel seadistatud,» ütles habemik. «Jääge meile, saate ise seadistada…» – «Ja ületoomise korraldame teile silmapilk ära,» lisas kühmnina. – «Aga millega te tegelete?» küsisin. – «Nagu kogu ülejäänud teaduski,» ütles kühmnina, «inimliku õnnega.» – «Selge,» ütlesin. «Kas midagi kosmosega seoses?» – «Ja kosmosega ka,» ütles kühmnina. – «Hea juurest paremat otsima ei minda,» ütlesin mina. – «Pealinn ja korralik palk,» sõnas habemik vaikselt, aga ma kuulsin ikkagi. – «Pole tarvis,» ütlesin, «pole tarvis kõike rahaga mõõta.» – «Ah ei, ma tegin ju nalja,» ütles habemik. – «Ta naljatabki meil niiviisi,» ütles kühmnina, «aga huvitavam kui meie juures ei saa teil kuskil olla.» – «Miks te nii arvate?» – «Olen kindel.» – «Aga mina ei ole.» – Kühmnina muigas. «Sellel teemal me veel räägime,» ütles ta. «Kas jääte Solovetsi kauaks?» – «Kõige rohkem kaheks päevaks.» – «Vaat teisel päeval siis räägimegi.» Habemik kuulutas: «Mina isiklikult näen selles saatuse sõrme – kolasime metsas ja komistasime programmeerija otsa. Mulle tundub, et see on teie saatus.» – «Kas teil tõepoolest on nii väga programmeerijat tarvis?» küsisin mina. – «Meil on programmeerijat hirmsasti tarvis.» – «Võin poistega rääkida,» lubasin, «ma tean mõnda, kes pole praegu rahul.» – «Meil pole ükskõik millist programmeerijat tarvis,» ütles kühmnina. «Programmeerijad on defitsiitne rahvas, ära hellitatud, aga meile on tarvis hellitamata.» – «Jah, siis on raskem,» ütlesin. Kühmnina hakkas ühekaupa sõrmi kõverdama: «Meil on tarvis programmeerijat, kes oleks a – hellitamata, bee – vabatahtlik, tsee – nõus elama ühiselamus…» – «Dee,» lisas habemik, «saja kahekümne rubla eest.» – «Kas te tiivakesi ei nõuagi?» küsisin. «Või, ütleme, aupaistet pea ümber? Selliseid on üks tuhandest!» – «Aga meile ühte ainult tarvis ongi,» ütles kühmnina. – «Ja kui programmeerijaid on ainult üheksasada?» – «Siis oleme ka üheksa kümnendikuga nõus.»

Mets taandus, sõitsime üle silla ja hakkasime vurama kartulipõldude vahel. «Kell on kümme,» ütles kühmnina. «Kus te ööbida kavatsete?» – «Magan siinsamas autos öö ära. Mis kellani teil poed lahti on?» – «Poed on meil juba kinni,» ütles kühmnina. – «Võiks ühikasse minna,» ütles habemik. «Minu toas on vaba koiku.» – «Ühika juurde autoga ei pääse,» lausus kühmnina mõtlikult. – «Jah, ega vist,» ütles habemik ja pahvatas miskipärast naerma. – «Auto võib miilitsa kõrvale panna,» ütles kühmnina. – «Ah, igavene jama,» ütles habemik. «Mina tassin kola, sina tuled kohe minu järel. Kuidas ta siis ühikasse sisse pääseb?» – «Ja-jah, kurat küll,» ütles kühmnina. «Tõepoolest, oled päevakese töölt ära – ja ongi kõik see värk meelest läinud.» – «Aga ehk peaks teda transgresseerima?» – «No-noh,» ütles kühmnina. «See pole sul diivan. Sina pole Cristóbal Junta ja mina kah mitte…»

«Ärge nüüd muretsege,» ütlesin mina. «Küll ma öö autos ära magan, ega see pole esimene kord.»

Äkki hakkasin hirmsasti tahtma linade vahele pugeda. Olin juba neli ööd maganud magamiskotis.

«Kuule,» ütles kühmnina, «ho-hoo! Tarkajal!»

«Õigus!» hüüatas habemik. «Viime ta Lukomorjesse!»

«Jumal hoidku, küll ma magan autoski,» ütlesin mina.

«Te magate majas,» ütles kühmnina, «suhteliselt puhastel linadel. Peame teid ju kuidagi tänama…»

«Ei hakka teile ju viiekümnekopikast toppima,» ütles habemik.Sõitsime linna sisse. Piki tänavat hakkasid venima tugevad plangud ning hiiglaslikest mustunud puutüvedest raiutud võimsad palkmajad, pisikeste akende, nikerdatud piirdelaudade ja puust kukekestega katustel. Ette sattusid ka mõned räpased raudustega tellishooned, mille väljanägemine tõi mu mälusügavustest välja pooltuttava sõna «magasiait». Tänav oli sirge ja lai ning selle nimi oli Rahu prospekt. Eespool, keskusele lähemal, paistsid kahekorruselised tuhaplokkidest majad avatud skväärikestega.

«Järgmine põiktänav paremale,» ütles kühmnina.

Panin suunatule sisse, pidurdasin natuke ja pöörasin paremale. Tee oli siin rohtunud, kuid ühe värava ees seisis ninapidi uhiuus Zaporožets. Majanumbrid rippusid väravate kohal ja numbreid võis roostes siltidelt vaevu välja lugeda. Põiktänavakesel oli peen nimi: «Lukomorje tn». See oli kitsas ja pressitud raskete vanaaegsete plankude vahele, mis pandi püsti arvatavasti juba sel ajal, kui siin veel rootsi ja norra mereröövlid ringi hulkusid.

«Stopp,» ütles kühmnina. Vajutasin pidurit ja ta kopsas jälle ninaga vastu püssirauda. «Nüüd on nii,» ütles ta nina hõõrudes. «Teie oodake siin, aga mina lähen ja korraldan kõik ära.»

«Tõesti, pole vaja,» ütlesin viimast korda.

«Jutt jätta. Volodja, hoia teda sihikul.»

Kühmnina ronis autost välja ning pressis küüru tõmbudes ennast madalast jalgväravast sisse. Kõrge halli plangu tagant polnud maja nähagi. Värav oli küll täiesti fenomenaalne, umbes nagu veduridepoos, roostes raudhingedel, mis kaalusid vähemalt puuda. Lugesin jahmunult silte. Neid oli kolm. Vasakul väravapoolel hiilgas rangelt paksu klaasi taga soliidne sinine hõbetähtedega tahvel:

TUINÕIVÕI

Tareke Kanajalgadel

SOLOVETSI MUINASAJA MÄLESTUSMÄRK

Paremal väravapoolel oli kõrgemale kinnitatud roostes metalltahvlike: «Lukomorje tn., maja nr 13, N. K. Gorõnõtš», selle all ilutses vineeritükk, millele oli tindiga vinka-vonka kirjutatud:

KASS EI TÖÖTA

Administratsioon

«Milline KASS?» küsisin ma. «Kaitsekomitee Sanitaarsõlm?»

Habemik itsitas.

«Peaasi – ärge muretsege,» ütles ta. «Meil on siin kentsakavõitu, aga kõik saab korda.»

Ronisin autost välja ja hakkasin tuleklaasi nühkima. Pea kohalt kostis äkki mingit kohmitsemist. Tõstsin pilgu. Mugavamat asendit otsides mahutas end väravale pirakas – ma polnud sellist kunagi näinud – musta-hallilaiguline kõutsivolask. End istuma seadnud, vaatas ta mulle kollaste silmadega täissöönult ja ükskõikselt otsa. «Kiss-kiss-kiss,» ütlesin masinlikult. Kõuts avas viisakalt ja külmalt hambulised lõuad, tõi kuuldavale käheda kurguhäälitsuse, siis aga pöördus ära ja hakkas jälgima õuel toimuvat. Plangu tagant kostis kühmnina hääl:

«Vassili, mu sõber, lubage teid tülitada.»

Riiv kriiksatas. Kõuts tõusis ja sukeldus hääletult õue. Värav hakkas raskelt kõikuma, kostis õudustäratav krigin ja ragin ning vasak väravapool avanes aegamisi. Ilmus kühmnina pingutusest punetav nägu.

«Heategija!» kutsus ta. «Sõitke sisse!»

Istusin jälle autosse ja sõitsin tasakesi õuele. Õu oli avar, selle sügavuses seisis paksudest palkidest maja, aga maja ees ilutses maani okste ja mõõtmatu tüvega tamm, suur, tugev ja lopsaka krooniga, mis varjas katust. Kiviplaatidega sillutatud teerada viis värava juurest maja poole, tehes ringi ümber tamme. Rajast paremale jäi köögiviljaaed, vasakul aga kõrgus õuel väravaga kaevumajake, iidsusest mustaks tõmbunud ja samblaga kaetud.

Parkisin auto natuke eemale, seiskasin mootori ja ronisin välja. Habemik Volodja ronis samuti välja, toetas püssi vastu autot ja hakkas seljakotti sättima.

«Noh, oletegi kodus,» ütles ta.

Kühmnina sulges krigina ja raginaga väravat, mina aga tundsin ennast küllaltki ebamugavalt, vahtisin ringi ega teadnud, mida teha.

«Näe, siin on ka perenaine!» hüüatas habemik. «Tervist teile, vanaemake Naina auväärt Kiievna!»

Perenaine võis olla rohkem kui saja aastane. Ta tuli meie poole aegamisi, jändrikule oksataolisele kepile toetudes ja kalossidega viltides jalgu järele vedades. Nägu oli tal tumepruun; kortsuhunnikust sirutus ette- ja allapoole kõver terav nina nagu jatagan, silmad aga olid tuhmid ja kahvatud, justkui kaega varjatud.

«Tervist, tervist, lapselapsuke,» lausu ta ootamatult kõlava bassiga. «Temast siis, tähendab, saabki uus programmeerija? Tervist, isake, tere tulemast!...»

Kummardasin, mõistes, et tuleb suu pidada. Lõua alla sõlme seotud mustale kitsevillast rätikule lisaks kattis eide pead lustakas kapronpearätt, millel olid värvilised pildikesed Atomiumist ja mitmes keeles kirjad: «Rahvusvaheline näitus Brüsselis». Lõual ja nina all turritasid hõredad hallid karvatüükad. Seljas oli eidel varrukateta vatijopp ja must kalevist kleit.

«Vaat niimoodi, Naina Kiievna!» ütles kühmnina lähemale astudes ja pihkusid roostest puhtaks pekstes. «Tuleb meie uuele töötajale kaheks ööks koht leida. Lubage teile tutvustada… m-m-m…»

«Pole tarviski,» ütles vanaeit, mind teraselt uurides. «Näen ise. Privalov, Aleksander Ivanovitš, tuhat üheksasada kolmkümmend kaheksa, mees, venelane, ÜLKNÜ liige, ei, ei, ei ole osalenud, ei ole, ei ole, aga ees ootab sind, kallike, kauge tee ja asjaajamine kroonu majas, aga kartma pead sa, kullake, punase peaga halba inimest, aga anna mulle nüüd mündike, magusake…»

«Khm!» ütles kühmnina valjusti ja eit vakatas.

Valitses ebamugav vaikus.

«Võib lihtsalt Sašaks kutsuda…» pressisin varem väljamõeldud lause endast välja.

«Ja kuhu ma ta siis panen?» küsis eit.

«Tagavarakohale muidugi,» ütles kühmnina mõnevõrra ärritunult.

«Ja kes vastutama hakkab?»

«Naina Kiievna!...» müristas kühmnina provintsitraagiku häälega, haaras vanaeidel käe alt kinni ja hakkas teda maja poole vedama. Võis kuulda, kuidas nad vaidlevad: «Me ju leppisime juba kokku!...» – «Aga kui ta midagi ära virutab?...» – «Tasem ometi! See on ju programmeerija, saate aru? Komnoor! Teadlane!...» – «Aga kui hakkab hambavahet lutsima?...»

Pöördusin piinlikkust tundes Volodja poole. Volodja itsitas.

«Kuidagi ebamugav on,» ütlesin.

«Ärge muretsege, kõik läheb väga hästi…»

Ta tahtis veel midagi lisada, ent vanaeit röögatas äkki metsikult:

«Aga diivan! Diivan!...»

Võpatasin ja ütlesin:

«Teate, ma vist sõidan nüüd ära, eks?»

«Sellest ei saa juttugi olla!» ütles Volodja otsustavalt. «Kõik saab korda. Eit tahab lihtsalt altkäemaksu saada, aga meil Romaniga pole sularaha.»

«Mina maksan,» ütlesin. Nüüd tahtsin juba väga ära sõita, ma ei kannata silmaotsaski selliseid materialistlikke jamasid.

Volodja raputas pead.

«Mitte mingil juhul. Näe, ta tulebki juba. Kõik on korras.»

Kühmnina Roman tuli meie juurde, võttis mul käest kinni ja ütles:

«Noh, kõik saigi korda. Lähme.»

«Kuulge, kuidagi ebamugav on,» ütlesin. «Ta ei ole lõpuks ju kohustatud…»

Kuid me läksime juba maja poole.

«On kohustatud, on kohustatud,» pomises Roman.

Tegime tamme ümber poolringi ja läksime tagatrepi juurde. Roman tõukas dermatiiniga ülelöödud ust ning me sattusime avarasse ja puhtasse, kuid halvasti valgustatud esikusse. Vanaeit ootas meid, käed kõhule risti pandud ja huuled kokku surutud. Meid nähes kõmistas ta kättemaksuhimuliselt:

«Aga allkirjake andku kohe!... Et nii ja naa: et olen selle ja selle asjakese kõnealuselt isikult vastu võtnud, kes on eespoolnimetatu allakirjutanule üle andnud…»

Roman hakkas tasakesi ulguma ja me läksime mulle eraldatud tuppa. See oli jahe ruum ühe aknaga, mille ette oli riputatud sitskardinake. Roman ütles pinevil häälega:

«Seadke ennast sisse ja tundke nagu kodus.»

Vanaeit küsis kohe armukadedalt esikust:

«Aga ega nad hambavahesid ei lutsi?»

Roman möiratas ümber pööramata:

«Ei lutsi! Öeldi teile juba, et hambaid ei ole.»

«Lähme siis allkirjakest kirjutama…»

Roman tõstis kulmud kõrgele, pööritas silmi, ajas hambad irevile ja raputas pead, kuid astus siiski välja. Vaatasin ringi. Mööblit oli toas vähe. Akna all seisis massiivne laud, kaetud hõreda halli, narmastega ääristatud laudlinaga, laua ees oli kõverjalgne taburet. Palja palkseina ääres seisis lahmakas diivan, teisel seinal, mis oli mitut masti tapeediga üle kleebitud, turritas riidenagi mingi rämpsuga (vatijopid, kiilaks kulunud kasukad, räbaldunud sonid ja kõrvikud). Tuppa ulatus suur vene ahi, mis hiilgas värskest lupjamisest, aga selle vastas nurgas rippus kooruva värviga raamis tuhm peegel. Põrand oli puhtaks kaabitud ja triibuliste põrandariietega kaetud.

Seina taga pomisesid kaks häält: vanaeide bass püsis ühel noodil, Romani hääl tõusis ja langes. «Laudlina, inventarinumber kakssada nelikümmend viis…» – «Panete veel põrandalauad kah ühekaupa kirja!...» – «Söögilaud…» – «Kas panete ahju kah kirja?...» – «Kord peab olema… Diivan…»

Astusin akna juurde ja tõmbasin kardina eest. Akna taga oli tamm, muud polnud midagi näha. Hakkasin tamme vaatama. See oli nähtavasti väga vana puu. Tema koor oli hall ja kuidagi surnud välimusega, aga maapinnale roninud koletislikke juuri kattis punane ja valge samblik. «Ja tamm pange kah kirja!» ütles seina taga Roman. Aknalaual lebas paks rasvaste lehtedega raamat, sirvisin seda midagi mõtlemata, astusin aknast eemale ja istusin diivanile. Ja uni tuli kohe peale. Mõtlesin, et olin täna neliteist tundi autot juhtinud, et poleks vist maksnud nii väga kiirustada, et mul valutab selg ja peas on kõik segamini, et lõpuks ma lihtsalt sülitan selle tüütu eide peale ja et lõppeks see kõik juba ükskord ära, nii et võiks pikali heita ja uinuda…

«No nii,» ütles lävele ilmunud Roman. «Formaalsused on lõppenud.» Ta raputas haraliaetud sõrmi, mis olid tindiga koos. «Sõrmekesed on meil väsin’d: kirjutasime ja kirjutasime… Heitke magama. Meie lähme ära, aga teie heitke rahulikult magama. Mida te homme teete?»

«Ootan,» vastasin loiult.

«Kus?»

«Siin. Ja postkontori juures.»

«Homme te vist ära ei sõida?»

«Homme vist mitte… Tõenäoliselt ülehomme.»

«Siis näeme veel. Meie armastus on alles ees.» Ta naeratas, viipas käega ja läks välja.

Mõtlesin laisalt, et peaks teda saatma minema ja Volodjaga hüvasti jätma, ning heitsin pikali. Kohe tuli tuppa vanaeit. Tõusin üles. Vanaeit uuris mind mõnda aega tähelepanelikult.

«Kardan küll, isake, et hakkate hambavahesid lutsima,» ütles ta murelikult.

«Ei hakka,» vastasin kurnatult. «Ma hakkan magama.»

«Eks heidagi siis pikali ja maga… Näh, maksa ainult ära ja võidki magada…»

Ajasin käe tagataskusse rahakoti järele.

«Kui palju?»

Vanaeit tõstis silmad lae poole. «Rubla paneme toa eest… Viiekümnekopikase voodipesu eest – see on minu, mitte kroonu oma. Kahe öö eest tuleb kolm rubla… Aga kui palju sa heldusest juurde viskad – tülitegemise eest tähendab – seda ma kohe ei teagi…»

Ulatasin talle viieka.

«Heldusest on esialgu rubla,» ütlesin. «Eks siis pärast paistab.»

Vanaeit haaras kähku raha ja kadus, pobisedes midagi tagasi andmise kohta. Teda polnud päris kaua näha ja ma tahtsin juba nii tagasi antava raha kui ka voodipesu peale käega lüüa, kui ta viimaks tuli ja lauale peotäie räpast vaskraha ladus.

«Siin on sulle tagasi, isake,» ütles ta. «Täpselt rublake, üle lugeda pole tarviski.»

«Ei hakka ma lugema,» ütlesin. «Kuidas voodipesuga jääb?»

«Kohe teen voodi ära. Sina mine õue, jaluta natuke, aga mina teen voodi ära.»

Läksin välja, taskust sigarette sikutades. Päike oli viimaks loojunud ja saabus valge öö. Kusagil haukusid koerad. Istusin maasse vajunud pingikesele tamme alla, panin suitsu põlema ja hakkasin heledasse tähtedeta taevasse vaatama. Kusagilt ilmus hääletult kõuts, vaatas mind helendavate silmadega, kribis siis kähku tamme otsa ja kadus tumedasse lehestikku. Unustasin ta kohe ära ja võpatasin, kui ta kusagil üleval kohmitsema hakkas. Pähe pudenes prügi. «Et sa…» ütlesin kuuldavalt ja rapsisin end puhtaks. Tahtsin enneolematult magada. Majast tuli eit ning komberdas mind märkamata kaevu poole. Mõistsin seda nii, et voodi on valmis, ja läksin tuppa tagasi.

Vastik vanaeit oli teinud mulle aseme põrandale. No ei, mõtlesin ma, panin ukse riivi, tirisin aseme diivanile ja hakkasin riidest lahti võtma. Aknast tuli hämarat valgust ja tamme otsas kohmitses lärmakalt kõuts. Raputasin pead, et prügi juustest välja saada. See oli imelik prügi ja täiesti ootamatu: suured kuivanud kalasoomused. Hakkavad magamise ajal torkima, mõtlesin, vajusin padjale ja jäin silmapilk magama.