Читать книгу Esmaspäev algab laupäeval - Arkadi Strugatski - Страница 9
Kolmas peatükk
ОглавлениеMulle tuli pähe, et tavalise intervjuu saatana või võluriga võib edukalt asendada teaduse seisukohtade oskusliku kasutamisega.
H. G. Wells
Telefon helises. Hõõrusin silmi, vaatasin aknast välja (tamm oli oma kohal), vaatasin nagi (see oli samuti oma kohal). Telefon helises. Vanaeide toas seina taga oli vaikus. Hüppasin põrandale, tegin ukse lahti (riiv oli oma kohal) ja läksin eeskotta. Telefon helises. See seisis tõrre kohal riiulikesel – väga kaasaegne valgest plastmassist aparaat, olin selliseid näinud ainult kinos ja meie direktori kabinetis. Võtsin toru.
«Hallo…»
«Kes see on?» küsis läbilõikav naisehääl.
«Aga keda teil tarvis on?»
«Kas see on tarkajal?»
«Mis?»
«Küsin, kas see on tareke kanajalgadel või ei? Kes räägib?»
«Jah,» ütlesin. «Tare. Keda teil tarvis on?»
«Kurat küll,» ütles naisehääl. «Võtke vastu telefonogramm.»
«Laske käia.»
«Pange kirja.»
«Üks hetk,» ütlesin. «Võtan pliiatsi ja paberi.»
«Kurat küll,» ütles naisehääl.
Tõin märkmiku ja pliiatsi.
«Kuulan teid.»
«Telefonogramm number kakssada kuus,» ütles naisehääl. «Naiskodanik Gorõnõtš, Naina Kiievnale…»
«Mitte nii kiiresti… Kiievnale… Edasi?»
««Käesolevaga… tehakse teile ettepanek… osa võtta täna… kahekümne seitsmendal juulil… käesoleval aastal… keskööl… iga-aastasest vabariiklikust kokkusaamisest…» Kirjutasite üles?»
«Kirjutasin.»
««Esimene kohtumine… toimub… Lõssaja mäel. Riietus: paraadvorm. Mehhaanilise transpordi kasutamine… oma kulul. Allkiri… kantseleiülem… Haa… Emm… Vii».»
«Kes?»
«Vii! Haa Emm Vii[1.].»
«Ei saa aru.»
«Vii! Hron Monadovitš! Kas te ei tea kantseleiülemat või?»
«Ei tea,» vastasin. «Öelge tähtede kaupa.»
«Põrguvärk! Hea küll, tähtede kaupa: Viirastus-Inkubus-Ibikus… Kirjutasite üles?»
«Tundub, et kirjutasin,» ütlesin. «Välja tuli – Vii.»
«Kes?»
«Vii!»
«Kas teil on polüübid ninas või? Ei saa aru!»
«Vladimir! Ivan! Ivan!»
«Nii. Korrake telefonogrammi.»
Kordasin.
«Õige. Andis üle Onutškina. Kes vastu võttis?»
«Privalov.»
«Tervitus, Privalov! Kas teenid ammu?»
«Koerakesed teenivad,» ütlesin tigedalt. «Mina töötan.»
«No-noh, eks sa siis tööta. Kokkutulekul näeme.»
Kostsid piiksud. Panin toru hargile ja läksin tuppa tagasi. Hommik oli jahe, tegin rutakalt võimlemist ja panin riidesse. Toimuv tundus mulle erakordselt huvitav. Telefonogramm tekitas mu teadvuses kummalisi assotsiatsioone öiste sündmustega, kuigi mul polnud aimugi, mil moel. Muide, üht-teist hakkaski juba pähe tulema ja mu kujutlusvõime oli väga ärevil.
