Читать книгу Esmaspäev algab laupäeval - Arkadi Strugatski - Страница 8

…Tühjaks jäänud maja on muutunud rebaste ja mäkrade uruks ning sellepärast võivad siin end ilmutada kummalised libaloomad ja viirastused.

Ueda Akinari

Ärkasin keset ööd üles selle peale, et toas räägiti. Vaevukuuldava sosinaga kõnelesid kaks isikut. Hääled sarnanesid väga teineteisele, kuid üks neist oli pisut allasurutud ja kähedavõitu, teine aga rääkis äärmiselt ärritatult.

«Ära kähise,» sosistas ärritatu. «Kas sa võiksid mitte kähiseda?»

«Võiksin küll,» vastas allasurutu ja hakkas köhima.

«Ole ometi vaiksemalt…» sisistas ärritunu.

«Ajab läkastama,» seletas allasurutu. «Suitsumehe hommikune köha..» Ta hakkas jälle köhima.

«Mine siit ära,» ütles ärritunu.

«Ta ju nagunii magab…»

«Kes ta selline on? Kust siia sadas?»

«Kust mina teadma pean?»

«Vaat kus jama… No lihtsalt fenomenaalne ebaõnn.»

Jälle pole naabritel und^[1.], mõtlesin pooleldi magades. Arvasin, et olen kodus. Kodus on mul naabriteks kaks venda-füüsikut, kes armastavad öösiti töötada. Kell kaks öösel saavad neil sigaretid otsa ja siis nad ronivad minu tuppa ja hakkavad käsikaudu suitsu otsima, kolistades mööbliga ja omavahel sõimeldes.Haarasin padja ja virutasin tühjusse. Miski kukkus kolinal ja kõik jäi vaikseks.

«Andke padi tagasi,» ütlesin, «ja kasige minema. Sigaretid on laual.»

Omaenda häälekõla äratas mind lõplikult. Ajasin end istukile. Kuskil haukusid kurvalt koerad, seina taga norskas ähvardavalt vanaeit. Viimaks tuli mulle meelde, kus ma viibin. Toas ei olnud kedagi. Nägin hämaruses põrandal oma patja ja nagist alla kukkunud rämpsu. «Vanaeit kisub pea otsast,» mõtlesin ja hüppasin püsti. Põrand oli külm ja ma astusin põrandariidele. Eit katkestas norskamise. Tardusin. Põrandalauad naksusid, miski krabises ja sahises nurkades. Eit tõi kuuldavale kõrvulukustava vile ja hakkas jälle norskama. Võtsin padja üles ja viskasin diivanile. Kaltsud haisesid koera järele. Nagi oli naela otsast lahti tulnud ja tolknes küliti seinal. Panin selle tagasi ja hakkasin kaltse kokku korjama. Jõudsin vaevalt viimase räbala üles riputada, kui nagi pääses lahti, ja vajus tapeeti kraabates jälle ühe naela otsas rippu. Vanaeit katkestas norskamise ja ma kattusin külma higiga. Kusagil lähedal kires kukk. Supiks sind keeta, mõtlesin vihkamisega. Vanaeit seina taga hakkas vähkrema, vedrud kriiksusid ja raksusid. Ootasin ühel jalal seistes. Õues ütles keegi tasakesi: «Aeg on magama minna, oleme täna sinuga kauaks istuma jäänud.» See oli noor naisehääl. «Kui magama, siis magama,» vastas teine hääl. Kostis pikk haigutus. «Sulistama sa täna enam ei hakka?» – «Kuidagi külm on. Lähme tuttu.» Jäi vaikseks. Eit hakkas lõrisema ja torisema, mina läksin ettevaatlikult tagasi diivanile. Tõusen hommikul natuke varem ja teen kõik korda…

Heitsin paremale küljele, tõmbasin teki kõrva peale, panin silmad kinni ja mõistsin äkki, et ma ei taha üldse magada – tahan süüa. Ai-ai-ai, mõtlesin ma. Tuleb kohe midagi ette võtta – ja ma võtsingi.

Võtame näiteks kahe integraalvõrrandiga süsteemi, umbes nagu tähesüsteemide statistikavõrrandid; mõlemad tundmatud funktsioonid asuvad integraali all. Lahendada saab loomulikult ainult arvuliselt, ütleme arvutusmasinaga… Mulle meenus meie arvutusmasin. Juhtpaneel on sel keedukreemi värvi. Ženja asetab sellele paneelile ajalehe sisse keeratud paki ja hakkab seda aegamisi lahti harutama. «Mis sul on?» – «Mul on juustu ja vorstiga.» Poola poolsuitsuvorsti rattakesed. – «Eh sind, naine on vaja võtta! Mul on kotletid, küüslauguga, kodused. Ja soolakurgike.» Ei, kaks kurgikest… Neli kotletti ja et arv oleks võrdne, neli krõmpsuvat soolakurgikest. Ja neli viilu leiba võiga…

Heitsin teki eemale ja istusin. Võib-olla on autosse midagi jäänud? Ei, kõik, mis seal oli, sõin juba ära. Jäänud on ainult kokaraamat Valka emale, kes elab Ležnjovis. Kuidas seal oligi… Pikantne kaste. Pool klaasi äädikat, kaks sibulat… ja piprake. Serveeritakse liharoogadega. Väga täpselt mäletan: väikeste biifsteekidega. «No küll on alatus,» mõtlesin ma, «sest mitte lihtsalt biifsteekidega, vaid vä-ä-äikeste biifsteekidega.» Hüppasin püsti ja jooksin akna juurde. Kusagilt alateadvuse sügavustest ujus välja: «Talle toodi tavalisi trahteriroogasid, näiteks: hapukapsasuppi, ajusid hernestega, soolakurke (ma neelatasin) ja igitavalist kihilist magusat kooki…» – «Peaks tähelepanu kõrvale juhtima,» mõtlesin ja võtsin aknalaualt raamatu. See oli Aleksei Tolstoi «Pilvine hommik». Lõin selle huupi lahti. «Kui Mahno oli sardiininoa katki murdnud, võttis ta taskust poolesaja teraga pärlmutternoakese ja jätkas sellega tegutsemist, avades plekkpurke ananassidega (paha lugu, mõtlesin ma), prantsuse pasteediga, homaaridega, millest toas teravalt lõhnama hakkas.» Panin raamatu ettevaatlikult käest ja istusin laua taha taburetile. Tuppa oli äkki tekkinud maitsev terav lõhn: küllap lõhnas homaaride järele. Hakkasin mõlgutama, miks ma pole siiani homaare proovinud. Või siis, ütleme, austreid. Dickensil söövad kõik austreid, tegutsevad kokkupandavate noakestega, lõikavad pakse leivakääre, määrivad võid peale… Hakkasin närviliselt laudlina siluma. Sellel võis näha plekke, mida polnud välja pestud. Sellelt oli palju ja maitsvalt söödud. Söödi homaare ja ajusid hernestega. Söödi väikesi biifsteeke pikantse kastmega. Söödi ka suuri ja keskmisi biifsteeke. Puhiseti täissöönult, lutsiti rahulolevalt hambavahesid…

Puhiseda polnud mul põhjust ja ma hakkasin hambavahet lutsima.

Tegin seda vist valjusti ja näljaselt, sest vanaeit seina taga hakkas voodit kriiksutama, vihaselt pomisema, millegagi kolistama ja astus äkki mu tuppa. Tal oli seljas pikk hall särk, käes aga taldrik, ning toas levis kohe tõeline, mitte väljamõeldud toidulõhn. Vanaeit muheles. Ta asetas taldriku otse minu ette ja kõmistas magusa bassiga:

«Söö, isake, Aleksander Ivanovitš. Söö, mida jumal andnud, minu kaudu sulle edasi saatnud…»

«Mis te nüüd, mis te nüüd, Naina Kiievna,» pomisesin, «miks siis oli vaja endale nii palju tüli teha…»

Ent kuskilt oli mulle juba kätte sattunud luupeaga kahvel ja ma hakkasin sööma, vanaeit aga seisis kõrval, noogutas ja muudkui kordas:

«Söö, isake, söö terviseks…»

Ma sõin kõik ära. See oli kuum kartul sulavõiga.

«Naina Kiievna,» ütlesin täiesti tõsiselt, «te päästsite mind näljasurmast.»

«Said söönuks?» küsis Naina Kiievna kuidagi tõredalt.

«Sain väga hästi söönuks. Suur tänu teile! Te ei oska ettegi kujutada…»

«Mida siin ikka kujutada,» katkestas ta mind juba täiesti ärritatult. «Said söönuks, küsisin? Noh, ja anna nüüd taldrik siia… Taldrik, ütlen, anna siia!»

«Pa… palun,» kogelesin ma.

««Palun, palun»… muudkui sööda teid siin palja «palun» eest…»

«Ma võin maksta,» ütlesin vihastades.

««Maksta, maksta»…» Ta hakkas ukse poole minema. «Aga mis siis, kui selle eest üldse ei makstagi? Ja poleks vaja olnud valetada…»

«Mismoodi – valetada?»

«Aga vaat niimoodi – valetada! Ise ütlesid, et ei hakka lutsima…» Ta jäi vait ja kadus ukse taha.

«Mis tal hakkas?» mõtlesin. Kuidagi imelik vanaeit… Äkki märkas nagi? Oli kuulda, kuidas ta rahulolematult pobisedes voodis vähkreb ja vedrusid kriiksutab. Siis hakkas eit tasakesi laulma mingit barbaarset viisijuppi: «Väherdavad, püherdavad, kõht Ivaška liha täis…» Aknast hoovas öist jahedust. Tõmbasin ennast kössi ja tõusin, et tagasi diivanile minna, ja äkki kargas mulle pähe, et olin enne magamaminekut ukse riivi pannud. Läksin segaduses ukse juurde ja sirutasin käe, et riivi katsuda, kuid vaevalt olid sõrmed jõudnud külma metalli puudutada, kui kõik hakkas mu silme ees ringi käima. Selgus, et laman diivanil, ninapidi padjas, ja koban sõrmedega külma seinapalki.

Lamasin natuke aega liikumatult, kuni hakkasin tajuma, et kusagil lähedal norskab vanaeit ja toas räägitakse. Keegi heietas õpetlikult poolihääli:

«Elevant on kõige suurem loom nende hulgast, kes maa peal elavad. Tal on kärsa küljes suur lihatükk, mida kutsutakse londiks, sest see on seest tühi ja pikerguseks venitatud nagu toru. Ta sirutab seda välja ja tõmbab kokku kõikvõimalikul viisil ja tarvitab seda käe asemel…»

Uudishimust külmaks tõmbudes pöörasin ettevaatlikult paremale küljele. Tuba oli endiselt tühi. Hääl jätkas veel õpetlikumalt:

«Vein, mida pruugitakse mõõdukalt, on seedimisele üpris hea; aga kui juua seda liiga palju, siis tekivad aurud, mis alandavad inimese mõistuseta lojuse tasemele. Olete ju mõnikord joodikuid nägema juhtunud ja mäletate seda õiglast vastikust, mida nende vastu tundsite…»

Tõusin ühe ropsuga üles ja lasin jalad diivanilt alla. Hääl vaikis. Mulle tundus, et räägiti kusagil seina taga. Toas oli kõik endistviisi, isegi nagi rippus mu üllatuseks oma kohal. Ja oma üllatuseks tahtsin ma jälle väga süüa.

«Tinctura ex vitro antimonii,» kuulutas äkki hääl. Ma võpatasin. «Magifterium antimon angelii salae. Bafilii oleum vitri antimonii aleksiterium antimoniale!»^[2.] Kostis täiesti ilmset itsitamist. «On alles jamps,» ütles hääl ja jätkas ulgudes: «Peatselt need silmad, mis praegu veel ilmavalgust seletavad, ei näe enam päikest, kuid ärgu need sulgugu ilma õnnistava teadmiseta minu andestusest ja õndsusest… Seesinane on «Vaim ehk Kuulsa Jungi Vooruslikud Mõtted, mis on pärit tema öistest mõtisklustest». Müügil Sankt Peterburgis ja Riias Svešnikovi raamatulettides kaks rubla kausta eest.» Keegi nuuksatas. «See on kah mingi sonimine,» ütles hääl ja lausus väljendusrikkalt:

«Seisused, ilu, rikkus ja võim,

kõik selle elu naudingu-uim,

lendavad, lahtuvad, kaovad kui viiv,

oo kõdu ja õnnehetk võlts, seda tea!

Südant on närimas nakkuse piin

aga kuulsust sa kinni ei pea…»

Nüüd sain ma aru, kus räägiti. Hääl kostis nurgast, kus rippus udune peegel.

«Ja nüüd,» ütles hääl, «järgmine. «Kõik on üksainus Mina, see Mina on maailma Mina. Ühinemine teadmatusega tuleneb valguse tumenemisest, Mina kaob koos vaimsuse arenguga».»

«Ja kust see sonimine pärit on?» küsisin. Ma ei oodanud vastust. Olin kindel, et magan.

«Katkend «Upanišaadidest»,» vastas hääl valmilt.

«Mis on «Upanišaadid»?» Ma polnud enam kindel, et magan.

«Ei tea,» ütles hääl.

«Kes seal räägib?» küsisin peegli taha piiludes. Peegli taga oli palju tolmu ja surnud ämblikke. Siis surusin nimetissõrmega vasakule silmale. See oli vanaaegne moodus hallutsinatsioonide äratundmiseks, mille olin välja lugenud V. V. Bitneri köitvast raamatust «Uskuda või mitte uskuda?» Piisas sellest, et vajutada sõrmega silmamuna, ja kõik reaalselt eksisteerivad esemed – erinevalt hallutsinatsioonidest – muutuvad kahekordseks. Peegel muutus kahekordseks ja sellesse ilmus minu peegeldus – ärev äramagatud nägu. Jalgadele puhus tuult. Tõmbasin varbad krõnksu, astusin akna juurde ja vaatasin välja.

Akna taga polnud kedagi, isegi tamme ei olnud. Hõõrusin silmi ja vaatasin uuesti. Nägin väga selgelt otse enda ees sammaldunud kaevukühmu, väravat ja oma autot, mis värava juures seisis. «Ikkagi magan,» mõtlesin rahunenult. Mu pilk langes aknalaual lebavale kapsastunud raamatule. Eelmises unenäos oli see «Kannatuste raja» kolmas osa, nüüd lugesin kaanelt: «P. I. Karpov. Vaimuhaigete loometegevus ning selle mõju teaduse, kunsti ja tehnika arengule». Lõgistasin külma pärast hambaid, lehitsesin raamatut ja vaatasin värvilisi pilditahvleid. Siis lugesin luuletust «Värss nr 2»:

«Kõrgel, seal kus pilvi kaar

mustatiibne värvulind

üksildaselt, värinal

üle maa viib kiire lend.

Aina lendab öisel aal,

tema lendu juhib kuu.

Nii ta lendab, muretu,

haarab pilk tal, mis on all.

Raevukas on kiskja uhke

varjuna ta lendu läeb.

Silmad säravad kui päev.»

Põrand mu jalge all hakkas äkki kõikuma. Kostis veniv läbilõikav krigin, seejärel kaikus mürinal nagu kauge maavärina kõmin: «Kaaa… Kaaa… Kaa-aa…» Tare hakkas vankuma nagu paat lainetel. Õu akna taga nihkus kõrvale, aga akna alt sirutus välja ja vajutas küüned maasse tohutu pirakas kanajalg, kraapas rohukamarasse sügavad vaod ja kadus jälle. Põrand vajus järsult kaldu, tundsin ennast kukkumas, haarasin kätega millestki pehmest, lõin külje ja pea ära ning prantsatasin diivanilt maha. Lamasin põrandariietel, klammerdudes kätega padja külge, mis oli kukkunud koos minuga. Toas oli päris valge. Akna taga köhatas keegi põhjalikult kurku puhtaks.

«Niisiis, nõndaks…» lausus hästi seatud mehehääl. «Ühes kauges kuningriigis, ühes kenas riigis, oli ja elas üks tsaar, nimega… mm-ee… Noh, see pole lõppude lõpuks tähtis. Ütleme, mm-ee… Polyectes… Tal oli kolm poega-kuningapoega. Esimene… mm-ee… Kolmas oli loll, aga vaat esimene?...»

Küürutades nagu sõdur püssitule all jõudsin aknani ja piilusin välja. Tamm kõrgus oma kohal. Seljaga selle poole seisis tagajalgadel sügavalt mõttesse vajunud kõuts Vassili. Hammaste vahele oli tal surutud vesiroos. Kõuts vahtis endale jalge ette ja venitas: «Mm-ee…» Siis raputas ta pead, pani esikäpad selja taga kokku ning hakkas kergelt kühmu tõmbudes, nagu dotsent Dubino-Knjažitski oma loengul, sujuval sammul tammest eemale kõndima.

«Hea küll...» rääkis kass läbi hammaste. «Olivad ja elasivad tsaar ja tsaarinna. Tsaaril ja tsaarinnal oli üks poeg… mm-ee… loll loomulikult…»

Kass sülitas lille nördinult välja ja hõõrus nägu krimpsutades laupa.

«Meeleheitlik olukord,» lausus ta. «Sest üht-teist ma ju mäletan! «Ha-ha-haa! Siin juba on, millega maiustada: hobune lõunasöögiks ja kangelane õhtuks…» Kust see küll pärit on? Aga Ivan, saate isegi aru – see loll, vastab: «Oh, sind, räpast koletist, pole ise valget luike veel kinnigi püüdnud, aga juba sööd!» Seejärel loomulikult karastatud nool, kõik kolm pead maha, Ivan kougib välja kolm südant ja viib, kretiin, koju emale… On vast kingike!» Kõuts puhkes sardooniliselt naerma ja ohkas siis. «Ja veel on olemas üks niisugune haigus – skleroos,» teatas ta.

Ta ohkas jälle, pööras tamme poole tagasi ja hakkas laulma: «Prääks-prääks, mu lapsukesed! Prääks-prääks, tuvipojukesed! Olen… mm-ee… olen teid pisaratega söötnud… õigemini – jootnud…» Ta ohkas kolmandat korda ja kõndis mõnda aega vaikides. Tammega kohakuti jõudnud, röögatas ta äkki ebamusikaalselt: «Maitsev suutäis jäi lõpuni söömata!...»

Käppade vahele ilmus tal äkki massiivne gusli^[3.] – ma isegi ei märganud, kust ta pilli võttis. Ta lõi selle pihta meeleheitlikult käpaga, keeltest küüntega kinni haarates, ja hakkas veel valjemini röökima, justkui püüaks pillihelisid summutada:

«Daß im Tannwald finster ist,

daß macht das Holz,

daß… mm-ee… mein Schatz… või Katz?...»

Ta jäi vait ja kõndis mõnda aega, vaikides keeltele koputades. Siis hakkas tasakesi ebakindlalt laulma:

«Oi, seal aias käisin ma,

teile õigust räägin ka:

seal nad

moone kaevavad.»

Ta pööras tamme poole, toetas gusli vastu tüve ja sügas tagumise jalaga kõrvatagust.

«Töö, töö ja töö,» ütles ta. «Ainult töö!» Ta pani jälle käpad seljale ja kõndis tammest vasakule, pomisedes:

«Minuni on jõudnud sõnum, oo suur kuningas, et kuulsas Bagdadi linnas elas ja oli üks rätsep, nimega…» Ta laskis käpuli, tõmbas selja kaardu ja susises tigedalt. «Vaat need nimed on mu jaoks eriti vastikud! Abu… Ali… Mingi ibn keegi… N-noh, hästi, ütleme Polyectes. Polyectes ibn… mm-ee… Polüektovitš… Nagunii ei mäleta, mis selle rätsepaga siis oli. Noh, ja peni temaga, alustame järgmist…»

Lamasin aknalaual ja jälgisin mõnuga, kuidas õnnetu Vassili vantsib tamme all kord paremale, kord vasakule, pomiseb, köhatab, mõmiseb, laskub pingutusest neljakäpakile – ühesõnaga, piinleb kirjeldamatult. Tema teadmiste ulatus oli tohutu. Ühtki muinasjuttu, ühtki laulu ei mäletanud ta rohkem kui poole peale, kuid selle eest olid need vene, ukraina, lääne-slaavi, saksa, inglise, minu meelest isegi jaapani, hiina ja aafrika muinasjutud, legendid, itkud, ballaadid, laulud, romansid, tšastuškad ja naljalaulukesed. Skleroos ajas ta marru, mitu korda viskus ta tamme tüve külge ja kratsis küüntega koort, ta sisises ja sülitas ning seejuures põlesid ta silmad nagu saatanal, aga käsivarrejämedune kohev saba seisis kord tulbana püsti, kord tõmbles kramplikult, kord piitsutas teda vastu külgi. Ent ainus lauluke, mis tal õnnestus lõpuni laulda, oli «Tšižik-põžik» ja ainus muinasjutuke, millega ta seostatult toime tuli, oli «Maja, mille ehitas Jack» Maršaki tõlkes, ja seegi kärbetega. Pikapeale – nähtavasti kurnatusest – ilmus ta kõnesse üha rohkem ilmset kassiaktsenti. «Aga põllul-põllukesel,» laulis ta, «kõndis adrakene, aga… mm-ee… aga… mm-mäu!... aga selle adrakese taga… mm-mäu-au!... issand ise kõndis… või hulkus?...» Lõpuks oli ta täiesti jõuetu, istus saba peale maha ja jäigi mõneks ajaks niimoodi istuma, pea norus. Siis näugus tasakesi kurvalt, võttis gusli kaenla alla ja komberdas kolmel jalal aegamisi üle kastese rohtu minema.

Ronisin aknalaualt maha ja pillasin raamatu. Mäletasin täpselt, et viimati oli see olnud «Vaimuhaigete looming», olin veendunud, et põrandale kukkus nimelt see raamat. Kuid üles võtsin ja aknalauale asetasin ma A. Stevensoni ja O. Vendeli teose «Kuritegude avastamine». Lõin selle juhmilt lahti, libistasin silmad huupi üle mõne lõigu ja mul tekkis otsekohe tunne, et tamme otsas ripub poodu. Tõstsin ettevaatlikult silmad. Tamme alumiselt oksalt tolknes alla märg hõberoheline haisaba. Saba kõikus hommikuse tuule puhangutes.

Põrkasin eemale ja lõin kukla millegi kõva vastu ära. Telefon hakkas valjusti helisema. Vaatasin ringi. Lamasin põigiti diivanil, tekk oli põrandale vajunud, läbi tamme lehestiku säras aknast sisse hommikune päike.

1 Möödunud sajandi 60.-70. aastatel oli tavaline, et elati ühiskorterites, kus köök oli ühine ja korteri igas toas elasid erinevad inimesed, tihti tervete peredena. Toimetaja märkus. [ ↵ ]

2 Tinctura ex vitro Antimonii: Magisterium Antimon. Angeli Salae. Basilii oleum vitri antimonii, Alexiterium Antimoniale. Steven Blanckaert´i traktaadist «Theatrum Chimicum» (Leipzig 1694). Angeli Salae – alkeemik Angelo/Angelus Sala. «Magifterium» ja «bafilii» – tegelikult vana gooti kirjapildi «pika s-i» tõttu valesti loetud «magisterium» ja «basilii». Toimetaja märkus. [ ↵ ]

3 Kandletaoline vana vene muusikariist. Tõlkija märkus. [ ↵ ]