Читать книгу Eesti novell 2021 - Armin Kõomägi Katrin Pauts Martin Algus Piret R Jt. - Страница 4

Ootasin Moskvas õhtust rongi. Noore kultuurse inimesena otsustasin ootust leevendada muuseumiseinte vahel. Aga milliste? Kuna olin juba üsna kesklinnas, põikasin alustuseks Moskva turistide mekasse – Punasele väljakule –, lootuses Lenini muumiat tema püramiidis külastada. Paraku oli mausoleum suvisest tipphooajast hoolimata suletud. REMONT, teatas napp silt sissepääsu uksel. Mausoleumi tagumise külje ääres istus väsinud ilmega tööline kummuli pööratud värviämbril ja kimus närviliselt suitsu. Tema põsed olid pahtlist laigulised.

No hästi, võtsin siis suuna Tretjakovile, et selle jahedates saalides vanade meistrite loomingut imetleda. Seisatada hetkeks Rubljovi ikoonide ees ning nautida nende lõkendavat nimbust. Lasta hinges heliseda Šiškini männimetsadel või võtta õlule osa Volga burlakkide koormast. Nautisin juba ette seda kõrgkultuurilist elamust, kui – jälle pettumus! Äsja avatud ajutise ekspositsiooni („Puškin ümarplastikas ja tekstiilis“) pärast lookles saba muuseumikassast mulle juba poolele teele vastu. Ohkega seisatasin ja muutsin kurssi. Sellise inimmassi järel oodates peaksin oma rongi mitu päeva hilisemaks lükkama. Ehkki, mis seal salata, Puškini kujutisi tekstiilis oleksin küll näha igatsenud!

Egas midagi, aega ju veel oli. Jalutasin alla jõe äärde ja sealt edasi Gorki pargi poole. Mitte selleks, et päikesepaistel kergemeelselt jäätist limpsida või purskkaevude ääres pladistada. Oh ei! Hoopis nooremat Tretjakovi plaanisin väisata. Modernistliku kunsti muuseumis on vast ruumi lahedamalt ja meeldiv vaatluskeskkond andestab kunstile nii mõndagi. Umbes tunnise jalutuskäigu järel jõudsingi uue Tretjakovini. Särk mu seljas leemendas suvise Moskva asfaldist õhkuvast kuumusest, juuksed olid otsmikule kleepunud ning vene keele hääldusesse siginenud närviline värin, kui palusin üht piletit Eesti Kunstnike Liidu liikmele.

„Meil on vaheaeg,“ teatas modernistliku välimusega daam kassas üsna ükskõikselt.

„Kuidas vaheaeg?! Kui kaua?“

„Sõltub,“ vastati mulle ning tatjanalikult unistav pilk suundus otse minust läbi, kuhugi tabamatutesse kaugustesse. Väike plastluuk meie vahel klõpsatas kinni ja ette keerati papist seieritega võidunud kell. Mind ja muuseumiskäiku lahutava hoomamatu ajajõe ületamiseks mul parasjagu ressursse ei olnud. Lahkusin noruspäi Tretjakovist.

Mõnda aega uitasin sihitult mööda Moskva tänavaid, kuni olin täielikult desorienteeritud. Tulin uuesti meelemärkusele alles siis, kui üks röövelliku olekuga tänavakaubitseja püüdis mulle pähe määrida Vene trikoloori värvides punutud nuustikut.

„Ei!“ karjatasin otsustavalt ja rebisin end kaupmehe kapitalistlikust haardest vabaks. Moskva on kaupmeeste linn ja – heites pilgu allapoole – märkasin, et olin oma poolteadvusetute eksirännakute kestel juba soetanud nii barankadest vaniku, balalaika kui ka Brežnevi malmist büsti. Ohkasin rusutult – iga kord sama jama! Päev oli juba hilisesse pärastlõunasse veerenud ning ehkki rong pidi väljuma alles pisut enne südaööd, oli siiski vii-mane aeg härjal sarvist haarata ja ajaga midagi mõistlikku ette võtta. Kavatsesin juba lähimale pargipingile maanduda, et barankadega oma kurnatud keha kinnitada, kui järsku silmasin ühe silikaattellistest nõukogude kortermaja keldrikorruse kohal kergelt kolletunud, kuid agressiivselt vilkuvate neoontulede järgi otsustades endiselt kehtivat silti, mis üsna ühemõtteliselt teatas: MUZEJ.

Pisut kummaline tundus, et ei olnud täpsustatud, mis tüüpi muuseum see on. Ehk on nii isegi põnevam, hõõrusin mõttes käsi, kuivõrd mu füüsilised käed olid tegevuses Brežnevi ja traditsioonilise slaavi keelpilli raskuse tasakaalustamisega. Võibolla on see mõne nõukogude dissidendi konspiratiivkorter, mis on nüüd majamuuseumiks ümber kohendatud? Võibolla on see hoopis mõne äsja avatud underground-kunstiskeene galerii, mis alles otsib oma kohta institutsionaliseeritud kunstimaailma kõrval? Võibolla on see mõne isevärki kollektsionääri ekstravagantne ettevõtmine, et oma kogusid maailmale tutvustada. Ja lõpuks, kas ei ole siis Venemaal teatav lakoonilisus äride ja ettevõtete siltidele omane? Kui „Produktõ“, siis produktid; kui „Knigi“, siis knigid; kui „Muzej“ – siis muzej … Võõramaa kombeid tuleb austada! Kergel erutusevärinal astusin keldritrepist alla ja lükkasin raske raudukse lahti.

Saalides süttisid tuled automaatselt nagu külmkapis. Ehkki keldrile kohaselt oli siin jahe ja hämar atmosfäär, jättis muuseum üllatavalt professionaalse mulje: korrektsed valgeks lubjatud seinad, kolmes keeles legendiga varustatud muuseumiplaan, kuhu oli märgitud ringkäigu algus ja lõpp, tuhmis valguses helendavad messingist riidenagid. Tundus, et olen väljapaneku ainus vaataja. Ehk isegi terve maa-aluse kultuuriasutuse ainuke elav hing. Kerge kõhedusejudin jooksis mu selga mööda alla, ent raputasin selle otsustavalt maha. Tagasi lõõskava päikese ja vereimejalike kaubitsejate küüsi langeda tundus heidutavam kui siinsetes saalides peituvale tundmatusele vastu astuda.

Mu pinge maandus täielikult juba esimesse ruumi sisenedes, kui märkasin nurgas üht armsat vanadaami, kes andunult salli kudus. Täisvillane ja ilmselgelt torkivate omadustega kudum mattis muuseumitädi peaaegu täielikult enda alla. Sall langes tema sülle, voolas sealt lopsakate volangidena maha, keerles tema lääpa tallatud susside ja läbipaistvates sukkades vanainimese jalgade ümber ning kippus juba otsapidi esikusse. See ei olnudki sall, vaid pulbitsev meri, mille keskelt eideke mulle sõbralikult noogutas ja viipas, et siis jälle töösse süveneda.

Astusin uudishimulikult lähima seina juurde, jättes paraku sootuks tähelepanuta eidekese salli kootud mustri. Kui oleksin võtnud vaevaks teha veel paar sammu tema poole ning kirillitsas tähed kudumil kokku veerida, oleks see mind hilisemast jamast päästnud. Turistilikus pealiskaudsuses kiirustasin aga reipalt uute elamuste poole ega märganudki sallikeermetel korduvat sõna: „Помогите“.

Esmamulje muuseumist valmistas mulle sügava pettumuse. Eksponaate oli vähe ja need olid segaselt seotud. Kohati oli isegi raske vahet teha, millised on lihtsalt keldriruumidesse ununenud esemed ja millised kuuluvad muuseumikogusse. Sildid eksponaatide juures olid puudulikud ja lohakalt vormistatud, minnes vastuollu ruumide enese viimistletud neutraalsusega. Muuseum tundus olevat just see, mida silt ukse kohal lubas: „muuseum“, näidis, või kui soovite, üks vähendatud sisukusega makett sellest, mis meie teadvuses muuseumi arhetüübi loob – tolm, punktvalgustid, valged seinad, ruumides tukkuvad valvurid. Kõik muu, kaasa arvatud konkreetse väljapaneku sisu, on selle kõrval teisejärguline.

Positiivne esmamulje hakkas lahtuma. Saalide labürint muutus kurnavaks. Kui ma ei oleks kohe sisenedes haaranud ruumiplaneeringubrošüüri, oleksin suunataju juba lootusetult kaotanud. Arvatavasti endistest keldriboksidest ümber ehitatud valgeks lubjatud saalid olid väikesed ja tekitasid pisut klaustrofoobiat. Igast saalist hargnes eri suundades paar-kolm ukseava, sundides vaatlejat pidevalt valikuid tegema ning – vähemalt senimaani – veel kordagi varem nähtud ruume mitte läbima.

Viimast tähelepanekut ei saa ma küll täie kindlusega kinnitada, sest nii mõnedki eksponaadid kordusid nüri järjekindlusega. Näiteks olin seni vähemalt kolme saali seinalt tuvastanud Kuzma Petrov-Vodkini õlimaali „Õunad“ viletsa repro. Samuti olin vähemalt kaks korda sattunud vene bõliinade illustreeritud juubeliväljaandele ning suisa viiel korral eksponeeriti Tolstoi kadunud sokke (kahtlustan, et viimased olid küll võltsingud). Ainsad, mis lubasid neis korduva mahu ja välimuse, sageli ka kattuva väljapanekuga ruumides orienteeruda, olid muuseumivalvurid.

Saalide väiksusest hoolimata oli igas kongikeses (mahtude mõttes tundub see sõna muuseumiruume isegi täpsemini iseloomustavat) vähemalt üks vanaldane muuseumitädi või -onu, kes enamasti paistis „oma asjadega“ tegelevat. Minu sisenedes küll valvurid korraks võpatasid nagu metsloomad, keda nende kodusel lagendikul ootamatu külaline viivuks ehmatab, kuid jätkasid siis oleskelu.

Salli kuduvast muuseumitädist järgmises ruumis lamaskles üsna letargiline muuseumivalvur, suu kergelt lahti, keda hoidis toolilt maha kukkumast üksnes tema keha, tooli raskuse ja maa külgetõmbejõu vahel leitud harukordne tasakaalupunkt, mis kõik valvurit ohustavad füüsikalised jõud ära neutraliseeris. Alguses arvasin, et daam magab, aga tema silmad olid lahti ning uurisid vilkalt lage. Ta justkui ei näinudki minu kuju enda näo ees, sedavõrd oli ta süvenenud oma apaatsesse eemalolekusse.

„Professionaal,“ mõtlesin tunnustavalt.

Seevastu järgmises saalikeses pöörati minu isikule ebameeldivalt teravat tähelepanu. Tumepunases krimpleenkleidis muuseumivalvur kargas mulle peaaegu turja niipea, kui jala üle saali kujuteldava lävepaku olin tõstnud, ning jälitas mind terve tiiru vältel vaid sammu-paari kauguselt. Tundsin tema vanainimese sooja hingeõhku oma kuklal, kui kummardusin alla, et uurida lähemalt Tolstoi kaotatud soki parandusõmblusi. Kuulsin tema kleidi häiritud kahinat, kui vidutasin silmi, et külma prožektorivalgust trotsides siiski nautida pintslitõmbeid seinale riputatud reprol. Tema vari sisaldus minu varjus, tema sammude kaja suubus minu kajasse. Nagu allilmast naasev Orpheus tundsin ühtaegu kiusatust ja pelgu selja taha vaadata, kartes, et seesinane muuseumitädi ainult mu enese meelte loodud miraažiks osutub. Kui olin tema valdustest edasi järgmisesse saali pagenud, seisis ta veel kaua kaht ruumi ühendavas avauses ning jälgis mind jõuetult lõõtsutades nagu pikast jahist väsinud hagijas.

Suur oli minu kergendus, kui järgmises saalis võttis mind vastu jahe soliidse hoiakuga härrasmees, kes hoidis viisakalt ühte nurka ning üksnes aeg-ajalt – kohmetu köhatuse saatel – kuuerevääri tagasi lükkas, et kella kontrollida ja viisakalt teatada: „Vabandage, aga muuseum sulgeb uksed 20 minuti pärast.“

Kuivõrd olin alles äsja lahtiolekuaegu silmanud, teadsin, et see info ei vasta sugugi tõele. Ometi tundsin ebamäärast kahetsust vanahärrat tema töös segada ja kiirustasin püüdlikult sammu.

Veel kohtasin teekonnal info üleküllusest pakatavat muuseumitädi, kes mingil kummaliselt pingestatud, üksnes vaevu-vaevu alla surutud häälel mulle iga silmaulatuses oleva eseme, selle saamisloo ja muuseumihoone enese kohta arulagedalt arvurohkeid fakte ja pikantseid seiku sosistas. Ühes saalis oli Jane Austeni kogutud teostesse süvenenud mees, kes iga kord valjusti „Tss!“ tegi, kui söandasin mõne reipama sammu astuda. Siis jällegi üks kergelt paranoiline või lihtsalt viletsa lühimäluga daam, kes lühikesele distantsile vaatamata mult viiel korral pile-tit näha nõudis. Veel ühes saalis uuriti joviaalselt, kust ma tulen, ja pajatati seejärel kamraadliku silmapilgutuse saatel isiklikke mälestusi sõjaväeteenistusest Pribaltikas ning Vana Tallinna ja šampanja suhtosast täiuslikus kokteilis. Viimaste viisakas ärakuulamine võttis mul küll märgatavalt tempot alla, nii et korraks tekkis juba kiusatus tagasi pöörata, kui mitte kõrvalsaalist vali killuklirin mu kõrvu poleks kostnud.

Jooksin ärevalt kohale ning nägin ukselävel harukordselt frustreerunud muuseumitädi, kes ühe mummulise kohvitassi teise järel vihase meelekindlusega põrandale puruks lõi. Saali põrand krudises kildudest. Mind silmates peatus ta hävitustöös, vaatas segaduses ringi ja silus pisut kortsunud pükskostüümi. Naine punetas näost ja tema silmad välkusid meelepahast. Tegin paar abitut sammu tema poole ning teadmata, mis teda just enesest välja viis, tahtsin talle alustuseks lohutavalt õlale patsutada, kui mu õhku tõusnud käsi poolel teel peatuma sunniti.

„Palun ärge puutuge eksponaate!“ kõlas resoluutne hääl saaliukselt.

Vaatasin üllatunult hääle poole ja nägin lävel seismas lühikest paksu härrasmeest sportlikus dressis, kuid mustades läikima löödud kingades, kes nüüd reipal sammul minu poole astus.

„Eksponaate?“ küsisin jahmunult ja vaatasin segaduses olles puruks löödud tasse, üle kildude minu poole sumavat mehikest ning hävitustööst alles toibuvat valvurit.

„Jah, eksponaate. Säilik nr 076, Nina Aleksandrovna – frustreerunud muuseumitädi prototüüp. Meie kogudesse annetatud Puškini muuseumist aastal 1982.“

„Te … te peate muuseumitädide muuseumit?“ küsisin hämmingus, „kas see keelatud ei ole?“

Mehike naeris lõbustatult.

„Aga mida siis teha maha kantud varaga? Meie tagame neile siin viisakad elutingimused, loomuliku elukeskkonna, piisavalt füüsilist liikumist ja sotsiaalse kontakti. Rääkimata võimalusest oma sisemisele, olgu või destruktiivsele, loomusele truuks jääda. Ilma meie asutuseta nad välismaailmas vastu ei peaks.“

Mehike vaatas nukralt ringi.

„Nojah, ruumid on meil küll väikesed, aga see-eest kodused.

Milline kultuuriasutus üldse tänapäeval ruumiküllusega kiidelda võiks?“ naeris ta sunnitult.

Pidin möönma, et tal on õigus.

„Ja … muuseumid lihtsalt saadavad oma töötajaid teie juurde? Hoiule?“

Mees vangutas pead: „Kardetavasti on see siin enamikule töötajaist nende elukutse lõppjaam. Tehnika võidukäik on oma töö teinud. Kaamerad, automaatteavitused, turvauksed, piletiautomaadid … tehnika asendab inimest seal, kus vähegi võimalik. Näete ju isegi – oleme otse pungil! Hakkasime juba keldrile teist korrust kaevama.“

„Nii et koostöö muuseumitega on teie peamine kollektsiooni täiendamise allikas?“ küsisin teatava kergendustundega üle.

„Jah, peamine, ent mitte ainus,“ vastas väike mehike ja kallutas pea uurivalt viltu. „Muide, teil on väga hea vene keele oskus.“

Ebamugavus minus kasvas: „On või?“

„Jah, ja ilmselgelt ka märkimisväärne kultuurihuvi,“ ning tema pilk libises edasi balalaikale ja Brežnevi büstile, mida ma ei olnud ikka veel osanud käest sokutada.

Tundsin alateadlikku soovi need kompromiteerivad suveniirid selja taha peita.

„Oh ei, mind jätab kultuur täiesti ükskõikseks,“ valetasin kiiresti.

„Kas sooviksite meie juurdeehitust näha?“ pakkus mees lahkelt.

Mida teha? Intuitiivselt tundus õigem keelduda, kuid see oleks minust hirmunud matsi mulje jätnud. Nõustumine oli küll ebamugav, ent sotsiaalselt aktsepteeritavam reaktsioon ning külaline-võõrustaja-olukorras isegi ainuvõimalik. Noogutasin alistunult.

„Väga hea! Kas aitan teid sellega?“ küsis mees ja sirutas käe Brežnevi büsti järele.

„Ei-ei, ma ise!“ teatasin üllatava ägedusega ja surusin kuju tugevamalt kaenla alla.

Mees kõigest naeratas salapäraselt. Lonkisin tema spordidressis selga silmas pidades piki käike allapoole, tundmatusse. Lõpuks jõudsime ühte täiesti tühja valgesse kuubikusse, mille ainus sisustus oli nurgas lösutav tool. Kuubiku kaks ust avanesid naabersaalidesse ning kolmas alles mustavasse tühjusesse, kus oli aimata mullakuhilaid ja käigu vormitut jätkumist.

„Kuidas see tool teile tundub?“ küsis mees.

„Kena,“ möönsin tõrksalt.

Tool oli tõesti päris kena.

„Aga istuge, proovige, tunnetage ometi tema kumerusi ja polsterdust,“ soovitas muuseumidirektor.

Võtsin poolenisti vastu tahtmist toolil istet.

„Noh, kuidas on,“ päris mees võiduka agarusega.

„Tõesti on hea. Mugav ja just nagu keha järgi loodud,“ tunnistasin mehikese pilku vältides.

Mu puhkeasendis käed vabastasid Brežnevi ja balalaika oma väsinud haardest.

„Need iludused paneme siia, ja …“ toimetas mehike omasoodu.

Tundsin, kuidas kontidesse hiilis meeldiv rammestus. See tüüp oli „oma“, ei olnud tarvis Brežnevi pärast muretseda. Aga kui keegi teine …

Pikast päevast, tundidepikkusest vantsimisest ja segadusse ajavast sündmustikust hakkasid mu silmad pikkamisi kinni vajuma.

Sel hilisõhtul väljus Moskva-Tallinna rong ilma minuta. Ärkasin alles järgmise päeva pärastlõunal. Võpatusega lõin silmad lahti ja pöörasin pilgu saali keskele – kas büst ja pill on ikka omal kohal?! Brežnev ja balalaika särasid sõbralikult neile suunatud prožektorivalguses.

Mu pea vajus rahunenult taas rinnale ja viimane, mida enne järjekordset suigatust nägin, oli valendav arhiivilipik pealkirjaga „Eksponaat nr 231. Päritolu: Pribaltika. Seisukord: hea. Tootmisaasta: 1988. Erakogu“.