Читать книгу Eesti novell 2021 - Armin Kõomägi Katrin Pauts Martin Algus Piret R Jt. - Страница 5

Alguses nõudis karantiin pisut harjumist. Ton häbenes, et oli sõbrale Itaalia kohta kirjutanud, et seal on, jah, paras paanika. Mõtles, et peaks saatma uue kirja. Tunnistama, et alahindas viirust. Samas, nad ei olnud liiga head sõbrad. Mõjuks punnitamisena. Nagu ta püüaks iga hinna eest suhteid klattida. Ta ei kirjutanud, aga see tuli ikka teinekord meelde.

Eriolukorra esimestel päevadel oli ta paari sõbraga palli pildumas käinud. Mõni päev hiljem täitis see ta õudusega – kuidas ta siis ikka veel aru ei saanud? Kindad, jah, aga ikkagi. Ei võidelnud palli pärast, ei takistanud teisel viskamist, aga ikkagi. Kui ta nägi punti kogunenud inimesi, mõtles ta: kuidas nad ikka veel aru ei saa? Ja siis: varsti saavad, mina ka oleks võinud varem. Ta hõõrus nägu. Jumal tänatud, kui sa kogu aeg kodus oled ja poekraami korralikult ära desod, riided paariks päevaks esikusse jätad, siis võid vähemalt nägu näppida. Võid ju?

Ton otsustas, et see on mäng. Otsustas sellest mõelda kui mängust. Ta oli kuulnud mehest, kes istus nädala (kaks?) kellegi keldris, puhastus. Ongi selline spetsiaalne kelder rikastele lollpeadele. Pimedus, tagasihoidlik toit kord päevas. Pang nurgas. Väljaheidete jaoks. Ei mingit tegevust. Millegipärast maksis keegi selle eest. Ton otsustas, et kasutab karantiini ära. Võtab sellest viimast. Ta võimles, tegi endale korralikumalt süüa, planeeris nädalamenüü. Ta isegi sorteeris asju. Piisab, kui laual, käeulatuses, on kaks pastakat. Jah, kaks võiks ikka olla. Samuti, milleks siia ID-kaardi lugeja, tibatilluke taskunuga, tühjaks saanud patareiga käekell. Ta pani need karpi ja karbi riiulisse. Ta tõstis pooleliolevate ja lugemist ootavate raamatute hunniku riiulile. Laud oli nüüd puhtam, pea selgem. Ta oli mängus punkti võitnud. Ta võitis neid päris mitu. Ta viskas palju asju ära või pakkis äraviskamist ootama. Vanad, liimitud raamidega lugemisprillid. Ta sorteeris kappe. Kui ta enne oli arvanud, et tal polegi ülearuseid asju, siis nüüd, olles hulga asju ära visanud, teadis ta, et liigset kolu on veel. Näiteks asjad, mis ta praegu laualt karpi pani – kell ja nuga ja mis need olid. Käsi lihtsalt ei tõusnud. Ehk edaspidi.

Ta käis poes harva. Nädalate jooksul õppisid inimesed distantsi hoidma, just nagu soovitati. Tänavad jäid tühjemaks. Küllap tekkis vilumus asjatust sebimisest hoiduda. Leppimine?

Ühel kolmapäeval, kui ta poodi läks, ostunimekiri peas, ees prillid, mask, käes kindad, tuli talle vastu üks nooruk, noorem mees – lilla kuub, kolmepäevane habe, kulunud kingad, päikeseprillid. Põlved käies kummaliselt laiali, nagu laseks uisusammu. Kergelt taarudes, aga kindlasti mitte purjus. Noh, ei teagi. Igatahes ei jätnud ta Tonile ruumi, tuias temast lähedalt mööda. Vahkviha. Ton hoidis ennast suurivaevu vaos, oleks tahtnud noorukile vastu pead virutada. Nagu mind ei olekski, mõtles Ton tigedalt. Temal ei olnud seekord võimalust teise teelt pageda. Oleks pidanud kodu poole tagasi jooksma.

Ton ei kurtnud. Ta võimles. Füüsiline vorm paranes. Ton hakkas paremini magama. Ta ei joonud enam üldse alkoholi. Milleks. Igatsus teiste inimeste kehade, kontakti järele leevenes. Vahepeal oli raskem. Nagu see ikka käib. Oletus, mulje, et ta suudab paratamatusega paremini leppida, sarnanes rahuloluga.

Internetis ilmusid välja vanad kallimad. Ise tulid. Annega võttis Ton ühendust, aga ta oli sama soe kui teised, sulav. Ton oli meelitatud, ehkki sai aru, et nood võivad kirjutada kümnetele. Ja miks mitte. Jah, mina igatsen sinu järele ka. Ja see oli muidugi õige. Kui ta mõtles maailmale pärast karantiini, hiilis ta näole ülbe, iseteadva kõutsi muie.

Ta oli paar korda peaaegu e-seksi norima hakkamas, aga kartis, et keegi kolmas paneb videole käpa peale. Veel rohkem kartis... ühesõnaga, see oleks kuidagi kohmetu ja pingutatud, nagu noorukese tegevjuhi korraldatud ajurünnak või ühine võimlemine enne lõunapausi. Parem mitte.

Ton mõtles välja skeeme, kuidas oma päeva paremini sisustada, millal puhata, kuidas keskenduda. Ma olen seda mängu võitmas, mõtles Ton.

Inimesi jäi tänavatel järjest vähemaks. Uudistes ei olnud midagi – kõik kestab, aga surijaid ei ole palju. Inimesed püsivad paremini kodus, majandus on teisenenud, saab hakkama. Ega siis raske olukord ei tähenda, et peaks aru kaotama. Kui maja põleb, siis mõni jookseb seni paanitsedes ringi, kuni sisse põleb. Peaks hetkega otsustama, mida saab ja tasub päästa, ja tegutsema. Ei mingit paanikat.

Videovestlustest keeldus esimesena Anne. Sa ise ütlesid, et ei tohi juuksurisse minna, ütles ta. Siis kui veel sai minna. Ma ei taha, et sa mind sellisena näed. Mul aega on, kirjutame, ütles ta. Anne kirjutas alati. Vastas kiiresti, pikalt. Parasjagu pikalt. Soojalt. Kirjutas mõnikord ise esimesena. Vist peaaegu pooltel kordadel.

Ühel neljapäeval kella kahe ja kolme vahel käis Ton poes ega kohanud ainsatki inimest. Kõrvalised tänavad, jah. Aga ikkagi. Isegi turvameest ei paistnud. Iseteeninduskassa töötas. Ton oli õnnelik. Nii hästi valitud hetk. See, et ta ei näinud kedagi, mitte kedagi, meenus hiljem. Ta kahtles selles tükk aega. Äkki ta lihtsalt ei jätnud meelde. Väga võimalik.

Ta kirjutas Helenile, et saame kokku, mitme meetri pealt, lihtsalt tahaks sõpra näha. Helenil oli tegemist. Lapsed koduõppes, täielik jama. Ain ka kodus, kuidagi armukade. Varem ei olnud. Näita ennast siis kaamerast, anus Ton. Oh, ole nüüd, mul käib siin kogu aeg mingi mürgel.

Kauplused pandi kinni. Pakirobotid. Ton ostis netist ja oli tegelikult rahul. Ühel päeval jalutas ta kolm tundi oma korteris.

Ta pani taimeri, et ei tekiks kiusatust kõrvale kalduda, liiga tihti kella vaadata, midagi muud teha. Oli otsustanud kolm tundi jalutada, siis jalutabki. Mõtted uitasid, nagu jalutades peabki. Keskendumisvõime üha paranes. Ton läks vannituppa ja naeratas oma peegelpildile. Siis pühkis peeglilt kuivanud vee jäljed.

Aire ei olnud nõus kokku saama. Ütles, et on lihtsalt väsinud. Ehk pärast karantiini. Üldse, ta võtab seda tõsiselt. Mis siis, et kolme meetri pealt, üks varumeeter, miks see siis nii oluline on, nad saavad siin ka rääkida. Kolme meetri pealt peab juba karjuma. Imelik.

Ühe päeva istus Ton akna all. Mitte kedagi ei läinud mööda. Kui ta vetsus käis, kiiresti, tundus tagasi jõudes, et keegi vilksatas, kadus just nurga taha. Ton jooksis välja, lidus toasusside väel võõrale järele. Kadunud.

Ton märkas, et on viimastel nädalatel ühendust võtnud ainult naistega. Proovis teisiti. Märten. Henrik. Pikk-Henrik. Sama. Kõik püsivad kodus. Saab siin ka rääkida. Ei, milleks video.

Ton läks Anne ukse taha. Kahtlane valik, Anne oli abielus, aga samas sai ta temaga kõige paremini läbi. Vallalised pruudid, see on muidugi vale sõna, elasid üldse teises linnas. Uksekella plastmass nupu ümber oli kollakaks tõmbunud. Ton, olgugi kinnas käes, tundis selle vajutamise suhtes vastikust. Mõtles, et küllap on asi võõrasse koju tungimises. Sellisel ajal. Ei sobi. Ta ootas. Tasahilju läks pimedaks. Tuled Anne akendes ei süttinud. Ton saatis Messengeris sõnumi.

Mis teed?

Kodus. Hakkame sööma just. Pärast räägime.

Kolm kuud hiljem ilmus Annel raamat. Tuled tema korteris ei süttinud kunagi. Ton käis päris tihti vaatamas. Kodus. Mängime lauamänge. Anne loobus raamatule videoesitlust korraldamast, ehkki Ton püüdis teda ümber veenda. Ton tellis raamatu endale koju. Ei, pühendust, mis? Praegu ei hakka sellega jantima. Kui pärast karantiini kokku saame, siis. Ta ei olnud kolm kuud ühtegi inimest näinud, ainult vanadelt videotelt. Tekstiuudiseid laekus veebi kogu aeg. Kord läks hullemaks, siis jälle paremaks, eriolukorda lõpetada ei saanud, päris katastroofi ka ei olnud.

Aga Messenger töötas, sõnumeid sai saata.

Sõnad olid alles.