Читать книгу Eesti novell 2021 - Armin Kõomägi Katrin Pauts Martin Algus Piret R Jt. - Страница 6

Theodor Saarmas astus Frankfurdis rongilt maha, lõi ham-bad traditsioonilisse vesikringlisse ja oli tõtt-öelda täielikus hädas. Lennujaamast kesklinna saada polnud keeruline, sealt viisid peaaegu kõik rongid keskvaksalisse. Need muidugi mitte, mis sõitsid lennujaamast otse edasi Kölni peale, kuid eksimisvõimalused olid väikesed ja õigesti toimimiseks polnud vaja väga palju teadmisi. Hoia lihtsalt silmad lahti. Ainus, milles sai kaotada, oli raha, sest kesklinna sõitsid nii ICE-d kui ka linnaraudtee, mille pilet on oluliselt odavam. Keskvaksalist hargnesid liinid aga igasugustes suundades ning pidi teadma täpset numbrit, millega saab tollesse õigesse peatusesse. Aga millisesse peatusesse? Ka see oli meelest läinud. Igatahes asus see platsil ühe kiriku juures.

Kõige tobedam oli, et Theodor käis igal aastal korra Frankfurdis ning oli seal peaaegu nädala. Nimelt toimusid Frankfurdis ajalooõpetajate igasügisesed kohtumised. Neil nädalatel sõitis ta iga päev peavaksalist ühte ja samasse peatusesse ning läks sealt jala edasi. Ühe päevaga sai kõik selgeks ja toimus täiesti loomulikult, numbrid olid teada, väljumised olid teada, peatused olid teada. Peavaksalist tuli sõita liiniga S4 Hauptwache peatusesse, mis asub Katariina kiriku kõrval, sealt edasi aga minna mööda Zeili. Teekond hotelli jäi samuti kiirelt pähe, sest Theodor peatus igal aastal samas hotellis.

Kui linnatranspordi puhul tegi unustamine ainult ülearust tüli, sest kõik tuli iga kord uuesti välja uurida, siis inimeste puhul tekitas see lisaks ka piinlikkust. Igal aastal on neil kollokviumidel samad näod, kuid nimed pidi ikka ja jälle uuesti selgeks õppima. Theodor mäletas nägusid hästi, see punaste juustega daam oli tema hea tuttav, nagu ka kitsehabemega meesterahvas. Aga nimed! Kuidagi ei tahtnud aasta aega meeles püsida, et tegu on proua Krügeri ja härra Schmiediga. Seda oli aastast aastasse uuesti välja uurida palju keerulisem kui rongiliine või aadresse, sest tutvumisrituaal on nagu initsiatsioon, seda ei saa korrata. Või siis ainult mõnel haruldasel juhul, kui tutvus on teise rituaaliga lõpetatud ning ollakse valmis seda uuesti sõlmima. Rituaalidest mõtles Theodor nagu ajaloolane, sine ira et studio. Need on veidrad kultuurilised mängud, millel puudus Theodori jaoks isiklik puudutus ja reaalne mõju. Rituaal on arbitraarne nagu nimigi. Võib-olla sellepärast ei jäänudki nimed meelde, sest tutvumisrituaalid läksid Theodorist lihtsalt mööda. Samas natuke aega ta nimesid ju mäletas, paar nädalat oli kõik selge, siis hakkas nimi aegamisi kustuma nagu värv hauakivilt. Theodor mäletas, kuidas ta vanemad aastas korra vanaema haual tähed uuesti üle värvisid, et nimi ei kaoks. Nii ütleb ka kuulus vanakreeka ajaloolane Herodotos, Cicero järgi ajaloo, Voltaire’i järgi aga valede isa, oma „Historia“ alguses, et ta teos on loodud selleks, et inimeste suured ja imeväärsed teod ei kustuks, kaotaks värvi nagu raidkirjad. Theodoril läks seest soojaks, kui talle tuli meelde, et üle kahe tuhande aasta vanune tekst puudutas nii intiimselt tuttavat probleemi.

Õnneks kandsid kollokviumil osalejad nimesilte, nii et seni oli Theodoril läinud korda enne jutu alustamist salaja kõõritades nimi kindlaks teha. Edasi sai vana tuttavat mängida, mis tegelikult ju oligi tõsi. Theodor tundis inimesi, aga mitte nimesid – see kitsehabe ei läheks tal surmatunnilgi meelest. Vähemalt uskus ta nii. Ka sel aastal läks kõik tavapäraselt, alguses oli natuke piinlikkust ja tsutike pettust, kuid Theodor õppis nagu rott labürindis ning sibas teisel päeval suhkrutükini kohvilaual juba väga oskuslikult, tervitades mööda minnes nimepidi tuttavaid.

Kollokviumi viimasel päeval tabas aga Theodorit ebameeldiv üllatus. Nimelt lõpuüritusel teatasid korraldajad pidulikult, et alates järgmisest aastast nimesilte enam ei kasutata. Kõik kohalkäijad olevat aastast aastasse üldiselt ühed ja samad, kõik olla kokku kasvanud nagu üks suur perekond, nagu need Platoni ümmargused alginimesed, ainult et siin on tegu suure kollokviumiliikmete sasipusaga. Uute olijatega olevatki aga parem isiklikult tutvuda, mitte siltide abil, vaid hoopis laialt naeratades, käsi õieli ees, kasvamaks ka nendega kokku. Lisaks tulevat hoida loodust, nimesiltide plastümbrised visatakse ära, ent need ei lagune. See kõik oli tõsi, kuid tegi Theodori meele väga-väga mõruks. Ühesõnaga, nad olid otsustanud, et raidkirja enam üle ei värvita. Theodor kõmpis mööda Zeili, istus Hauptwaches S4 peale, keskvaksalis vahetas rongi ja sõitis S8-ga lennujaama, marssis otse väravani A50 ja lendas Tallinnasse, vaikides kogu tee mornilt nagu haud. Kuidas elada edasi?

Esimene lootuskiir tungis läbi ühtlaselt hallide depressioonipilvede Theodori hinges alles umbes nädal hiljem, kui ta teadvustas endale, et mingi mälu tal siiski on, seejuures oluliselt pikem ja parem kui haugil. Frankfurdis sai talle ju paari päevaga selgeks, kuidas paljud asjad käivad, ja kõik püsis meeles, kuni see tal igapäevaselt silme ees oli ning natuke aega isegi veel pärast seda. Praegu, nädal hiljem, Theodor veel mäletas peamist, kuigi tundis, kuidas asjad hakkavad vaikselt käest libisema.

Põhimõtteliselt nõndasamuti on ka kustunud raidkirjadega, mõtles Theodor: kaugelt pole neid näha, kuid lähedalt paistavad nad ikkagi, või kui ei paista, võib lausa käe litsuda vastu päikesest palavaks köetud kivi, vedada sõrmega mööda tahutud tähti. Ega vanaema haual värviti tähti üle ka peamiselt teiste, juhuslike möödajalutajate pilkude püüdmiseks – et rändaja seisataks ja mõtleks hetke Theodori vanaemast. Kuna juhuslik mööduja Theodori vanaema ilmselt ei tundnud, sai ta küll mõelda ainult vanaema nimest ning kui tal oli palju usku ausasse elusse, siis ka sellest, et kunagi oli olemas seda nime kandnud inimene, keda enam ei ole. Theodor otsustas, et see on päris kaelamurdev ajugümnastika, mida pahaaimamatult möödujalt oodata. Ja nimi värviti justnimelt selleks üle, et vähemalt seegi oleks päriselt ole-mas ning meelitaks rändaja virvatulena soo lõppu, kust ta ei leia enam tagasiteed. Theodori enda probleem oli küll pigem vastupidine – talle olid teada inimesed, kuid mitte nimed – ent ta elas rändajale kogu hingest kaasa ning oli vihane ja nördinud süsteemi peale, mis inimesi juhuslike seoste soos ekslema sunnib ja iga hetk üht- või teistpidi petta võib.

Äratundmine, et asjad püsivad Theodoril meeles, kui ta neid iga päev näeb, oli julgustav, kuid probleemi siiski ei lahendanud. Paraku oli võimatu, et tema argielu lahutamatuteks osadeks saavad Tallinnas rongiliin S4, proua Krüger või härra Schmied. Theodor katkus meeleheites juukseid edasi, kuid mitte enam kaua.

Teine ilmutus tabas Theodorit sama nädala neljapäeval, kui ta luges pärast tunde Rahvusraamatukogu seitsmendal korrusel ajaviiteks 1939. aastal ilmunud Elmar Nugise „Ajaviitetaskuraamatut“. Seal kirjeldati igasuguste muude mustkunstitrikkide kõrval ka kunsttükki, mille abil on võimalik avaldada publikule muljet supermäluga! Seltskonnal lastakse nimetada mõnekümne eri asja nimed, näiteks: 1. laud, 2. jänes, 4. paber, 25. siga, 30. nõel jne. Keegi seltskonnast kirjutab kontrolliks need asjad koos järjekorranumbriga üles, kuid paberit mälugeeniusele muidugi ei näita. Seejärel suudab nn geenius kogu nimekirja peast edasi ja tagasi üles öelda ning teatada küsijaile ka juhuslikule järjekorranumbrile vastava asja nime või juhuslikule asjale vastava numbri: kui küsitakse numbrit 25, tuleb kohe vastuseks „siga“, kui uuritakse aga, mis number on paber, saab pikemalt mõtlemata vastata „neli“. Raamatus kirjutati, et selline etendus äratab juuresolijate hulgas tõsist imestust. Kui trikitaja sinna juurde veel räägib, et tal on harukordselt hea mälu asjade meeles pidamiseks, siis tekkivat seltskonnas üldine arvamine, et tegu on „imelapsega“.

Kogu nipp seisneb seoste loomises millegi tuttavaga. Kui vastaja elab maal, käsib raamat tal valida oma lähemast ümbrusest 10 talu nende hulgast, kust ta tunneb igaühest vähemalt 5 inimest. Talud tuleb ära märkida numbritega, näiteks Metsa talule vastavad numbrid 1–5, Mäe talule 6–10, Jaaniperele 11–15 jne. Edasi omistatakse taludes igale inimesele personaalne number, alustades vanimast, nt Metsa talus on Jüri 1, Mall 2, Hendrik 3, Liisa 4 ja Anton 5. Nii tuleb teha kõigi taludega. Sellise jaotamise teeb trikitaja oma peas ära enne etendust. Kui seltskond aga hakkab nimetama asju, siis loob ta nimetatud asjast ja järjekorranumbrile vastavast isikust kiiresti mõttepildi. Näiteks öeldakse „number 1 – laud!“, vastaja kujutab kohe ette, kuidas kulupäine Metsa Jüri on rõõmsalt kõhuli laua peal; edasi öeldakse „number 2 – jänes!“, vastaja kujutab ette, kuidas vana Mall ajab jänest taga ja jookseb talle järele. Kõikide nimetatud asjade puhul niisugusi seoseid luues on võimalik neid hiljem uuesti meelde tuletada.

Theodor sai kohe aru, et kirjeldatud meetodit saab kasutada ka palju olulisemateks asjadeks kui seltskonnas poosetamine. Siin oli lahendus tema murele! Theodor modifitseeris, optimeeris ja kombineeris Elmar Nugise süsteemi, korrutades endale õhinal, et kogu asja tuum on seostes. Tal polnud vaja pähe õppida mingeid järjekorranumbreid, nii et need võis südamerahus kõrvale heita ja süsteemi lihtsustada. Samuti loobus ta taludest, sest viienda põlve pealinlasena olid need talle võõramad kui Frankfurdi linnaliinid ja saksa ajalooõpetajad, keda ta just üritas meelde jätta. Raamat soovitas linnainimestel kasutada talude asemel naaberkortereid, kuid see ei sobinud Theodorile tema olukorra eripärade tõttu, nimelt naabrid ei andnud endast piisavalt sageli märku, et pidevalt silme ees seista, nagu oleks vaja olnud. Üheks õhtuks ju saaks kõik naabrid meelde tuletada ja seosed luua, kuid see polnud jätkusuutlik, Theodor taotles pikaaegseid lahendusi. Seepärast otsustas ta kasutada seoste loomiseks talle kõige lähemaid inimesi ja asju.

Ta tormas ummisjalu koju Koidu tänavale ja lasi silmel ahnelt enda ümber ringi käia nagu näljane hunt. Esimesena langes pilk röstrile, see hakkas tähistama rongi number S4, gaasipliidist sai S8, Theodori naisest Amandast proua Krüger ja poeg Heldurist härra Schmied. Theodor tundis, kui lihtne, ent võimas on ta meetod. Saksamaal oli veel palju asju, mida oli mugav peast teada: kõik konverentsikülalised, keda ta veel mäletas, rongiliinid, majanumbrid, vesikringli hind peavaksalis ja pähklimaius Haselmarki oma Reformhausi orgaanilises poeketis ning veel palju muudki. Theodor ei hoidnud tagasi, sest – nagu raamatus lubati – võib-olla hakkab keegi teda veel imelapsekski pidama. Ta pereliikmetel kasvaks koheselt aukartus tema ees ja armastus tema vastu.

Esimesed tagasilöögid tulid umbes poolteist nädalat hiljem, kui ta kõnetas oma armsat Amandat proua Krügerina. Samuti paistis ta kümneaastane poeg olevat kasvatanud lõua otsa härra Schmiedi kitsehabeme koopia ning Theodor pidi tegema talle selle kohta märkuse. Heldurile ja Amandale sellised asjad ei meeldinud sugugi. Kui Theodor mõtlikult röstrit silmitses, pidi ta tõdema, et tema meetodil on ka negatiivseid kõrvalmõjusid. Amanda ja Heldur hakkasid järjest rohkem samastuma proua Krügeri ja härra Schmiediga ning ununema Amanda ja Heldurina, rääkimata röstrist, mis sõitis juba ammu liinil S4.

Theodor teadis, mida teha: tuli luua seoseid, veel rohkem seoseid. Nüüd hakkas nende koer Reku meelde tuletama abikaasa Amandat, kes tähistas proua Krügerit, aknalaual tolmuv kummipuu oli aga Heldur, kes oli härra Schmied. Samamoodi läks röstri, kõrbenud gaasipliidi ja kõige muuga. Ühtlasi oli selge, et siin ei tohi mingil juhul peatuda. Theodor kujutas ette, et ta on hai, nimede ookeani tippkiskja, ja peab pidevalt edasi ujuma, et hapnikurikas vesi käiks läbi lõpuste, ja tundis uhkust. Nii hull asi siiski polnud. Theodoril õnnestus saavutada teatud tasakaalupunkt talle nähtava maailma piiril. Õigemini, sealt küll paratamatult kadus väike killuke, mida ta pidi meeles pidamiseks seostama millegagi, mis talle paari nädala jooksul silma alla ei sattunud ja seepärast meeles ei püsinud, kuid see ei olnud teab kui suur kaotus. Nähtava maailma piiril olidki asjad, mida eriti vaja ei läinud.

Elu settis, oli rahulik ja parem kui ennemalt. Kätte jõudis uue aasta oktoober, Theodor pidi sõitma jälle Frankfurti. Tunne oli nagu omal ajal enne Rooma ajaloo eksamit, ees seisis päev, mil pidi selguma, kas pikaaegne vaimutöö on kandnud vilja. Maandunud Frankfurdis, loovis ta uhkelt läbi rahvamassi linnaraudtee peatuste poole. Polnud küsimustki, millisesse rongi astuda ega kus maha minna. Pärast konverentsi avakõnet tervitas Theodor kohe kohvipausi alguses härra Schmiedi ja proua Krügerit nagu vanu tuttavaid, kes nad tegelikult olidki: „Võibolla teie mind ei mäleta, aga mina teid küll!“ Esimese päeva õhtul toimuval vastuvõtul võttis Theodor napsu ja vihtus tantsu nagu noor sälg. See oli triumf! Kultuur ongi mäletamine, kokkulepped nii ühe inimpõlve jooksul kui ka üle selle. Ilma kokkulepeteta, mida kõik ja igavesti austavad, ei oleks meil keelt, kaubandust ega matemaatikat, mõtles Theodor, ja nüüd oli ta sõlminud oma peas terve rea uusi kokkuleppeid, lisanud oma isikliku tilga kultuurimerre ning allutanud endale nimede andmise ja teadmise kunsti. Frankfurdist koju lendas Theodor ülevas meeleolus.

Head tuju jätkus umbes nädalaks. Siis sai ta Saksamaalt e-kirja, kus viidati tema „ebaväärikale“ käitumisele viimasel kollokviumil ning avaldati lootust, et selline asi enam ei kordu. Theodor oli uhke ja ägeda loomuga ning kirjutas kohe vastu, et ta ei kavatse nendest kollokviumidest enam osa võtta, kui temaga nii räägitakse, mille peale vastati vaid napilt ja ebasiiralt „Es tut uns leid“. Seepeale otsustas Theodor meelerahu huvides unustada kõik nende saksa kollokviumidega seonduva: S4 ja S8, proua Krügeri ja härra Schmiedi, vesikringli ja Haselmarki ning veel palju muudki.

Paar nädalat kestis muretu argipäev, kuid siis hakkas Theodori maailm vaikse praginaga koost lagunema. Näiteks tähistas Amanda Theodori peas proua Krügerit, kuid kui proua Krüger ehk tähistatav unustamisprotsessi käigus kadus, muutus tähenduseta eimiskiks ka tähistaja. Paraku oli Theodori abikaasa korraga nii proua Krügeri tähistaja kui ka perekoer Reku tähistatav, nii et tähenduse kaotas ka peremehele truu krants ning nõnda edasi. Theodorit hakkas ümbritsema tühjus ja tühjus oli sfääriline – oli esimese tasandi tühjus, teise tasandi tühjus, kolmanda tasandi tühjus ja nii edasi kuni nähtava maailma lõpuni.