Читать книгу Amatöör - Armin Kõomägi - Страница 4

Istusin laua taha ja hakkasin kirjutama. Kõik magasid. Hommikuks sai valmis. Tuli kass. Sirutas ükshaaval tagakäppasid ja käskis süüa anda. Andsin. Tuli poeg ja küsis, kuidas ma magasin. Vastasin, et hästi. Tuli tütar. Ei küsinud midagi. Tema uudishimu ärkab hiljem, kui ta ise. Tuli naine. Imestas, et olen ikka veel siin. Imestasin ka. Tuli naabritädi. Küsis, kas seda ka teeme. Vastasin, et olen väsinud ja ei viitsi. Ta ohkas ja lubas ise selle ära teha. Tuli sügis. Küsis, et mis muidu möllan ka. Teatasin, et kirjutasin öö läbi. Alates märtsist. Sügis haigutas igavlevalt ja mõmises, et viimasel ajal kõik muudkui kirjutavad. Pakkusin talle lugeda.

„Tead, pole aega õieti lehtigi lugeda,” lõi sügis käega ja lendas lumehelveste hõljudes lõunasse talvituma.

Siis koputas keegi. Lasin tal tükk aega koputada, et äkki läheb rütm põnevamaks või nii. Ei läinud ühti. Oli selline monotoonne toksimine, nagu oleks Buratino end auguga puud unustanud panema. Avasin ukse. Kurat, rähn oli. Suur kirju rähn. Vaatasin aknast välja. Parmud istusid kõik vaikselt kioski kõrval pingil, pikad punased tatised ninad ees. Nagu rähnid. Neli parmu oli. Täpselt nagu mul sõrmi, kui üks välja jätta.