Читать книгу Amatöör - Armin Kõomägi - Страница 6

See algas neli aastat tagasi, kui leidsin end äkitselt logistika baaskursuselt. Mu tollane töökoht tekitas minus nõutust, millele seletust otsides end kõikvõimalikele kursustele kirja panin. Mäletan erutust, mis mind endasse haaras, kui sirge seljaga lektor oma kalkulaatoripilgu diagonaalis üle saali libistas ja siis lausus:

„Tere.”

Midagi lihtsamat, arusaadavamat ja geniaalsemat andis välja mõelda. Tere. Otse kümnesse! Eelmine kursus, kus viibisin just nädal enne logistikat, algas mingi karvakasvanud kampsunmehe sihitu pläraga sellest, et see, kas praegu on hommik või päev või öö, ei oma teatud mõttes mingit tähtsust ja seetõttu ei kavatse ta meid kindlat ajamäärust kasutades tervitada, ja et kui asjasse veelgi üldistavamalt suhtuda, siis milleks üldsegi tervitada, et kas see formaalsus muudab siis kedagi õnnelikumaks või hoopis õnnetumaks. Oh, ma mäletan, et ainuüksi see esimene lause tekitas minus säärase peavalu, et edasine teemale kontsentreerumine muutus täiesti võimatuks. Filosoofia baaskursus. Mis kasu on ainest, mille peamine lisaväärtus on täielik segadus pluss kahetunnine peavalu. Lahkusin niipea, kui oli viisakas.

Aga logistika baaskursuse lektor ei unune iial. See, kuidas ta sammus lühimat teed pidi uksest lauani, millise ratsionaalse liigutusega asetas ta oma materjalid laua vasakpoolsele nurgale, kust neid hiljem hõlpus oli esinemispuldile tõsta, kuidas ta vilunud liigutusega avas pintsaku kaks nööpi ning millise hoogsa liigutusega see siis toolileenile maandus, ainsatki kortsu sisse võtmata. Kuidas ta siis pulti astus, võlus meid oma poolesekundilise naeratusega ning alustas loengut. Ma mäletan, kuidas tundsin märga ilatilka oma käeseljal maanduvat. Alles siis mõistsin sulgeda suu, mis kogu seda läbimõeldud sissejuhatust avatult imetlenud oli.

Täna, neli aastat hiljem, võiksin muidugi tollele lektorile ise anda tosinate kaupa soovitusi, kuidas oma elu veel efektiivsemaks muuta. Nii kaugele olen jõudnud. Ja tuleb tunnistada, et teatud mõttes on see probleem.

Nüüd, kus mul on olnud piisavalt aega järelemõtlemiseks, mõistan, et tegelikult algas kõik juba palju varem, kui nimetatud baaskursus. Mäletan malevasuve. See oli mu teine malev. Pööraselt lõbus rühm: vahvad ja leidlikud poisid, rõõmsad ja kaunid plikad. Malevasuve teisest poolest, kui sõbrasuhted piisavalt kaugele arenenud, oli meil, poistel, kombeks õhtuti plikadele unemusi käia andmas. Siis, ühel ööl, kui aluspükste väel plikade tuppa sisenesime ning juulilõpu täiskuuvalges elevaid tüdrukuid isukalt vahtisime ja arutasime, et kes keda suudleb, avastasin end sammuvat lähima voodini. Kuna kõik meie rühma tüdrukud olid ühtemoodi kangesti kenad, siis polnud ju mingit vahet, keda sa suudled. Nii valisingi lühima tee. Tollest ööst alates sai mult suudluse alati lähim tüdruk. See polnud alati üks ja seesama plika. Ei. Nad vahetasid aegajalt voodeid. Ei tea miks. Minu mõistus selle sebimise mõtet ei adunud. Ja kui lõkke ääres kunagi keegi tüdrukutest minu unemusi geograafilise taktika kohta huvi tundis, siis vastasin, et see on ju lühim tee suudluseni. Kõik lõkerdasid naerda ja ma leidsin paljude südames sooja koha. Aga mina ei teinud nalja.

Ma ei mäleta, millal ma viimati suudlesin. Ma ei suuda mõttetustega tegeleda. Ma tegelen ainult vajalike asjadega, liigutan ainult vajalikke kehaosi, pingutan ainult vajalikke lihaseid, mõtlen ainult vajalikke mõtteid. Õigel ajal, õiges kohas, õiges koguses. Alati. Aga üks asi häirib mind. Ma ei mõista oma tundeid. Mõnikord leian end ärritumas, nördimas, vihastamas, ahastamas. Kui see oleks minu võimuses, siis eemaldaksin endast need geenid, mis seda kõike lubavad. Emotsioonid on ju ajaraisk. Ja ma ei räägi ainult negatiivsetest emotsioonidest. Mis mõte on näiteks võidurõõmul? Juhhei! Mis juhhei? Milleks? Mida see annab? Mis asi on võit, mille üle nii väga rõõmustada? On tulemus, on resultaat, on skoor, on vahekokkuvõtted. Normaalsed protsessi osad. Mida siin rõõmustada on?

Oma vanaisa olen ma lapsest peale imetlenud. Veel üheksakümneaastaselt tavatses ta oma töölaua taga istuda ja ladusaid mõtteid mõtelda. Selja taga riiulis ilutsesid insener-tehnilise maailma tähtteosed läbisegi kuulsate maadeuurijate dokumentaalsete reisikirjadega. Ainult ratsionaalne informatsioon. Mitte mingisugust ilukirjanduslikku mõttetust. Kui olin piisavalt suureks saanud, pühendas vanaisa mind oma tulude ja kulude maailma. Tal oli alates aastast 1938 iga kalendriaasta kohta oma märkmik, mis sisaldas täielikku ülevaadet laekunud tuludest ja sooritatud kulutustest. Mängisime sellist mängu, et mina ütlesin suvalise aasta ja kuu ning vanaisa luges siis vastavast märkmikust ette, mis täpselt sel ajavahemikul toimus. Sendi täpsusega. Mõnikord oli lisatud ka vanaisa pikkus ja kaal. Ta vaatas mulle võiduka näoga otsa ja mina tundsin, et olen geeniuse lapselaps.

Mäletan, et kord võttis vanaisa mu ühte kirikusse kaasa. Ma polnud selles kirikus varem käinud. Tol ajal polnud ma üldse eriti kirikus käinud. Kui vanaisa mind endaga kutsus, siis olin tegelikult väga üllatunud. Vanaisa ja kirik? Ma teadsin küll, et vanaisale meeldis aeg-ajalt rahumeelset orelimuusikat kuulata, aga ratsionaalse inimesena tegi ta tavaliselt seda klassikaraadio saatel oma töölaua taga askeldades. Niisiis läksimegi. Kirik oli kuidagi teistsugune. Ma ei saanud kohe aru, mis on teisiti, aga ajapikku adusin, et kirikus puudus selline toretsev õhkkond ja sümboolika, mida inimene tavaliselt jumalakodades kohtab. See kirik oli lihtne. Lihtsad pingid, lihtsad aknad, lihtne altar, lihtsad maalid seintel, lihtne lagi. Vanaisa vaatas pikalt ringi, koputas seintele, katsus uksi ja istmeridu, uuris talasid. Noogutas siis heakskiitvalt ja siis lahkusimegi. Teel koju rääkis vanaisa mulle oma tööst. Ta oli palju sildu ja kortermaju ja tootmishooneid projekteerinud. Ja ta oli projekteerinud ka ühe kiriku. Ja sellest kirikust me just tulimegi.

Kui vanaisa oma elutee finišisirgel auto alla jäi ja mõlemad sääreluud murdis ning jalalabad lömastas, siis oli meile kõigile selge, et voodis lesides ta oma elu jätkata ei kavatse. Nii ka läks: enne jõule teatas vanaisa meile kõigile, et jõuluvanalt ta sel aastal kingitusi ei oota. Õnneks mõistsid kõik olukorda ning säästsid teda mõttetute villaste sokkide, joonlaudade ja arveraamatute kuhilast. „Sellel” päeval kogunesime kõik vanaisa surivoodi äärde ning igaüks lausus midagi hüvastijätuks. Saabus minu kord. Vaatasin vanaisa jalakömpe, mis õnnetuse tõttu ligi paarkümmend sentimeetrit oma pikkuses kaotanud olid, ning küsisin, kuidas vanaisale meeldiks, kui me ta mõnevõrra väiksemasse kirstu mahutaksime. Nüüd, kus nii pika kirstu järele enam füüsilist vajadust polnud, saaksime kenasti hakkama ka oluliselt väiksema ja odavama eksemplariga. Mäletan, kuidas kõik mulle kohkunult otsa vaatasid. Vanaisa silmis aga helkis säästlik läigatus ja tema jahe käepigistus kiitis mu mõtte tänulikult heaks. Ja nii ta läkski.

Nii et ratsionaalne maailmavaade on minu geenides sees. See oli minu vanaisas, kes ehitas niivõrd asjaliku kiriku, et müstiline jumalik aura end selles koduselt ei tundnud, see oli minu isas, kes ostis korraga neli paari suusasaapaid, kuna sai need üle mõistuse odavalt, see on minus, kes ma kaalun ennast enne ja peale kiivi söömist ja arvutan seejärel välja kiivi kaalu grammilise täpsusega, see on minu pojas, kes annab enda täislaskmisest alati teada kahesekundilise etteteatamisajaga. Ja nii edasi. Aga uhke ma selle üle ei ole. Vähemalt enam mitte nii väga.

Oma mitte väga pika, kuid vägagi sisuka ja tulemusliku karjääri jooksul olen ma muutnud kuus firmat nii täiuslikult funktsioneerivaks, et kui tegemist oleks globaalsete ettevõtetega, siis tunneks maailma kuuest miljardist elanikust igaüks sellest puhast rõõmu. Mõelge ise: ainult vajalikud asjad ja selle juures absoluutselt ei mingit reklaami ega muud turunduslikku möginat. Oma viimases töökohas jõudsin optimeerimistega nii kaugele, et pidin end lõpuks lausa ise vallandama. Enne seda tõestasin nõukogule, et ei tegevjuht ega ka turundusjuht ei loo oma olemasoluga mingit lisaväärtust, kui me kõik minu algatatud ümberkorraldused sajaprotsendiliselt ellu viime. Ahnete inimestena olid nad peale mõningasi kõhklusi minu ettepanekuga päri. Ausa inimesena võtsin neilt sealsamas nõusoleku minu vallandamiseks kahekümne kuue päeva pärast. Just nii palju võtsid aega minu planeeritud ümberkorraldused.

Kuni ma oma ühetoalises üksi elasin, oli kõik lihtne. Ma muutsin oma elamise logistiliselt nii perfektseks, et see oleks vabalt võinud saada Nobeli preemia insener-tehnilise täiuslikkuse saavutamise eest olmetingimuste kujundamisel. Minu väike armas täisautomatiseeritud paradiis. Asjad hakkasid muutuma, kui otsustasin naise võtta. Kuidagi oli ju tarvis sugu jätkata. Eriti kui sinu soontes voolab põlvkondade jooksul täiuseni lihvitud absoluutse ratsionalisti veri. Niisiis, minu ellu tuli naine. Ja kuigi ma teadsin, et naised on kõike muud kui ratsionaalsed olevused, mäletasin ju oma vanaema luulekogusid ja oma ema pikki seltskondlikke telefonikõnesid, esitas minu naine mulle tõelise väljakutse. See, millises järjekorras ma oma riided enne magamaminekut toolile sättisin, millise täpsusega ma tuubist igal hommikul õige koguse hambapastat harjale doseerisin, kui täpselt ma tagumiku pühkimiseks paberit oskasin õigesse suurusesse voltida, kuidas ma toiduained külmikus loogilisse järjekorda asetasin, mil viisil ma ketšupipudelist viimse kui tilga välja võlusin, see kõik ei leidnud minu naise silmis pisimatki tunnustust. Olgu selle tunnustusega kuidas on, tühja sest emotsioonist. Aga ma tundsin, et mu naine lihtsalt ei mõista mind. Tema, kes paneb pesumasinasse pulbrikoguse, millega võiks puhtaks küürida kolme jalgpallimeeskonna pesu, tema, kelle juuksekarvad ummistavad meie kraanikausi ja vanniäravoolu, sest ta ei suvatse kammida prügikasti kohal, tema, kes viskab ära kartulikoored, millest võiks söönuks saada meie naabrite kõik neli last, tema, kes tassib poest kokku terve tonni kreeme, et siis pool nendest pirtsutades minema visata, tema, kes klõpsutab telekapulti sellise sagedusega, et ma ei mõista, mida teevad teletupsud Urmas Oti vestlussaates ja millises rallitiimis sõidab järgmisel aastal Marje Aunaste. Tema ei mõista mind. Mamma mia!

Olgu. Ka selle vaikse mõistmatusega võis leppida, aga ühel õhtul ületati seegi piir. Istusin diivanil ja jälgisin telekast saadet kaskadööride trikkide ettevalmistusest. Nad on seal üsna tasemel kutid, aga mõnikord läheb ikka mõni mutter või poldike meelest ja siis korraldavad nad meeldejäävad kaskadöörimehe matused. Istusin ja tundsin kahte asja: vajadust urineerida ja janu. Ootasin reklaamipausini, siis tõusin, haarasin vasaku käega laualt alla poole joodud õlleklaasi ja suundusin WC poole. Köök asus WC-st meetri jagu edasi. Teel kempsu avasin parema käega püksiluku ja tõmbasin oma liikme välja. Kuna WC uks oli lahti, siis nägin, et ka prill-laud oli ülestõstetud asendis. See andis mulle olulise ajalise eelise, kuna sain sulgurlihase vabaks lasta juba paar sammu enne poti ette seisma sättimist. Nii ka toimisin. Lisan veel, et kogu selle toimingu ajal rüüpasin ma käigu pealt õlleklaasi tühjaks. Loomulikult läksid mu arvestused täppi. Uriinijuga, mis purskus mu liikmest just viimase sammu ajal, jõudis täpselt õigel ajal õige sihtmärgini, jätmata potiservale ainsamatki märget hooletust möödalaskmisest. Kui WC-st rahulolevalt väljusin, kohtasin köögiuksel seisvat naist. Tal oli suu ammuli ja pilk ähmane. Möödusin temast, et premeerida end külmikust uue õllega. Naine seisis tardunult seljaga minu poole. Valasin õlle oskuslikult klaasi, nii et vahu paksus püsis pidevalt kahe kuni kahe poole sentimeetrine. Ja siis ta hakkas rääkima. Ta lausus, et oli mind kui aegluubis jälginud. Näinud, kuidas ma tulin, nina õlleklaasis, kuidas samal ajal mu valvas silm WC-d mõõtis, kuidas ma oma liikme püksist urgitsesin ja, issand halasta, kuidas kollane juga lendas mu tilli otsast välja, ja kuidas ta kartis, et ma lasen üleni täis nii põranda, seinad kui ka tema enda, aga kuidas see juga siis viimasel hetkel kõrge kaarega potti sulpsatas. Ta oli nii vapustatud, et ei saanud kogu õhtu jooksul sõnagi suust.

Mina võtsin tema reaktsiooni komplimendina ja tunnustasin end selle eest, et viimaks kannavad mu kannatused vilja. Öösel ronisin ma naisele otsustavalt selga ja tähistasin meie väikest saavutust kiire ning osavõtliku ratsutamisega. Minu suureks üllatuseks pakkis hommikul mu naine oma kodinad kokku ja lahkus. Õnneks eostatuna. Järgmisel korral kuulsin temast umbes 9 kuu möödudes. Meile sündis poeg ja ma võin teda nüüd igal pühapäeval näha. Mul oli selle üle väga hea meel, sest alustada uut seiklust irratsionaalse naissoo esindajaga järglase saamise eesmärgil tundus kuidagi mittemotiveeriv.

Nüüd aga istun ma siin. See on omapärane koht. Me istume ringis, meid on viis inimest, neli neist on haiged. Nii arvab vähemalt see viies, kes enda arust on terve.

Ma ei mäleta, kuidas ma siia sattusin, aga ma mäletan esimest korda. Tund pidi algama „nii umbes kuue paiku õhtul”, nagu voldikul kirjas. See määratlus ajas meid kõiki vihale. Kell 18.00 oli toas neli üksteisele võõrast meest ja meie näod reetsid, et kutsujat meie seas polnud. Ruum oli vastik: erinevat värvi lõbusatoonilised kardinad, erineva kujuga toolid kaootiliselt põrandal laiali, ühes nurgas hunnik mingeid eri värvitoonides patju, siis riiul kõiksugu tiluliluga ja mõttetute ajakirjade virnadega. Laes naljakas lühter, milles neelasid elektrit kõige ebaökonoomsemad lambipirnid, mida ma eales näinud. Me kõik tundsime end ebamugavalt. Tatsasime jalalt jalale, julgemata istuda ega midagi puutuda. Lõpuks sisenes tuppa viies inimene. Naine. Ta naeratas meile süütult, öeldes, et tema on Katrin. Meie vaatasime vastuseks oma käekelli. Kell oli 18.18.

Ajapikku oleme üksteist tundma õppinud. Ma olen leidnud ääretult põnevaid isiksusi, kellega koos tunnen end hästi. Näiteks Arved. Arved istub alati minu vasakul käel. Ta mõõdab ja kaalub igal hommikul ning õhtul üle oma naise, kaks puberteediealist last ja iseenda. Tal on koostatud kaheksateistkümne aasta pikkune perekonna statistiliste andmete kogum, mille abil arvutab ta välja pereliikmete kehamõõtmete dünaamilised projektsioonid tulevikuks. Kolmeaastaste alamperioodide kaupa. Arvestades samas ka maailmaturu trende, elukallidusindekseid ja keskpanga konjunktuuriprognoose, on ta koostanud perekonna eelarve matemaatilise mudeli, mille abil on ta võimeline välja arvutama, kui palju kulub raha riiete ja toidu peale aastal 2014 näiteks. Tõenäosusega 98,5 protsenti. Me kõik peame Arvedist väga lugu. Välja arvatud üks meist: Katrin.

Või näiteks Martin. Martin on suurepärane sell. Põhjalike arvutuste tulemusena leidis ta üht-teist vägagi huvipakkuvat. Nimelt leidis Martin, et kaheksakümmend protsenti tema pereliikmete majasisese liikumise trajektoorist toimub ainult kahekümnel protsendil põrandapinnast. Ta lisas liikumisele vajaminevatele ruutmeetritele mööblialused pinnad ning projekteeris oma perele uue eramu. Ligi neli korda väiksema pinna peal sai perekond hakkama enam-vähem sama elustandardiga. Aga milline võit ehituskuludes! Milline säästlikkus ekspluatatsioonis! Rääkimata sellest, et Martini maja asub kolmekümne kaheksa ruutmeetrisel krundil, mille ta ostis ühe mehe käest võileivahinna eest, kui tollel õuekoer vanadusse suri ja koerakuudiga midagi peale polnud hakata. Martin on meie arust geenius. Aga see Katrin jälle nii ei arva.

No ja muidugi Ott. Ott oli juba selles mõttes nutikas tegija, et ta oli võtnud endale uue nime: Ott Kott. Vanemate poolt oli talle pandud selline pealkiri nagu Otto Gottlieb. No kuulge! Ott Kott, initsiaalidega O.K., on iga loogiliselt mõtleva inimese unistuste nimi. Ott oli taksojuht. Ta arendas endas välja filigraansed oskused muuta takso miinimumiks ja pakkuda seejuures maksimumi. Kaks silindrit neljast lülitas ta lahti ja demonteeris, kuna arvestades linnasõidu keskmist kiirust, milleks oli 27 kilomeetrit tunnis, lihtsalt polnud vaja nii palju silindreid. Silindrid realiseeris Ott Kadaka autoturul, saadud raha pistis ümbrikusse ja postitas taksofirma juhtkonna aadressile. Bensiini kulus Otil eriti vähe. Lisaks vähendatud kubatuurilt saadud säästule segas Ott oma garaažis selleks otstarbeks varutud tünnis bensiini odava petrooleumiga, vähendades kütuse omahinda kolmandiku võrra. Marsruutide valikul lähtus Ott alati kilometraaži optimeerimisest, põlgamata seejuures ära kõrvalisi tänavaid, väiksemaid möödavaatamisi liiklusmärkidest ja ka haljasaladelt juurdelõikamisi. Ikka selleks, et klient kõige otsemat teed kohale toimetada. Armatuurlaual asendas Ott kõik mõttetud näidikud papist butafooriaga, makstes originaalandurite müügist saadud tulud sendi täpsusega firma pangakontole. Selline leidlik mees oli Ott.

Siin me siis nüüd oleme: Arved, Martin, Ott ja mina. Neli tublit inimest. Ja teeme näo, et kuulame seda Katrinit, kes arvab, et ravib meid kohutavast haigusest. Ta nimetab meid anonüümseteks logistikuteks. Tegelikult tunneme vargsi selle üle uhkustki. Logistika, see kõlab ju uhkelt. Logistika, see on ülim. See teeb inimesest inimese. Eristab meid loomadest. Meie suudame koondada kokku kõik ratsionaalsed teadused, arvutada, mõõta ja õiged järeldused teha. Me ei salli raiskamist. Me taastoodame elu, kasutades selleks ühte ainsamat eostust. Kui mõtlema hakata, siis teatud mõttes on seegi raiskamine. Oot-oot. Mitu spermatosoidi oligi ühes seemnevedeliku purskes? Kodus uurin selle kindlasti järele. Ma olen kindel, et siin on võimalik kõvasti kokku hoida ning samal ajal lahendada meie maa iibeprobleemid. Näete, kui head mõtted. See ei saa ikkagi olla haigus.